← Eesti

4-17-3969/76

Obsah (12)§ 132§ 29§ 74§ 114§ 123§ 133§ 30§ 313§ 68§ 31§ 63§ 38

4-17-3969 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuli 2018, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-17-3969 (233017000340) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi

§ 132

p 2, § 133-135 ja § 155-156 sisekontrollibüroo Ida Rahuldada Igor Aleksejevi kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Ida sisekontrollitalituse sisekontrolli 4-17-4570 erisüüteomenetleja Tairi Piirimäe 18.07.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 23301700340 Igor Aleksejevi suhtes ja lõpetada väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 26.09.

  1. ASJAOLUD JA MENTLUSES TOIMUNU Kohtuvälise menetleja otsus
  2. Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Ida sisekontrollitalituse sisekontrolli erisüüteomenetleja Tairi Piirimäe tegi 18.07.2017 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2330,17,000340, millega määrati liiklusseaduse (edaspidi LS) § 223 lg 1 alusel Igor Aleksejevile rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Samuti määrati, et

§ 74

lg 1 p 15 alusel tuleb menetlusalusel isikul tasuda ekspertiisi tegemisega seotud kulud 457 eurot. Rahatrahvi määramise põhjuseks oli see, et Igor Aleksejev 21.01.2017 kell 21:10 Uusküla tn 7, Narva linn, Ida-Viru maakond juhtides mootorsõidukit Seat Alhambra r/m xxx (mis on M1 kategooria sõiduk) sõitis välja õuealateelt, ei andnud teed peateel liikuvale alarmsõidukile ŠKODA SUPERB r/m xxx, mille tulemusena toimus mootorsõidukite kokkupõrge. Mootorsõidukite kokkupõrke tulemusel sõidukite detailid kahjustasid teisi lähenduses pargitud mootorsõidukeid, tekitades sellega varalise kahju sõiduauto TOYOTA AURIS r/m xxx omanikule, sõiduauto TOYOTA AURIS r/m xxx omanikule, Politsei- ja Piirivalveametile ja E L, kelle mobiiltelefon sai liiklusõnnetuses kahjustada. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai tervisekahjustusi autojuht patrullpolitseinik M L ja tema kaasreisija patrullpolitseinik E L. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse esitaja LS § 17 lg 3, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 alusel. Kaevatava otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud, väärteoprotokoll on koostatud õigesti ja alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Juhindudes KarS § 56 lõikest 1 määras kohtuväline menetleja LS § 223 lg 1 alusel rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kaebus ja poolte seisukohad kohtus 2. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas 31.07.2017 kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja Juri Tolmatšov, soovides menetluse lõpetamist

§ 29

lg 1 p 1 alusel väärteo koosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste puudumise tõttu. 3. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuvälise menetleja asutuse 18.07.2017 otsus ei ole õige ega õiglane ning esitab nimetatud otsusele vastuväited. Otsust vaidlustatakse füüsilisest isikust menetlusaluse isiku Igor Aleksejev’i suhtes alljärgnevatel õiguslikel motiividel. Oma 04.07.2017 kajas väärteoprotokolli peale märkis kaebuse esitaja, et ta sõitis autoga SEAT ALHAMBRA reg nr xxx välja õuealalt piki Kreenholmi 28 maja Uusküla põik sõiduteele ning pööras vasakule Uusküla 7, suunas, kus toimuski kokkupõrge politseiautoga ŠKODA SUPERB reg nr xxx, mida juhtis politseiametnik M L. Enne manöövri sooritamist nägi kaebuse esitaja vasakult liginevat autot, see oli veel umbes 100 meetri kaugusel, Kreenholmi 34 maja vastas. Hinnates vahemaad vasakult läheneva sõidukini, pööras kaebuse esitaja vasakule ja sel hetkel toimus kokkupõrge. Tema auto kiirus ei ületanud kokkupõrke hetkel 17 km/h. ŠKODA SUPERB рег. № xxx juht M L ületas ilmselgelt antud teelõigul kehtestatud kiirust, mida kinnitab 07.04.2017 ekspertiisiakt nr xxx ning nimetatud politseiauto liikus ilma sisselülitatud vilkurite ja helisignaalita. Nimetatud asjaolusid kinnitab liiklusõnnetuse skeem. Vastavalt Liiklusseaduse § 84 lg 1 p 1 kuulub politseiauto ŠKODA 2

(2)4-17-4570 SUPERB reg nr xxx eriteenistuste autode hulka, s.t alarmsõidukite hulka. Vastavalt LS § 84 lg 2 Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, võib avaliku võimu ülesannete täitmisel kõrvale kalduda käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud nõuetest, välja arvatud §-des 69 ja 70 sätestatud nõuded. See tähendab, et politseiauto ŠKODA SUPERB, reg nr xxx juht M L rikkus Liiklusseaduse nõudeid, nimelt ületas antud teelõigul kehtestatud kiirust , mis oligi liiklusõnnetuse põhjuseks. Kaebuse esitaja arvates on olemas otsene põhjuslik seos kiiruseületamise politseiauto ŠKODA SUPERB reg nr xxx juhi poolt ning selle kokkupõrke vahel autoga SEAT ALHAMBRA r/m xxx. Olles jõudmas sõiduteede ristumiskohta, oli kaebuse esitaja veendunud, et vasakult poolt lähenev transpordivahend sõidab kehtestatud kiirusega. Edasiliikumist jätkas ta alles pärast seda, kui oli hinnanud vahemaad läheneva transpordivahendini. Lähtudes LS § 14 lg 2 mõttest peab iga liikleja eeldama, et ka teine liikleja järgib liiklusega seotud õigusaktide nõudeid. Kaebuse esitaja ei tunnista oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises ja leiab, et liikusõnnetuse põhjuseks oli ilmne kiiruse ületamine politseiauto ŠKODA SUPERB reg nr xxx juhi poolt. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes

§ 114

ja 115 palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja 18.07.2017 otsuse nr 2330,17,000340 täies ulatuses tühistada ning lõpetada väärteoasja menetlus

§ 29

lg 1 p 1 alusel väärteo koosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste puudumise tõttu.

  1. Viru Maakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega (II kd, tl 7-10) tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus lõpetati väärteomenetluse seadustiku (

) § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.03.2018 otsusega (II kd, tl 35-38) otsustati kassatsioon rahuldada, tühistada Viru Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsus Igor Aleksejevi väärteoasjas liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  3. Kohtulikul arutamisel, mille Viru Maakohus viis läbi uues koosseisus, jäi kaebuse esitaja endiselt kaebuse juurde. Kaitsja leidis, et kohtulikul uurimisel ei ole menetlusaluse isiku süü tõendatud ja palus väärteomenetlus lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

  1. Kohtuvälise menetleja esindajad jäid seisukohale, et Igor Aleksejev on temale inkrimineeritud teo toime pannud ja tema suhtes koostatud otsus on õiglane ja vastab tema süü suurusele. Tuginedes eeltoodule palusid kohtuvälise menetleja esindajad jätta Igor Aleksejevi kaebus rahuldamata. Kohtus uuritud tõendid
  2. Kohtuistungil kuulati üle järgmised isikud: menetlusalune isik Igor Aleksejev (II kd, tl 70-72, 129p-130); tunnistaja M L (II kd, tl 72-76, 78), kes andis ütlusi kokkupõrkes osalenud sõiduki ŠKODA SUPERB r/m xxx juhina; tunnistaja E L (II kd, tl 127-129 – kuna ei ilmunud esimesele istungile, avaldati esmalt ka kohtueelselt antud ütlused), kes andis ütlusi kokkupõrkes osalenud sõiduki ŠKODA SUPERB r/m xxx kaassõitjana; tunnistaja S K (II kd, tl 67-68), kokkupõrke käigus viga saanud sõiduauto TOYOTA AURIS r/m xxx omanik, kes teadis ütlusi anda ka tulenevalt sellest, et elab sündmuskoha vahetus läheduses; tunnistaja A B (II kd, tl 69; küsitleti ka asjatundjana), kes koostas vahetult pärast kokkupõrget sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisad (paiknevad I kd tl 21-23); eksperdina L T (II kd tl 124-126), kes oli teinud kohtuvälise menetleja määramisel asjas liiklustehnilise ekspertiisi (I kd, tl 67-70). Kuna menetlusalune isik ning tunnistajad L, L ja K kasutasid ütluste andmisel toimunu 3

