← Eesti

2-15-1663/127

Obsah (12)§ 1043§ 286§ 279§ 1018§ 115§ 127§ 278§ 1042§ 1024§ 1020§ 1023§ 114

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-1663 Otsuse kuupäev Tartu, 31. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Koht

) § 1043), kuid see, et hagejale oleks tekkinud kahju, ei ole tõendatud. Teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi maakohus ei käsitlenud.

  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tartu Ringkonnakohus jättis
  3. märtsi
  4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus oma otsuse olulises osas põhjendamata ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t
  5. Maakohus ei märkinud, milliseid asjaolusid tuleb tõendada ja mida kohus tunnistajate ütluste alusel tuvastas. Tunnistajate ütlused on analüüsimata ja tõendid hindamata. Kuigi maakohus märkis lahendi lõpus, et kahju on tõendamata, ei selgu lahendist, kuidas maakohus sellele järeldusele jõudis. Lisaks ei korraldanud maakohus korrektset eelmenetlust, rikkus selgitamiskohustust ega arutanud pooltega kohalduvat õigust ja tõendamist vajavaid asjaolusid. Sellega rikkus maakohus TsMS § 392 lg 1 p 2, 3 ja 4, § 329 lg-t 3 ning §
  6. Hageja palus hüvitada korteriomandile tekkinud kahju ja kahju, mis on seotud asjade kaotsiminekuga. Kuna hageja ei olnud korteriomanik, ei saanud tal tekkida kahju selle tõttu, et 2

(7)2-15-1663 kahjustada sai korteriomandi siseviimistlus. Hageja ei ole väitnud, et tema vastu oleks keegi esitanud kahju hüvitamise nõude, mis iseenesest võiks olla kahju. Seetõttu ei saa ta korteri sisustuse kahjustamisest ja remondist tulenevat kahju hüvitamise nõuet esitada ja delikti üldkoosseisu ehk

§ 1043kohaldamine on välistatud.

Nõude materiaalõigusliku alusena saaks kõne alla tulla üürniku kulutuste hüvitamise nõue (

§ 286

lg 1), asja lepingujärgsesse seisukorda viimisest tulenev nõue (

§ 279

lg 3) ja käsundita asjaajamisest tulenev nõue (

§ 1018lg 1).

Hageja ei saa nõuda kulutuste hüvitamist

§ 286lg 1 alusel, kuna kulutuse tegemiseks ei olnud üürileandja nõusolekut.

Seda kinnitas hageja ringkonnakohtu istungil. Hageja ei saa kahju hüvitamist nõuda ka

§ 279

lg 3 alusel, kuna ta ei ole tuginenud asjaolule, et ta oleks üürileandjalt nõudnud asja parandamist ja üürileandja oleks sellega viivitusse sattunud. Tehtud kulutuste hüvitamist on võimalik nõuda ka käsundita asjaajamise sätete alusel (

§ 1018lg 1).

Praegusel juhul ei olnud hagejal aga tahet kostjat soodustada (

§ 1018lg 2), kuna hageja väitel tulenes remondivajadus kostja tegevusest.

Isegi kui hagejal oleks olnud tahe kostjat soodustada, ei oleks teised käsundita asjaajamise eeldused täidetud. Soodustatu ei ole asjaajamist heaks kiitnud ja ei saa eeldada, et olukorras, kus kostja ise põhjustas remondivajaduse, oleks tema huviks, et hageja teeks remonti. Mis puudutab asjade väärtusele vastavat kahjuhüvitist, siis vähemalt üldjuhul ei saa asja omanik nõuda

§ 1043alusel kahju hüvitamist, kui ta ei ole esitanud vindikatsiooninõuet.

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on primaarne õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta selle asemel nõuda asjade väärtusele vastava kahju hüvitamist üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

See tähendab, et kui teise isiku ebaseaduslikus valduses olevad vallasasjad on alles, tuleb asjade omanikul üldjuhul kõigepealt anda ebaseaduslikule valdajale täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole

§ 115lg 3 järgi vajalik.

On tuvastatud, et kostja ei ole hageja asjade tagastamisega viivituses olnud ja seega ei ole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Kahju hüvitamist saab nõuda alles siis, kui asjade väljanõudmine on mingil põhjusel võimatu. Kui asjad on alles, ei ole hagejale omandi kaotusest kahju tekkinud ja

§ 1043eeldused täidetud.

