4-18-1693/52

(5)4-18-1693 maakohus, et menetlusaluse isiku ütlused juhtunu kohta ei ole usaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist välja. Kohtule esitati ka DVD-plaat, millel oli helisalvestis sellest, kuidas Marko Tats politseid sõimas. Antud salvestise tegi tunnistaja FK oma telefoniga. Maakohus leidis, et antud salvestis tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna see ei ole kogutud seaduse nõudeid järgides, mistõttu ei vasta tõend kehtestatud nõuetele. Maakohus asus seisukohale, et kaebuse esitaja pani rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusalune isik pidi vähemalt võimalikuks pidama, et valju muusika kuulamisega/lärmi tekitamisega võib ta oluliselt häirida teisi isikuid, kuid menetlusalune isik suhtus sellesse ükskõikselt. Marko Tats ei reageerinud isegi mitte politsei käsule muusika kinni või vaiksemaks panna, vaid jätkas müra tekitamist/muusika valjult kuulamist ka ajal, mil politseiametnikud korteri ukse taga välijuhti ootasid. Veel enam, muusika vali mängimine jätkus ka politsei lahkudes. Seega on väärtegu ilmselgelt toime pandud tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavais asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 1.

1. Maakohus leidis, et isiku süüd väärteo toimepanemises tuleb pidada suureks. Menetlusaluse isiku käitumine oli täiesti ükskõikne ja üleolev, kusjuures isik ei reageerinud isegi politsei korraldustele, jätkates müra/lärmi tekitamist ka ajal, mil ukse taga olid politseinikud. Lärmi tekitamine jätkus ka pärast politsei lahkumist. Samuti sõimas menetlusalune isik ebatsensuurselt politseiametnikke. Süüd suurendab ka asjaolu, et tunnistajate FK ja KM sõnul ei olnud tegemist ühekordse juhtumiga, vaid selline lärmi/müra tekitamine menetlusaluse isiku elukohas on toimunud aastate jooksul pidevalt ehk menetlusalune isik on kaaskodanike suhtes täiesti vastutustundetu ja ükskõikne. Märgitut kinnitab ka asjaolu, et samalaadse rikkumise on isik toime pannud ka 24.12.2017, mille eest on teda 12.01.
2. a otsusega karistatud rahatrahviga. Marko Tatsi puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Marko Tatsi on samalaadse rikkumise eest karistatud 12.01.
3. a otsusega 100-eurose rahatrahviga. Viidatud juhul leidis rikkumine aset 24.12.
4. Kohtule teadaolevalt on rahatrahv tasumata. Kokku oli Marko Tatsil väärteo toime panemise ajal kuus kehtivat väärteokaristust. Ülejäänud viis rahatrahvi on isikule küll määratud muuliigiliste rikkumiste eest, kuid siiski iseloomustavad need isiku suhtumist õiguskorda. Varasemad karistused on isikule määratud umbes kahe aasta jooksul. Sellise hulga väärtegude toime panemine kahe aasta jooksul näitab maakohtu hinnangul selgelt, et isikule rahatrahvid mõju ei avalda. Seetõttu leidis maakohus, et karistusliigi valikul tuleb minna edasi raskemale karistusliigile ehk määrata karistuseks arest. KarS § 262 lg 2 ja § 48 tulenevalt võib antud rikkumise eest karistuseks mõista aresti kuni 30 päeva. Kuigi isiku süüd tuleb pidada suureks, siis isikule ei ole varasemalt karistuseks veel aresti määratud. Tegemist on isiku esimese vabadusekaotusliku karistusega. Seetõttu leidis maakohus, et arvestades üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, tuleb isikule mõista karistuseks arest 15 päeva. Arest 15 päeva vastab Marko Tatsi süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele.
5. Pärnu Maakohtu otsusele esitas menetlusaluse isiku Marko Tatsi kaitsja Ants Nõmmik apellatsiooni, milles taotleb väärteomenetluse lõpetamist juhinduvalt VTMS § 29 lg 1 p 1, sest Marko Tatsi käitumises puudub KarS § 262 sätestatud väärteo koosseis. Alternatiivselt, juhul kui apellatsioonikohus leiab, et väärteomenetluse lõpetamiseks seaduslikke aluseid ikkagi ei ole, taotleb Marko Tatsi kaitsja kaitsealuse karistamist rahatrahviga, mitte arestiga. Apellant on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Menetluskulud apellatsioonmenetluses palub kaitsja jätta kohtuvälise menetleja kanda. 2.
6. Kaitsja leiab, et KarS § 262 alusel karistamine eeldab lisaks avalikus kohas toimepanemisele selle tuvastamist, kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt fakt, et tegu on Marko Tatsi poolt toime pandud avalikus kohas, ei saa endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (vt RK lahendid 3-1-1-88-14; 3-1-1-29-10 ja 3-1-1-7-07). Nimelt on RK 2