(2)4-17-4570 kirjeldamiseks ajas ja ruumi sündmuse piirkonna skeemi, millel tegid märkmeid, on kõnealused skeemid nende täiendustega lisatud kohtuistungi protokollile ja kuuluvad nende ütluste juurde: I. Aleksejev - II kd tl 80, 134; M. L – II kd, tl 81; S. K – II kd, tl 82; E. L – II kd, tl 135-
  2. 11.05.2018 kohtuistungil uuriti lisaks eelnevale ka teisi toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas I köitest: tl 2-4 kaebus; tl 5-10 selle lisad, peamiselt kaitsja volitusi tõendavad dokumendid; tl 14-15 asja saatmise dokumendid kohtule; tl 19 Dmitri Narolini ettekanne seoses selle väärteoasja üleandmisega; tl 20 sellele lisatud foto 30 km/h liiklusmärgist; tl 21 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos selle lisaga; tl 22-24 selle lisad, vigastada saanud sõidukite andmed; tl 24-25 indikaatorvahendi kasutamise protokollid M L ja Igor Aleksejevi puhul; tl 37 tunnistaja E. L ütlused; tl 38 sõiduki teisaldamise akt sõiduki Škoda Superb kohta; tl 39-55 Politsei- ja Piirivalveameti koostatud fototabel selles väärteoasjas; tl 59-60 kaks Delfi kaardist võetud skeemi kohtueelses menetluses (nende koopiaid on kasutanud istungil tunnistajate ülekuulamisel asjaolude täpsustamiseks); tl 61-64 sõiduki registreerimistunnistuste koopiad; tl 65-66 ekspertiisi määrus, mille määras kohtuväline menetleja; tl 67-70 liiklustehnilise ekspertiisi akt; tl 71 ekspertiisi maksumuse õiend; tl 72-75 politsei kirjavahetus kindlustusega; tl 76-78 teatised liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute saabumisest tervishoiuasutusse Narva haiglasse (Aleksejevi, L ja L kohta); tl 97-99 politsei sisesed andmed ja kirjavahetus seoses Škoda Superbile tekitatud vigastustega ja foto selle sõiduki seisundist pärast õnnetust; tl 109-110 väärteoprotokoll, mis on koosatud Igor Aleksejevile ja mis on talle ka tõlgitud ja mille kohta on ta ka allkirja andnud; tl 111-114 kaitsja volitusi tõendavad dokumendid; tl 118-123 kaitsja vastulause selles väärteoasjas; tl 124-125 väärteomenetluse osalise lõpetamise määrus M L suhtes; tl 126 karistusregistrisse tehtud päring, kust nähtub, et Igor Aleksejevil ei ole seal rikkumisi; tl 127-129 väärteoasja otsus; tl 153-155 sisekontrollibüroo 18.08.2017 määrus ja selle määrusega jäetakse Aleksejevi esindaja Tolmatšovi kaebus rahuldamata ja M L suhtes väärteomenetluse lõpetamine jäetakse jõusse; tl 157 rahvastikuregistri päring I. Aleksejevi andmete kohta; tl 158 värskendatud päring Igor Aleksejevi kohta karistusregistrisse, milles taas ei ole mingisuguseid rikkumisi; tl 194-197 politseist saabunud dokumentatsiooni (tegemist on sõiduauto Škoda Superb seiermooduli väljavõttega 21.01.2017); tl 199-214 kaitsja esitatud fotod sündmuskoha ümbrusest; II köide tl 35-38 Riigikohtu otsus; tl 41-46 selle kohtuistungi kutsed; tl 47-51 kutsete kättesaamise kohta vastavad õiendid; tl 52 asja menetlusse võtmise määrus; tl 57-58 menetlusalusele isikule kutse kättetoimetamise dokumendid; tl 59 E L avaldus, et ta ei saanud kohtuistungile tulla ja palub ütlused avaldada.
  3. Lisaks eelnevale võttis kohus dokumentaalse tõendina asja juurde ja avaldas pooltele väljavõtted Maanteeameti rakendusest Tarktee sündmuse toimumise koha kohta, millel kajastus sündmuskoha tänavavõrk, hoonestus ja seeläbi mingil määral liiklemistingimused (II kd, tl 113-118). Nimetatud väljavõtetele (kaartidele) tuginedes said 11.06.2018 istungil ülekuulatud isikud näidata skeemil, kuidas sündmused nende ütlustest tulenevalt toimusid. Samuti oli tõendiks Narva Linnavalitsuse Linnamajandusameti 30.05.2018 vastus (II kd, tl 103-104) kohtu 21.05.2018 nõudele. Vastuses selgitas linnavalitsus kiiruspiiranguid sündmuse toimumise kohas 01.01.
  4. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kohus leiab, et Igor Aleksejevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Ida sisekontrollitalituse sisekontrolli erisüüteomenetleja Tairi Piirimäe 18.07.2017 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,17,000340 on põhjendatud ja see tuleb rahuldada alltoodud põhjustel.
  6. Kuna

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§ 133

kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas

§ 29sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut 4

(2)4-17-4570 süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30

sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Küsimused, mille üle ei ole sisulist vaidlust

  1. Nähtuvalt vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsusest heideti kaebuse esitajale väärteoprotokolli kohaselt ette seda, et ta 21.01.2017 kell 21:10 Uusküla tn 7, Narva linn, Ida-Viru maakond juhtides mootorsõidukit Seat Alhambra r/m xxx (mis on M1 kategooria sõiduk) sõitis välja õuealateelt, ei andnud teed peateel liikuvale alarmsõidukile ŠKODA SUPERB r/m xxx, mille tulemusena toimus mootorsõidukite kokkupõrge. Mootorsõidukite kokkupõrke tulemusel sõidukite detailid kahjustasid teisi lähenduses pargitud mootorsõidukeid, tekitades sellega varalise kahju sõiduauto TOYOTA AURIS r/m xxx omanikule, sõiduauto TOYOTA AURIS r/M xxx omanikule, Politsei- ja Piirivalveametile ja E L, kelle mobiiltelefon sai liiklusõnnetuses kahjustada. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai tervisekahjustusi autojuht patrullpolitseinik M L ja tema kaasreisija patrullpolitseinik E L. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse esitaja LS § 17 lg-s 3 sätestatut, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 alusel.
  2. LS § 17 lg 3 näeb ette, et parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.
  3. LS § 223 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
  4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väärteosüüdistuses nimetatud autode vahel toimus Narvas 21.01.2017 õhtul pärast kella 21 kokkupõrge. Täpset kellaaega ei ole võimalik määratleda, kuid tõenditest nähtuvalt toimus see 21:08 ja 21:20 vahel. Politseisõiduki ŠKODA SUPERB reg nr xxx seiremooduli väljavõttest ajavahemikus 21.01.2017 kell 21:05 kuni 21.01.2017 kell 21:25 (I kd, 195-198) nähtub, et selle mootorsõiduki kiirus oli 21:08:32 79 km/h ning alates 21:08:44 0 km/h. See võimaldab järeldada, et eeldusel, et seiremooduli kell oli õigesti seadistatud, toimus kokkupõrge pigem 21:08, so kahe mõõtehetke vahel. Tunnistaja K ütles, et tema kuulis tugevat lööki ja autosignaali käimaminekut kell 21 paiku, võimalik, et veidi pärast seda (II kd, tl 67); tunnistaja B ütles, et tema pani sündmuskoha vaatluse protokolli kellaajaks 21:10 tunnistajate ütluste järgi (II kd, tl 69). I. Aleksejev ütles, et tema – olles tol õhtul teenistuses taksojuhina – sai dispetšerilt tellimuse aadressile Uusküla 7 kell 21:10 ja jõudis 6-10 minutiga Kreenholmi 28 maja juurde, kust hakkas välja keerama, millele järgneski kokkupõrge (II kd, tl 70). Tunnistajad L ja L ei ole suutnud sündmuse aega minutilise täpsusega määratleda. Kohtul ei ole võimalik tagantjärgi täie kindlusega tuvastada, kas ja mil määral oli korrektne politseisõiduki seiremoodili ajamõõte seadistus või ajamõõteseadmed, mille alusel I. Aleksejev väidab, et tema sai väljakutse 21:10 ning jõudis sündmuskohale alles 6-10 minutit hiljem. Väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses on sündmuse kellaajaks nimetatud 21:
  5. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis sunniksid tõendeid sisuliselt teisiti hindama, kui liiklusõnnetuse toimepanemise aeg oleks olnud määratletud veidi laiemalt, nt ajavahemikuna kell 21:08-21:
  6. Praeguses asjas, kus menetlusalune isik võttis omaks viidatud ajavahemikus mainitud liiklusõnnetuses osalemise, ei takistanud ka mainitud väike segadus sündmuse ajas eraldivõetuna kaitseõiguse tõhusat teostamist (vt ka Riigikohtu 21.03.2018 otsuse nr 5

