← Eesti

2-17-11239/35

2-17-11239 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-11239 Kohtuasi XX hagi YY vastu elatise suurendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 810 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), seaduslik esindaja NN Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX) RESOLUTSIOON:
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
  7. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. YY-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada 1 2-17-11239 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  9. NN (ema) esitas
  10. juulil 2017 XX (hageja, laps) nimel YY (kostja, isa) vastu Harju Maakohtule hagi, milles palus suurendada Harju Maakohtu
  11. juuni
  12. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-16603 hageja kasuks väljamõistetud elatist (145 eurot kuus) elatise miinimummäärani (
  13. aastal 235 eurot kuus) alates
  14. augustist 2017 kuni hageja õpingute lõpetamiseni (kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni). Kostja vastuväited
  15. Kostja oli esimeses hagivastuses nõus elatise suurendamisega kuni 235 euroni kuus, soovides kohtuistungi pidamist, kuid hilisemates menetlusdokumentides vaidles kostja hageja nõudele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei suuda ta maksta ka eelmises tsiviilasjas temalt hageja kasuks väljamõistetud suuruses elatist ja hageja on alustanud täitemenetlust. Kostja sissetulek on väike ja sellest ei piisa kostja enda ülalpidamiseks hädavajalike kulude kõrval hagejale suurema elatise maksmiseks. Kostja on kandnud kohtumenetluse ajal lapse kulusid vastavalt võimalustele, sh kinkis lapsele 50 eurot ja kandis tema sünnipäeva pidamise kulud, mistõttu ei saanud ta sünnipäeva kuul ka väljamõistetud elatist väljamõistetud suuruses maksta. Kostja kannab lapse telefonikulud (ca 25 eurot kuus), viib last autoga kooli, annab lapsele 2 eurot kuluraha päevas. Hageja saab riiklikke toetusi, kuid kostjal on kahtlus, et ema kasutab toetusi enda huvides. Esimese astme kohtu otsus
  16. Harju Maakohus jättis
  17. novembri
  18. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. 3.
  19. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 497 ja § 459 järgi õigus nõuda kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud. Harju Maakohus mõistis kostjalt tsiviilasjas nr 2-12-16603 kohtuotsusega alates
  20. jaanuarist 2012 välja elatise 145 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse
  21. detsembri
  22. a määruse nr 169 järgi oli alates
  23. jaanuarist 2012 palga alammäär 290 eurot kuus ja miinimumelatis seega 145 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse
  24. detsembri
  25. a määruse nr 139 järgi on alates
  26. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus ja sellest tulenevalt miinimumelatis 235 eurot kuus. 3.
  27. Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma 2 2-17-11239 teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 järgi vanemad ei vabane PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 3.
  28. Asjas on tõendatud, et kostja on ajavahemikul juulist 2017 kuni oktoobrini 2017 täitnud elatise tasumise kohustust vähemalt Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-12-16603 väljamõistetud elatise määras ehk 145 eurot kuus, kuid on kandnud kulutusi ka suuremas ulatuses. Samas nähtub, et kostjal on olnud raskusi elatise tasumisega vahemikus maist 2017 kuni juunini 2017, mil ta on tasunud elatist alla 145 euro kuus. Kostja on kandnud hageja igapäevaeluks vajalikke kulutusi ja jooksvaid ühekordseid vajalikke kulusid, sh ID-kaardi tegemise kulu. Kuigi tegemist on ühekordse väljaminekuga, saab seda pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja tasub hagejale pea iga päev taskuraha 2 eurot, millele ei ole hageja samuti vastu vaielnud. Tegemist on vajaliku kulutusega lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. Asjaolu, et lapse kool asub 10 minuti jalutuskäigu kaugusel kodust, ei tähenda, et kostjal ei oleks õigust täita ülalpidamiskohustust last kooli ja huviringi sõidutades, sest see lihtsustab ja kiirendab lapse kooli minekut ega riku kuidagi lapse huve ega õiguseid. Seetõttu on kostja esitatud sõidukulud põhjendatud ja neid tuleb arvestada ülalpidamiskohustuse täitmisena. 3.