(5)4-18-1693 kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. Väärteoprotokollis on kirjeldatud, et Marko Tats pani väidetavalt toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava teo sellega, et viibides oma elukohas, ajavahemikus kella 22.00 kuni 06.00, mil on keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teisi isikuid oluliselt häirivat müra, tekitas valjuhäälset lärmi ning trampimist, samuti kuulas valjusti muusikat, mis väljus tema elukoha piiridest, millega häiris kaaskodanike rahu, rikkudes sellega avalikku korda. Marko Tatsi suhtes koostatud väärteoprotokollis on kajastatud, et väidetavalt pani ta toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava teo kogu ajavahemiku kestel alates 28.02 kella 22.00-st kuni 01.03.2018 kella 06.00-ni. Seoses sellega on kohus jätnud andmata omapoolse hinnangu olulisele asjaolule: millal täpselt Marko Tats ajaperioodil kella 22.00-st kuni 06.00-ni siis ikkagi avaliku korra rikkumise toime pani. Kaitsja on seisukohal, et võttes arvesse Marko Tatsile süüks arvatava teo toimepanemise kohta, aega ja viisi, ei ole Marko Tatsi käitumises tegemist avaliku korra sisuks olevate reeglite ilmselge rikkumisega. Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukoha, et lähtuvalt AÕS § 72 lg 1 sätestatust valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel ning kui kaasomanikud ei suuda ühiskasutuses oleva asja täpses kasutuses kokkuleppele jõuda, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. Nimelt ei ole vaidlust asjaolus, et paljukorterilises elamus XXX Pärnu linnas on moodustatud korteriühistu ning korteriomanikud kaasomanikena on kohustatud järgima eelkõige korteriühistu poolt vastuvõetud otsuseid. Tänaseni aga ei ole kohus isegi mitte suvatsenud välja uurida, kas Marko Tats on rikkunud korteriühistu poolt kehtestatud reegleid või mitte. Niikaua, kuni antud oluline asjaolu ei ole selge, ei saa kaitsja hinnangul ka Marko Tatsi süüdi tunnistada KarS § 262 järgi. Nimelt sätestas kuni 01.07.2018 kehtinud korrakaitseseaduse § 56 lg 2, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Käesolevas väärteoasjas aga on tuvastatud, et politseiametnikud lahkusid väidetavast väärteo toimepaneku kohast kell 06.30 seoses sellega, et öörahu enam ei kehtinud. Samas aga väidetav konkreetne kellaaeg, millal Marko Tats olevat temale süüks pandava väärteo toime pannud, ei ole ka kohtulikul uurimisel ei tunnistajate politseiametnike ega ka tunnistajate korteriühistu liikmete/kaasomanike poolt tuvastamist leidnud. Tunnistaja FK on kohtulikul uurimisel andnud ütlusi, et Marko Tatsi korteris toimus pidu, valju muusikat, seal olid mitmed hääled kuulda, seal korteris oli rohkem inimesi ning kui tuli politsei, siis vesteldi kuskil 10 minutit ja kui välijuht saabus oli kell 06.30 paiku. Samas kinnitab tunnistaja, et maja kostab hästi läbi, sest puitpõranda ja selle vahelae vahel on poolemeetrine vahe veel, tühimik, ühesõnaga kui Marko Tatsi korteris pudelid vm asjad aeg-ajalt põrandale kukuvad, siis on päris kõvad tümpsud. Eelpoolnimetatud tunnistaja ütlustest nähtub, et tuvastamata on aeg, mil väidetavalt Marko Tats või siis keegi temal külas viibinud isikutest on avalikku korda rikkunud, ning ka see, et elamu Pärnu linnas XXX on väga hästi läbi kostev. Kõik see aga kinnitab kaitsja hinnangul asjaolu, et ka kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud Marko Tatsi poolt avaliku korra rikkumine täpsel ajal ajavahemikul 28.02.2018 kella 22.00-st kuni 01.03.2018 kella 06.00-ni. 2.2. Kaitsja märgib, et Marko Tatsi puhul on tegemist töövõimelise isikuga, kes töötab legaalselt ja omab seega ka legaalset töötasu, millised vahendid võimaldavad tal kindlasti hüvitada endapoolsed kohustused nii siiani tasumata trahvi näol riigi ees kui ka vajadusel käesolevas väärteoasjas mõistetava rahatrahvi. 3

