Obsah (6)

§ 109§ 23§ 10§ 31§ 15§ 1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013, Tallinn Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-11-

§ 109kohaselt olla tagasivõitmise hagid.

Selgeid tagasivõitmise võimalusi haldur ajutise menetluse käigus ei tuvastanud. 2 8. Arvestades

§ 23

lg-tes 1, 3 ja 6 sätestatut, määras kohus pankrotihalduri tasuks 1847,54 eurot ja tehtud kulutuste katteks 145,15 eurot. Kohus arvestas ajutise halduri tasu määramisel tema ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Määruskaebus

1. XX palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta AS SEB Pank pankrotiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda.
2. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kohtule ei ole esitatud seaduses sätestatud vorminõuetele vastavat ehk kirjalikus vormis pankrotihoiatust.

§ 10lg 2 p 1 kohaselt peab pankrotihoiatus olema kirjalikus vormis.

Võlausaldaja väitis kogu menetluse kestel, et ta toimetas võlgnikule pankrotihoiatuse kätte kahel viisil: pankrotiavalduse lisas 8 esitatud allkirjastamata 16.09.2011 pankrotihoiatuse posti teel ja võlausaldaja 15.12.2011 menetlusdokumendi lisas 1 oleva digitaalallkirjastatud 16.09.2011 pankrotihoiatuse e-posti teel. Käesoleval juhul ei ole pankrotiavalduses lisas 8 olev 16.09.2011 pankrotihoiatus TsÜS § 78 lg 1 alusel kirjalikus vormis, kuna seda ei ole allkirjastatud. Maakohus analüüsis posti teel tahteavalduse kättetoimetamise regulatsiooni, kuid jättis tähelepanuta, millises vormis pankrotihoiatust kui tahteavaldust üritati posti teel võlgnikule kätte toimetada. Võlausaldaja väide, et ta edastas võlgnikule „tegelikult“ allkirjastatud pankrotihoiatuse, on TsMS § 230 lg 1 alusel paljasõnaline. Ebaõige on maakohtu väide, et võlgnikule toimetati pankrotihoiatus posti teel kätte, kuna võlausaldaja 16.09.2012 pankrotihoiatus pole seadusega sätestatud vormis. Pankrotiavalduse lisana 8 kohtule esitatud pankrotihoiatus on vormi järgimata jätmise tõttu tühine ja tagajärjetu tahteavaldus, millel isegi võlgnikule kättetoimetamise korral (mida pole toimunud) puuduvad mistahes õiguslikud tagajärjed. Kirjaliku pankrotihoiatuse puudumine tähendab pankrotiavalduse piisava põhistatuse puudumist (

§ 10

lg 2 p 1) ja maakohus oleks pidanud

§ 31lg 2 ja § 15 lg 3 p 4 alusel jätma võlgniku pankroti välja kuulutamata.

1. Maakohtu seisukoht, et 19.09.2012 allkirjastamata pankrotihoiatus on võlgnikule posti teel aadressile VVV kätte toimetatud, ei tugine tõenditel. Maakohus pidas põhjendamatult ja ühelegi tõendile viitamata võlgniku elukohaks VVV ja asus seisukohale, et pankrotihoiatus toimetati posti teel võlgnikule kätte. Tegemist on pelgalt oletusliku seisukohaga. Kohtutoimikus olevatest tõenditest nähtub, et TsÜS § 14 lg 1 alusel on võlgniku püsivaks elukohaks TTT. Seega üksnes TTT aadressi ehk võlgniku elukoha puhul on võimalik TsÜS § 69 lg 2 alusel väita, et kui tahteavaldus on võlgniku elukohta jõudnud ja tal on sellega mõistlik võimalus tutvuda, on ta tahteavalduse kätte saanud. Arvestades, et VVV pole võlgniku elukoht, ei saa lugeda antud aadressile edastatud kirju ka võlgnikule TsÜS § 69 lg 2 alusel kättetoimetatuks. Maakohus leidis ebaõigesti, et pankrotihoiatuse edastamist ja kättetoimetatuks lugemist reguleerib TsMS § 306 lg
2. Pankrotihoiatus ei ole menetlusdokument, tegemist on võlausaldaja tahteavaldusega, mille võlausaldaja saadab omal initsiatiivil ja iseseisvalt võlgnikule. Tahteavalduste kättetoimetamist reguleerib TsÜS § 69 lg 2, mille kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Praegusel juhul on tõendatud, et võlausaldaja ei edastanud väidetavat pankrotihoiatust võlgniku elukohaks olevale TTT aadressile, mistõttu puudub alus väita, et võlgnik on pankrotihoiatuse TsÜS § 69 lg 2 alusel kätte saanud. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et laenulepingu üldtingimuste p-d 17.1 ja 21.b on tühised tüüptingimused. Lepingus sätestatud kirjade kättetoimetatuks lugemise fiktsioonid kalduvad kõrvale seaduse põhimõttest, et tahteavalduse tegija kannab tahteavalduse 3 kättetoimetamise riisikot, mistõttu on tegemist tühiste tüüptingimustega. Seega on ebaõiged ja põhjendamatud maakohtu viited, et võlgnikule on 16.09.2012 pankrotihoiatus ka laenulepingu üldtingimuste p-de 17.1 ja 21.b alusel kätte toimetatud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et võlausaldaja tegi kõik mõistlikult võimaliku tahteavalduste võlgnikule kättetoimetamiseks. Võlausaldaja ei üritanud oma allkirjastamata pankrotihoiatuse kättetoimetamiseks peale ühe tähitud kirja ja e-maili saatmise (mille kättetoimetamine on samuti tõendamata) midagi teha. Isegi kui võlausaldaja tegi kõik võimaliku tahteavalduse edastamiseks, ei anna see Riigikohtu praktika järgi alust järeldada, et mingi tahteavaldus on isikule kätte toimetatud, sest sellisel viisil asetatakse tahteavalduse kättetoimetamise riisiko põhjendamatult tahteavalduse saajale.
3. Võlausaldaja esitas e-posti teel 16.09.2012 digiallkirjastatud pankrotihoiatuse kättetoimetamise tõendamiseks võlgnikule väidetavalt saadetud e-mailide väljatrükid ja maakohus luges pankrotihoiatuse võlgnikule e-posti teel kättetoimetatuks. Riigikohtu praktika järgi ei tõenda saadetud e-mailide väljatrükid pankrotihoiatuse võlgnikule e-posti teel kättetoimetamist. Seega ei ole käesoleval juhul

