Obsah (5)

§ 151§ 207§ 204§ 203§ 45

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 22.08.2018, Tartu Haldusasja number 3-18-376 Haldusasi V.K. kaebus Viru Vangla poolt 0

) § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada ka preventiivse huvi tõttu, et vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kartserikaristuse kandmisega seotud tegevuste vaidlustamise osas tuvastamisnõudega preventiivsel eesmärgil on Riigikohus leidnud, et kinnipeetaval on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes. Seetõttu ei ole preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama ning kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema kartserisse paigutamine või kartserikaristuse kandmise ajal voodivarustuse äravõtmine päevaseks ajaks on õigusvastane, siis on kaebajal võimalik esitada vangla tegevuse peale vaie ning vajaduse korral saab kaebaja vaidemenetluse ajaks halduskohtule esitada ka esialgse õiguskaitse taotluse. Halduskohus leidis, et praegusel juhul on kaebajal õiguste kaitseks tõhusamad vahendid. Halduskohus asus seisukohale, et kui vanglateenistus paigutab isiku tagasi kartserikambrisse ilma arsti ülevaatuseta, kuigi kartserirežiim oli katkestatud arsti otsusel, ei ole vanglateenistuse tegevus õigusvastane. Kaebaja tervise kontrollimise kohustus tulenes meedikul eraõiguslikust suhtest, mitte vanglaametnikel avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt. Halduskohus ei pidanud eluliselt usutavaks tänapäevastele ehitusnormidele vastavas Viru Vanglas anomaalse iseloomuga müra esinemist või isiku õigusi rikkuvas määras sipelgate elutsemist. Halduskohus nõustus vangla seisukohaga, et psühhiaater ei näinud 30.01.2018. a otsuses ette, et kaebaja tuleks paigutada meditsiiniosakonna kambrisse. Kaebaja vaidlustab selles küsimuses tervishoiutöötaja sisulist otsust, mis ei ole halduskohtus kontrollitav. Halduskohus asus seisukohale, et arsti 15.02.2018. a otsus lubada tunniks kahe tunni tagant ka päeval lamada, et selg saaks puhata, ei tähenda, et kaebaja käsutuses oleks voodivarustus (madrats). Voodi ja voodivarustuse võimaldamine kartserirežiimi ajal on võimalik üksnes kinnipeetava tervislikust seisundist tulenevalt. Seega on halduskohtu hinnangul vajalik selleks arsti läbivaatus ja üheselt mõistetava sisuga otsus, mida kohtule esitatud tõendite kohaselt tehtud ei ole. Halduskohus tagastas kaebuse

§ 151lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Kaebaja esitas 02.08.2018 Tartu Halduskohtu 17.07.
2. a määruse resolutsiooni p 3 peale, millega halduskohus oli jätnud kaebuse läbi vaatamata, määruskaebuse. Kaebaja on määruskaebuse kohaselt seisukohal, et tal on preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui ta väldib distsiplinaarsüütegusid, siis paigutatakse ta ikkagi üksikvangistusse ja samadesse tingimustesse kui kartserikambris. Kaebaja on seisukohal, et sellise vangla tegevuse vältimiseks ei ole tal muid õiguskaitsevahendeid kui tuvastamiskaebuse esitamine. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja väidet, et üksikvangistuse kambrisse paigutamine on sisuliselt uuesti paigutamine kartserikambrisse ja psühhiaatri 30.01.
3. a tõendit tuleb käsitleda üksikvangistuses viibimise osas. Kaebajal on vastunäidustus üksikvangistuses viibimise osas. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja tervise kontrollimise kohustus oli meedikul eraõiguslikust suhtes tulenevalt. Käesolevas asjas ei ole teada, et vanglaametnikud oleksid teavitanud arsti, et kaebaja on uuesti paigutatud või paigutatakse uuesti kartserikambrisse. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et arsti 15.02.
4. a otsus lubada kaebajal tunniks kahe tunni tagant ka päeval lamada, et selg saaks puhata, ei tähenda, et kaebaja käsutuses oleks voodivarustus (madrats). Halduskohus on nimetatud otsusega seisukohal, et kaebaja peab lamama põrandal. 2 Põrandal lamamine on kaebaja alandamine ja käsitletav piinamisena. Määruskaebuse esitaja osundab sellele, et halduskohus ei ole oma seisukoha puhul, et Viru Vangla vastab tänapäevastele ehitusnormidele, tuginenud ühelegi tõendile. Halduskohus ei ole arvestanud sellega, et vangla oma vastuses sisuliselt möönab sipelgate probleemi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 207

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 204

lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.