(2)4-17-4570 4-17-3969 p 9.1.). Kaitse on läbivalt tuginenud hoopis teistele õigustavatele argumentidele.
  1. Sisulist vaidlust ei ole ka sündmuse kohas. Väärteoprotokollis ja –otsuses on selleks nimetatud Narva, Uusküla tn
  2. Täpsem olnuks küll märkida väärteo toimepanemise kohana see koht, kus kaebuse esitaja jättis kohtuvälise menetleja hinnangul õuealalt välja sõites täitmata teeandmise kohustuse, nagu seda on tehtud sündmuskoha vaatlusprotokollis. See toimus pigem Uusküla 5 vastas, väljudes Kreenholmi 28 õuealast. Teisalt aga toimus etteheidetav tegevus ja avarii Uusküla 7 hoone vahetus läheduses. Ka tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütluste juurde lisatud skeemidelt nähtub ilmselgelt, et kõik asjaosalised teadvustavad kokkupõrke ja õuealast väljumise kohana samu kohti, mis asuvad kõik Uusküla 7 hoone vahetus läheduses. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud sündmuse toimumise koha osas vaidlust. Kokkuvõttes ei ole sündmuskoha määratlemise viis väärteoprotokollis takistanud kaitseõiguse teostamist (vt ka Riigikohtu 21.03.2018 otsuse nr 4-17-3969 p 9.2.).
  3. Vaidlust ei ole ka selles, et kokkupõrke hetkel oli mootorsõiduki Seat Alhambra r/m xxx juhiks menetlusalune isik Igor Aleksejev, kes tõepoolest sõitis välja õuealateelt, täpsemalt Kreenholmi 28 maja õuealalt. Seda kinnitavad nii Igor Aleksejev ise kui ka tunnistaja M. L. Sellal liikus peateel, milleks oli Uusküla põik, tulles
  4. Juuli tänava poolt, M. L juhitud politseisõiduk Škoda Superb reg nr xxx, ning nimetatud autod põrkasid kokku. Seda kinnitavad oma ütlustega nii M. L, I. Aleksejev kui ka E. L. Nende kokkupõrke fakti puudutavate ütlustega langevad kokku ka sündmuskoha vaatluse protokoll ja seal tehtud fotod (I kd, tl 39-53).
  5. Vaidlust ei ole selleski, et liiklusõnnetuse tulemusena tekkis varaline kahju seoses vigastustega sõidukitele (sündmuskoha vaatluse protokoll ja selle lisad I kd tl 21-23, S. K, M. L ja E. L ütlused). S. K ütluste kohaselt said viga tema sõiduki Toyota Auris reg nr xxx, uksed, mis langeb kokku ka sündmuskoha vaatluse protokollist nähtuvaga. Sündmuskoha vaatluse protokollist (tl 23) nähtuvalt sai värvikahjustusi ka N. K kuulunud Toyota Auris xxx. Sündmuskoha vaatlusprotokolli skeem ja sündmuskohal tehtud fotod kinnitavad kooskõlas S. K ütlustega, et mainitud kaks sõidukit olid pargitud Uusküla 5 maja ette ja kokku põrganud kahe auto detailid eraldusid ja paiskusid nende vastu, neid vigastades. Õnnetuses osalenud politseiauto vigastusteks olid sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt muuhulgas esitiibade deformatsioon, lõhutud tuuleklaas ja esituled, esikaitseraua deformatsioon jne. Kokkupõrke ajal politseisõidukis Škoda Superb olnud M L ja E L tekkinud kehavigastusi tõendavad M. L ja E L ütlused ja SA Narva Haigla teatised liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute saabumisest (I kd, tl 76-78). M L oli neist tõendeist nähtuvalt parema käe lahtised haavad, pealaevigastus ja rindkerepõrutus; E L pealaenaha vigastus, reie- ja põlvepõrutus. Nähtuvalt haigla teatisest (I kd tl 76) sai vigastada ka I. Aleksejev ise. Kõigi nende vigastuste ja kahjustuste faktilise olemasolu üle ei ole kohtumenetluses vaidlust olnud, nagu ei ole keegi ka vaielanud, et need tekkisid M. L juhitud ja I. Aleksejevi juhitud sõidukite kokkupõrke tulemusena 21.01.2017 õhtul.
  6. Sisulist vaidlust ei ole selleski, et I. Aleksejevi juhitud sõiduk, mis keeras välja õuealalt, ei andnud teed peateel liikuvale politseisõidukile Škoda Superb, misjärel toimuski mootorsõidukite kokkupõrge. Seda kinnitavad nii I. Aleksejev ise kui ka M. L oma ütlustes, aga lisaks ka liiklustehnilise ekspertiisi akt ja E. L ütlused. Kokkuvõttes saab asjas lugeda tõendatuks nii selle, et I. Aleksejev sõitis peateele, teadlikult sellel lähenevale sõidukile teed andmata, kui ka selle, et seejärel toimunud kahe auto kokkupõrke tulemusel tekkisid varaline kahju ja tervisekahjustused. Tagajärje omistatavus I. Aleksejevile
  7. Vaidlusküsimuseks kujunes see, kas mainitud varalise kahju ja tervisekahjustuste tekitamine on omistatav LS § 223 lg 1 tagajärje mõttes justnimelt I. Aleksejevile.
  8. I. Aleksejevi kaitsepositsioon olnud väärteomenetluses läbivalt, et keerates õuealalt peateele, arvestas ta teise sõiduki (mis osutus hiljem politseisõidukiks) kaugust ja iseenda kogemusi hinnates, et jõuab lõpetada manöövri turvaliselt. Politseiauto aga kiirendas, millega ta ei osanud kuidagi 6
(2)4-17-4570 arvestada, sest politseiautol ei olnud vilkureid ega muud märgistust.
  1. Igor Aleksejev andis kohtus järgmiseid ütlusi: “21.01.2017 ma töötasin OÜ-s G. Kell 21.10 ma asusin parklas Konsumi poe juures ja sel hetkel ma sain dispetšerilt tellimuse. Tellimus oli aadressile Uusküla 7 maja, trepikoda
  2. Sel ajal ma läksin väljakutsele. Selleks kulus üks 6, 8 kuni 10 minutit aega. Väljudes õuealalt Kreenholmi 28 maja juurest, peatusin enne väljasõitu, vaatasin vasakule ja paremale, nägin, et vasakult sõidab minu suunas auto ja vahemaa oli 100-120 meetrit. Miks ma seda vahemaad hindasin just sellisena, sest vastu tulev auto oli transformaatori seadme juures. Mina täpselt tean, et see asub Kreenholmi
  3. Lähtudes oma juhikogemusest ja -staažist, ma otsustasin pöörata tagasi ja reastusin oma sõidureale. Sõites pisikese vahemaa, toimuski avarii. Mäletan täpselt, et lähenev politseiauto, millega toimus kokkupõrge, sõitis oma sõidureas, see oli vasakul pool. Mina nägin teda oma paremalt sõidurealt. Politseiauto ei pidurdanud/…/ ta just vastupidi kiirendas ja toimuski laupkokkupõrge.“ Ta täpsustas küsimustele vastates oma ütlusi sellega, et seda, et tegu oli politseiautoga, nägi ta vahetult enne kokkupõrget, kuna oli pime aeg, tee oli põhimõtteliselt hästi valgustatud, aga kaugelt ei näinud, et see oli just politseiauto. Politseiautol ei olnud sisse lülitatud vilkurid ja signaal. Tolles situatsioonis, enne vasakpööret, jõudis ta järeldusele, et jõuab manöövri lõpetada, juhindudes oma kogemusest ja juhistaažist. Ta töötab xxx, see on tema põhitöö. Kui on intensiivne liiklus, töötab ta praktiliselt iga päev, tal on suur kogemus ja ta võib hinnata, lähtudes oma kogemusest, millal tuleb üks või teine manööver teostada. 18-aastase juhistaaži vältel pole olnud ühtegi avariid. Teelõigul, kus juhtus avarii, oli 30 km/h kiirusepiirang.
  4. Kaitsja küsimusele, kas I. Aleksejev ei arvanud, et ta teostas väga riskantset manöövrit, vastas ta eitavalt: „Töötades igapäevaselt xxx, iga päev puutun kokku igasuguste riskiolukordadega, manöövritega teiste juhtide poolt.“ I. Aleksejevi ütluste kohaselt toimus avarii tema sõidurajal. Kohtuvälise menetleja Tairi Piirimäe küsimusele vastas ta, et kui ta Kreenholmi 28 alalt välja sõitis, oli väga hea vaade just vasakult poolt, mistõttu sellepärast, et ta väga hästi nägi vastutulevat autot, ta võttis vastu otsuse, et sooritada manööver. Pärast vasakmanöövrit, kuskil 10 meetri pärast pidi tulema parempööre maja juurde, kus oli väljakutse. Ta sõitis välja otse ja pööras. I. Aleksejev selgitas, et ta teadis seda, et 100 meetri kaugusel sellest õueala teest asub transformaator, kuna ta väga tihtis sõidab seal ning näitas transformaatorit ka piirkonna kaardil, kus see tõepoolest on (II kd, tl 80; nähtav ka kaitsja esitatud fotodelt I kd, tl 203-206). Kaitsja küsimustele vastates selgitas menetlusalune isik, et seda, et vasakul liigub transpordivahend, nägi ta enne peateele väljasõitmist ehk Kreenholmi 28 õuealalt. Kui ta seda teist sõidukit nägi, siis asus too Kreenholmi 34 maja juures, mille juures asub omakorda transformaator. Küsimusele, kuidas talle tundus manöövrit oodates politseiauto kiirus, vastas ta: „Manöövri sooritasin lähtudes oma kogemusest. Visuaalselt nägin, kui suur vahemaa on autode vahel. Ma ei võinud arvestada, et politseiauto liigub kiirendusega; seda, et politseiauto liikus kiirendusega nägi ta alles siis, kui ta oli juba sõitnud peateele välja: „nad liikusid kiirendusega oma sõidurajal. Nad ei pidurdanud. Sellepärast toimuski liiklusõnnetus.“
  5. I. Aleksejev leidis, et kokkupõrge toimus ja sellest tingitud tagajärjed said võimalikuks eeskätt seetõttu, et politseisõidukit juhtinud M L ületas lubamatult kiirust.
  6. Põhimõtteliselt võib kaasliikleja ebakorrektne käitumine kahju tekitanud juhi vastutusest LS § 223 lg 1 järgi tõepoolest vabastada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-13, p 6). Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Käesoleval juhul oleks see tõesti nii olnud – kui I. Aleksejev oleks oodanud õuealalt välja sõitmata ära vasakult läheneva (politsei)sõiduki möödumise ehk andnud sellele teed, 7
(2)4-17-4570 oleks kokkupõrge ning sellega kaasnenud varaline ja füüsiline kahju jäänud olemata. Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on aga üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18).
  1. Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (RKKKo 3-1-1-102-16, p 9). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria liiglaia toimeala ning eitada objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3; 3-1-1-102-16, p 8-9)
  2. Isegi kui vastata eelnevatele küsimustele jaatavalt, ei tähenda see tingimata seda, et I. Aleksejev tagajärgede põhjustamise eest vastutab. Lisaks on vaja analüüsida, kas tagajärg on talle normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKm nr 3-1-1-87-15, p 12). Näiteks saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale tuginedes öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKKKo nr 3-1-1-136-05, p 9; 3-1-1-90-06, p 21).
  3. Seejuures tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse (RKKKo nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes siis, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (RKKKo nr 3-1-1-79-10, p 20). Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (RKKKo nr 3-1-1-63-03, p 12; 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust (3-1-1-52-16).
  4. Tagajärje normatiivne omistamine isikule võib olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve (RKKKo nr 3-1-1-23-13; p 6). Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ( nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt siis, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Käesoleval juhul on viimatimainitud välistusvõimalus kohane siiski vaid politseisõidukile tekitatud kahju ja selles olnud isikute vigastuste osas, arvestades, et peale lisaks said kahjustada ka asjasse puutumatute kolmandate isikute sõidukid.
  5. Riigikohtu praktikast tuleneb ka teine põhjus, miks tuleb liiklusõnnetusega seotud väärteoasja arutamisel vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8 ja RKKKo 3-1-1- 8
(2)4-17-4570 106-10, p 11; 3-1-1-95-11, p 9), st arvestades ka teiste liiklusõnnetuse osaliste käitumist. Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks.
  1. Reeglina tuleb iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada siiski iseseisvalt. Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas I. Aleksejev vastutab vahetult talle väärteoprotokollis etteheidetud teo eest. Maakohus ei saa võtta praeguse arutamise käigus seisukohta teise õnnetuses osalenud juhi M L käitumise õiguspärasuse kohta, kuna viimase osas on väärteomenetlus lõpetatud (I kd, tl 123, 153-154). Samas on I. Aleksejevi tegevusele hinnangu andmise vältimatuks eelduseks siiski selguse saamine kokkupõrke teiseks osapooleks olnud sõiduki liikumise ja selle juhi käitumise osas.
  2. Vastamaks otsuse punktides 25-31 nimetatud küsimustele, käsitleb kohus järgnevalt asjaolusid, mis puudutavad politseiametnik M L juhitud sõiduki Škoda Superb liikumist vahetult kokkupõrkele eelnenud ajal.
  3. Väärteosüüdistuses on nimetatud sõidukit, millele I. Aleksejevi juhtud sõiduk teed ei andnud, alarmsõidukiks. Sündmuskoha vaatluse protokoll, sündmuskohal tehtud fotod ja muud tõendid kriminaalasjas tõendavad vastuvaidlematult, et liiklusõnnetuses osales M. L juhituna politseivärvides sõiduk. LS § 84 lg 2 näeb ette alused, mille esinemisel ei pruugi alarmsõiduk alluda üldkehtivatele liiklusreeglitele, sh kiiruspiirangutele. Nimetatud säte kõlab järgmiselt: „Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, võib avaliku võimu ülesannete täitmisel kõrvale kalduda liiklusreeglitest.“
