Obsah (13)

§ 448§ 4441§ 442§ 444§ 5§ 230§ 231§ 367§ 162§ 174§ 138§ 175§ 177

2-17-131770 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse avaldamise aeg ja koht 20. juuni 2018, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-17-1317

§ 448

lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Kui menetlusosaline ei ole kohtule käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (

§ 4441lg 42).

Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited

1. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 699 eurot, intressi 177 eurot, võla sissenõudmiskulud 20 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 199,62 eurot, samuti viivised alates 03.05.2018 kuni põhinõude 699 eurot täitmiseni seadusjärgses määras. Folkefinans AS Eesti filiaal väljastas kostjale 11.07.2014 laenu summas 700 eurot. Vastavalt lepingule kohustus kostja laenu tagastama Folkefinans AS Eesti filiaalile arvete alusel perioodil 11.08.2014 - 11.10.
2. Kokku kohustus kostja tagastama laenu põhiosa summas 699 eurot ja fikseeritud intresse summas 177 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja põhiosa katteks teinud ühtegi makset. Folkefinans AS Eesti filiaal loovutas 21.12.2016 kostja vastase nõude põhisummas 699 eurot hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja esindaja on korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele, ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude suurus on 20 eurot. Hageja on arvestanud viiviseid alates laenusumma tagastamisele/lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 12.10.2014 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 02.05.
4. Kostja hinnangul on nõue aegunud.
5. Hageja on seisukohal, et kuna kostjale on esitatud arved
6. aastal ning hageja esitas 27.12.2017 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna menetlusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse, siis ei ole nõue aegunud. Kohtu põhjendused
7. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud. 5. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes

§ 442lg 7 ja § 444 lg 1.

Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel.

§ 444

lg 2 2 2-17-131770 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 6. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. 7.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 8. Vaidluse all ei ole järgnevad asjaolud. Folkefinans AS Eesti filiaal (endine ärinimi Folkia AS Eesti filiaal) väljastas kostjale 11.07.2014 laenu summas 700 eurot (t lk 23). Kostja kohustus laenu tagastama arvete alusel perioodil 11.08.2014-11.10.2014 (t lk 26-27). Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja põhiosa katteks teinud ühtegi makset. Folkefinans AS Eesti filiaal loovutas 21.12.2016 nõude kostja vastu põhisummas 699 eurot hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (t lk 22 pöördel). Hageja esindaja on kostjale saatnud maksemeeldetuletusi (t lk 27 pöördel). Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 sätestab: „Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.“ VÕS § 113 lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“

