← Eesti

2-16-9519/78

Obsah (10)§ 31§ 28§ 29§ 24§ 25§ 35§ 37§ 19§ 33§ 18

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-9519 Otsuse kuupäev Tartu, 31. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks

) § 29 lg 1 kohaselt ühine õigus anda kinnistu kolmanda isiku kasutusse või seda kolmandale isikule üürida. Kostjal I ei ole õigust keelduda kinnistu ühisomanike valdusesse andmisest ja üürilepingu tühisusega seotud väidetel ei ole tähtsust. Hageja tõendas, et kinnistut ei ole vabastatud, ning kostja I ei tõendanud, et hageja andis nõusoleku kinnistu üleandmiseks ja haldamiseks kolmandale isikule ning viimasele õiguse üürilepingu sõlmimiseks ühisomanikuga või et hageja oleks need tehingud hiljem heaks kiitnud (

§ 31lg-d 1 ja 2).

Hageja 2970 euro suurune hüvitisnõue jäi rahuldamata, kuna iseenesest on hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue ebaseadusliku valdaja vastu lubatav VÕS § 1037 lg 1 ja AÕS § 85 alusel, kuid täidetud ei ole eeldus, et kostja I oleks üürilepingu kestuse ajal kasu saanud. Võimalik on, et kasu on saanud kinnistut hallanud ühing, kellelt hagejal võib olla õigus nõuda rikkumise teel saadu hüvitamist. Hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue kostja I vastu on aga põhjendatud

  1. märtsist 2017, sest selleks ajaks oli üürileping lõppenud. Maakohus võttis kasutuseeliste arvutamise aluseks kostja I tasutud üüri ja mõistis otsuse tegemiseni välja 1611 eurot 50 senti ja edasiulatuvalt 990 eurot kuus ning viitas, et hageja saab kasutuseeliseid nõuda kohtutäituri ametikonto kaudu, kuhu kostja I seni hagi tagamise korras üüri pidi tasuma.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja I. 3

(13)2-16-9519 Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat I tasuma hüvitist perioodi 15.03.2016–15.03.2017 eest, ei mõistnud kostjalt I välja hageja lepingulise esindaja kulusid, ning palus hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Kostja I palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  2. novembri
  3. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistas maakohtu osaotsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, märkides, et maakohus otsustab asja lahendamisel ka menetluskulude jaotuse. Otsuse põhjenduste järgi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse apellatsioonkaebuste väidetest olenemata. Hageja ei saanud esitada hagi teise ühisomaniku nõusolekuta, sest menetluse ese on endiste abikaasade ühine õigus ning vaidlusalust õigussuhet saab seetõttu tuvastada vaid ühisomanike suhtes ühiselt (

§ 28lg 1, § 29 lg-d 1 ja 3, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 207 lg 1 p 1). Hageja peaks saama kostjalt II kui teiselt ühisomanikult nõusoleku õigusvaidluse pidamiseks ning kostja II peaks osalema menetluses hagejana, sest sellisel juhul on kostjale I võimaldatud esitada menetluses vastuhagi või tasaarvestuse vastuväide. Maakohus peaks andma hagejale tähtaja, et selgitada, kas ta soovib hagita menetluses taotleda kostjalt II kui teiselt ühisomanikult nõusolekut õigusvaidluse pidamiseks. Kui hageja soovib hagita menetluses

§ 29lg 3 kohast nõusolekut taotleda, saab maakohus asja menetlemise peatada.