  4. Antud juhul nähtub olemasolevatest tõenditest, et kuigi M L juhitav sõiduk oli parasjagu avaliku võimu ülesannete täitmisel, ei olnud juht sisse lülitanud ei sinist vilkurit, märgutuld ega helisignaali. Seda kinnitavad nii I. Aleksejevi kui ka M. L ütlused ning erinevat ei ole võimalik järeldada ka E. L ütlustest. Ka sündmuse ajal sealsamas kõrval asetsevas majas elav S. K, kelle aknad olid sündmuskoha poole, ütles, et tol õhtul ei olnud kuulda ühtki helisignaali, küll aga kuulis ta pauku, kui politseiauto sõitis vastu puud ja seejärel auto signalisatsiooni tööleminekut.
  5. Tunnistaja M L ütlusi, mille kohaselt teostas ta kella 8 paiku alanud öise vahetus alguses paarilise patrullpolitseinik E L iga liiklusjärelvalvet Uusküla tänaval Narva linnas.E L tegi visuaalselt ning politseisõidukis oleva andmebaasi abil liiklusjärelevalvet sõiduki suhtes, mis liikus mööda Uusküla tänavat suunaga Oru tänava poole. Tunnistaja näitas oma liikumist piirkonna kaardil (tl 81; sama kaarti kasutati ka kohtuvälises menetluses – tl 41). Nad liikusid Uusküla põik tänavat mööda, tegid ümberpöörde ja liikusid tagasi. M. L selgitas, et nagu kaardil märgitud trajektooril on kirjas, toimus nende ümberpööre
  6. Juuli tn maja juures: „Olles ise patrullautos paarimehega, siis Uusküla põik, nagu seal kaardil kirjas on, pärast seda, kui me seda sõidukit märkasime, seal on selline küljetasku olemas, kus saab ümberpööret teha ja sõitsime sellele sõidukile järgi ja siis ootamatult keeras sõiduk paremalt poolt hoovidest, kus on Kreenholmi majad, välja ning antud sõidurajal, millel ma liikusin /…/ keeras ootamatult sõiduk mulle ette. Sõiduk oli plafooniga /…/ ja ootamatult keeras selliselt, et mul ei olnud võimalik seda kokkupõrget vältida, kuid üritasin kokkupõrget vältida selliselt, vastassuunavööndis, kuid sellest teelõigust ka ei piisanud, mida ta oli mul kinni katnud. /…/ toimus kokkupõrge. Pärast seda ma mäletan ainult seda, et ma istusin sõidukis. Saabusid teised patrullekipaažid, kiirabi sündmuskohale./…/“
  7. Küsimustele vastates ütles M. L, et ta ei oska öelda, mitme meetri kauguselt ta esimest korda tema suhtes paremalt poolt lähenevat sõidukit nägi. Ka ei vaadanud ta, milline oli politseiauto kiirus: “Kui palju ma mäletan, siis ma ei vaadanud seda kiirust, sest ma jälgisin seda sõidukit, kellele me järgi sõitsime ja sõiduteed.“ Küsimusele politseisõidukijuhi kohustuse kohta lülitada alarmsõidukil 9
(2)4-17-4570 sisse vilkurid, vastas ta: „See oleneb situatsioonist ja taktikaliselt. Kui sellele sõidukile, millele me järgi sõidame, kui see vahemaa on väga pikk ja kui ma lülitaksin need vilkurid, siis see ajab segadusse ka teise sõiduki selle vahemaa käigus. Ma ei saa anda peatumismärguannet sellise pika vahemaaga näiteks. See tekitab rohkem liiklusohtliku olukorda ning keegi teistest sõidukitest, keda me ei taha peatada, hakkavad reageerima teisti, hakkavad peatuma meie ees.“ Küsimusele, mis oli kõnealusel teelõigul, millel ta sõitis, kiiruspiirang, vastas ta - „50 km/h“. Ta selgitas, et tehes tagasipööret tagasi Uusküla põik, et järgneda sõidukile, ei näinud ta tee alguses mingit teist liikluskorralduse märki, ja lisas: „Kui me teostasime liiklusjärelevalvet aadressil Uusküla põik ning me seda sõidukit veel ei ole näinud, siis meil ei olnud seal kiiruse ületamisest mitte mingit juttu, sest meie kiirus oli umbes 40 /…/.“ Vastates küsimusele, kas ta nähes paremalt poolt lähenevat taksot, sai aru, mis manöövrit on see sõiduk sooritamas, vastas tunnistaja L, et täpselt ei oska öelda: „…see kokkupõrge oli sekundite küsimus. Minu ajudeni see signaal jõudis, et tuleb seda kokkupõrget vältida kuidagi. Lihtsalt see sõiduk, kes paremalt poolt tuli, tuli nii ootamatult. Minu jaoks oli see ootamatu. See oli nii ootamatu, sellepärast ma nägingi ainult seda plafooni.“
  1. Oma sõiduki kiiruse kohta ütles M.L, et nad sõitsid teisele sõidukile järgi, kiirust ta ei näinud; tal kadus pilt vahepeal ära, aga ta oli sõitnud vastu puud, et üritada vältida kokkupõrget. Seda, kas takso sooritas oma manöövrit vastassuunavööni kaudu, ta öelda ei oska. M. L selgitas ka, et ümberpöörde eesmärk oli kontrollida taga-aetavat sõiduk ja see peatada. Ta ütles ka, et seetõttu, kohe, kui nad ümberpöörde tegid, liikus ta ilmselgelt kiirendusega. Kaitsja küsimustele vastates selgitas M. Lohk, et selleks, et kohustada teist autojuhti peatama, peavad politseisõidukil olema sisse lülitatud sinised ja punased vilkurid, lihtsalt sinised aga siis, kui sõiduk peab teed andma. Ta lisas: „Kiiruse ületamise puhul on selline lugu, väljakutsete prioriteete on erinevaid. Ilmselgelt, kui me kiirust ületame, me lülitame, et jõuda sihtkohta. Kui me ületame sõidukiirust, siis me ilmselt lülitame need vilkurid sisse ning mis puudutab sõidukit, kellele me järgi sõidame, seal kehtib taktikaline seisukoht. Kui seaduse mõttes hakata seda kõike niimoodi lahkama, siis me peaksime igal tänaval seisma ja vilkuritega kuskil ringi sõitma.“ Küsimusele, kas ta sündmuskohal politseiametnikele ütles oma autokiirust, vastas ta eitavalt, kuna oma seisundi tõttu ei mäletanud mitte midagi.
  2. Kohtu täpsustavale küsimusele sõidukiiruse kohta kokkupõrke hetkel vastas M. L, et „enne ümberpööret meil oli kiirus väike, kui me patrullisime. Siis kui sõidukile järgi sõitsime, siis mul kulus selleks aega, et kiirus üles saada selle sõidukiga. Kokkupõrke ajal ma ei oska öelda/…/ sellepärast ma üldjuhul jälgin teed ja jälgin ka sõidukeid ja ümbritsevat./… ma käigukastiga vahetasin käike, /…/ mäletan, et jäime veel seisma, kui me seal taskus olime. Tegime ümberpöörde esimese käiguga ja siis ma hakkasin alles käike vahetama. Teine, kolmas ja siis ta põhimõtteliselt jäigi mul selle, kas kolmanda või neljanda käigu peale. Võimalik ongi, et see tuli võib-olla rohkem kui 50, aga ma ei mäleta täpselt. Ma tean, et ma kiirendasin see hetk, et saada kiirust üles. Kui mul oli kiirus juba üleval, siis ma käike enam ei vahetanud.“ M. L selgitas ka seda, et kui nad sõidukile järgi sõitsid, siis seal ei olnud ühtegi sõidukit, kes liikluses osaleks.
  3. Kaitsja küsimusele vastates möönis M. L, et tal on olnud veel üks liiklusõnnetus ja „ilmselgelt oma töö ja teenistuse käigus juhtuvad sellised asjaolud, kus me sattume paratamatult liiklusõnnetusse.“ Kohtule vastates täpsustas ta, et „Kui me sõidukitele järgi sõidame, tänaval on hästi palju liiklejaid, siis ilmselgelt meie kohus on tagada ohutut sõidustiili, aga me ei saa vastutada kolmandate isikute eest, kuidas nemad reageerivad sõiduteel. On juhuseid olnud, kus paratamatult ei märgata neid siniseid, punaseid vilkureid. On juhte, kes on algajad ja kes reageerivad üle või ei annagi teed. Me võime endast kõike teha, aga reaalne elu on reaalne elu. Siin lihtsalt ära hoida kõike ei ole võimalik. Vilkuritega sõitmine on suur ohuallikas, sest igakord nende kasutamine ei too ka häid tulemusi, mida autokoolis võib-olla inimene on omandanud. Ilmselgelt seda ei saa ka inimeste süüks panna, sellepärast, et inimesed on erinevad.“
  4. Tunnistaja E L selgitas kohtuistungil, et tol korral oli ta teenistuses koos M L ja nad teostasid liiklusjärelevalvet Uusküla tänaval: „Uusküla tänaval märkasime sõidukit, mida ma vaatasin läbi 10
(2)4-17-4570 andmebaasi ja andmebaas näitas, et seda sõidukit tuleb kontrollida. Siis keerasime ümber, hakkasime selle sõiduki järgi liikuma. See aeg mina vaatasin andmebaasist, mis selle sõiduki probleem oli. Üks hetk tõstsin pea üles ja nägin, et majahoovist tuleb välja sõiduk. Nagu sain aru, et praegu toimub liiklusõnnetus, sest kokkupõrget ei olnud võimalik vältida. Toimus kokkupõrge. Oli kaks pauku. Üks oli, et sõitsime auto sisse ja autost puu sisse. Kõik. Edasi kutsusime abi läbi keskuse.“ Küsimusele, kas selle teekonna jooksul, mis nad Uusküla põik tänaval läbisid, nägi ta mingisuguseid liiklusmärke ka, vastas ta, et „Ei, ma ütlesin, et olin andmebaasis, vaatasin, mis sõidukil probleem, tõstsin pea ja juba toimus kokkupõrge.“ Hetkel, kui ta pea tõstis, hakkas paarimees juba manööverdama, et vältida kokkupõrget. Tol hetkel oli teine auto „…suht lähedal, mingi 25 meetrit, 40 meetrit.“ Tunnistaja selgitas piirkonna kaartide väljatrükkide abil skemaatiliselt (II kd, tl 135, 136), kuidas sõideti Uusküla põik tänaval, kus tehti pööre ja kus toimus kokkupõrge. Ta selgitas, et Uusküla põik tänavale sõitsid nad Uusküla tänavalt, keerasid jäähalli poole, kus on koolimaja. Seal keerasid nad ümber ja hakkasid tagasi liikuma. Tunnistaja selgitas, et hetkest, kui ta tõstis silmad ja nägi ohuolukorda, kuni hetkeni, kui kokkupõrge toimus, möödus ajaliselt 2-4 sekundit, ruumiliselt 25-30 meetrit. Ta selgitas, et tema tõstis silmad selle peale, et ta sai andmebaasist aru, mis selle /jälitatava/ autoga, mida oli vaja kontrollida, on ja vaatas, kuhu ta liigub. Silmad tõstis ta selleks, et edasi vaadata, kuhu sõiduk liigub, kuhu ta hakkab ära pöörama, sest igakord on võimalik, et juht paneb jooksu. Autos nad siis L ei rääkinud, kuid tunnistaja lisas, et tõstes silmad, jõudis ta „öelda M , auto ja kohe kokkupõrge.“ Silmade tõstmise hetkel ja vahetult enne liikus politseiauto otse. Kohtuvälise menetleja esindaja küsimustele vastas tunnistaja, et liiklusõnnetuse ajal oli hämar, oli „mingi kell 9, kell 10 talvel“; lumi oli maas ja oli libe. Alal, kus nad liikusid, oli linnasisene tee ning tunnistaja arvas, et seal peaks kiirusepiirang olema 50 km/h. Kohas, kus nad ümber pöörasid, et sõita tagasi Uusküla põik tänavale Uusküla tänava suunas, tema liiklusmärki ei näinud, mis näitaks mingit teist lubatud sõidukiirust. Küsimustele vastates kinnitas ta, et nende sõidukil põlesid esituled kindlasti. Seda, kas nende autol olid parasjagu kasutuses mingid vilkurid, ta ei tea; tema ise vilkureid sisse ei lülitanud. Kiirenduse kohta nende autol ei osanud ta vastata. Seda, kust tekkis liiklusõnnetuse protokolli nende transpordivahendi kiiruseks 80 km/h, ei oska ta öelda, kuna selle kirjutas avariipolitseinik.
  1. Avariipolitseinik A B koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollis (I kd, tl 21) on märgitud M L juhitud sõiduki reg nr xxx kiiruseks liiklusõnnetuse hetkel 80 km/h. On näha, et kui ülejäänud protokoll ja skeem on kirjutatud sinise pastakaga (sh I. Aleksejevi juhitud sõiduki kiirus 30 km/h), siis nimetatud kiirus on sinna märgitud hariliku pliiatsiga.
  2. Kohus küsitles istungil A B tunnistajana selle kohta, millistel asjaoludel tekkis protokolli politseisõiduki kiirusena 80 km/h. A B selgitas kooskõlas vaatlusprotokolliga, et tema jõudis tol õhtul sündmuskohale avariipolitseinikuna hiljemalt kell 22:
  3. Politseisõiduki kiiruse andmete kohta protokollis selgitas ta järgmist: „Need andmed märgitakse juhi sõnade järgi. Antud juhul Igor Aleksejev nimetas oma andmed. L ei suutnud neid andmeid nimetada, siis ma võisin ainult vaadata tema staaži ja palju ta on umbes töötanud. Mis puudutab kiirust, pärast liiklusõnnetust ta läks kohe haiguslehele. Mul ei olnud temaga sidet. Ma ei saanud temaga ühendust võtta. Kiiruse panin umbes, ligilähedase. Antud juhul meil on olemas spetsiaalne programm, kus ma pean alustama koheselt menetlust, täitma ära ja kui ma neid järjehoidjaid ei täida, siis programm ei anna mulle võimalust alustada menetlust. Antud juhul ma olin sunnitud märkima ära selle kiiruse, võttes aluseks auto killud. Nagu te näete, kiirus on pandud pliiatsiga. Ma spetsiaalselt märkisin ära pliiatsiga, et menetluse käigus menetleja saaks korrigeerida seda kiirust autotehnilise ekspertiisi tulemuste põhjal. Tol hetkel, kui ma märkisin ära selle kiiruse, ta ei kohustunud millekski. See ei olnud politsei lõplik arvamus. Ligikaudne oli see kiirus.“ Ta märkis selle kiiruse kohapeal 21.01.
  4. Kohtu küsimusele: „Millele tuginedes te just 80 km/h panite?“ vastas ta – „See oli ligilähedane kiirus. Ma tuginesin kildude laiali loobitusest.“
  5. Kohtuvälise menetleja esindaja seadis istungil kahtluse alla, kas A. B saab