  29. Kuigi kostja on täitnud ülalpidamiskohustust, ei ole see olnud järjepidev. Nimetatu ei võimalda aga iseenesest veel elatist suurendada. Kostja elatise võlg on täitemenetluses täitmisel. Kostjale jääb pärast täitemenetluses konto ja töötasu arestimist kätte 235 eurot, millest tuleb katta ka enda ülalpidamisvajadus. Lisaks on kostja esitanud kohtule eelnimetatud elatise võla kohta täitmisteate, kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse ning hoiatuse juhilubade äravõtmiseks ning ta leiab, et elatise suurendamise korral ei ole tal võimalik ennast enam ülal pidada ning arvete tasumata jätmisest võivad tekkida võlad. Kostja on tõendanud, et töötab alates
  30. detsembrist 2015 Osaühingus M ning tema töötasu on olnud
  31. a jaanuarist kuni
  32. a augustini 498 eurot 72 senti kuni 614 eurot 40 senti. Kostja on tõendanud, et tema töötasu oktoobris oli väiksem seoses septembrikuus haiguslehel viibimisega. Samuti on kostja tõendanud, et ta kannab enda ja elukaaslase ülalpidamiskuludest elektrienergia ja Starmani kasutamise kulud, enda telefoniarved ning parkimiskulud, kuid toidukulud kannab kostja elukaaslane. Kostja kulutused enda ülalpidamisele on olnud
  33. a maist kuni
  34. a oktoobrini ca 150 eurot kuus. Seega on kostja endaga seotud kulud (ca 150 eurot kuus) samas suurusjärgus temalt varem väljamõistetud elatisega (145 eurot kuus), seejuures tuleb arvestada, et ülejäänud lapse vajadused katab teine vanem. Kostja ja tema elukaaslane on jaganud ühiselt kaetavad ülalpidamiskulud mõistlikult viisil ja sellest ei saa järeldada, et kostja varanduslik olukord on selline, et elatist tuleks suurendada ja et see võimaldaks maksa suuremat elatist. Arvestades kostja endaga seotud kulude suurust kuus, tema sissetulekuid ning võrreldes seda juba väljamõistetud elatise suurusega, on kostja varanduslik olukord selline, mis ei võimalda tal maksta suuremat elatist kui 145 eurot. Kostjal ei ole piisavaid vahendeid 235 euro suuruse elatise maksmiseks. Elatise suurendamine kahjustaks oluliselt kostja enese tavalist ülalpidamist PKS § 102 lg 1 tähenduses. Seetõttu jääb hagi rahuldamata. 3 2-17-11239 Kostja väidetel selle kohta, et elatise võla täitmisel jääb talle kätte vaid 235 eurot ja talle on täitemenetluses tehtud hoiatus juhilubade äravõtmise kohta, ei ole elatise suurendamise üle otsustades ja kostja varalist seisundit hinnates tähtsust ja kohus ei hinda neid kinnitavaid tõendeid. Apellatsioonkaebus
  35. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei kogunud hageja ema lapse kulutuste kohta arveid, nagu seda on teinud kostja, sest arvas hagi esitades, et lapsel on õigus saada miinimumelatist. Vanematel on olnud varem erinevaid kokkuleppeid elatise maksmise kohta ja hoolimata sellest, et isalt oli kohtuotsusega elatis välja mõistetud, ei nõudnud ema isalt elatise maksmist, sest isa oli kuni
  36. aastani vangis.
  37. aasta jaanuarist hakkas isa maksma elatist 145 eurot ja lubas teha 90 euro eest kulutusi lisaks. Vanemate suhete halvenedes soovis ema, et isa maksaks miinimumelatist ja hakkaks ka varasema aja võlga hüvitama. Selle peale hakkas isa pidama vihikut lapsele taskuraha andmise kohta, mille laps kasutas ebamõistlikult (kartulikrõpsude ja kommide peale). Maakohus leidis ekslikult, et isa on teinud lapsele oma raha eest ID-kaardi, kuigi lapsel on ema tehtud ID-kaart. Lapse kooli sõidutamine ei ole põhjendatud ja seda kulu ei saa arvata lapse ülalpidamiskulude hulka. Lapse kulutused on tegelikult palju suuremad ja need on kõik ema kanda. Kostja on noor töövõimeline mees ja suudab leida endale korraliku töökoha (vajadusel kaks töökohta), et teenida lapsele ülalpidamist.
  38. aastal lahkus kostja pere juurest, jättes korteri- ja lasteaiavõlad ema kanda. Vastustaja seisukoht
  39. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  40. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jääb hageja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
  41. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostjalt
  42. aastal väljamõistetud elatist (145 eurot) on põhjendatud alates hagi esitamisest suurendada kehtiva miinimumelatiseni, mis hagi esitamise ajal oli 235 eurot kuus ja praeguse otsuse tegemise ajal 250 eurot kuus.