Kui hageja sellist taotlust ei esita, võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata õigusliku perspektiivituse tõttu. Vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, milline on kinnistu ühisomanike ja ühingu vaheline õigussuhe, võimaliku kinnistu haldamiseks sõlmitud käsunduslepingu sisu ei ole kohtule teada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagejal on õigus nõuda kinnistu enda ja kostja II kui ühisomanike valdusesse. Abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja hageja nõusolekuta kolmanda isiku kasutusse andmisel on tühised nii kohustus- kui ka käsutustehing (

§ 29

lg 1, § 31 lg 1), mis võib anda aluse nõuda alusetu rikastumise alusel valduse üleandmist ja hüvitist asja kasutamise eest ning võimaluse asi ebaseaduslikult valdajalt välja nõuda (AÕS § 80). Ühingu ja kostja II vaheline käsutus (kinnistu üleandmine ühingule) on tühine, sest tegemist on õigustamatu isiku käsutusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 1 mõttes ning hageja ei andnud selleks nõusolekut ega kiitnud käsutust heaks. Hageja ei saa iseenesest üürilepingu kehtivust vaidlustada, sest ta ei ole selle lepingu pool, kuid kuna kostja II ja ühingu vaheline käsutus oli tühine, on tühine ka ühingu käsutus. Ringkonnakohus võttis asja juurde tõendi, mille järgi andis kostja I 24. märtsil 2017 kinnistu valduse üle kostjale II ja selgitas, et maakohus peab hindama, kas kostja I täitis kohaselt kohustuse anda valdus üle ühisomanikele. Kui kostja I enam kinnistut ei valda, ei saa temalt enam kinnistut välja nõuda ning kostjalt I ei saa nõuda hüvitist, kui ta kinnistu kohaselt tagastas. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest (VÕS § 1037 lg 1), kuid leidis, et põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et hageja peaks hüvitist nõudma ühingult ning et kostja I ei rikastunud hageja arvel. Ühingult saaks hageja hüvitist nõuda vaid siis, kui ta kiidaks ühingule tehtud käsutuse heaks (VÕS § 1037 lg 2). Kostja I vastu nõude esitamist ei välista see, kui ta oli heauskne. Kostjal I võib olla nõue ühingu või kostja II vastu. 4

(13)2-16-9519 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda ja mõista kostjalt I välja esindajakulud 1132 eurot 80 senti. Hageja arvates ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui leidis, et hageja ei saa üksi nõuet esitada, ning kohaldas vääralt AÕS § 71 lg-t 4 ja

§ 29lg-d 1 ja 3.

Hageja nõue tuleneb AÕS § 71 lg-st 4.

§ 29

lg-d 1 ja 3 ei saa tõlgendada selliselt, et kui üks abikaasa ühisomanikuna käsutab ühisvaras olevat kinnisasja teise nõusolekuta ning teadlikult teise abikaasa õigusi ja huve kahjustab, saab kahjustatud abikaasa ühisvarasse kuuluva eseme ebaseaduslikult valdajalt välja nõuda alles pärast rikkuva abikaasa nõusoleku saamist. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg 3 p 2, kui võttis tõendina vastu

  1. märtsi
  2. a kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akti. Isegi kui tõendi asja juurde võtmine oli õiguspärane, leidis ringkonnakohus vääralt, et kui maakohus peaks tuvastama, et kasutaja ei ole alates
  3. märtsist 2017 kinnistu valdaja, tuleks hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jättis arvestamata AÕS § 82 lg
  5. Kostja I ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
  6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja
  7. mai
  8. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  10. Kolleegium käsitleb esmalt üldiselt hageja nõudeid, menetluslikku olukorda ja olulisi asjaolusid (I), edasi üldiselt ühisvaraga seotud küsimusi (II) ning seejärel kinnistu valduse väljanõudmise nõuet (III) ja kostjalt I hüvitise saamise nõuet (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium hagi tagamist ja teeb menetluslikud otsustused (V). I
  11. Hageja esitas hagis eraldi nõudeid kummagi kostja vastu (vt otsuse p 1). Kostjalt I nõudis hageja kinnistu valduse üleandmist endale või ühiselt endale ja kostjale II ning lisaks hüvitise väljamõistmist ühiselt hageja ja kostja II kasuks kinnistu valdamise ja kasutamise eest kogu kinnistu valdamise aja ulatuses. Kostjat II palus hageja kohustada hoiduma hageja õiguste rikkumisest ja mõista temalt välja kahjuhüvitis kinnistu valduse tagasisaamiseni.
  12. Maakohus lahendas osaotsusega hageja nõuded kostja I vastu, jätkates samas menetlust hageja nõuete osas kostja II vastu. Ringkonnakohtu menetluses lahendati üksnes hageja nõudeid kostja I vastu. Kostja II ei ole apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses osalenud. See on põhjendatud, kuna nende menetluste esemeks ei ole nõuded tema vastu. Kuigi hageja on nõuded vähemasti alternatiivselt esitanud nii, et need täidetaks hageja ja kostja II kasuks ühiselt, ei tähenda see, et kostja II oleks saanud ühtlasi hagejaks. Kostjate vastu esitatud nõuded on õiguslikult üksteisest sõltumatud. 5