§ 313lg-s 1 11

(2)4-17-4570 sätestatut arvestades olla käesolevas väärteoasjas tunnistaja.

§ 313

lg 1 näeb ette: „Kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, võib osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta.“ Kohus leidis ja leiab jätkuvalt, et A B poolt tunnistajana ütluste andmine on nimetatud sättega kooskõlas. Mis puudutab konkreetselt politseiauto sõidukiiruste kohta märke tegemist protokollis, siis selgitas A. B, et lähtus seda tehes sellest, kuidas paiknesid sündmuskohal auto killud. Nagu kinnitab ka A. B detailne sündmuskoha skeem (I kd, tl 21) ja sündmuskohal tema poolt tehtud fotod I kd, (tl 39-55), tajus ta kildude laialiloobitust ja paiknemist sündmuskohal vahetult ja isiklikult oma meelte kaudu. Seega tulenesid tema ütlused temapoolsest faktiliste asjaolude tajumisest. Samas tuleb võtta arvesse, et

§ 313

lg 1 piirang kohaldub vaid sellele kohtuvälise menetleja ametnikule, kes on koostanud väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse. Käesolevas asjas koostas väärteoprotokolli (

§ 68jj) Tairi Piirimäe (I kd, tl 109-110); A.

B koostas eraldiseisva tõendina sündmuskoha vaatluse protokolli (

§ 31ja 64, Kr

MS § 84 ja 87), mis pole samastatav väärteoprotokolliga. Kooskõlas

§-ga 2 ja KrMS § 66 lg-ga 2 võib kohtuvälise menetleja ametnik, kelle menetluses on asi olnud, olla kohtumenetluses tunnistajaks ka tõendi – antud juhul sündmuskoha vaatluse protokolli - usaldusväärsuse kontrollimiseks.

  1. Sõidukite kiirust hindas ka ekspert liiklustehnilise ekspertiisi aktis (I kd, tl 67-71). Eksperdiarvamuse kohaselt olid sõidukite Seat Alhambra reg märk xxx ja Škoda Superb reg märk xxx arvutuslikud liikumiskiirused kokkupõrke hetkel vastavalt ca 17 km/h ja ca 62 km/h. Akti uurimuslikus osas selgitatakse: „Sõidukite liikumiskiiruste määramiseks kokkupõrke hetkel on analüüsitud nende liikumist arvutiprogrammiga PC-Crash 9.
  2. Arvestades sõidukite tehnilisi näitajaid, teetingimusi, avariilike vigastuste ulatusi, paiknemist kokkupõrke hetkel ja kokkupõrkejärgselt, oli arvutisimulatsiooni põhjal sõiduauto Seat Alhambra reg märk xxx liikumiskiirus kokkupõrke hetkel ca 17 km/h ja sõiduauto Škoda Superb reg märk xxx kiirus ca 62 km/h.“
  3. Kohtuistungil vastas ekspert L T ekspertiisiakti selgitades kohtu küsimusele „Mida see "ca" tegelikult sisuliselt siin tähendab?„ järgmist: „See tähendabki nii-öelda selle viimane komakoha ümardamist, et kui arvutuslikult oli see 61,6, siis see ümardatakse täisarvu peale. Ca ei tähenda seda, et see kiirus oleks olnud 50 km/h või 70 km/h, ta oli 62 km/h.“
  4. Lisaks eelmainitud tõenditele sisalduvad andmed politseisõiduki kiiruse kohta vahetult kokkupõrke eel ka politseisõiduki reg nr xxx seiremooduli väljavõttes ajavahemikus 21.01.2017 kell 21:05 kuni 21.01.2017 kell 21:25 (I kd, 195-198). Väljavõttest nähtub, et selle mootorsõiduki kiirus oli kell 21:08:04 - 21:07:24 27-32 km/h, 21:08:15 21 km/h, 21:08:24 13 km/h, 21:08:32 79 km/h ning alates 21:08:44 0 km/h.
  5. Kohtumenetluses ei ilmnenud, et politseisõidukis olev GPS-seade, mille andmetel seiremooduli väljavõte baseerub, oleks kalibreeritud kiirusmõõtur. Ehk ka seetõttu pidasid kohtuvälise menetleja esindajad kohtuvaidlustes küsitavaks neile andmetele tuginemist politseisõiduki kiiruse määratlemisel. Kohtu hinnangul ei oma mainitud GPS-seadme kalibreeritus käesolevas asjas määravat tähtsust, kuid samas ei saa seiremooduli andmeid ebaolulistena päris kõrvale heita. KrMS § 61 lg-s 1 sisalduv põhimõte - ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu – kehtib