Hageja huvi kaotus asjade tagastamise vastu ei ole kahju

§ 127lg 1 mõttes.

Hageja oleks saanud esitada alternatiivselt ka vindikatsiooninõude, kuid ta ei teinud seda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidanuks ringkonnakohus maakohtu menetluslikke rikkumisi arvestades saatma asja uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud ka ise maakohtu rikkumisi ega täitnud selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse rikkumise maakohtus tuvastas ringkonnakohus alles oma otsuses ehk pärast kohtuistungit.
  2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 3

(7)2-15-1663 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  2. Kolleegium käsitleb esmalt ringkonnakohtu menetlusõiguslikke rikkumisi (I) ja seejärel hageja nõuete võimalikku kvalifikatsiooni (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
  3. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus on küll õigesti tuvastanud maakohtu menetluslikud rikkumised, kuid ei ole ise neid rikkumisi kõrvaldanud. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 653 ning § 654 lg-d 4 ja
  4. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20).
  7. Kolleegium nõustub iseenesest etteheidetega, mis ringkonnakohus tegi maakohtu lahendile. Õige on see, et maakohus jättis lahendi olulises osas põhjendamata ning rikkus sellega TsMS § 436 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t
  8. Samuti on õige, et maakohus ei märkinud, millised asjaolud vajavad tõendamist ja mida kohus tunnistajate ütluste alusel tuvastas. Maakohtu otsuse põhjendavast osast ei ole võimalik aru saada, millised on menetlusosaliste ja millised kohtu enda seisukohad. Kuid ringkonnakohus ei ole neid menetlusõiguslikke rikkumisi kõrvaldanud.
  9. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohus on otsuses üksnes refereerinud tunnistajate ütlusi ega ole neid ütlusi kui tõendeid hinnanud. Neid tõendeid ei ole aga oma otsuses hinnanud ka ringkonnakohus. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuses on märgitud aga üksnes õigusnormid, mille kohaldamist ringkonnakohus kaalus. Ühtegi selgelt tuvastatud asjaolu ringkonnakohtu otsusest ei nähtu. Kui ringkonnakohus heidab maakohtule ette eelmenetluse korraldamata jätmist, siis ei saa ta oma otsuses tugineda maakohtu tuvastatud asjaoludele, vaid peab ise tuvastama asjaolud, mille põhjal ta lahendi teeb.
  10. Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu
  11. juuni
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12, p 10;
  13. oktoobri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 12;
  15. veebruari
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16;
  17. aprilli
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14). Kuid see tähendab, et olukorras, kus ringkonnakohus tuvastab, et maakohus jättis nõuetekohase eelmenetluse läbi viimata, ja teeb seejärel ise lõpplahendi, peab ringkonnakohus asja lahendama maakohtu asemel ja täitma ise kõik eelmenetluse ülesanded. Seejuures tuleb pooltega läbi arutada tõendamisese ja kohaldatav õigus, hinnata tõendeid ning põhjendada vastavalt oma otsust. 4
(7)2-15-1663
  1. Kokkuvõttes on ringkonnakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, otsusest ei nähtu tuvastatud asjaolusid ega tõendite hindamist. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõuetekohaselt tõendeid hinnates tuvastama asjas tähtsad asjaolud, kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte ja kohaldama õigusnorme, mis on tuvastatud asjaoludest tulenevalt hageja nõude aluseks. II
  2. Hageja on esmalt nõudnud kulutuste hüvitamist, mida ta tegi seetõttu, et kostja väidetavalt lõhkus hageja valduses olevate ruumide ukse. Selle nõude lahendamiseks on eelkõige vaja teha kindlaks, millal ja mis asjaoludel pidi hageja tegema neid kulutusi, mille hüvitamist ta nõuab. Samuti on oluline tuvastada, kas on tõendatud hageja väide, et ukse lõhkus kostja.
  3. Kui kostja lõhkus ukse ja see toimus ajal, mil hageja ja kostja vahel oli kehtiv üürileping, siis võib kohaldatav olla

§ 278

lg 1, mille p 3 järgi võib üürnik olukorras, kus üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kohaldatav

§ 286

lg 1, mis näeb ette, et kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Hageja ei ole asjas esitatu kohaselt tuginenud sellele, et ta parendas üürileandja eset, vaid sellele, et ta kõrvaldas kahju, mille üürileandja oli uksele tekitanud. 17. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja lõhkus ukse ajal, mil hageja ja kostja vaheline üürileping oli lõppenud, siis ei ole hagejal võimalik esitada kostja vastu nõudeid lepingulisel alusel. Kõne alla võivad tulla aga asjaõiguslikud ning lepinguvälised nõuded. Valdaja kulutuste hüvitamise nõude näeb ette AÕS § 88 lg 1, mille kohaselt võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda

§-le 1042 kohaselt.