(13)2-16-9519 Kostja II ei ole kostja I vastu hagi esitanud. Ka ei ole kostja II astunud kostja I vastu esitatud nõuete osas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ning selliselt ei ole teda ka menetlusse kaasatud. Hageja ja kostja I vahelises vaidluses tehtud kohtuotsused ei ole TsMS § 457 lg 1 järgi kostjale II järelikult siduvad. Seega on kassatsioonimenetluse esemeks üksnes hageja nõuded kostja I vastu menetlusosalisteks kassatsioonimenetluses hageja kassaatorina ja kostja I vastustajana. ning
  1. Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:  hageja ja kostja II olid abielus
  2. juulist 2006 kuni
  3. märtsini 2015;  kinnistu on soetatud hageja ja kostja II abielu ajal ja nad on mõlemad kantud ka kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse;  hageja ja kostja II ühisvara, sh kinnistu on jagamata, kuid kohtumenetlus ühisvara jagamiseks on pooleli;  kostja II teatas
  4. veebruaril 2016 hagejale, et kinnistut haldab ühing ning hagejal ei ole õigust eluhoonesse omavoliliselt siseneda;  ühing (esindaja kostja II) ja kostja I on sõlminud kinnistu kasutamiseks tähtajalise üürilepingu kehtivusega
  5. märtsist 2016 kuni
  6. märtsini 2017, mille järgi pidi kostja I tasuma ühingule üüri 990 eurot kuus;  hageja ei ole andnud (vähemasti kirjalikku) nõusolekut kinnistu haldamise ühingule üleandmiseks;  kinnistu oli kostja I valduses ja kasutuses
  7. märtsist 2016 kuni vähemasti
  8. märtsini 2017;  kostja I on tasunud hagi tagamise korras kohtutäituri kontole 5445 eurot üürina perioodi eest
  9. oktoobrist 2016 kuni
  10. märtsini
  12. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendustest olenemata ja saatis asja tagasi maakohtule juhisega, et hagejal ei ole üksi hagemisõigust kostja I suhtes, vaid et hagi tuleb esitada koos kostjaga II ning vajadusel peab hageja taotlema tema nõusolekut hagi esitamiseks hagita menetluses. 17.
  13. Ringkonnakohtu otsuse p-s 9 on maakohtu otsuse tühistamise alusena viidatud TsMS § 657 lg 1 p-le 4, mis võimaldab tühistada maakohtu otsuse osaliselt või täielikult ja lõpetada asja menetlus või jätta hagi läbi vaatamata, kuid ei võimalda saata asja tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule, nagu tegi ringkonnakohus. Hagejal hagemisõiguse puudumisel tuleks hagi vähemasti üldjuhul jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 425 lg 3 alusel läbi vaatamata, kuna hagejal ei ole võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. 17.
  14. Ka TsMS § 656 lg-st 1 ei tulene ringkonnakohtule pädevust maakohtu otsuse tühistamisel saata asi sel alusel tagasi maakohtule. Kolleegium leiab, et vaatamata eelnevale võis ringkonnakohus siiski menetlusökonoomilistel kaalutlustel asja maakohtusse tagasi saata, et võimaldada maakohtus hagemisõiguse puudus kõrvaldada, sest ringkonnakohtus ei oleks saanud kostjat II kaashagejana kaasata. Selliselt saab tõlgendada TsMS § 656 lg 2 teist lauset, mis annab ringkonnakohtule üldise õiguse maakohtu otsus tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu maakohtus, koostoimes TsMS § 657 lg 1 p-ga
  15. II
  16. Abieluvaralepingule hageja ja kostja II vahel ei ole tuginetud, st nende vahel on varaühisus kui seadusjärgne ühisvararežiim (