§-st 2 tulenevalt ka väärteomenetluses. Mida kõrgem oli politseisõiduki kiirus ja mida enam see ületas teelõigul lubatud sõidukiirust, seda enam mõjutab see hinnangut I. Aleksejevi süüteokoosseisu täidetusele. Kooskõlas

§-ga 2 ja KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendatakse väärteomenetluses kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku kasuks. Kohus selgitab käesoleva otsuse p-des 66-73 eraldi, miks on just käesolevas väärteoasjas iseäranis oluline mainitud põhimõtet mitte unustada. 48. Kuigi kohtuvälise menetleja esindaja ei pidanud õigeks seiremooduli GPS-seadme andmetele tuginemist, ei teinud ta ka kohtule teatavaks võimalikke tõendeid, millest lähtuvalt peaks seiremoodulit selgelt ebausaldusväärseks nimetama. Nagu öeldud, tuleb kõrvaldamata kahtlused 12

(2)4-17-4570 tõlgendada menetlusaluse isiku, so I. Aleksejevi kasuks. Seiremooduli andmete usaldusväärsuse kasuks räägib asjaolu, et need peegeldavad realistlikult politseisõiduki liikumist: nagu tunnistajad L ja L kirjeldasid, liikus sõiduks esmalt Uusküla põik tänavat mööda mõõdukal kiirusel 26. Juuli tänava suunas (mooduli andmete kohaselt ühtlase kiirusega 30 km/h ringis), siis tegi ümberpöörde, mis nõudis kiiruse aeglustumist (mooduli andmetel langeb kiirus 14 km/h-ni), seejärel toimub järsk kiirendus (moodul: 79 km/
  1. h)ja siis pärast kokkupõrget on sõiduk paigal (0 km/h). On tähelepanuväärne, et seiremooduli andmed ja A. B hoopis teisel meetodil tuletatud hinnang kiirusele (vastavalt 79 ja 80 km/
  2. h)on tähelepanuväärselt lähedased. Kohtuekspert kasutas kiiruse määratlemisel samu eelandmeid, mida A. B , kuid tarvitas nende töötlemiseks arvutiprogrammi, mis tähendab, et neid andmeid tuli eelnevalt sisestada. Kohtul puuduvad küll faktid, mis võimaldaks mingil selgel alusel kohtuekspertiisi järeldust ümber lükata (nt kindel teadmine, et andmete sisestamisel tehti mingi viga), kuid on selge seegi, et ekspert ei saa olla ilmeksimatu. Kohtu hinnangul ei luba seiremooduli väljavõttes fikseeritud kiirus 79 km/h ja oma ala asjatundja avariipolitseiniku poolt vahetult sündmuskohal nähtu põhjal kujundatud hinnang, et kiirus oli ligikaudu 80 km/h, välistada, et politseisõiduki kiirus võis olla ka suurem kui 62 km/h. 49. Seega loeb kohus eelmainitud tõendeid arvestades tuvastatuks, et M. L juhitud politseisõiduki kiirus oli vähemalt 62 km/h, mitte vähem. Eksperdi ütlustest saab järeldada, et ka tema möönnuks, et see kiirus võis olla näiteks 62, 4 km/h (mis võimaldanuks samuti ümardada see 62 km/h-ni). Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et isegi kui see on vähetõenäoline, ei ole antud juhul selgelt välistatud, et politseisõiduki kiirus võis olla kokkupõrke hetkel ja sellele eelnevalt, pärast sõiduki ümberpööramist Uusküla põik 26. Juuli tänava pooles otsas, suurem kui 62 km/h, kuid siiski mitte suurem kui 79 km/h. 50. Teine oluline asjaolu, mida kohus peab hindama, on kiiruspiirang, mis kehtis teelõigul, kus politseisõiduk Škoda Superb avarii hetkel sõitis ja kus I. Aleksejev seda eelnevalt märkas. Vaidlust ei ole seejuures, et politseisõiduk ületas kehtivat kiiruspiirangut. Nagu kohus tuvastas, oli politseisõiduki kiirus vähemalt 62 km/h. Lubatud kiirus sellel teelõigul ei saanud olla üle 50 km/h, nagu möönis ka sõidukit juhtinud M. L . LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis ja kõnealusel juhul oli tegu tänavaga Narva siselinnas. 51. Nagu I. Aleksejevi, M. L ja E. L ütlustest ning toimikusse lisatud sündmuskoha kaartidest/skeemidest (I kd tl 21; II kd tl 80, 81, 113-118, 134-136) nähtub, sõitis M. L juhitav sõiduk alates hetkest, kui I. Aleksejev seda märkas, kuni avariini Uusküla põik tänaval, jäähalli ja 26. Juuli tänava poolt Uusküla tänava suunas. Samuti jääb sellesse Uusküla põik otsa, millest M. L juhitav sõiduk eemaldus, koolihoone (vt nt II kd tl 136 – E. L joonistatud skeem). 52. Narva Linnavalitsusest vastati kohtu küsimusele nimetatud tänavalõigul kehtinud kiiruspiirangu kohta järgmist: “01.01.2017 kehtis Narvas Uusküla põik tänaval, liikumissuunal 26. Juuli tänav – Uusküla tänav 30 km/h kiirusepiirang. Liikumissuunal Uusküla tänav kehtis liiklusmärk nr 351. Liiklusmärk oli paigaldatud 26. Juuli tänav – Uusküla põik ristmikul kehtivusalaga 550 meetrit järgmise Uusküla põik – Uusküla tänav ristmikuni. Liiklusmärk piiras sõidukiirust 30 km/h. Liikumissuunal 26. Juuli tänav kehtis liiklusmärk nr 351. Liiklusmärk oli paigaldatud maja juures aadressil 26. Juuli 9a, Narva, kehtivusalaga 150 meetrit. Liiklusmärk piiras sõidukiirust 30 km/h.” 53. Kohus oli ekslikult märkinud oma nõudekirjas huvialuseks kuupäevaks 01.01.2017, kuigi väärteosündmus oli 21.01.2017. See ei mõjuta siiski vastuse asjakohasust, kuna toimikust nähtub, et kõnealune 30 km/h kiiruspiirangu märk Uusküla põik 26. Juuli tänava poolses otsas oli olemas menetluse ajalgi (I kd, tl 20 ja 199 – kohtuvälise menetleja ja kaitsja poolt toimikusse esitatud fotod). Seega ei ole alust arvata, et 21.01.2017 seisuga oli liikluskorraldus kuidagi muutunud. Nagu nähtub M. L ja E. L ütlustest ja nende juurde kuuluvatest skeemidest (tl 81, 136), tegi politseiauto ümberpöörde Uusküla põik tänaval koolimaja (26. Juuli tn 9a) juures, jõudmata tänava lõppu. 54. Uuritud tõendid ei kummutanud M. L väidet, et tema tõepoolest ei näinud selle tänava otsas, 13
(2)4-17-4570 millel sõites ta tegi ümberpöörde, 30 km/h kiirusspiirangut tähistavat liiklusmärki ja seetõttu ei tõusetunud tema jaoks ka küsimust, kas piirang võiks tänaval olla lausa 30 km/h, aga mitte 50 km/h. Sellegipoolest kinnitab mainitud märgi olemasolu ja Narva Linnavalitsuse vastuskiri seda, et I. Aleksejevil kui piirkonnaga kursis oleval taksojuhil võis tõesti olla põhjust eeldada, et sealt suunast lähenev sõiduk peab kinni kiiruspiirangust 30 km/h. Seda, et Uusküla põik /
  1. Juuli tänava piirkonnas on 30 km/h piirang, teadis oma ütlustes hästi ka kohalik elanik S. K. Kohtu hinnangul ei ole seega võimalik lükata väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega ümber I. Aleksejevi ütlusi selle kohta, et tema teada kehtis
  2. Juuli tänava suunast sõitjale 30 km/h kiiruspiirang Uusküla põik tänaval. Seda ei muuda ka asjaolu, et M. L võis heas usus ja antud olukorras õigustatult eeldada, et temale kehtib kiiruspiirang 50 km/h. I. Aleksejev kalkuleeris oma liikumistrajektoori ja manöövri tulenevalt talle eelduslikult teadaolevatest asjaoludest.
  3. Eelmainituga seoses tuleb käsitleda ka liiklustehnilise ekspertiisi akti teist arvamuslikku punkti. Ekspert märkis oma arvamuses, et liiklusõnnetuse vältimise võimalust saab vaadelda üksnes juhi poolt, kelle liikumisele tekitati oht (so sõiduki Škoda juhi poolt), ning leidis, et sõiduauto Škoda juhil puudus alates ohu tekkimise hetkest võimalus kokkupõrke vältimiseks sõiduautoga Seat. Kohtuistungil vastas ekspert kohtu küsimusele, millise kiiruse muudatuse puhul oleks see vastus saanud olla teistsugune, järgmiselt: „Seda ei ole konkreetselt välja arvatud, aga selle vältimise arvutuse mõte on selles, et kontrollime vältimise võimalust lubatud piirkiirusel, mis minu andmetel oli antud teelõigul 50 km/h. See vastuse muutumine sõltub nüüd sellest, kui palju kiiremini peateel liikuja ehk Škoda lubatust kiiremini liikus. Kiirust, mille juures see olukord muutuks ehk siis vastus muutuks teistsuguseks, arvutatud ei ole. Vältimise võimaluse arvutus seisneb selles, et kontrollitakse peateel liikuja, antud juhul sõiduauto Škoda juhi, kokkupõrke vältimise võimalust juhul, kui ta liiguks lubatud piirkiirusega. Olukord muutub siis, kui Škoda lubatud piirkiiruse ületamine on nii suur, et see, kes kõrvalteelt välja sõidab, siis tema väljasõit ei tekita mingisugust takistust olukorras, kus Škoda oleks liikunud 50 km/h. Vastus muutuks siis, kui sõiduauto Škoda liikumiskiirus oleks lubatust nii palju suurem, et ta oleks sõiduauto Seat pool peateele väljasõidu hetkel nii kaugel, et juhul, kui ta liiguks lubatud piirkiirusega, jõuaks sõiduauto Seat oma pöörde lõpetada ja ei tekitaks takistust sõiduautole Škoda. Asja mõte oli see, et vältimise võimalust arvutakse pidades silmas lubatud piirkiirust. 50 km/h ta ei oleks ka saanud vältida.“ Küsimusele – „Kas te oskaksite seda samasuguse kindlusega öelda, kui ma ütleksin, et lubatud piirkiirus võis olla 30 km/h?“ vastas ekspert, et „…siis peab arvutama, aga suure tõenäosusega oleks vastus teine, vastupidine“ ning hetk hiljem: „Arvestades seda kokkupõrke küsimust, 62 km/h ja kui lubatud oleks 30 km/h, siis seda peaks arvutama, aga tõenäoliselt oleks saanud 30 km/h vältida.“
