KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-975 Haldusasi Andrei Ivtšenko kaebus Viru

) § 67 p 2 rikkumise eest. Käskkirja kohaselt seisnes karistatav tegu vanglaametnike töö takistamises. Viru Vangla V üksuse valvur avastas 22.01.2018 kella 11.40 paiku kambrite sulgemisel, et varem osakonnas S2 tema poolt avatud uksefiksaatorid on taas lükatud kinnisesse asendisse. Videosalvestise vaatamisel selgus, et kinnipeetav A. Ivtšenko käis sektoris ringi ja sulges kõik avatud 3-18-975 fiksaatorid, häirides sellega valvuri tööd, kuna valvur pidi osakonnas uste sulgemiseks uuesti kõik fiksaatorid avama. Vangla hinnangul on valvurite takistamine nende kohustuste täitmisel raske rikkumine. 2. A. Ivtšenko esitas 05.03.2018 vaide, millega soovis tühistada noomituse ning piirduda vestlusega. Viru Vangla jättis 20.04.2018 vaideotsusega nr 6-12/149-4 (vaideotsus) vaide rahuldamata. Viru Vangla leidis vaideotsuses (tl 17-17p), et vaide esitajat ei karistatud mitte fiksaatorite sulgemise, vaid valvurite töö takistamise eest.

§ 67

p 2 järgi on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, miks fiksaatorite sulgemine on igal juhul ametnike töö takistamine ja tähtsust ei oma, kas kinnipeetav sulgeb uksed fiksaatori külge või paneb fiksaatorid lihtsalt kinnisesse asendisse. Ametnik peab igal juhul läbi viima fiksaatorite avamise aeganõudva protsessi. Distsiplinaarkaristuse määramiseks oli seaduslik alus ja seda on põhjendatud. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning vaide esitaja ei ole täpsemalt välja toonud, milliseid sätteid on rikutud. Vaide esitajale määrati kõige leebem distsiplinaarkaristus (noomitus) ning menetluse materjalist nähtuvalt on see proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et karistamine oli vajalik ja põhjendatud ning seda ei saa asendada vestlusega, nagu soovis kinnipeetav.

1. Tartu Halduskohtule saabus 16.05.2018 A. Ivtšenko kaebus, milles ta taotleb Viru Vangla 22.02.2018 käskkirja nr 6-3/152-1 tühistamist. Kaebaja palus ka teha vastustajale ettekirjutus distsiplinaarkaristuse asendamiseks vestlusega.
2. Kohus võttis 30.05.2018 määrusega kaebuse menetlusse.
3. Vastustaja esitas 29.06.2018 vastuse kaebusele (tl 39-40). Kohus määras 27.07.2018 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist, esitades järgmised seisukohad. 6.
5. Kaebaja on seisukohal, et temale määratud karistus ei ole proportsionaalne ning on vastuolus põhiseaduse §-ga
6. Vastustaja oleks käskkirja andmise asemel pidanud kaebajaga vestlema, et selliseid olukordi enam ei juhtuks. Kaebaja väidab, et ei ole karistust kandes kordagi rikkumisi toime pannud ja käskkirjas märgitud rikkumise pani toime teadmatusest. Kaebaja kahetseb tehtut ja märgib, et kui oleks teadnud, et segab oma käitumisega valvurite tööd, ei oleks ta tegu toime pannud. 6.
7. Noomitus on distsiplinaarkaristus ning kajastub edaspidi kaebaja iseloomustuses. See asjaolu võib tulevikus mõjutada tema suhtes tehtavaid kaalutlusotsuseid.
8. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning jääb vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde ja märgib vastuseks kaebusele järgmist. 7.
9. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on vangla kaalutlusotsus, mille ümberhindamine on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 järgi piiratud – kohus ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest ning otsusesse sekkumine on võimalik ainult siis, kui järgitud ei ole kaalumis- või menetlusreegleid või otsus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine ühtegi asjaolu, mis tingiks kohtu poolt vangla otsuse kehtetuks tunnistamise. 2

§ 67p 2 keelab kinnipeetaval takistada vanglaametniku töökohustuste täitmist.