§ 24lg 2, § 25, § 210 lg 1, § 211 lg 1). 6

(13)2-16-9519 19. Varaühisuse puhul lähevad varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused

§ 25järgi abikaasade ühisomandisse (ühisvara).

Erandiks on eelkõige

§-s 27 lahusvarana nimetatud vara. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17).
  5. Hagis esitatud nõuded kinnistu valduse väljaandmiseks ja kostjalt I kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamiseks kuuluvad esitatud asjaoludel hageja ja kostja II ühisvara hulka. Kuigi mõlemad nõuded tekkisid pärast hageja ja kostja II abielu lõppemist ja seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemist, on need otseselt seotud kinnistuga, mille ühisvarasse kuulumise üle ei vaielda ja mida ei ole ka jagatud. Kui hageja ja kostja II abielu on lõppenud lahutusega, on

§ 35p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe.

Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes

§ 37lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted.

21. Esitatud asjaoludel ei ole hageja ja kostja II sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist (

§ 28lg 2).

Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja ja kostja II oleks sõlminud ka muu kokkuleppe, mille järgi võiks kinnistuga seotud õigusi teostada üksnes üks neist. Seega saab lähtuda

§ 28

lg-st 1, mille järgi teostavad hageja ja kostja II ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. III (A)
  3. Hageja palus kohustada kostjat I andma kinnistu valdus hagejale või hageja ja kostja II ühisesse valdusse. 22.
  4. Hageja nõue on kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes, st hageja nõuab (ühis)omanikuna kostjalt I kinnistu valduse väljaandmist, kuna kostja I valdab kinnistut hageja suhtes õigusliku aluseta. 22.
  5. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi ei ole hageja ega kostja I vahel sõlmitud lepingut. Seetõttu ei saa hageja nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. Lepingulise asja väljaandmise nõudega võinuks olla tegemist siis, kui kostja I oleks olnud kinnistu allkasutaja VÕS § 288 lg 1 mõttes, mis eeldab, et kostja II ja ühingu sõlmitud leping oleks olnud siduv ka hagejale. Sel juhul oleks hageja saanud pärast ühingu ja kostja I vahelise üürilepingu lõppemist nõuda kinnistu kostjalt I välja ka VÕS § 334 lg 5 alusel.
  6. Ühisomanikest hagejale ja kostjale II kuuluva kinnistu vindikatsiooni korras väljanõude õigus on AÕS § 80 lg 2 järgi suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja kinnistu saamisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Selline nõue kuulub iseenesest ühisomanikele ühiselt, see nõue on olemuslikult jagamatu. 7

(13)2-16-9519
  1. Ekslik on ringkonnakohtu otsuse p-s 12 märgitu, millest saab järeldada, nagu tuleneks vajadus kostja II menetluses kaashagejana osalemiseks TsMS § 207 lg 1 p-st
  2. Viidatud säte näeb üksnes ette ühise hagi esitamise õiguse, kui menetluse esemeks on mitme isiku ühine õigus. Küsimus kõigi ühisomanike menetluses osalemise vajalikkusest tekib esmajoones TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt, mille järgi seob kohtuotsus üksnes menetlusosalisi. Vindikatsiooninõude saavad ühisomanikud üldjuhul maksma panna ühiselt, kuna vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi ühisomanike suhtes ühiselt. Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35).
  5. Ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude võib kolleegiumi arvates esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Küll tuleb vindikatsiooninõude puhul nõuda asja mõlema abikaasa ühisesse valdusse. 25.
  6. Abikaasad võivad ühisest asjast tulenevaid nõudeid esitada eraldi tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4, mille järgi on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, mis laiendab seda sätet ka ühisomanikele. Samas tuleb nõuda valduse üleandmist ühiselt mõlemale ühisomanikule nagu ühisvõlausaldajate puhul VÕS § 72 lg 1 järgi. Nii on täidetud ka

§ 29

lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. 25.2.

