Obsah (8)

§ 85§ 100§ 78§ 29§ 98§ 1§ 72§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-9062 Tsiviilasi XXX hagi Osaühing Oscarrehvid vastu s

§ 85

lg 1, lõpetamise teatisel ekslikult

§ 100lg 5.

Hagejale arvestati lõpparve 914,88 eurot bruto, millest peeti

§ 100lg 5 alusel kinni 601,20 eurot bruto.

Hagejale tasuti pangaarvele 241,90 eurot neto. 8. Töötaja lahkumisel etteteatamistähtaega järgimata on tööandjal õigus nõuda hüvitist

§ 100lg 5 alusel.

Töötaja lahkumisega ootamatult tekivad tööandjal rahalised kulud, nt tööotsinguportaalidesse kuulutuse lisamine; töögraafikute ümberkorraldamine, töötajate ületunnid, uue töötaja koolitamine. Kostjal oli õigus tasaarvestada oma nõue hageja töötasuga. Töölepingu lõpetamise teate allkirjastamisega on hageja andnud nõusoleku tasaarvestamiseks

§ 78mõttes.

Kohtu põhjendused

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud ära poolte seletused istungil, kuulanud üle tunnistaja, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
3. Kostja on esitanud kohtule juhindudes taotluse esitamise ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) § 24 lg-le 4 taotluse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras. TVK oma 05.05.2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/723/17 (tl 12-14) rahuldas avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt välja ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 601,20 eurot ja lõpetas menetluse kasutamata põhipuhkuse hüvitamise nõudes.
4. Hageja esitas kohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 601,20 eurot. 2
5. Kohus lahendab vaidluse tulenevalt töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg-st 1 üksnes osas, milles TVK otsus on vaidlustatud. Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud TVK otsust osas, milles TVK lõpetas menetluse hageja nõudes kasutamata põhipuhkuse hüvitise saamiseks.
6. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 13.04.2015 tähtajalise töölepingu, millega hageja asus kostja juures tööle Tallinna esinduse rehvitehniku ametikohale tähtajaga kuni 30.04.2015 ja töötasuga 668 eurot bruto (tl 4-6). Pooled ei vaidle, et hageja jätkas kostja juures töötamist peale 30.04.2015, mistõttu muutus tööleping tähtajatuks. Vaidlus puudub ka, et hageja esitas kostjale 28.07.2015 avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil alates 31.07.2015 (tl 8) ning, et tööleping lõpetati 31.07.2015 (tl 10). Samuti puudub vaidlus, et hagejale arvestati lõpparve 914,88 eurot bruto, millest kostja pidas kinni 601,20 eurot bruto (tl 10).
7. Pooled vaidlevad, kas kostjal oli õigus pidada hageja töötasust kinni 601,20 eurot bruto.
8. Tööandjal on õigus oma nõue töötaja töötasu nõudega tasaarvestada

§ 78

sätestatud tingimustel.

§ 78

lg 1 sätestab, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatu kohaselt, kui tööandja soovib oma nõuded töötaja töötasu nõudega tasaarvestada, siis tuleb tal selleks saada töötaja nõusolek. Nõusolek peab olema kas kirjalikus (paberkandjal või elektrooniline) või kirjalikku taasesitamist võimaldavas (näiteks e-kiri) vormis (

§ 78lõige 1).

Tasaarvestamiseks tuleb tööandjal esitada tasaarvestamise avaldus (VÕS § 198). Avaldus peab olema töötajale arusaadav ning sellest peab selguma, milliseid nõudeid tööandja soovib tasaarvestada. 17. Kohtule esitatud töölepingu lõpetamise teatisest (tl 10) on näha, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping on lõpetatud

§ 85

lg 1 alusel (teates ekslikult

§ 100lg 5, mille osas puudub vaidlus) alates 31.07.2015.

Töötajale on arvestatud töötasu koos puhkusekompensatsiooniga kokku 914,88 eurot bruto. Lõpparvest peetakse kinni 601,20 eurot bruto

§ 100lg 5 alusel.

Seega nähtub, et kostja on vormistanud töölepingu lõpetamise teate, kus on muuhulgas märkinud, et lõpparvest peetakse kinni 601,20 eurot. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole tasaarvestusavaldusega ning kostja allkirja teatel ei saa lugeda kirjalikuks nõusolekuks töötasust kinnipidamiste tegemiseks

§ 78lg 1 tähenduses.