  4. Nagu kohus leidis, oli antud suunal ja antud teelõigul liikumispiirang 30 km/h. Isegi kui M. L seda ei teadnud, kuna tegi pöörde enne liiklusmärki ja tal olid kiired politseilised ülesanded täita, mis nõudsid vähemalt 62 km/h liikumist, tuleb kohtu arvates võtta aluseks, et seda teadis ja sellega võis arvestada I. Aleksejev. Järelikult sai I. Aleksejev just sellisest kiirusepiirangust kinnipidamisega arvestada ka selle sõiduki puhul, mis talle mainitud tänaval lähenes ja hiljem politseiautoks osutus. Sellised arvestused olid I. Aleksejevile olulised manöövri planeerimisel, kuna neist sõltus manöövri (peateele väljasõidu) ohutus. Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et I. Aleksejevi eesmärgiks oli just ohutu manööver ja ta tegi selleks mõistliku kohusetunde ja hoolega kõik olulise. Käesolevas asjas pole vaidlustatud, et I. Aleksejev oli elukutseline xxx, so avariivabast sõitmisest ja sõiduki tervisest sõltus tema elatis. Erinevalt politseisõiduki juhist sai I. Aleksejev kinnitada, et ta pole sattunud elu jooksul ühtegi liiklusavariisse. Seda, et ta väldib tavaliselt normide rikkumist, kinnitab ka karistusregistri väljavõte (I kd, tl 158), mille kohaselt tal ei ole kehtivaid karistusi.
  5. Eksperdi vastused ekspertiisiakti täpsustamisel andsid mõista, et ka eksperdi järeldused kokkupõrke välditavusest M. L poolt oleks ilmselt olnud teistsugused, kui ekspert oleks lubatava piirkiirusena võtnud 50 km/h asemel aluseks 30 km/h. Seetõttu on enesestmõistetav, et ka I. Aleksejevi otsuseid manöövri planeerimisel mõjutas otsustavalt see, millist maksimaalset 14
(2)4-17-4570 liikumiskiirust ta vasakult lähenevale sõidukile omistas.
  1. Kuna M. L juhitud sõiduk ei andnud ühelgi LS § 84 lg-s 2 nimetatud viisil märku, et tegemist on kiireloomulisi avalikke ülesandeid täitva alarmsõidukiga, siis ei saanud I. Aleksejev peateele keeramist otsustades ka arvestada, et vasakult lähenev sõiduk selliselt kiirendab. I. Aleksejev ei näinud ega kuulnud, et tegemist on sellise politseiautoga, mille juht kasutas justkui oma eriõigusi alarmsõidukina, aga teistele liiklejatele sellest teada ei andnud. Seejuures kinnitasid nii M. L, E. L kui ka I. Aleksejev, et tänaval oli sellal pime, mis muudab mõistetavaks ka selle, et I. Aleksejev ei saanud esmalt isegi sellest aru, et tegemist on politseiautoga. Kohtu hinnangul ei pidanud I. Aleksejev arvestama, et teise auto juht rikub seadust ja ületab lubatud kiirust nii suurel määral, et kokkupõrge on vältimatu. Kaasliikleja – sealjuures politseisõiduki - seaduserikkumise ennustamine ei käi normaalse hoolsuskohustuse sisse. I. Aleksejev võis lähtuda eeldusest, et talle lähenevad sõidukijuhid järgivad sõidukiiruse puhul kehtivat õigust, mis tema teada nägi ette 30 km/h piirangu.
  2. Igal juhul tuleb aga asuda seisukohale, et I. Aleksejev ei saanud ega pidanud eeldama, et talle lähenev sõiduk otsustab ootamatult alarmsõidukina kiirendada, tehes seda samas ilma ettenähtud signaali või sinise märguandeta. Kui nõuda I. Aleksejevilt sellise asja eeldamist, tähendaks see sama, kui nõuda isikult selle eeldamist, et Eesti Politsei rikub seadust. Kohtu hinnangul ei saaks ega tohiks õiguskuulekas Eesti Vabariigi kodanik eeldada, et politsei rikub seadust, seades kaasliiklejad liiklusohtu. Kohus ei pea seetõttu mingil juhul võimalikuks süüteos süüditunnistava lahendi rajamist sellisele paradoksaalsele ja õigusriiki õõnestavale seisukohale, mis pealegi ei vasta tõele. (Eriti kohatu ja ohtlik oleks see, arvestades käesoleva otsuse p-des 70-72 osundatud konteksti).
  3. Kaasliikleja ebakorrektne käitumine võib tagajärje omistamise välistada, kui süüdistatava teo ja tekkinud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, sest isik tegutses lubatud riski piires. Ei ole välistatud, et hetkel, kui Aleksejev politseisõiduki tegelikku kiirust märkas, ei olnud tal enam võimalik kokkupõrget vältida. Ei ole välistatud, et kui Aleksejev oleks teadnud, et lähenev sõiduk ületab kiirust – mida ta oleks teadnud, kui alarmsõiduk oleks kasutanud vastavat vilkurit või helisignaali - siis ta ei oleks seda manöövrit üldse teinud. Kõik need tõenäosused räägivad I. Aleksejevi kasuks ja neid ei ole kohtuliku uurimise käigus õnnestunud välistada.
  4. Kohtus tuvastatu ei võimalda kõrvaldada kahtlust, et politseisõiduk võis sõita lausa kuni 79 km/h, mis ületab teelõigul lubatud sõidukiirust oluliselt. See ületanuks oluliselt lubatud kiirust ka juhul, kui lubatud olnuks kiirus 50 km/h. Selline kaasliikleja kiirus ei olnud ettenähtav. Aleksejevil puudus igasugune alus eeldada, et (politsei)sõiduk võib asuda liikluseeskirju sedavõrd tõsiselt rikkuma. Nagu saab järeldada süüteo ajast, fotodelt ja I. Aleksejevi, M. L ja E. L ütlustest, oli juhtunu ajal ja kohas valgustatus halb. Oli pime talveõhtu. Seda enam oleks olnud kaasliiklejatele ettenähtavuse seisukohalt vajalik, et üle lubatud sõidukiiruse kiirendades oleks politseisõiduk teinud ennast märgatavaks vastava vilkuri ja/või helisignaali abil. Ühest küljest on M. L argumendid vilkurite sisselülitamata jätmise kohta (käesoleva otsuse p 37-39) ratsionaalsed. Teisalt on sellisel otsusel paratamatult oma mõju liiklusohutusele ja võimalikule tagajärgede kumuleerimisele. Nagu antud juhul näha, realiseerus vilkurite ja signaali kasutamata jätmisest johtuv potentsiaalne oht koostoimes kaasliikleja – I. Aleksejevi – tegevusega.
  5. Ettenähtavust ei saa tuletada sellest, et abstraktselt ja hüpoteetiliselt oleks I. Aleksejevil olnud võimalik sellise väärkäitumisega (ja sellest johtuva I. Aleksejevi jaoks vastassuunavööndis aset leidva kokkupõrkega) arvestada. Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. Võimalust, et turvalises kauguses kiiruspiirangu alas lähenev sõiduk osutub ootamatult seadust eiravaks politseiautoks, millega kokkupõrkamine tekitab kahju inimestele ja autodele, tuleks kohtu hinnangul pidada pigem ebaharilikuks kausaalahelaks. Silmas tuleb pidada ka seda, et kui jätta kõrvale kiiruspiirangut eiranud politseiautole ja selles viibinud politseiametnikele tekitatud kahju, siis tekkis ülejäänud kahju – kahele pargitud sõidukile tekitatud vigastused – olemasolevate tõendite 15
(2)4-17-4570 kohaselt mitte vahetust kokkupuutest avariisse sattunud sõidukitega, vaid nende eraldunud detailide lendumisest. Selline mitmeastmeline põhjuslik seos muudab tagajärje ettenähtavuse n.ö kolmandatele isikutele tekitatud kahju osas veelgi vähem reaalseks. 63. Kohtu hinnangul ei saa kõrvaldada kahtlust, et politseisõiduki ootamatu kiirus ei olnud I. Aleksejevi jaoks ettenähtav, mistõttu ei rikkunud I. Aleksejev peateele sõites hoolsuskohustust, vaid tegutses lubatud riski piirides. Kohtu arvates ei saa üheselt ja usaldusväärselt ümber lükata I. Aleksejevi seisukohta, et oodates lähenevalt sõidukilt kiiruspiirangust kinnipidamist, kalkuleeris I. Aleksejev manöövri sellisena, et see pidi vältima sõidukite kokkupõrget ja seega kahju. Kokkuvõttes tähendab see, et varaline kahju ja kehavigastused ei ole I. Aleksejevile omistatavad ja ta ei realiseerinud LS § 223 lg 1 objektiivset koosseisu. Seetõttu tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Subjektiivne koosseis