§ 29

lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on kolleegiumi arvates abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Välistatud on aga kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. Seega ei saa üks ühisomanik teist kohtumenetluses kahjustada. 25.3. Lisaks võib teine ühisomanik astuda menetlusse või teda saab kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel (TsMS § 213 lg 1, § 214). Samuti on ühisomanikel võimalik ühisvara jagada selliselt, et kinnistu ja sellega seotud nõuded jäävad ühele neist. 26. Eelneva põhjal ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kostja II peaks kostja I vastu esitatud valduse väljanõudmise haginõude lahendamiseks osalema menetluses tingimata kaashagejana. Piisav on, et hageja nõuab valduse üleandmist ka kostjale II. Seetõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse praegustel asjaoludel ka ise lahendada, saatmata asja tagasi maakohtusse. 8

(13)2-16-9519 Kostjale II tuleks tagada võimalus soovi korral astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel või võimaldada hagejal ja kostjal I teda sinna selliselt kaasata. TsMS § 213 lg-st 2 ja § 216 lg-st 11 tulenevalt saab seda teha ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluses. Kui kolmanda isiku seisukohad on poole omadega vastuolus, lähtutakse poole seisukohtadest (TsMS § 214 lg 2). (B)
  1. Vindikatsiooninõude rahuldamata jätmise eeldusena peab valdajal olema AÕS § 83 lg 1 järgi õigus asja vallata omaniku suhtes. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid õiguslik alus saab tuleneda ka seadusest või kohtulahendist (nt hagi tagamise kohtumäärusest).
  2. Kostja I ei ole hageja (ühis)omandiõigust kinnistule vaidlustanud, tuginedes valdust välja andmast keeldudes vaid sellele, et tal on valdamiseks õiguslik alus, milleks on ühinguga sõlmitud üürileping. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kostjat I kinnistu valdust välja andmast keelduma aga üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Tuvastatud asjaoludel ei ole hageja üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel. Selliselt ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte. Kolleegium märgib siiski, et võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1).
  3. Kolleegiumi arvates on ekslik ringkonnakohtu käsitlus, nagu vajaks üks abikaasa ühisomandis oleva kinnisasja üürileandjana üürilepingu sõlmimiseks teise abikaasa nõusolekut ning selleta üürileping ei kehti, lugedes üürile antud kinnisasja üürniku valdusse andmise ekslikult kinnisasja koormamiseks (ringkonnakohtu otsuse p-d 16–27). 29.
  4. Kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Nii saab abikaasa sõlmida ka võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa samas lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). 29.2.

§ 29

lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes kolleegiumi arvates silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest

§ 19

järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab

§ 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (C) 9

(13)2-16-9519 30. Kostja I väidetest lähtudes saaks tal olla õigus keelduda kinnistu (otsese) valduse hagejale väljaandmisest üksnes AÕS § 83 lg 2 esimese lause alusel, kui üürileandjast (ja kaudsest valdajast) ühingul on hageja suhtes õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks olnud õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui kostja II oleks saanud ühinguga iseseisvalt tehingu teha nii, et see kohustab ka hagejat. Selline õigus oleks kostjal II olnud näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (

§ 28

lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (

§ 18lg 1, § 33 lg 1 p 1).

Kostjal II ei olnud aga õigust ühisvara üksinda valitseda ning kuna ta andis kinnistu ühingu kasutada pärast abielu lõppemist, ei saa ka eeldada, et ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks.