§ 10

lg 2 p 1 alusel võlgnikule posti teel ega e-posti teel mingisugust pankrotihoiatust esitatud, võlgniku maksejõuetust ning pankrotiavaldust ei ole põhistatud ja maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja

§ 31lg-t 2 ja § 15 lg 3 p-i 4 oluliselt rikkudes.

1. Võlausaldaja ei öelnud laenulepingut nr L070049315 nõuetekohaselt üles ja võlausaldajal puuduvad mistahes laenulepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded. Laenulepingu üldtingimuste p 21 kohaselt poolte lepingu täitmisega seotud teated peavad olema kirjalikus vormis. Laenulepingu nr L070049315 ülesütlemisavaldusel puudub allkiri, mistõttu ei ole tegemist kirjalikus vormis ülesütlemisavaldusega (TsÜS § 78 lg 1). TsÜS § 83 lg 2 kohaselt kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Seega on väidetav võlausaldaja laenulepingu nr L070049315 ülesütlemisavaldus tühine ühepoolne tehing. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Sisutu on maakohtu seisukoht, et täidetud on laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused, kus võlausaldaja ei ole tõendanud kirjalikus vormis ülesütlemisavalduse võlgnikule kättetoimetamist. Laenulepingu ülesütlemise seaduslikkuse küsimus eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest ja tuleks selgeks vaielda hagimenetluses.
2. Võlgnikul puudub mistahes võlgnevus võlausaldaja ees, kuna täitemenetluses laekunud raha sai võlausaldaja arvestada vaid laenulepingu nr L0700049332 alusel väidetavalt sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste katteks, sest laenulepingut L070049315 ei ole kehtivalt üles öeldud. Võlausaldaja pankrotiavaldus on põhjendamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis tähelepanuta võlgniku põhjendatud vastuväited, et menetlusosaliste vaidlus on sisuline ja tuleks lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
3. Pankrotiavaldusest nähtuvalt soovib võlausaldaja kahe laenulepingu alusel viiviseid kokku 177 080,30 eurot, mis moodustab ca 50% põhinõudest. Võlausaldaja viivise nõue on motiveerimata. Võlausaldaja ei avaldanud, kui palju ta on täitemenetluse raames saadud summadest arvestanud viivise katteks, mistõttu võib olla tegemist olukorraga, kus viiviseid nõutakse suuremas ulatuses kui väidetav põhivõlgnevus, mis on Riigikohtu praktika kohaselt võimatu. Võlgnik taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viiviste vähendamist. Olukorras, kus võlausaldaja ei ole kunagi esitanud võlgnikule viiviste tasumise nõuet, on viiviste tasumise nõue vastuolus hea usu põhimõttega ja esineb alus selle vähendamiseks. Riigikohtu praktikaga on vastuolus 4 maakohtu seisukoht, et puudub alus pidada viivise suurust ebamõistlikuks, kuna pooled on viivise määras kokku leppinud.
4. Võlausaldaja professionaalse krediidiandjana ei täitnud seadusest tulenevat vastutustundlikku laenamise kohustust. Võlausaldaja ei kontrollinud füüsilisele isikule väidetava laenu 959 276 eurot (15 009 408 krooni) väljastamisel, kas sellises summas laenu tasumine on füüsilisele isikule võimetekohane. Nimetatust tulenevalt tekitas võlausaldaja võlgnikule kahju ja võlgnikul võib olla tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu, mistõttu võlausaldaja nõue ei ole selge ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (

§ 15lg 3 p 1).