1. Vastavalt võlaõigusseadus (VÕS) § 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Nimetatu tähendab, et tasaarvestus ei toimu automaatselt, vaid eeldab tasaarvestada sooviva isiku tahteavaldust. Tasaarvestuse õigus on tasaarvestus õigust omava isiku kujundusõigus, milleks on lisaks vaja tahteavalduse tegemine teisele poolele. Kohus on seisukohal, et teadet, kus on märgitud, et kostja peab lõpparvest kinni mingi summa, ei saa kuidagi lugeda hagejale kui töötajale tehtud arusaadavaks tasaarvestuseavalduseks. Lisaks on hageja nii hagis kui kohtuistungil kinnitanud, et ei saanud aru, et tegemist on tasaarvestusavaldusega. Kohus on seisukohal, et tunnistaja Martin Ney ütlused (tl 89-91), et tunnistaja selgitas hagejale, et tegemist on tasaarvestusega ning, et hageja sai nimetatust aru, ei ole usaldusväärsed. Tegemist on kostja töötajaga, kes on asjast huvitatud isik. Lisaks ei tõenda ükski teine tõend nimetatud väiteid. Asjaolu, et hageja ei saanud aru, et tegemist on tasaarvestusega, tõendab samas hageja 02.08.2015 e-kiri kostjale (TVK tl 10-11), kus hageja märgib, et ei ole andnud nõusolekut enda lõpparvest kinnipidamiste tegemiseks. Vastav e-kiri on edastatud koheselt peale töölepingu lõpetamist. Ka kirjale vastates 07.08.2015 ei ole kostja selgitanud hagejale, et tegemist oli tasaarvestusega, mida hagejale suuliselt selgitati ja, millega hageja ise nõustus (TVK tl 8).
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja lõpparvest on ebaseaduslikult kinni peetud 601,20 eurot bruto. Kostja ei ole esitanud tasaarvestusavaldust ka kohtumenetluses. Seega ei ole kostja hageja nõuet kehtivalt tasaarvestanud.
3. Kohus on ka seisukohal, et kostjal puudus ka nõue hageja vastu, mida tasaarvestada hageja nõudega. Etteteatamistähtaja järgimata jätmisel on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist 3 ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel (

§ 100lõige 5).

Vähem ette teatatud aja eest on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist vastavalt

§ 29

lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale. Hüvitist on õigus saada töötaja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mis jäävad etteteatamistähtaja perioodi sisse ja mille võrra vähem ette teatati.

1. Kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus, et hageja esitas kostjale 28.07.2015 avalduse, millega soovis lõpetada kostjaga 13.04.2015 sõlmitud töölepingu alates 31.07.
2. Seega on hageja öelnud töölepingu üles korraliselt juhindudes

§ 85

lg 1.

§ 98

lg 1 järgi korralisest ülesütlemisest peab töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Puudub vaidlus, et hageja ei järginud

§ 98lg 1 sätestatud tähtaega.

Puudub vaidlus, et pooled allkirjastasid töölepingu lõpetamise 31.07.2015 ning viimaseks tööpäevaks loeti 31.07.

2. Riigikohus on selgitanud tööandja õiguse kohta nõuda töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest töötajalt hüvitist järgmist.

§ 100

lg 5 kohaselt, kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada siis, kui töötaja oleks järginud etteteatamistähtaega. Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja maksab töötajale selle eest tasu (

§ 1lg 1).

Tööandja õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest nägi ette enne 1.07.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 84 lg 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei oleks enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkunud. Alates 1.07.2009 kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ega ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seaduseelnõu 299 SE) ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja § 100 jj ning

§ 72jj).

Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks

§ 85

lg 4 alusel

§ 98lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga.

Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et

§ 100

lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-126-14, p 13). 23. Kohus on tuvastatud, et hageja on teavitanud kostjat ette töölepingu lõpetamisest, mistõttu eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt hüvitist

§ 100

lg 5 alusel, mistõttu puudus kostjal ka hageja vastu nõue

§ 100lg 5 alusel, mida hageja lõpparvest kinni pidada.

24. Kostjal võiks olla nõue hageja vastu

§ 74

lg 1 ja 2 alusel, kui hageja on lahkunud töölt enne

§ 98

lg 1 sätestatud tähtaega, milles käesoleval juhul puudub vaidlus, ja on põhjustanud sellega kostjale kahju. Kohus on nimetatud selgitanud oma 26.03.2018 kohtumääruses ning on andnud kostjale tähtaja seisukohtade ja väidete täpsustamiseks ja tõendamiseks (tl 94-95). 25.

§ 1

lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine

§-s 19 sätestatud tööst keeldumist õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu rikkumiseks. Töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne

§ 98lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.

Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja 7. ptk-s. Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud

4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja

§ 72

järgi kasutada üksnes 4 juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv

§ 74

ei sätesta sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga tuleneb

§ 74

lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne

§ 98

lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju

§ 72, § 74 lg-te 1 või 2 järgi.

Tulenevalt VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja

1. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140 (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-126-14, p 14).
2. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejale oleks kahju tekkinud ning, et kahju tekkimises oleks süüdi kostja, samuti on tõendamata kahju suurus. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit enda väidete osas, et kostja teised töötajad pidid tegema seoses sellega, et hageja lahkus töölt enne

§ 98

lg 1 sätestatud tähtaega ületunde, et teised töötajad pidid puhkused edasi lükkama, et kostja otsis hageja asemele uut töötajat, milleks tegi täiendavaid kulusid. Seega on kostja väited kahju tekkimise osas paljasõnalised ja tõendamata.

1. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole hageja nõuet kehtivalt tasaarvestanud, mistõttu on olnud kinnipidamine hageja lõpparvest ebaseaduslik. Seega kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 601,20 eurot bruto. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumisest
3. TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik 5