  1. Kostja I on maakohtu menetluses tuginenud asjaolule, et ta on kinnistu valduse menetluse ajal tagastanud ning esitanud ka sellekohase akti (II kd, tl-d 263 ja 264). Seda tegi kostja I aga pärast seda, kui maakohus oli asja kohtuistungil arutanud ja teatanud osaotsuse tegemise aja (II kd, tl 234). Seetõttu jättis maakohus selle asjaolu ja tõendina esitatud akti tähelepanuta (maakohtu otsuse lk 7). Ringkonnakohus lubas kostjal I sellele asjaolule tugineda ja võttis vastu ka akti, kuna asjaolud muutusid ja tõendi sai esitada alles pärast maakohtu istungit (ringkonnakohtu otsuse p-d 29 ja 30). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus asjaolule tuginemise võimaldamist ja tõendi vastuvõtmist piisavalt põhjendanud. See on kooskõlas ka TsMS § 652 lg 1 p-ga 2 ja lg 3 p-ga
  2. Seadus võimaldab asjaolu ja tõendi vastu võtta, kui seda ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel ning näide seaduses asjaolu või tõendi tekkimise, teatavakssaamise või kättesaadavuse kohta pärast asja lahendamist maakohtus ei piira mõjuval põhjusel arvestamast ka asjaolusid ja tõendeid, mis tekkisid või said kättesaadavaks pärast asja arutamise lõpetamist maakohtus, kuid enne maakohtu otsuse tegemist. Sisuliselt saab kinnistu tagastamist hinnata asja uuel läbivaatamisel. Riigikohtul ei ole TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt õigust tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada.
  3. Iseenesest ei tähenda kinnistu valduse üleandmine menetluse kestel kostjalt I muule isikule seda, et vindikatsioonihagi tuleks jätta tingimata rahuldamata või läbi vaatamata. 32.
  4. TsMS § 460 lg 1 järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks, ning lisaks vaidlusaluse asja otsese valdaja suhtes, kes sai valduse selliselt, et üks pooltest või tema õigusjärglane on saanud asja kaudseks valdajaks. Otsus ei kehti TsMS § 460 lg 2 järgi menetlusosalise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. See tähendab, et kohus võib jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja hagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). 32.
  7. Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta seega juhul, kui kostja I on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks kostja I valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine kostjalt I. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. 32.
  8. Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi 10

(13)2-16-9519 tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. IV (A)
  1. Hageja nõuab kostjalt I lisaks hüvitist kinnistu kasutamisest saadud kasu eest kogu kasutamise aja ulatuses arvestusega 990 eurot kuus, mis on kostja I ja ühingu vahel üürilepingus kokku lepitud üür. Hagi esitamiseni nõuab hageja hüvitist koondsummana, edasi igakuise summana kinnistu vabastamiseni. Kostja I arvates ei ole hagejal õigust hüvitist nõuda, kuna kostja I juba nagunii maksis üüri ühingule ja hagejal ei olnuks endal võimalik kinnistust kasu saada, kuna ta seda ei vallanud. Samuti on hüvitise nõudmine kostja I arvates vastuolus hea usu põhimõttega, kuna üüri tuli maksta hagejale ja kostjale II ühiselt kuuluvale ühingule.
  2. AÕS § 85 lg 1 järgi vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest VÕS §-de 1037–1040 kohaselt (vt ka Riigikohtu
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478/33, p-d 10–13). 34.
  5. Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab VÕS § 1037 lg 1 järgi õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kasuks võivad TsÜS § 62 lg 1 järgi olla ka kasutuseelised. Harilikku väärtust hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 esimese lause järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. 34.
  6. Samas ei ole välistatud esitada hüvitisnõuet ka kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes, kui kostja I on rikkunud hageja omandit või valdust kinnisasjale (vt ka Riigikohtu
  7. septembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478/33, p 14). Praegu ei ole hageja sellist nõuet siiski esitanud.
  9. Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. VÕS §-dest 73–75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Rahaliste nõuete puhul ei ole alust lugeda abikaasasid ühisvõlausaldajateks VÕS § 72 mõttes. Seda ei saa järeldada ka

§ 29lg 1 esimesest lausest.