  43. Kolleegiumi hinnangul juhtis maakohus õigesti tähelepanu sellele, et TsMS § 459 lg 1 järgi võib kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust muuta, kui elatise suurust mõjutavad asjaolud on vahepeal muutunud. 4 2-17-11239 Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse muutmist saab nõuda üksnes TsMS §‑s 459 sätestatud eeldustel, st kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Seejuures peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võib aga elatise suuruse muutmise aluseks olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et muutunud on ka lapse vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada (vt ka Riigikohtu
  44. oktoobri
  45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p‑d 11–13). Eelnevat arvestades on mõistetav, et hageja esitas hagi elatise suurendamiseks, sest
  46. aasta kohtuotsusega oli kostjalt hageja kasuks välja mõistetud toona kehtinud määras miinimumelatis (145 eurot kuus), kuid elatise suurust ei olnud seotud sellega, et see suureneb automaatselt miinimumelatise suurenedes. Kuna hagi esitamise ajaks oli miinimumelatis suurenenud 235 euroni, andis see asjaolu alust elatist suurendada ning hagejal ei olnud vaja tõendada oma kulutuste suurust. Sellest on ka maakohus otsust tehes õigesti lähtunud.
  47. Kuigi üldjuhul suurendab kohus elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini, peab kohus ka elatise suurust muutes arvestama kohustatud vanema vastuväidetega ega saa elatist miinimumini suurendada, kui seda takistab mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses. 9.
  48. Kolleegium selgitab, et PKS §-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama ja üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuigi üldjuhul vabaneb isik PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem PKS § 102 lg 2 järgi oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning olles sellises olukorras, peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt Riigikohtu
  49. märtsi
  50. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  51. veebruari
  52. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  53. juuni
  54. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2;
  55. märtsi
  56. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 5 2-17-11239 9.
  57. Praeguses asjas oli kostja kohtumenetluses alguses nõus maksma hagejale miinimumelatist, kuid pärast tema vastu täitemenetluse alustamist palus kostja jätta elatise miinimummäärani suurendamata põhjusel, et tema töötasu ei ole suur ning see on täitemenetluses arestitud, mistõttu jääb tal vabalt kasutada üksnes 235 eurot kuus ja sellest ei suuda ta maksta hagejale miinimumelatist. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja tööandja tõendi kostjale 2016 jaanuarist kuni
  58. a augustini makstud töötasu kohta (I kd, tl 29–30). Nimetatud tõendist nähtub, et kostja töötasu on olnud üldjuhul 600–750 eurot kuus (bruto), mõnel kuul haiguse tõttu ka väiksem. Sellise töötasuga suudaks kostja kolleegiumi hinnangul iseenesest tasuda hagejale miinimumelatist, ohustamata enese minimaalselt toimetulekut. Seega on kostja leidnud endale piisavalt tasuva töökoha. Lisaks on aga kostja toonud esile asjaolu, et täitemenetluses on täitmisel ka hageja kasuks varem väljamõistetud elatisevõlg. Selle kinnituseks on kostja esitanud täitmisteate koos kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega (I kd, tl 74–76), millest nähtub, et kostjal on tekkinud
  59. jaanuarist 2012 kuni
  60. veebruarini 2016 ning
  61. a juulis elatise võlg 7395 eurot. Samuti esitas kostja vara kontol arestimise akti (I kd, tl 83–84) ning kohtutäituri abi kirja selle kohta, et arestimisele ei kuulu iga kuu elatusmiinimumina 235 eurot (I kd, tl 86). Kuigi kostja taotles elatismiinimumi suurendamist 470 euroni (I kd, tl 80–81), jättis kohtutäitur taotluse rahuldamata (I kd, tl 82). Samuti tõendas kostja, et tema enda minimaalselt vajalikud ülalpidamiskulud olukorras, kus ta kannab kulusid uue elukaaslasega omavahel jagades, on ca 150 eurot kuus ning kolleegium nõustub selles osas maakohtu järeldusega, et kulude jaotus elukaaslaste vahel on mõistlik ja põhjendatud. Samuti ei anna kostja hädavajalikud kulutused enda