) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. 19.06.2017 toimus XXX (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorras oli toimkonna liikmete vabastamine ja uute toimkonna liikmete valimine ning pankrotivara müügi otsustamine. 20.06.2017 edastas pankrotihaldur võlausaldajatele üldkoosoleku protokolli (t lk 16-18, 30-33, 60-63). Hageja esitas 21.06.2017 taotluse üldkoosoleku protokolli parandamiseks. Pankrotihaldur edastas uue protokolli vastuvõetud otsustega 21.06.2017, mille võlausaldajad said kätte 22.06.2017 (t lk 5-8, 26-29, 64-67). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need
S § 83 lg 1 „võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.“ Sama paragrahvi 2. lõike järgi „nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks võib kohtusse esitada kümne päeva jooksul otsusest teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel otsuse tegemisest.“ 19.06.2017 üldkoosoleku otsuste kohta tehtud parandatud protokolli sai hageja kätte 22.06.2017, vaidlustamiseks on hagi esitatud 03.07.2017, seega tähtaegselt. Hageja vaidlustab vara müügiga seotud otsuseid. Esimese otsusega anti vara müügi õigus kohtutäiturile tingimusel, et pärast kulude mahaarvamist tuleb 50% maksta võlgniku pankrotivarasse 5 tööpäeva jooksul. Teise (alternatiivse) otsusega otsustati müüa pankrotivõlgniku ja XXX mõttelised osad samaaegselt koordineeritud enampakkumisel pankrotihalduri ja kohtutäituri poolt. 3 Hageja on seisukohal, et võlausaldajate üldkoosolek ei saa seada kohtutäiturile vara müümiseks täitemenetluse seadustikuga mittekooskõlas olevaid tingimusi (enampakkumise aeg, alghind, tulemi jaotamisega seonduvad küsimused), kuna tingimuste seadmine on üksnes kohtutäituri pädevuses. Kohtutäitur peab olema erapooletu ja sõltumatu välistest mõjutajatest ning on kohustatud järgima täitemenetluse seadustikus ettenähtud tingimusi. Kostja hinnangul on tegu eraenampakkumisega ametiteenusena, kus kohalduvad täitemenetluse seadustiku normid vaid osaliselt. Kohus nõustub kostja seisukohaga. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 2 kohaselt kohtutäituri ametitegevus jaguneb ametitoiminguteks ja ametiteenusteks. KTS § 8 lg 1 p 1 kohaselt kohtutäitur võib isiku taotlusel ametiteenusena muuhulgas viia läbi vallas- ja kinnisasja enampakkumise (eraenampakkumine). KTS § 8 lg 5 sätestab: „Ametiteenuse osutamise tingimused ning tasustamise kord lepitakse teenuse taotlejaga kokku kirjalikult. Kokkulepitud tingimused ja tasu peavad olema kooskõlas hea ametitavaga.“ Viimasest normist nähtub, et tingimused lepitakse kokku taotlejaga, seega saab kokku leppida tingimused teisiti kui on reguleeritud täitemenetluse seadustikus. Üldkoosolekul otsustatud tingimusi vara müügiks ei pea kohus iseenesest ebamõistlikuks. Pealegi võib kohtutäitur ametiteenuse osutamisest keelduda (KTS § 8 lg 3). Selle võimalusega on arvestatud juba ka üldkoosolekul, kuivõrd otsustatud on ka alternatiivne vara müümise võimalus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et eraenampakkumise korraldamisel ei ole taotleja poolt omapoolsete tingimuste esitamine vastuolus seadusega (samuti ei ole konkreetses asjas esitatud tingimused vastuolus seadusega) ega riku kuidagi ka kohtutäituri sõltumatust, kuna täitur võib teenuse osutamisest keelduda. Hageja hinnangul võlausaldajate üldkoosoleku otsuses kirjeldatud viisil vara müük ei ole ka ökonoomne, muudab menetluse segasemaks, rikub hüpoteegipidajate huve, sissenõudja nõue ei saa rahuldatud kõige kiiremal viisil, tekib topelttasustamise küsimus. Kostja on seisukohal, et hageja soovib lõpptulemusena, et tema nõue rahuldataks täies ulatuses täitemenetluses. Kohtu arvates ei ole hageja argumendid sellised, mille alusel võiks pidada üldkoosoleku otsuseid vara müügi kohta ebaseaduslikeks. Kui müüa tuleb kaasomandis olev asi selliselt, et üks omanik on pankrotis ning teine ei ole, siis ei saa müüa asja tervikuna kas pankrotimenetluses (teine omanik ei ole pankrotis) või täitemenetluses (pankrotivara käsutamise õigus on pankrotihalduril mitte kohtutäituril, lisaks ei oleks see kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgi ega ka normidega). Kohtule arusaadavalt on hageja huvi, et asi müüdaks täitemenetluses, kuid sellisel juhul väheneb pankrotivara ning see ei ole kindlasti kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga rahuldada võlausaldajate nõuded võimalikus suures ulatuses. Pankrotimenetluses tuleb lisaks arvestada, et menetlus hõlmab kõiki võlausaldajaid, mitte ainult ühte nagu tavaliselt täitemenetluses. Vara müük täitemenetluses võib seetõttu osutuda ka teisi võlausaldajaid kahjustavaks. Lisaks näeb pankrotiseadus ette, et pandiga tagatud nõude võlausaldaja vastutab teatud ulatuses ka pankrotimenetluse kulude kandmise eest. Menetluse segasemaks muutumine ja topelttasustamine (tasu nii kohtutäiturile kui pankrotihaldurile) ei anna alust viia pankroti- ja täitemenetlust läbi ebakorrektselt ja seadusele mittevastavalt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-38-17 punktis 19 käsitlenud sellises olukorras tasustamise küsimust ning leidnud, et sellise tasu kompenseerib võimalus vara tervikuna müüa, kuivõrd mõtteliste osade eraldi müük ei pruugi anda üldse tulemust. Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et pankrotiseadus võimaldab anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu ning sellisel juhul tuleks kohtutäituril pärast täitekulude mahaarvamist kanda 50% saadud tulemist võlgniku pankrotivarasse. Seejuures on viidatud ka 4 sellele, et kui selline lahendus mingil põhjusel ei ole võimalik, siis ei ole välistatud koordineeritud müük, kuna kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. Antud juhul leiab kohus, et XXX (pankrotis) võlausaldajate 19.06.2017 üldkoosoleku otsus on seaduslik. Kohus jätab hagi rahuldamata.
lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.
lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses.
lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja palub määrata kindlaks ja välja mõista menetluskulu 864 eurot, mis seisneb lepingulise esindaja kulus 6 tunni eest tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks). Hageja ei nõustu menetluskuludega, sest Andres Hermet ei ole lepinguline esindaja. Teiseks ei ole selge, millises ulatuses ja alusel on õigusabikulud kantud – kuna õigusabikulude arveid ei ole esitatud, ei saa eeldada, et menetlusosalisel oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus. Põhjendatud ei ole tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks), kuna tasus ei ole kokku lepitud. Tegu ei ole keeruka vaidlusega, materjalide maht on väike ning Andres Hermet on pankrotimenetlusega olnud pidevalt kursis (osales ka vaidlusalusel üldkoosolekul), mistõttu tuleks ka ajakulu lugeda väiksemaks. PankrS § 83 lg 5 sätestab: „Pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus osaleb pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik.“ Praegusel juhul on esindajaks olnud üldkoosolekul valitud isik. Kohtu hinnangul on kostja esindaja näol tegu seadusliku esindajaga. Seadus näeb konkreetselt ette, kes peab sellise hagi menetlemisel võlgnikku esindama, toimkonna puudumisel on selleks võlausaldajate poolt valitud isik, kes on võtnud endale esindamise kohustuse. Kuigi seaduslik esindus on ilmselgem toimkonna esimehe puhul (isik on valitud reeglina menetluse algstaadiumis ning ta peab arvestama, et esindamine on toimkonna esimehe ametikohaga kaasnev kohustus), ei ole kohtu hinnangul põhjendatud pidada üldkoosolekul ainult hagi menetlemisel esindamiseks valitud isikut lepinguliseks esindajaks. See paneks põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda need võlgnikud, kellel on toimkond ning need, kellel ei ole - esimesed saaks nõuda õigusabikulusid siis, kui esindajaks on lisaks toimkonna esimehele ka lepinguline esindaja; teised aga saaks õigusabikulusid nõuda alati. Õigusabikulude väljamõistmine on seaduse (
Kuivõrd kostjat on menetluses esindanud seaduslik esindaja, ei ole taotlus õigusabikulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks põhjendatud ning taotlus jääb rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.