(5)4-18-1693

1. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale, et selgitada välja kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Tutvudes apellatsioonkaebusega ei nõustu kohtuväline menetleja kaebusega ja palub jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata, kuna leiab, et väärtegu on tõendatud tunnistajate ütlustega. Samuti on kohtuistungil täpsustatud nii rikkumise kuupäeva kui ka kellaaega, milleks oli 01.03.2018 kell 01.00-04.55, kui FK helistas 112-te ja kutsus politsei, kuna pere oli öö läbi magamata. Muusikat kuulati edasi ka siis, kui politsei läks tunnistajat alla korterisse üle kuulama, kuid siis oli juba kell 06.
2. Käesoleva ajani on eelmise samalaadse rikkumise eest saadud trahv 100 eurot tasumata. Piirkonnapolitseinik ER on käinud Marko Tatsi töökohas, milleks on S OÜ otsimas ning on selgunud, et tema isa on teda sinna tööle võtnud, kuid tööl käimisega on esinenud probleeme. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
4. Kaitsja on apellatsioonis viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. Kaitsja on aga jätnud tähelepanuta, et viidatud kohtupraktika pärineb korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) jõustumisele eelnenud ajast. Avalikku korda kaitsvate süütegude sisustamisel tuleb pöörduda eelkõige KorS mõisteaparaadi poole. KorS
5. peatüki
6. jaos on sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuded. KorS §-des 55 ja 56 on loetletud konkreetsed tegevused, mida tuleb eelkõige käsitleda häiriva või ohtu seadva tegevusena. Kuna KarS § 262 on blanketne süüteokoosseis, mille dispositsioon kasutab KorS mõisteaparaati ning KorS
7. petüki
8. jagu laiendab avalikus kohas käitumise üldnõuded teatud erandjuhtumitel ka kohtadele, mis ei ole avalikud KorS § 54 mõttes, siis on ka KarS 262 sellistel erandjuhtumitel rakendatav. Kuivõrd KorS § 56 lg-s 2 ongi selgesõnaliselt sätestatud, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte, siis tuleb juba seadusest tulenevalt käsitleda sellist tegevust avaliku korra sisuks olevate normide ja reeglite rikkumisena. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ka kaitsja viited korteriühistu reeglitele, kuivõrd seadus on ülimuslik igasuguste tsiviilõiguslike kokkulepete suhtes.
9. Maakohus on ka tuvastanud, et Marko Tatsi tegevus oli häiriv keskmiselt objektiivsele isikule. Nii on maakohus märkinud, et tuginedes tunnistajate FK, KM, BK ja TV ütlustele kostus ööl vastu 01.03.2018 Marko Tatsi korterist lärm/muusika. FK kinnitas kohtus, et lärm/muusika häiris ning last ja naist toimunu isegi ehmatas. Samuti kinnitasid politseinikud, et muusikat oli kuulda juba alla trepikota. Samas menetlusalune isik elab neljandal korrusel. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et kuivõrd muusikat oli kuulda isegi nelja korruse kõrguselt, siis pidi ilmselgelt muusika valjusus olema selline, mis öisel ajal oluliselt võis häirida antud trepikojas elavaid isikuid. Asjaolu, et elamu oli hästi läbikostev, ei õigusta mingil määral öisel ajal teist isikut oluliselt häiriva kestva müra tekitamist.
10. Seonduvalt kaitsja väitega, et kohus on jätnud andmata omapoolse hinnangu millal täpselt Marko Tats ajaperioodil kella 22.00-st kuni 06.00-ni avaliku korra rikkumise toime pani, märgib ringkonnakohus, et tulenevalt VTMS § 69 lg 2 p-st 1 ja § 110 p-st 1 tuleb tõepoolest tuvastada väärteo toimepanemise aeg. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises 4