  1. AÕS § 88 lg 1 järgi on kulutuste hüvitamist võimalik nõuda ka ebaseaduslikul valdajal ehk isikul, kes valdab teise isiku asja õigusliku aluseta. Küll aga ei saa kulutuste hüvitamist nõuda omavoliline valdaja ehk isik, kes on saanud valduse valdaja nõusolekuta seadusvastaselt (AÕS § 40 lg 2). Kui hageja ja kostja vahel oli üürileping ja hageja keeldus ruumide valdust kostjale tagasi andmast, siis oli hageja pärast üürilepingu lõppemist küll ebaseaduslik valdaja (AÕS § 34 lg 1), kuid mitte omavoliline valdaja.
  2. Eeltoodust tulenevalt võib juhul, kui hageja pidi tegema ukse parandamiseks kulutusi ajal, mil ta oli ruumide valdaja, kuid üürileping oli juba lõppenud, hagejal olla kostja vastu AÕS § 88 lg 1 alusel vajalike kulutuste hüvitamise nõue. Vajalikud kulutused on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 järgi sellised, millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega hinnata, kas kulutused, mille hüvitamist hageja nõuab, olid TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud. Kui tegu oli kasulike või toreduslike kulutustega (TsÜS § 63 p-d 2 ja 3), siis on nende hüvitamist võimalik nõuda

§-s 1042 sätestatud tingimustel. Nimelt näeb

§ 1042lg 1 ette, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist 5

(7)2-15-1663 ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette tingimused, mis välistavad kulutuste hüvitamise esimeses lõikes kirjeldatud olukorras.

§ 1042

järgse kulutuste hüvitamise nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija on olnud heauskne

§ 1024

lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas kulutuste tegija on järginud teavitamiskohustust

§ 1020järgi (vt ka Riigikohtu 13.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-123028/39, p 30). Kõike eeltoodut tuleb asja uuel läbivaatamisel vajadusel hinnata.
  2. Kolleegium märgib, et välistatud ei ole ka hageja nõue käsundita asjaajamise sätete järgi.

§ 1018

lg 1 kohaselt on olukorras, kus üks isik teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, käsundita asjaajajal mh õigus nõuda kulutuste hüvitamist (

§ 1023

). Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe

§ 1018

tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: • üks isik teeb midagi teise isiku kasuks ehk ajab võõrast asja; • isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); • isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); • täidetud on mõni

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest (soodustatu kas kiidab asjaajamise heaks, asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või kui asjaajamine on muul põhjusel avalikes huvides oluline). Seejuures ei välista

§ 1018

jj kohaldamist iseenesest veel see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 26). Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa hageja nõuda juhul, kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et asjaajamine (ukse parandamine ja remonditööd) ei vastanud kostja tegelikule või eeldatavale tahtele ja kostja ei kiitnud seda heaks. Kolleegiumi arvates võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud kostja eeldatavale või tegelikule tahtele juhul, kui kostja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist hageja nõuab.
  3. Teiseks nõuab hageja üürilepingu lõppedes kostja ruumidesse jäänud asjade (arvutid ja purustusmasina pult) väärtuse hüvitamist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vähemalt üldjuhul ei saa asja omanik nõuda

§ 1043alusel kahju hüvitamist, kui ta ei ole esitanud vindikatsiooninõuet.

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on primaarne õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja asjad on kostja ebaseaduslikus valduses alles, 6

(7)2-15-1663 tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale

§ 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina

§ 115

lg 3 järgi vajalik (eelkõige on see nii juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju; vt ka Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega kindlaks teha, kas asjad on kostja valduses alles, kas hageja on andnud kostjale tähtaja nende asjade üleandmiseks või kas esinevad asjaolud, millest tulenevalt võib hageja olla kaotanud huvi asjade tagastamise vastu. III
  3. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. kolleegium
  4. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve Ants Kull Jaak Luik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.