Kambriuste avamine ja sulgemine on valvuri töökohustus. Kambri ukse avamisel, kui uks jääb avatuks, fikseeritakse uks juhusliku või pahatahtliku sulgemise vältimiseks. Päevakavakohase kambrite sulgemise puhul peab ametnik lühikese aja jooksul sulgema palju uksi, mistõttu võib ta eelnevalt uksed fiksaatorite küljest vabastada – fiksaatorid avatakse ükshaaval võtmega. Juhul kui juba avatud fiksaator nö kinni lasta (mida kaebaja tegi), peab selleks, et avatud ust saaks fikseerida (kui ka uks fiksaatorisse lükatud ei ole), fiksaatori kõigepealt võtmega avama. Manipuleerides fiksaatoritega, tekitas kaebaja vanglaametnikule mittevajalikku lisatööd, mis takistab tal paratamatult teiste töökohustuste täitmist. 7.4. Kaebaja karistamisel on järgitud

§ 64lg-test 1, 2, 3 ja 4 tulenevaid nõudeid.

Menetluste käik on protokollitud justiitsministri määruse VSE § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt, kaebajat on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning kõik karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE §-s 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on käsitletud piisavalt nii süüteo asjaolusid kui ka kaebaja seletusest tulenevat ning piisavalt ja arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on tema puhul just noomitusega karistamine kõige õigem. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Asjas on vaidlus kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga (tl 7-9) on kaebajat distsiplinaarkaristusega karistatud

§ 67p 2 rikkumise eest.

See säte näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid.

1. Distsiplinaarmenetluse alustamise tingis Viru Vangla V üksuse valvur Jevgeni Korikovi 22.01.2018 ettekanne nr 6-20/297-1 (tl 16), millest nähtub, et 22.01.2018 kella 11.40 paiku pärast seda, kui valvur oli teinud sektoris lahti uksefiksaatorid sektori sulgemiseks, avastas ta sektori sulgemise ajal, et kõik lahti tehtud fiksaatorid on lükatud kinnisesse asendisse. Videosalvestise vaatamisel selgus, et kella 11.40 paiku käib kaebaja sektoris ringi ja sulgeb kõik lahti tehtud uksefiksaatorid, millega häirib valvuri töö tegemist ja rikub Viru Vangla kodukorra punkti 1.21.
2. Kodukorra viidatud punktis esitatud loetelust tulenevalt on kinnipeetaval keelatud takistada uste sulgumist või fikseerumist. Distsiplinaarmenetluse käigus on täpsustatud, et määrav ei ole mitte kodukorra punkti 1.21.1, vaid

§ 67

p 2 rikkumine (kohustus mitte takistada vanglaametnikel nende kohustuste täitmist). 10. Kohtu arvates on vaidlustatud käskkirjas ette heidetud tegevus distsiplinaarmenetluses tõendamist leidnud. Kuigi käskkirjas on tuvastatud, et erinevalt distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 11p-13) märgitust ei takistanud kaebaja uste sulgemist, on distsiplinaarmenetluses kinnitust leidnud, et kaebaja sulges valvuri poolt varem avatud uste fiksaatorid. Etteheidetav tegevus (fiksaatorite lukustamine) on tuvastatud 02.02.2018 turvakaamera salvestuse vaatlusega, mille tulemused kajastuvad menetlustoimingu protokollis (tl 15), järgmiselt. Vangla S2 osakonna päevaruumi kaamera nr 171 vaatluse käigus 02.02.2018 on tuvastatud, et 22.01.2018 kell 11:40:02 väljub enda kambrist S203 kinnipeetav Andrei Ivtšenko. Kell 11:40:08 on näha kuidas ta paneb käe enda kambri uksefiksaatori juurde ning lukustab fiksaatori. Seejärel räägib ta mööda kõndiva kinnipeetavaga (M. Eierma), 11:40:14 asetab 3

§ 67p 2 koosseis on täidetud eelnevast sõltumata.

