Tsiviilasi nr 2-18-2536 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus, Tartu kohtumaja Kohtunik Eveli Vavrenjuk Määruse tegemise aeg ja koht 14. mai 2018. a, Tartu Tsiviilasi Tiina Tobreluts kaebus kohtutäitur Oks

§ 132

lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku põhiõiguste riive on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Samuti on võlgnikule tagatud sissetulek kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalike vahendite suurusele. Alates 01.04.2018) on avaldaja töövõimetoetuse suurus alates 12,72 eurot päevas so 381,60 kuni 394,32 eurot kuus. 20% avaldaja sissetulekust moodustab 76,32 kuni 78,86 eurot. Seega avaldaja töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimise korral jääb talle igakuiselt kätte vähemalt 305,28 eurot. Lisaks sellele avaldaja poolt kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2018 otsusest nr XXX nähtuvalt saab ta sotsiaaltoetuse summas 49,09 eurot. Seega on avaldajale kätte jääva sissetuleku suurus vähemalt 354,37 (=305,28 + 49,09) eurot. Avaldajale kätte jääv sissetulek on aga arvestuslikust elatusmiinimumist 1,5 korda suurem. 02.01.2018 seisuga oli kohtutäituril kindlalt teada, et alates 09.01.2018 muutub (teatud ulatuses) arestitavaks toimetulekupiiri ületav sissetulek. Esimene kinnipidamine 02.01.2018 Eesti Töötukassale edastatud sissetuleku arestimise aktide alusel toimus 09.01.2018, ehk

§ 132lg 12 kehtivuse ajal.

1. Sissenõudja Margus Mägi leiab, et arestimine on seaduspärane. Arestimise ajal oli teada, et vastav regulatsioon kehtestatakse, mistõttu oli tegemist eelarestimisega. Avaldaja ei soovi üldse kohtuotsust täita.
2. aastal on toimetulekupiir 140 eurot kuus, avaldaja toimetulekutoetuse suuruseks on 354,60 eurot, seega jääb pärast arestimist avaldajale kätte 281,32 eurot, millele lisandub veel puudetoetus 49,09 eurot. Avaldaja palus avalduses kohaldada võla sissenõudmisel kõiki seadusega lubatud vahendeid, seega ka lubatud määras toetuste arestimist.
3. Asjas toimus kohtuistung 26.04.
4. Istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Arutati ka võimalust sissenõudja ja võlgniku vahel kompromissi saavutamiseks, kuid seda ei saavutatud. Kohus teatas lahendi avalikustamise kuupäeva. KOHTU SEISUKOHT
5. Kohus leiab, et võlgniku Tiina Tobrelutsu 26.04.2018 ja 9.05.2018 esitatud materjalid ja seisukohad tuleb jätta vastu võtmata ja tagastada T. Tobrelutsule, kuna need on esitatud elektrooniliselt, lugeda need tagastatuks käesoleva määruse tegemisega. Nimetatud seisukohad ja materjalid on esitatud hilinenult. TsMS § 329 lg 2 kohaselt kui kohus korraldab eelmenetluses korraldava kohtuistungi, peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Teise menetlusosalise vastuavaldus ning 2 Tsiviilasi nr 2-18-2536 sellega seotud taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada kohtule selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada mõistliku aja jooksul enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Praegusel juhul on materjalid ja seisukohad esitatud kohtule istungipäeval või pärast istungit, seega TsMS § 329 lg-s 2 nimetatud tähtaega rikkudes. Seetõttu tuleb need jätta asja juurde võtmata ja tagastada T. Tobrelutsule. T. Tobreluts on ka märkinud, et kui täitemenetlus on tema suhtes ebaõiglane, soovib ta seda lõpetada või ajatada. Kohus jätab võlgniku avalduse praegu tähelepanuta. Kui võlgnik soovib nimetatud taotluste lahendamist, tuleb selleks esitada uus avaldus. Võlgnikul tuleb avalduses põhjendada, miks ta täitemenetluse peatamist soovib ning tuua esile konkreetsed asjaolud, miks täitemenetlusega jätkamine on tema hinnangul ebaõiglane. T. Tobrelutsu taotlus arestitud raha tagastamiseks tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna võlgniku taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Kohus selgitab, et arestitud raha on sissenõudjale edasi kantud ning selle tagasisaamiseks tuleb sissenõudja vastu esitada alusetu rikastumise sätete alusel alusetult saadud raha tagasinõudmise hagi. Kohtutäiturilt praegu kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise raames nimetatud summat väljamõista võimalik ei ole.
6. Järgnevalt lahendab kohus võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjades nr XXX, XXX ja XXX . Võlgnik on vaidlustanud kohtutäituri 02.02.2018 tegevuse 02.01.2018 arestimisakti koostamisel. Arvestades asjaolu, et võlgnik on palunud kohustada kohtutäiturit ka tema sissetulekut arestist vabastama, hõlmab kaebus kohtu hinnangul ka algset arestimisakti (vt Riigikohtu
7. juuni
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 21).
9. Menetlusosaliste vahel on erimeelsus selles, kas kohtutäituril oli õigus arestida 20% võlgniku töövõimetoetusest.

§ 131

lg 1 p 61 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet töövõimetoetusele.

§ 132

lg 12 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20%

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Kohus nõustub kohtutäituriga, et

§ 132lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud.

Arvestades täitemenetluse kestust ja asjaolu, et võlgnikul ei ole muud vara, millele saaks sissenõuet pöörata, on õige kohtutäituri seisukoht, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii eeldatavasti sissenõudja nõude rahuldamisele.