§ 367

esimene lause võimaldab viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

1. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
2. Hageja on seisukohal, et nõue pole aegunud ja viitab seejuures TsÜS § 147 lg-le 3, mis sätestab: „Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude 3 2-17-131770 aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.“ See norm ei ole antud juhul kohaldatav. Esiteks ei ole tegu kokkulepitud tasu maksmise nõudega (kokkulepitud tasu makstakse näiteks töövõtulepingute puhul) ning ka Riigikohus on märkinud, et TsÜS § 147 lg 3 mõttes ei ole tasu maksmise nõudega tegemist laenu tagastamise nõude korral (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-67-14, p 36). Kokkulepitud tasuna võiks käsitleda kokkulepitud intressi, kuid kuna intressi näol on tegu kõrvalnõudega ja kõrvalnõue aegub TsÜS § 144 järgi koos põhinõudega (ka siis, kui see ei oleks eraldi veel aegunud), tuleb aegumist kontrollida esmajoones põhinõude järgi. Tegu ei ole ka nõudega, mis muutub sissenõutavaks arve esitamisega TsÜS § 147 lg 3 teise lause mõttes. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega ning nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-44-15, p 12). Hagiavaldusest tulenevalt pidi kostja laenu tagastama vastavalt arvetele, selliselt pealkirjastatud dokumendid on kohtule ka esitatud. Kuigi vormiliselt sisaldavad dokumendid kõiki tavapärasele arvele iseloomulikke tunnuseid, ei ole kohtu hinnangul laenumakse sissenõutavaks muutumine siiski seotud arve esitamisega. Laenutingimused (t lk 23 pöördel-25 pöördel) reguleerivad laenu tagastamise süsteemi, eelkõige punktid 2.1.2 ja 3.
3. Punkt 2.1.2 reguleerib laenu tagastamisega seonduvat kuudes määratud tähtajaga laenude puhul, mh et tagasimakse tuleb teha laenuperioodile vastava arvu kuude jooksul alates laenusumma laekumisest kliendi kontole ja osamakse tuleb tasuda iga kuu kuupäeval, mis vastab laenusumma kliendi kontole laekumise kuupäevale – antud asjas on laen kostjale kantud 11.07.2014 ning tagasimaksed pidid toimuma 11.08.2014, 11.09.2014 ja 11.10.2014 ehk vastavalt punktile 2.1.
4. Kõik arved kannavad kuupäeva 11.07.2014 (s.o raha kostjale ülekandmise päev). Kohtu hinnangul on arvete näol sisuliselt tegu maksegraafikuga, arvete eesmärk on tuua selgelt välja tasumisele kuuluv summa ja selle maksmise viimane päev, kuid osamakse sissenõutavus ei ole seotud arve esitamisega vaid on reguleeritud lepinguga. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu antud asjas TsÜS § 147 lg
6. Õige on aga hageja seisukoht, et nõue ei ole aegunud. Nimelt sätestab TsÜS § 154 lg 1: „Korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.“ Laenu pidi tagastama kolme maksega, seega on tegu korduvate kohustustega. Osamaksed muutusid sissenõutavaks 12.08.2014, 12.09.2014 ja 12.10.2014, aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2015 kell 00.00 ja lõppes TsÜS § 146 lg-ga 1 kooskõlas 31.12.2017 kell 24.
7. Kuna hageja esitas 27.12.2017 (s.o enne aegumistähtaja lõppu) maksekäsu kiirmenetluse avalduse, siis peatus aegumine 27.12.2017 TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel. Seega ei ole nõue aegunud.
8. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhinõude, intresside, võla sissenõudmiskulu ega sissenõutavaks muutunud viivise suurusele, samuti edasiulatuva viivise nõudele. Kostja väitel on talle võlgnevusest teatatud ja sõlmitud on ka maksegraafik võla tasumiseks (t lk 38-42). Nimetatud asjaolud ei muuda asja lahendust, kuivõrd kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks võlgnevust ka tasunud. Kohus peab hageja põhinõuet, intressinõuet, sissenõutavaks muutunud viivise nõuet ja edasiulatuva viivise nõuet põhjendatuks.
9. Põhjendatud ei ole võla sissenõudmiskulu nõue. Hageja palub välja mõista võla sissenõudmiskulu 20 eurot, hagi põhjenduste kohaselt on see kujunenud ühe tasulise kirja saatmisest, hagile on lisatud üks võlanõude kiri (11.04.2017, koostatud Castovanni OÜ poolt). Hageja on seejuures tuginenud VÕS § 1132 lg-le
10. Nimetatud norm reguleerib võla sissenõudmiskuludega seonduvat juhul, kui leping on lõppenud. Praegusel juhul ei ole leping lõppenud. VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise alused, antud asja kontekstis võiks leping lõppeda eelkõige kohase täitmise või lepingu ülesütlemisega, kuid kumbagi pole teadaolevalt juhtunud. Kohustuse täitmise tähtaja möödumine ilma kohustust täitmata ei ole automaatselt tarbijakrediidilepingu lõppemise aluseks. Seetõttu ei saa lähtuda sissenõudmiskulude puhul VÕS § 4 2-17-131770 1132 lg-st 2, vaid lähtuda tuleb lõikest 1, mis sätestab: „Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.“ Kuna hageja on sissenõudmiskulu kontekstis viidanud vaid ühe meeldetuletuskirja saatmisele ja lisanud ka hagile vaid ühe kirja, siis jääb sissenõudmiskulude nõue rahuldamata tulenevalt VÕS § 1132 lg 1 viimasest lausest.
11. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 699 eurot, intressi 177 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 199,62 eurot ja viivised alates 03.05.2018 kuni põhinõude 699 eurot täitmiseni seadusjärgses määras. Hagi jääb rahuldamata sissenõudmiskulude 20 eurot väljamõistmise nõudes. Menetluskulud 16.

§ 162

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi ca 98% ulatuses, jagab kohus sama protsendi järgi ka menetluskulud. Seega jääb 98% menetluskuludest kostja kanda ja 2% hageja kanda. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda, kostja on mh tuginenud sellele, et tema sissetulek on vanemahüvitis, mis osaliselt täitemenetluses arestitud, kostjal on võlgu 13 000 eurot ja ta ootab oma teist last. Kohtu hinnangul ei ole need argumendid sellised, mille tõttu peaks menetluskulud jätma hageja kanda. Hageja kohtusse pöördumise ja sellega seonduvad kulud on põhjustanud kotja poolt mitme aasta jooksul oma võlgnevuse tasumata jätmine. Kulud jäävad kostja kanda. 17.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 18. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulud 950 eurot. 19.

§ 138lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskuluks mh riigilõiv.

Hagihinnaks on antud asjas 1 151,54 eurot, millelt tuli riigilõivu tasuda 200 eurot. Hageja on maksekäsu kiirmenetluses tasunud lõivu 45 eurot (t lk 3 pöördel) ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 155 eurot (t lk 30), kokku seega 200 eurot. Tegu on põhjendatud menetluskuluga. 20.

§ 138

lg 1 ja § 144 p 1 järgi on menetluskuluks ka menetlusosalise esindaja kulu.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindajakulud on 950 eurot (t lk 22). Kohus ei pea sellises ulatuses esindajakulusid antud asjas põhjendatuks. Hageja on esitanud menetluses hagi ja seisukoha kostja vastusele, toimunud ei ole istungit. Kohus peab põhjendatud õigusabikulude suuruseks 450 eurot. 21. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 650 eurot. Kostja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning toimikumaterjalidest ei nähtu, et kostjal oleks olnud lepinguline esindaja või et ta oleks kandnud menetluses muid kulusid. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kostja ei saa taotleda menetluskulude 5 2-17-131770 kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist

§ 177lg 2 järgi.

Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 637 eurot (2% 650 eurost) ning ülejäänud osas jäävad kulud hageja kanda. 22.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellekohase taotluse esitanud. Kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 6