Vastustaja on teatanud, et turvasalvestis ei olnud kaebuse vanglasse jõudmise ajaks enam säilinud ja seda ei saa kohtule esitada. Kohus peab tegu sellest hoolimata valvuri ettekande ja turvakaamera vaatluse protokolli põhjal kogumis veenvalt tõendatuks ja selle toimepanemist ei eita ka kaebaja ise. Asjas puudub kohtumenetluses vaidlus teo toimepanemise ning selle faktoloogia üle. 11. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti kvalifitseerinud teo

§ 67p 2 rikkumisena.

Viru Vangla inspektor-kontaktisiku selgituste kohaselt sulgeb S hoone osakondades S1, S2, S3, S4 ja S5 valvur/vanemvalvur osakondade avamise ajal kambriuksed fiksaatorite külge, mis on vajalik selleks, et kinnipeetavad ei sulgeks omavoliliselt kambrite uksi. Umbes 15 minutit enne osakonna sulgemist avab valvur/vanemvalvur uksefiksaatorid, et eesseisev osakonna kambriuste sulgemine läheks kiiremini. Juhul kui kinnipeetav fikseerib omavoliliselt ukse tagasi fiksaatori külge, peab ametnik uuesti fiksaatori avama, sellega tekitab kinnipeetav ametnikule lisatööd ning osakond ei saa õigeaegselt suletud (tl 40). Nõue mitte takistada vanglaametnikel kohustuste täitmist ei tähenda ainult reaalselt füüsilist sekkumist vanglaametnike tegevusse1. Samamoodi on vanglaametnike kohustuste täitmist takistav ka kinnipeetava tegevus, mis paneb vanglaametniku olukorda, kus ta peab oma ametikohajärgsete kohustuste täitmisele lisaks tegema põhjendamatult tegevusi ja kulutama neile oma aega ning pöörama tähelepanu, mis kinnipeetava õiguspärase käitumise korral poleks vajalik. Selliste täiendavate ülesannete tõttu tekkiv ajakulu ja vanglaametniku tähelepanu hajutamine võib ohtu seada vangla päevakavast kinnipidamise ja isegi vangla julgeoleku.

§ 67paikneb vangistusseaduse 8.

jaos pealkirjaga „Julgeoleku tagamine vanglas“ ning ka selle p-s 2 nimetatud kohustus on sätestatud vanglas julgeoleku tagamise eesmärgil. 12. Kaebaja väitel ei ole ta tegu toime pannud teadlikult ja poleks selliselt käitunud, kui oleks teadnud, et tema tegevus segab valvurite tööd. Kohus märgib siinkohal, et

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toime pandud süütegu (Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Kaebajale pidi teada olema

§ 67

p-s 2 sätestatud kohustus mitte takistada ametnikke ning arusaadav, et uste sulgemine ja avamine kuulub vanglaametnike pädevusse ning kinnipeetavatele lubatavad tegevused ei hõlma mistahes operatsioone uksefiksaatoritega. Süüteokoosseisu ei välistaks ka kaebaja väide nagu polnuks fiksaatoreid pikka aega kasutatud. Liiatigi ilmneb praeguse vaidluse ajendanud ettekandest (tl 16), et fiksaatoreid kasutatakse, ning sama selgub ka inspektor-kontaktisiku selgitustest (tl 40). Eelnevat arvestades ei saa praegusel juhul välistada distsiplinaarvastutust kaebaja teadmatus ega soovimatus panna toime distsiplinaarkorras karistatavat tegu. Süü vorm saab aga tähendust omada karistamisel kaalutlusõigust kasutades ja karistuse valikul. Kaebajal on õigus selles, et distsiplinaarkaristuse olemasolu võib kaasa tuua täiendavaid negatiivseid tagajärgi, kui tehakse tema iseloomustusel põhinevaid edaspidiseid otsustusi (avavanglasse paigutamine, ennetähtaegne vabanemine vm), kuid see kaalutlus ei saa tingida distsiplinaarvastutuse kohaldamata jätmist, kui karistuse määramise eeldused on täidetud. 1 L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 163. 4

§ 63lg 1).

