Obsah (6)

§ 113§ 88§ 208§ 162§ 94§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2018. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-16372 Tsiviilasi Bauh

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (Ts

MS § 177 lg 4). 1 Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Pooled sõlmisid 17.03.2017 krediiditingimustega müügilepingu, mille alusel kohustus hageja müüma kostjale erinevaid ehituskaupu. Kostja tellis hagejalt lahtist kergkruusa kokku 8 842,08 euro eest. Kostja sai kauba kätte ning hageja väljastas kostjale arve. Kostja on tellitud kauba kätte saanud, kuid kostja ei ole tasunud arvet kogu ulatuses. Arvest on kostjal tasumata põhiosa 1 000 eurot. Arve maksetähtaeg oli 20.04.
2. Kostja on hagejale teatanud, et tasub arve jäägi hiljemalt september 2017 jooksul, kuid kostja ei ole seda teinud. Müügilepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Seisuga 20.10.2017 on kostjale arvestatud ja tasumata viivis 1 507,50 eurot, kuid hageja vähendab viivise nõuet tasumata põhisummani. Seega on kostja võlgnevus hageja ees kokku 2 000 eurot, millest 1 000 eurot on põhivõlgnevus ja 1 000 eurot viivised. Kostja raske majanduslik seisund ja muud võlgnevused ei ole aluseks viivise tasumise kohustusest vabastamiseks. Hageja on juba hagiavalduse esitamisel vähendanud viivise nõuet tasumata põhisumma ulatuseni, seetõttu ei ole hageja valmis kompromissi korras täiendavalt viivist vähendama. Hageja palub jätta rahuldamata kostja taotluse viivise tasumisest vabastamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3. Kostja ei vaidle vastu, et tal on hageja ees põhinõude võlgnevus summas 1 000 eurot. Kostja on 20.11.2017 tasunud hagejale nõudest 1 000 eurot. Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur. 1 000 eurose põhinõude juures 1 000 eurone viivisenõue ei ole proportsionaalne ja põhjendatud. Kostja palub jätta viivisenõude 1 000 eurot rahuldamata. Kostja on nõus tasuma viivist 1 000 eurolt võla tekkimisest kuni selle tasumiseni 20.11.2017 seaduses sätestatud määras ehk 0,02% päevas. Kostja palub kohtul arvestada kostja ajutist majanduslikku rasket olukorda. Kostja selgitab, et omab võlgnevusi ka teiste kreeditoride, sh 2 riigi ees. Kostjal on 28.11.2017 seisuga osaliselt ajatatud maksuvõlgnevus summas 23 200,32 eurot. Kohtu põhjendused
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
5. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6. Hageja kinnitab, et kostja on tasunud hagejale 20.11.2017 1 000 eurot (tl 23), kuid poolte vahel 17.03.2017 sõlmitud müügilepingu punktist 4.6 tulenevalt on võlgnevuse osalisel laekumisel hagejal õigus omal äranägemisel määrata võlgnevuste (põhivõlgnevus, viivised, leppetrahvid jne) kustutamise järjekord.

§ 88

lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Eeltoodust tulenevalt loeb hageja tasutuks viivised. Hageja on sellest kostjat ka 01.12.2017 teavitanud. Kostja vastuväiteid hageja poolt nõuete täitmise järjekorra osas ei ole esitanud. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhinõue summas 1 000 eurot (tl 29-30). Seega on käesolevas asjas kostja poolt hageja haginõudest menetluse kestel tasutud 1000 eurot, mille hageja on arvestanud viivise nõude, so 1000 euro katteks.

1. Kohtu hinnangul on tuvastatud ja tõendatud ning käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et: - 17.03.2017 on pooled sõlminud krediiditingimustega müügilepingu nr 8632 (müügileping), mille kohaselt hageja (müüja) müüb ja kostja (ostja) ostab lepingus ettenähtud tingimustel müüja kehtivas hinnakirjas nimetatud kaupu. Kaupade müügil lähtutakse müügilepingust, Eesti Vabariigi õigusaktidest ning heast kauplemistavast (tl 4); - müügilepingu punkti 4.5 esimese lause kohaselt müüjal on õigus ostjalt nõuda viivist ükskõik millise makse tähtajaks tasumata jätmisel 0,15% (null koma viisteist protsenti) tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 4p); - arve nr 1200128390 maksetähtaeg oli 20.04.2017 (tl 8); - müügilepingu punkti 4.
2. kohaselt võlgnevuse osalisel laekumisel on müüjal õigus omal äranägemisel määrata võlgnevuste (põhivõlgnevus, viivised, leppetrahvid jne) kustutamise järjekord; - 20.11.2017 on kostja tasunud hagejale arve nr 1200128390 eest 1 000 eurot (tl 23).
3. Poolte vahel on vaidlus selles, kas sissenõutud viivis oli ebamõistlikult suur ja kas esinevad alused viivise vähendamiseks. Käesolevas asjas on hageja kostja poolt tasutud 1 000 eurot arvestanud viivisenõude täitmiseks, mis vastab müügilepingu (p 4.6) tingimusele ning kostja ei ole selles osas vastuväidet esitanud. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul iseenesest vajadus analüüsida viivise vähendamise küsimust. Siiski analüüsib kohus õigussuhte selguse eesmärgil ka viivise vähendamise vastuväidet. 8.