Ka

§ 29lg 4 teine lause viitab, et abikaasad on solidaarvõlausaldajad.

Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt.

  1. Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks. Solidaarvõlausaldajana on kolleegium lubanud abikaasadel nõudeid eraldi esitada ka varasemas praktikas (vt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, 11

(13)2-16-9519 p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Teise abikaasa huve kaitsebki solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (B)
  3. Maakohus rahuldas hüvitisnõude üksnes aja eest, mil üürileping oli lõppenud, leides, et lepingu kestuse ajal ei ole kostja I kasu saanud. Ringkonnakohus leidis, et aja eest kuni kinnistu valduse tagastamiseni võis hageja põhimõtteliselt nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist sõltumata üüri maksmisest ühingule (ringkonnakohtu otsuse p-d 31–35). Kolleegium nõustub hüvitisnõude osas põhimõtteliselt ringkonnakohtuga. Hüvitisnõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata kolleegium TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ei saa.
  4. Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna (kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes) VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel. Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Praegusel juhul saab üürilepingu rikkumiseks pidada nõuetekohases seisundis üürieseme valduse ja kasutuse tagamata jätmist (VÕS § 276 lg 1). Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel.
  5. Põhjendamatu on ringkonnakohtu otsuse p-s 34 märgitu, nagu võiks hageja nõuda ühingult välja üüritulu VÕS § 1037 lg 2 alusel, kui ta kiidab heaks selle, et ühing andis kinnistu kostja I kasutusse. Viidatud säte võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes, kuid võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine. Küll ei ole välistatud saadud kasu väljanõudmine ühingult kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad kostja I ja ühing kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). V
  6. Maakohus on hagi tagamise korras kohustanud kostjat I kohtuotsuse jõustumiseni või üürilepingu lõppemiseni (
  7. märtsil 2017) tasuma üürilepingu alusel igakuist üüri 990 eurot kohtutäituri ametialasele kontole (I kd, tl-d 59 ja 60). Hagi tagamise korras on kostja I maakohtu otsuse järgi tasunud kohtutäituri kontole ühingule makstava üürina 5445 eurot perioodi eest
  8. oktoobrist 2016 kuni
  9. märtsini 2017 (II kd, tl-d 225 ja 227). 12
(13)2-16-9519 Kolleegiumi arvates on selline hagi tagamine ebaõige. Seda esmajoones põhjusel, et kohus on sisuliselt keelanud kostjal I üürnikuna maksta üüri üürileandjast ühingule. Ühing ei ole aga käesolevas asjas menetlusosaline ning kohtumäärus ei saa talle TsMS § 457 lg-st 1 (koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2) tulenevalt siduv olla, st ühing võiks nõuda lepingu alusel kostjalt I üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda kolleegiumi arvates menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). Lisaks ei ole maakohus otsuse resolutsioonis hagi tagamist lahendanud nagu nõuab TsMS § 442 lg
  3. Otsuse põhjendavast osast (maakohtu otsuse p 5) saab järeldada maakohtu seisukohta, et hageja hüvitisnõue on võimalik selle raha arvel rahuldada, kuid täpsemalt ei ole hagi tagamist lahendatud sealgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi tagamisega seonduv lahendada.
  4. Kostja I vastu esitatud haginõuete hinna määramisel tuleb TsMS § 134 lg 1 järgi liita nii rahalise nõude (eeldatav aastane nõutava hüvitise kogusumma 11 880 eurot (TsMS § 129 lg 1)) kui ka kinnistu väljaandmise nõude (TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 3 järgi 3500 eurot) hinnad, st kokku on hind 15 380 eurot. See hind kehtib TsMS § 137 lg 1 järgi ka kassatsioonimenetluses. TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi tulnuks kassatsioonkaebuselt tasuda kautsjonit 1%, s.o 153 eurot 80 senti. Hageja on kautsjonina tasunud aga 118 eurot 80 senti (III kd, tl 56). Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel aga nagunii tagastada.
  5. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.