1. aastal on toimetulekupiir üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele 140 eurot kuus, võlgnikule jääb pärast arestimist kätte üle 300 euro, seega ei jää ka võlgniku sissetulek alla toimetulekupiiri, mistõttu töövõimetoetuse arestimine on praegusel juhul iseenesest lubatud.
2. Võlgnik leiab, et

§ 132lg 12 on vastuolus põhiseadusega.

Kohus leiab, et regulatsioon, mis võimaldab arestida isiku sissetuleku sisuliselt kuni toimetulekupiirini võib riivata võlgniku nimetatud põhiõigusi. See riive ei muuda aga

§ 132

lg-t 12 veel põhiseadusevastaseks, kuna riive eesmärgiks on täitemenetluses sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse.

§ 132

lg-t 12 tuleb tõlgendada selliselt, et see jätab arestimisel kohtutäiturile kaalutlusruumi arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul viitab kohtutäituri kaalutlusruumile sätte sõnastuses kasutatud sõna „kuni“, millest võib järeldada, et sissetuleku arestimine saab olla vahemikus 0-20% sissetulekust. Sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus põhiseadusega, kuna kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga konkreetse asja puhul tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt kahjustatud võrreldes sissenõudja huvidega. Tõlgendus, mille kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalumisruumi, vaid arestida tuleks igal juhul täpselt 20% võlgniku sissetulekust, oleks aga kohtu hinnangul ilmselt põhiseadusega vastuolus, kuivõrd isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga alati isiku inimväärset äraelamist. Nimelt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma 3 Tsiviilasi nr 2-18-2536 toimetulekupiir vajalikke kulusid eluasemele. Kohtu hinnangul ei ole kindel ka see, et praegu kehtestatud toimetulekupiir vastaks SHS § 131 lg-s 3 sätestatud nõuetele, st et toimetulekupiiri kehtestamisel oleks lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2018. aasta riigieelarve seaduse, mille § 2 lg 7 p-ga 3 on toimetulekupiir kehtestatud, eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks nimetatud minimaalsed kulud välja selgitanud. Isegi kui see nii oleks, saab toimetulekupiir arvestada üksnes keskmise inimese kuludega ning isiku tervise- või muust seisundist või muudest asjaoludest tingitud lisakulusid toimetulekupiir ei arvesta. 9. Nagu kohus eelnevalt leidis, tuleneb

§ 132

lg-st 12 kohtutäiturile kaalutlusõigus, millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Kohtutäitur peab seejuures kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku arestimisel oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla üksnes abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb arvestada konkreetse võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Kohtutäitur on praeguses asjas arestinud võlgniku töövõimetoetuse

§ 132lg-s 12 sätestatud maksimaalselt võimalikus ulatuses.

Kohus leiab, et praegusel juhul ei nähtu kohtutäituri otsustest (tlk 28-32) ja menetluses esitatud põhjendustest, et kohtutäitur oleks kaalunud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Arestimisaktist ega kohtutäituri otsusest (tlk 28-32) ei nähtu, millistel kaalutlustel on kohtutäitur arestinud just 20% võlgniku töövõimetoetusest. Kohtumenetluses on kohtutäitur oma seisukohas täiendavalt välja toonud, et võlgniku minimaalsed vajadused on tagatud, kuna talle jääb kätte summa, mis ületab 1,5-kordselt toimetulekupiiri. Samas ei nähtu, et kohtutäitur oleks arvestanud võlgniku terviseseisundiga, mille tõttu võivad võlgniku hädapärased esmavajadused tõenäoliselt olla suuremad kui tervel inimesel. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel tegema eeltoodust lähtuvalt kindlaks, millised on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa seega lugeda kohtutäituri viidet sellele, et võlgniku sissetulek ületab toimetulekupiiri või elatusmiinimumi. Seega ei nähtu kohtutäituri otsusest võlgnike huvide kaalumist, vaid kohtutäitur on lähtunud üksnes sissenõudja huvidest. Samuti ei nähtu, et kohtutäitur oleks võlgniku enne töövõimetoetuse arestimist ära kuulanud (TsMS § 131 lg 2) või üritanud seda teha. Kohus leiab, et arvestades töövõimetoetuse iseloomu, peaks kohtutäitur selle arestimisel võimalusel andma võlgnikule alati võimaluse ärakuulatud saada. Ärakuulamisel teatavaks saanud asjaolud võimaldaksid kohtutäituril hinnata ka seda, kui mitme protsendi ulatuses oleks konkreetse täitemenetluse asjaolusid ja võlgniku olukorda arvestades võlgniku sissetuleku arestimine põhjendatud. Arvestades kohtule esitatud asjaolusid ei saa pidada, võlgniku töövõimetoetuse arestimist 20% ulatuses põhjendatuks. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja kohus tühistab nii kohtutäituri 02.02.2018. a otsuse täiteasjades nr XXX, XXX ja XXX kui ka 2. jaanuari 2018. a sissetuleku arestimise akti samas täiteasjas, millega arestiti 20% võlgniku pensionist. Kuna kohus leiab, et võlgniku töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses on praegusel juhul tühine, ei analüüsi kohus teisi menetluses esitatud väiteid. Kohus selgitab võlgnikule, et see ei tähenda, et kohtutäitur ei tohiks tema töövõimetoetusest võlgnevuste katteks üldse kinnipidamisi teha. See, et praegusel juhul oli arestimine tühine, ei välista tulevikus võlgniku sissetulekute uut arestimist. 10. Kaebuse rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel kindlaks pärast määruse jõustumist. 4 Tsiviilasi nr 2-18-2536 /allkirjastatud digitaalselt/ Eveli Vavrenjuk kohtunik 5