§ 208

lg 1 sätestab müügilepingu mõiste, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja 3 ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Ei ole vaidlust, et hageja on kostjale kaupa müünud, kostja on kauba kätte saanud, hageja on esitanud kostjale müüdud kauba eest arve, kostja on arve kätte saanud ning selle osaliselt tasunud. Seega on hageja täitnud endale lepinguga võetud kohustused, kuid kostja on jätnud tasumise kohustuse osaliselt täitmata (tl 8, 22). Käesoleval juhul ei nähtu asjaolusid, mis vabandaksid kostja poolt müügilepingust tuleneva kohustuse hilinemisega täitmist. 9. Kostja on hageja nõudele viivise osas vastu vaielnud ja esitanud viivise suhtes vastuväite, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. 1 000 eurose põhinõude juures 1 000 eurone viivisenõue ei ole proportsionaalne ja põhjendatud. Kostja palub jätta viivisenõude 1 000 eurot rahuldamata. Kostja on nõus tasuma viivisintressi 1 000 eurolt võla tekkimisest kuni selle tasumiseni 20.11.2017 seaduses sätestatud määras ehk 0,02% päevas. Kostja palub kohtul arvestada kostja ajutist majanduslikku rasket olukorda. Kostja selgitab, et omab võlgnevusi ka teiste kreeditoride, sh riigi ees. Kostjal on 28.11.2017 seisuga osaliselt ajatatud maksuvõlgnevus summas 23 200,32 eurot. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et viivis on ebamõistlikult suur ja leiab, et kostja taotluse viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja raske majanduslik seisund ja muud võlgnevused ei ole aluseks viivise tasumise kohustusest vabastamiseks. Hageja on juba hagiavalduse esitamisel vähendanud viivise nõuet tasumata põhisumma ulatuseni, seetõttu ei ole hageja valmis kompromissi korras täiendavalt viivist vähendama. Hageja palub jätta rahuldamata kostja taotluse viivise tasumisest vabastamiseks.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Müügilepingu punkti 4.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingujärgse makse tähtajaks tasumata jätmisel viivist 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 4 p). Kostja ei ole vastu vaielnud hageja viivisearvestusele seisuga 20.10.2017, mis on 1 507,50 eurot (tl 10). Hageja on vähendanud viivise nõuet tasumata põhisumma ulatuseni 1 000 eurot.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

§ 162lg 1 loetelu on lahtise iseloomuga (3-2-1-28-17 p 11).

Erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 (RT III 2004, 33, 350). See peaks kinnitama viivisenõude kompensatsioonilist iseloomu, mida kohtul tuleb arvestada ka viivise vähendamisel põhjusel, et viivis on kokku lepitud seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Sellisele seisukohale on Riigikohus asunud näiteks
3. märtsi
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-97 (RT III 1997, 11, 119) ja
5. aprilli
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-01 (RT III 2001, 33, 349). Käeolevas asjas on kostja esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu
7. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate 4 jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (p 20). Müügilepingu p 4.5 järgne viivisemäär 0,15% päevas tähendab 54,75% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (

§ 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtinud intressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (s.o ca 0,02% päevas). Praeguses asjas kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle kuue korra. Kuigi müügilepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski kohtu hinnangul selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud müügilepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Hageja esitas viivisenõude vähendatud suuruses. Esitades viivisenõude vähendatult, ei ole hageja esitanud viivisenõuet osaliselt, st jätnud nõude osaliselt maksma panemata, vaid on viivisenõudest ülejäänud osas loobunud, mis välistab hilisema viivisenõude maksmapaneku ülejäänud osas. Edasiulatuvat viivist ei ole nõutud. Kohtu eeltoodud otsust toetab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5-13 p 49.

§ 162

lg 1 küll sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohtu kaudu nõuda selle vähendamist mõistliku suuruseni, kuid käesolevas asjas kohaldatav viivise määr on kohtu hinnangul majandussuhetes tavapärane ning viivise määra 0,15% ei saa ebamõistlikult suureks lugeda. Kui võlgnik on rikkunud raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist (

§ 108lg 1).

Kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja arvest nr 1200128390 (tl 8) tuleneva põhivõlgnevuse jäägi 1 000 eurot. 10. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus lähtub hageja poolt 12.06.2018 esitatud menetluskulude nimekirjast ning maksekorraldusest riigilõivu 225 euro tasumise osas, mis on esitatud koos hagiga (tl 41-45, 16). 12.06.2018 esitatud menetluskulude nimekirja alusel on hageja menetluskuludeks kokku 653 eurot, sellest õigusabikulud moodustavad 365 eurot (osaliselt lisandub käibemaks) ning riigilõivu summana on märgitud 275 eurot. Seega on hageja eksinud riigilõivu summaga ning hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista hagi esitamisel ja maksekorralduselt nähtuv riigilõiv summas 225 eurot. Hageja õigusabikuludest tuleb kostjal hagejale hüvitada 315 eurot, so hageja 12.06.2018 menetlusdokumendis märgitud õigusabile kulunud toimingute eest ilma käibemaksuta. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-65-13 p-s 16 selgitanud, et kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. Hageja ei ole kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses eeltoodut kinnitanud. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, tuleb menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 540 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulu 315 eurot) Hageja on taotlenud vastavalt TsMS § 177 lg 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma hagejale alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest 5 kuni lahendi täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Kohus rahuldab hageja taotluse. Ts

MS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik 6