  1. Isegi kui kohus asunuks seisukohale, et süüteo objektiivne koosseis on täidetud, tuleks jõuda järeldusele, et puudub subjektiivne koosseis. LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. I. Aleksejevile omistatakse nii varakahju kui tervisekahjustuse tekitamist. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul võimalik tõendada, et I. Aleksejev oleks ühtegi neist tagajärgedest põhjustanud isegi kergeimas ettevaatamatuse vormis ehk vähemalt hooletusega. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida, ning lg 3 kohaselt hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
  2. Kohtu hinnangul ei saanud I. Aleksejev ette näha, millise seaduses lubatud piiri ületava kiirusega teine sõiduk lähenes. Ta sai arvestada 30 km/h kiirusega. Ei ole välistatud, et kui politseiauto oleks sõitnud kiirusega 30 km/h, oleks liiklusõnnetus olemata olnud, kuna I. Aleksejev tegi tõepoolest õige kalkulatsiooni möödumisvõimaluse kohta. Ei ole välistatud ka see, et kui politseiauto oleks kasutanud signaali/vilkurit, oleks liiklusõnnetus olemata olnud, kuna I. Aleksejev ei oleks üldse hakanud manöövrit tegemagi. Kohtu hinnangul ei oleks I. Aleksejev isegi tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et politseisõiduk ületab lubatud sõidukiitust ootamatult ilma LS § 84 lg-s 2 märguanneteta (vt ka otsuse p-d 58-62). Seega ei ole võimalik öelda, et esineb LS § 223 lg 1 subjektiivne koosseis. Ka seetõttu tuleks väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

In dubio pro reo ja käesoleva asja erilisus

  1. Võimalik, et mitte kõik käesolevas otsuses nimetatud kohtu seisukohad, mis ühtivad I. Aleksejevi kaitsepositsiooniga, pole üheselt ja kahtlusteta tõendatud. Nad ei peagi seda olema, kuna in dubio pro reo põhimõte, mis on suguluses süütuse presumptsiooniga, tähendab seda, et riik on kohustatud veenvalt tõendama süüdistatava süüd, aga kui mingid kahtlused selles jäävad kõrvaldamata, siis tuleb neid tõlgendada süüaluse kasuks. Kohtu hinnangul ei õnnestunud antud asjas tõsikindlalt tuvastada, et I. Aleksejev oleks pidanud kokkupõrget kiirust ületava politseiautoga antud olukorras ette nägema. Sellest omakorda tuleneb, et kuigi I. Aleksejevile võib omistada teeandmise nõude formaalse rikkumise, ei saa talle omistada avariist tingitud tagajärgi. Paraku on LS § 223 lg 1 inkrimineerimine võimalik vaid siis, kui rikkujale saab omistada ka varalise kahju või tervisekahjustused.
  2. Süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte hüpoteetiliselt (RKKKo 3-1-1-15-09). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda siiski, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust 16

(2)4-17-4570 leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 21; 3-1-1-77-15, p-d 18– 19). Süüdistatava kasuks ei tule tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tekkivat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust. Kohus on ülal põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leiab, et kahtlused on tekkinud ja kõrvaldamata jäänud.
  1. Süüdistatava kasuks tuleks tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 09.03.2010, 3-1-1-8-10; 12.04.2010, 3-1-1-15-10; 08.06.2011, 3-1-1-38-11). Käesolevas asjas pole mõjule pääsenud ühtegi sellist kõrvaldamata kahtlust, mille puuduks eluline usutavus. Eluliselt võimalik on nii see, et politseisõiduk võis sõita 79 km/h kiirusega, kui ka see, et I. Aleksejev sai 30 km/h liikluspiirangu märgi lähikonnas eeldada kaasliiklejatelt sõidukiirust, mis ei ületa 30 km/h, aga kindlast mitte 50 km/h. Eluliselt usutav on ka see, et I. Aleksejev kalkuleeris ohutu sõidumanöövri võimalikkuse, arvestamata sellega, et lähenev helisignaalita ja vilkurita sõiduk võib osutuda kiirendavaks politsei alarmsõidukiks.
  2. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste asjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (RKKKo 12.12.2012, 3-1-1-113-12, p 7.3; 18.12.2006, 3-1-1-82-06, p 11). Isegi kui asuda seisukohale, et sellisena on in dubio pro reo põhimõte seotud eeskätt KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse printsiibiga, mis täpselt sel kujul väärteomenetluses ei kehti, siis käesolev juhtum nõuab menetlusaluse isiku kaitseõiguste tavalisest kindlakäelisemat garanteerimist.
  3. Kohus leiab, et selles asjas tuleb menetlusaluse isiku õigusi ja menetluse õiglust pidada silmas erilise pedantsusega, kuna olukord on tavapärasest erinev. Antud süüteojuhtumil on Politsei- ja Piirivalveamet oma struktuuriüksuste kaudu samal ajal nii riikliku süüdistuse esindaja, karistusvõimu teostaja kui ka kahjusaaja (viga sai politseiauto ja selles viibinud politseiametnikud). Lisaks sellele on alust kahtluseks, et uuritava liiklusjuhtumi käigus eiras Politsei- ja Piirivalveameti enda ametnik LS §-s 84 sätestatut, s.o ei andnud ettenähtud viisil märku sellest, et ta ületab/kavatseb ületada lubatud sõidukiirust. Nagu ülal osundatud, ei õnnestunud kohtul kummutada I. Aleksejevi kaitseväidet, et just politseiametniku otsus oma kiiruseületamisest mitte märku anda mõjutas teda tegema manöövrit, mida ta pidas ohutuks. Järgnenud avarii tagajärjed on aga vaidlustatud karistusotsuses omistatud tervikuna Aleksejevile kui liiklusõnnetuse teisele osapoolele, kes on asetatud seeläbi menetlusliku tasakaalu mõttes äärmiselt nõrgale positsioonile.
  4. Kokkuvõttes (olgugi et pisut lihtsustatult) on politsei käesoleval juhul korraga nii süüdistaja, karistaja, kannatanu kui ka potentsiaalse (kaas)vastutaja rollis. Vähemalt näiliselt on politseil käesolevas menetluses konfliktsed ja mitmekesised huvid, mis kõik on vastuolus menetlusaluse isiku huvidega. Kui rääkida karistusvõimu teostamisest ja süüteomenetluse läbiviimisest, siis on ka menetluse näiv õiglus ja erapooletus olulised. Väärteomenetlus pole küll kitsas mõttes võistlev kohtumenetlus, aga menetlus peab olema õiglane sellegipoolest. Menetluse objektiivsus on ka väärteomenetluse väärtus (vt nt

§ 63lg 2).

Menetleja ei tohi oma tegevusega ise visata õhku küsimust, kas süüdistus on põhjendatud ja erapooletult esitatud ning karistusotsus objektiivne. 72. Olukorras, kus väärteomenetlust teostav ja karistust kohaldav institutsioon on samal ajal ka muul moel huvitatud osapool (kandis väärteo läbi kahju; tema ülesandeid täitev ametiisik võis ise eirata menetletava sündmuse käigus seadust ja tagajärg võib olla sellega põhjuslikus seoses), tuleks eriti ühemõtteliselt kindlustada, et väärteomenetlus on viidud läbi avalikes (ja mitte institutsionaalsetes) huvides, õiglaselt ja korrakohaselt. Kohus ei saa jätta märkimata, et kuigi ebatäpsused süüdistuses ei olnud antud asjas määrava tähtsusega (vt käesoleva otsuse p-d 15 ja 16 ning Riigikohtu 21.03.2018 otsuse nr 4-17-3969 p-d 9.1 ja 9.2), tekitasid need piisavalt kahtlusi kaitseõiguse tagatuses, et Viru Maakohus pidas eelmises koosseisus vajalikuks lõpetada 21.09.2017 asjas menetluse. Käesoleva, 17

(2)4-17-4570 sama asja teist korda arutava kohtukoosseisu hinnangul ei takistanud need süüdistuse ebatäpsused küll eraldivõetuna väärteoasja arutamist, aga konteksti (käesoleva otsuse p-d 70-71) paigutatuna on need ohumärgiks, mida ignoreerida ei saa. Need ebatäpsused viitavad sellele, et isegi käesolevas väärteoasjas, kus politsei peaks tegema kõik endast oleneva, et ei tekiks ainsatki põhjust kahelda objektiivses menetluses, ei ole kohtuväline menetleja hoidnud kaitseõigusi eraldi tähelepanu all. Sellises asjas on see aga hädavajalik, et kellelgi poleks põhjust küsida, kas politsei üritab leida oma pädevust ära kasutades nö patuoinast, olles ise kahju kannatanud ja võib-olla oma töötaja isikus ka segasüüga liiklusõnnetuse osapool. 73. Eelnevat arvestades peab järelikult olema kaebust läbivaatav kohus ise see instants, kes pöörab erilise hoolega tähelepanu menetlusaluse isiku õigustele, tagamaks väärteomenetluse integriteeti. Seda kohus kaebust läbi vaadates ka tegi. 74. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuna kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas süüteokoosseisule vastavat tegu, tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Menetluskulud 75. Kuna kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna ja lõpetab väärteomenetluse, jäävad menetluskulud – riiklikus ekspertiisiasutuses teostatud liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 eurot (I kd, tl 128, 71) - seadusest tulenevalt (

§ 38, Kr

MS § 175 lg 1 p 3 ja § 183) riigi kanda. Muude menetluskulude kohta ei ole käesolevas asjas kohtule andmeid esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 18

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.