ülalpidamisele alust järeldada, et kostja elujärg on parem, kui ta kohtule näitab. Eelnevat arvestades on kostja hankinud endale töö, mis iseenesest tagaks tema enda toimetulekuks ja hageja ülalpidamiseks vajaliku sissetuleku, kuid kostja varaline olukord on halb aastatega kuhjunud elatisevõla tõttu. Arvestades vanemate selgitusi, tekkis elatisevõlg seetõttu, et kostja viibis vangistuses ning ema ei nõudnud temalt sel ajal lapsele elatise maksmist. Pärast hagi esitamist on aga ema asunud võlga täitemenetluses sisse nõudma. Arvestades elatisevõla ja kostja arestitud sissetuleku suurust, kuluks kostjal sama sissetuleku säilimise korral ca kaks aastat täitemenetluses sissenõutava elatisevõla tasumiseks. Samas peab kostja iga kuu tasuma lisaks elatise võlale hagejale ka jooksvat elatist, mis 145 euro suuruse elatise korral tähendaks ülalmärgitud tingimustel seda, et võla kustutamise aeg pikeneb ca aasta võrra. Kostjalt miinimumelatise väljamõistmise korral suudaks kostja aga võlga üksnes väga vähesel määral tagasi maksta, sest kogu tema arestitav sissetulek kuluks jooksva elatise maksmisele. Neil asjaoludel leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et arvestades kostja varalist seisundit ei suuda kostja maksta hagejale väljamõistetud elatisest suuremat elatist, ilma et see ei ohustaks tema enese hädapärast toimetulekut. Arvestades kostja elatisevõla mahtu, asetaks kostjalt miinimumelatise väljamõistmine kolleegiumi hinnangul kostja aastateks raskesse majanduslikku olukorda, samas kui elatise suurendamata jätmise korral saaksid lapse igapäevased vajadused kostjaga sarnasel määral rahuldatud ja arenguks piisavad vahendid tagatud, sest lisaks kostja kohustusele maksta lapsele iga kuu elatist 145 eurot, kohustub ka lapse ema panustama lapse ülalpidamisse. Samuti on kostja võtnud seni osad 6 2-17-11239 lapse kulud enda kanda ning ka edaspidi, kui kostjal jääb vahendeid elatise ja elatisevõla maksmisest üle, saab ta osaleda hageja ülalpidamises vastavalt võimalustele ka vahetult. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsust lõppjäreldustes muuta, kuid vastavalt ülalmärgitule tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Samuti tuleb kohtuotsuse põhjendustest jätta välja osa, mis puudutab asjas PKS § 102 lg 1 kohaldamist, sest viidatud säte ei kohaldu juhul, kui tegemist on vanema kohustusega pidada ülal oma alaealist last. Praegusel juhul on küll kostja olukorras, kus ta ei suuda oma varalist seisundit arvestades anda lapsele miinimummääras elatist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kuid sellises olukorras peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks PKS § 102 lg 2 järgi ühetaoliselt. See on aga kolleegiumi hinnangul tagatud 145 euro suurust elatist makstes.
  62. Vastuseks ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ka need ei anna alust maakohtu otsust muuta. Asjaolu, et maakohus on ekslikult leidnud, et kostja on ID-kaardi tegemise ja lapse kooli sõidutamise kulud on lapse ülalpidamise kulud, ei muuda kuidagi vääraks maakohtu lõppjäreldust, et kostja ei suuda suuremat elatist maksta. Maakohus on küll otsuses tuvastanud, et kostja on osalenud ka vahetult lapse ülalpidamises, kuid ei ole jätnud seetõttu elatist suurendamata. Samuti ei saa kohus arvestada elatise suurendamise üle otsustades asjaolu, et kostja jättis
  63. aastal kodust lahkudes võlad lapse ema kanda, ega seda, et kostja lubas enne kohtu- ja täitemenetluse alustamist kanda lisaks 145 euro suuruse elatise maksmisele lapse kulusid vahetult 90 euro ulatuses. Kostja on kinnitanud oma valmidust tasuda hagejale miinimumelatist, kuid tema vastu alustatud täitemenetluse tõttu ei ole ta selleks suuteline. Iseenesest on õige ka hageja väide, et kostja kui töövõimeline isik peab hankima endale piisava sissetuleku, et last ülal pidada. Seda on kostja kolleegiumi hinnangul ka teinud, kuid tema sissetulekust ei piisa nii võla kui ka miinimumelatise maksmiseks.
  64. Eelnevat arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna toimikust nähtub, et kostjal ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid, ei mõista kolleegium hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitist välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.