1. V. K. määruskaebus on esitatud tähtaegselt ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Kuna vaidlustatud on halduskohtu määrust, millega kaebus on jäetud läbi vaatamata, ning vastustaja on halduskohtule oma seisukoha kaebuse osas esitanud, siis ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul vajalikuks küsida vastustaja seisukohta määruskaebuse osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine kaebajal käesoleval juhul preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt peab preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.02.
2. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Kaebaja on määruskaebuse kohaselt seisukohal, et ka juhul, kui ta väldib distsiplinaarsüütegusid, siis paigutatakse ta ikkagi üksikvangistusse, kuigi kaebajal on psühhiaatri 30.01.
3. a tõendi kohaselt vastunäidustus üksikvangistuses viibimise osas. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Psühhiaatri 30.01.
4. a tõendi kohaselt on kaebajale negatiivne mõju üksikvangistusel kartseritingimustes. Nimetatud tõendist ei nähtu, et arsti otsuse kohaselt ei tohiks kaebajat paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, kui tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et üksikvangistuses, st eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on samaväärne kartseritingimustega. Vastavalt vangistusseaduse § le 65¹ kohaldatakse kinnipeetavale kartserikaristuse kandmisel oluliselt enamaid piiranguid, kui üksnes üksikvangistust. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu psühhiaatri 30.01.
5. a tõendist, et kaebaja suhtes on välistatud igasuguse üksikvangistuse kohaldamine. Lisaks sellele on kaebajal olemas tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks ka tulevikus, juhul, kui kaebaja suhtes kohaldatakse täiendavate julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kaebaja on seisukohal, et see on vastuolus psühhiaatri tõendiga. Kaebajal on sel juhul võimalik esitada vanglale vaie ning vaidemenetluse ajal taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist. 3
6. Määruskaebuse väite osas, et arstil ei olnud võimalust kontrollida kaebaja tervislikku seisundit enne kaebaja kartserikambrisse paigutamist, sest ei nähtu, et vanglaametnikud oleksid teavitanud arsti, et kaebaja paigutatakse uuesti kartserikambrisse, märgib ringkonnakohus, et psühhiaatri 30.01.
7. a tõendi kohaselt tuli kartserirežiim katkestada 7 päevaks. Seega oli arst määranud kartserikaristuse katkestamise tähtajaliselt. Tõendist ei nähtu, et arst oleks vajalikuks pidanud, et enne kartserisse tagasi paigutamist on vajalik anda uus arstlik hinnang kaebaja terviseseisundile.
8. Ringkonnakohus iseenesest nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kui arst on kinnipeetavale kartserikaristuse kandmise ajal näinud vajadust võimaldada ka päevasel ajal lamada, siis tähendab see, et kinnipeetavale tuleb selleks ajaks võimaldada voodivarustuse (madratsi) kasutamist. Samas nähtub vangla vastusest, et arst on kaebajale kartserisse madratsi lubamise otsuse teinud 02.03.
9. Kaebaja ei ole väitnud, et ka pärast seda talle ei võimaldatud kartserikambrisse madratsit. Seega ei oleks ka selles osas kaebaja tuvastamisekaebus preventiivse huvi tõttu lubatav, sest ringkonnakohtu hinnangul puudub reaalne oht, et vangla võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.
10. Ükski kaebaja väide, mis puudutab kambris P1/121 anomaalse müra esinemist ning sipelgaid, ei anna ringkonnakohtu hinnangul samuti kaebajale preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise õigust. Juhul, kui vangla peaks kaebaja samasse kambrisse ka tulevikus paigutama, siis on kaebajal võimalik tõhusalt kaitsta oma õigusi tulevikus. Kaebajal on sel juhul võimalik esitada vanglale vaie ning taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist.
11. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks.

§ 45

lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul sellist olukorda ei esine. Seega puudub kaebajal kaebeõigus ning halduskohus on õigesti kaebuse jätnud

§ 151lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

1. Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.07.
2. a määruse resolutsiooni p 3 jääb muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4