(5)4-18-1693 mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu kohaldatav ka väärteomenetluses. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka väärteo toimepanemise aja määratlemise täpsus konkreetse väärteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab väärteo toimepanemise aeg olema määratletud sellise täpsusega, et menetlusalusel isikul oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Märkimist väärib ka asjaolu, et KorS § 56 lg-s 2 määratleb, et tegemist on rikkumisega juhul, kui see on toimepandud ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni ning see tegevus peab olema kestev või korduv, seega eeldab väärteo koosseis juba iseenesest seda, et rikkumine peab olema toime pandud teatud ajavahemikul kestvalt või korduvalt, mistõttu ei saagi antud tegu piiritleda minutilise täpsusega. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt sai patrull väljakutse 01.03.2018 kella 04.57 ajal XXX Pärnu linnas, et toimub öörahu rikkumine. Tunnistaja ütlustest nähtub, et korterist XX kostus vali muusika alates kella 01.00 öösel, muusika oli pidevalt, aga läks vastu hommikut järjest kõvemaks. Samuti nähtub tunnistajate ütlusest, et Marko Tats ei reageerinud isegi mitte politsei käsule muusika kinni või vaiksemaks panna, vaid jätkas müra tekitamist/muusika valjult kuulamist ka ajal, mil politseiametnikud korteri ukse taga välijuhti ootasid. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli välijuhi saabumisel öörahu kohe lõppemas. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus õigesti, et tuvastamist on leidnud, et Marko Tats rikkus KorS § 56 lg-s 2 sätestatud keeldu ning tema käitumine vastab KarS § 262 lg-s 1 sätestatud objektiivsele koosseisule.

1. Nagu maakohus juba märkis, tuleb karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärgi püstitamisel on maakohus arvestanud sellega, et Marko Tatsi on varasemalt väärteokorras korduvalt karistatud rahatrahviga, mis on isikul tasumata, ning ta jätkab õiguskorra rikkumist. Varasemad karistused on isikule määratud umbes kahe aasta jooksul. Järelikult on maakohus õigesti leidnud, et varasemalt rahatrahvi mõistmine ei ole olnud piisav karistus, et mõjutada Marko Tatsi hoiduma süütegude toimepanemisest ning karistusliigi valikul tuleb minna edasi raskemale karistusliigile. Arvestades Marko Tatsi süü suurust ja tema karistusandmeid leiab ringkonnakohus, et 15-päevase aresti mõistmine on põhjendatud. Marko Tatsile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
2. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 21.06.
3. a otsuse väärteoasjas nr 4-18-1693 muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
4. Kaitsja on taotlenud apellatsioonmenetluse kulude kohtuvälise menetleja kanda jätmist. Ringkonnakohtule ei ole aga esitatud ühtegi kuludokumenti, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik taotluse osas seisukohta võtta. Seega jätab kriminaalkolleegium esitatud taotluse rahuldamata ning selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses tooduga (vt 1-17-1205). (allkirjastatud digitaalselt) 5