Vaidlustatud käskkirja kohaselt peetakse vanglaametnike töökohustuste takistamist raskeks rikkumiseks, kuna ametnike takistamise tõttu ei saa ametnik täita õigeaegselt ja probleemideta talle pandud kohustusi ja seadusega ette nähtud tööülesandeid. Vastustaja on põhjendanud vajadust reageerida toimepandud teole karistusega käskkirjas järgmiselt: vangla peab reageerima kinnipeetavate poolt toime pandud distsipliinirikkumistele, et mõjutada karistuse kandmise ajal uusi rikkumisi mitte toime panema; distsiplinaarkorras karistamine annab ka teistele kinnipeetavatele signaali, et vangla ei jäta õigusrikkumistele reageerimata. Kohtu hinnangul on vastustaja lähtunud karistamise vajalikkuse üle otsustamisel asjakohastest kaalutlustest. Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja karistuse korrakohane täideviimine. Vanglal on oma ülesannete täitmiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum ning selle sisustamiseks vajalik teave ja kogemus (vt nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16). 14. Kaebajale on määratud karistuseks noomitus. Tegemist on leebeima võimalikuga

§ 63lg-s 1 loetletud karistustest.

Vastustaja on karistuse valikul arvestanud asjaolu, et kaebaja pole varem toime pannud distsipliinirikkumisi ja teda pole varem distsiplinaarkorras karistatud. Kuigi vangla hinnangul on vanglaametnike takistamine nende kohustuste täitmisel raske rikkumine, on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja teoga ei ole kaasnenud selliseid tagajärgi, mille puhul oleks proportsionaalne kartserikaristuse määramine. Vastustaja on käskkirja kohaselt pidanud noomitust piisavaks, et kaebaja mõistaks, et rikkumisele järgneb karistus ning ta hoiduks edaspidiste rikkumiste toimepanekust. Kohus on arvamusel, et määratud karistus on proportsionaalne ning karistuse valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel. Olukorras, kus vastustaja on otsustanud, et tuvastatud rikkumisele tuleb reageerida distsiplinaarkaristusega, on kaebajale määratud leebeim võimalikest karistustest.

1. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks etteheidetavale teole tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks.
2. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada (05.02.2018 selgitus, tl 14, tõlge tl 15; 22.02.2018 vastulause distsiplinaarmenetluse protokollile, tl 10p-11) ning vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on nendega ka arvestatud. Vastustaja on käskkirjas analüüsinud kaebaja vastuväiteid nii juhtumi asjaolude, tahtluse puudumise kui ka karistuse proportsionaalsuse osas. 5

§ 64lg 41 ls-s 1 sätestatud tähtaega järgides.

Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Praegusel juhul on vanglateenistus juhtumist teada saanud 22.01.2018 ning vaidlustatud käskkiri on antud 22.02.

2. Kaebus jääb eelnevat arvestades rahuldamata.
3. Kaebaja on taotlenud lisaks käskkirja kehtetuks tunnistamisele (tühistamisele) teha ka vanglale ettekirjutus distsiplinaarkaristuse asendamiseks vestlusega. Kohus selgitab kaebajale, et kehtivast õigusest ei tulene võimalust asendada distsiplinaarkaristus (isegi kõige leebem neist) selgitava vestlusega. Seega ei saaks kohus isegi tühistamisnõude rahuldamise korral vanglat sellise vestluse pidamiseks kohustada. MENETLUSKULUD
4. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on kaebust esitades tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja kanda. Vastustaja on vastuses kaebusele kinnitanud, et tal puuduvad menetluskulud, mille välja mõistmist kaebajalt nõuda. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe 6