← Eesti

2-18-5153/7

Obsah (10)§ 407§ 173§ 163§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175§ 177§ 178

2-18-5153 KOHTUOTSUS Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2018, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-5153 Tsiviilasi Os

) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 407

lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ kaks tarbijakrediidilepingut (nõuded loovutatud 09.10.2017 hagejale). 10.07.2016 lepingu nr 31002215501, mille alusel väljastati kostjale laenusumma 900 eurot ning 14.11.2016 lepingu nr 31002227080, mille alusel väljastati kostjale laenusumma 350 eurot. Hageja ütles lepingu nr 31002215501 ülesse 30.09.2017 ja lepingu nr 31002227080 14.12.2016. Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista mõlema viidatud lepingu alusel kokku põhivõlgnevus 863,67 eurot, intress 69,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 329,10 eurot ning edasiulatuvat viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on hagis välja 2

(4)2-18-5153 toonud, et vastavalt lepingute üldtingimuste punktile 8.1 on hagejal õigus arvestada viivist lepingus kokkulepitud intressimääras, milleks lepingus nr 31002215501 on 46,13% aastas ning lepingus nr 31002227080 46,08% aastas. Tegemist on tüüptingimuse alusel nõutava viivisega VÕS § 35 tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kehtiva tüüptingimusega. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, p 11). Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-26-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-145-15, p 14). Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Viivisemäär on kokku lepitud laenulepingute üldtingimuste punktis 8.1 ning selleks on intressimäär 46,08% ja 46,13% aastas. Käesoleval juhul ületavad tüüptingimustes sätestatud viivisemäärad kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, st on laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgsest viivisemäärast (8%) vastavalt 5,76 ja 5,77 korda suuremad. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud seadusjärgses määras järgmiselt: Lepingu nr 31002215501 osas ajavahemiku 01.10.2017 – 04.04.2018 eest summas 23,39 eurot (arvestatuna 186 päeva eest viivisemääraga 8% põhivõlalt 573,67 eurot). Lepingu nr 31002227080 osas ajavahemiku 15.12.2016 – 04.04.2018 eest (võttes arvesse 04.09.2017 toimunud tasumist summas 60 eurot põhivõla katteks) 33,72 eurot (arvestatuna 476 päeva eest viivisemääraga 8% põhivõlalt 350 eurot). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks kokku välja mõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 57,11 eurot.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda. 3

(4)2-18-5153

§ 174

lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulu 950 eurot.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 139

lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 950 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 290 eurot (riigilõiv 200 eurot + õigusabikulu 90 eurot). Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 78% ulatuses, so summas 226,20 eurot.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.