Vastus määruskaebusele

1. AS SEB Pank ja pankrotihaldur Ene Ahas palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
4. Määruskaebuses kordab võlgnik põhiliselt maakohtule esitatud väiteid. Maakohus on nendele piisava põhjalikkusega vastanud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
5. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et pankrotihoiatus toimetati võlgnikule nõuetekohaselt kätte, tuvastati juba Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2012 määrusega. Ringkonnakohus seda seisukohta ei muuda ja ei pea vajalikuks eelnimetatud määruse põhjendusi korrata.
6. Maakohus tuvastas õigesti, et võlausaldaja ütles laenulepingu nr L070049315 nõuetekohaselt üles ja lepingust tulenev nõue on selge. Usutav ei ole võlgniku väide, et ta ei ole lepingu ülesütlemise teadet saanud. Asjaolu, et võlgnik sai 05.05.2009 lepingu erakorralise ülesütlemise teate kätte ja aktsepteeris seda, nähtub muu hulgas asjaolust, et pärast laenulepingute ülesütlemist algatati võlausaldaja avalduse alusel täitemenetlus, mille käigus müüdi enampakkumistel võlgnikule kuuluvad laenulepingute tagatiseks olnud kinnistud. Võlgnik osales enampakkumistel, ta ei vaidlustanud täitemenetluse alustamist ja kinnistute müümist ega esitanud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
7. Võlgnik ei ole tõendanud, et temani jõudis võlausaldaja poolt allkirjastamata lepingu ülesütlemise teade. Samas tuleb märkida, et isegi siis, kui laenulepingut nr L070049315 ei oleks kehtivalt üles öeldud, oleks võlgnikul võlausaldaja ees laenulepingust nr L070049332 tulenev võlgnevus suurusega 190 370,31 eurot. Vastavalt ajutise pankrotihalduri aruandes esitatud andmetele ei oleks võlgnik suuteline ka seda kohustust maksejõuetuse tõttu täitma.
8. Ebaõige on määruskaebuse väide, et võlausaldaja sai arvestada täitemenetluses laekunud raha vaid laenulepingu nr L070049332 alusel sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste katteks. Võlausaldaja esitas täitmiseks nii laenulepingust nr L070049315 kui ka laenulepingust nr L070049332 tulenevad nõuded, mis täideti kinnistute müümisest saadud raha arvel põhivõlgade osas osaliselt. Täitemenetluse 5 raames kinnitatud jaotuskava võlgnik võlausaldaja väidete kohaselt ei vaidlustanud. Võlgnik ei ole vastupidise kohta tõendeid esitanud. 25.

§ 31

lg 1 kohaselt kuulutab kohus võlgniku pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja tekkinud suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võlgniku maksejõuetuse üle otsustamisel lähtunud õigesti ajutise pankrotihalduri kui sõltumatu ning erialaseid teadmisi ja kogemusi omava isiku arvestusest ja hinnangust. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul vara 162 633,19 euro väärtuses ja kohustusi 1 496 231,60 eurot. Vara ja väikese sissetuleku tõttu ei ole võlgnik võimeline mõistliku aja jooksul oma kohustusi täitma. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et välja on kujunenud võlgniku püsiv maksejõuetus

§ 1lg 2 mõttes.

26. Kinnituse, et seni kogutud tõendite pinnalt on pankrotiavalduse aluseks olev nõue põhjendatud ja maksmapandav, on aruandes andnud ka ajutine pankrotihaldur. Antud juhul puuduvad

15 lg-st 3 ja § 31 lg-st 2 tulenevad alused pankroti välja kuulutamata jätmiseks.

1. Vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal 2007.aastal ei sätestanud seadus krediidiandjale vastutustundliku laenamise kohustust. See ei tähenda iseenesest küll seda, et pank ei oleks pidanud vastavat põhimõtet laenude andmisel järgima. Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi faktilist asjaolu selle kohta, mil viisil võlausaldaja võlgniku õigusi ja oma kohustusi laenude andmisel rikkus ning võlgnikule kahju tekitas. Üldsõnaline väide, et võlgnikul tekkis kahju ja tal võib olla tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu, ei anna alust lugeda nõuet ebaselgeks. Pankrotiavalduse lahendamisel ei lahenda kohus võlgniku taotlust viivise vähendamiseks. Vastuväiteid nõudele saab võlgnik esitada nõuete kaitsmisel pankrotimenetluses.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitaja kanda. Tiit Kollom Ele Liiv Ande Tänav Parandatud 22.04.2013 määrusega RESOLUTSIOON:
3. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari 2013 määruses sisalduvad ilmsed ebatäpsused ja lugeda määruse sissejuhatuses real „Vaidlustatud kohtulahend“ õigeks „Harju Maakohtu
5. detsembri 2012 määrus pankroti väljakuulutamise kohta“ ning määruse resolutsiooni punkt 1 sõnastuses: „Jätta Harju Maakohtu
6. detsembri 2012 määrus muutmata“.
7. Toimetada määrus kätte kõigile isikutele, kellele on
8. jaanuari 2013 kohtumäärus kätte toimetatud.
9. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. 6