Obsah (12)

§ 376§ 230§ 442§ 367§ 173§ 162§ 174§ 138§ 139§ 144§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-4797 Tsiviilasi XX

§ 376

lg 4 lg 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist ilma, et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohtu arvates ei muuda hageja poolt esitatud täpsustused laenulepingu sõlmimise ja laenu väljamaksmise aja kohta neid hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, mis seonduvad kostja poolt 14.10.2012 väljastatud võlatunnistuse alusel esitatud hageja nõudega.

1. Kohus ei nõustu ka kostja poolt maksekorralduses nr 1699 väljendatud tahteavalduse sisu osas kostja esindajaga selles, justkui oleks antud tahteavaldus ebaloogiline või ebaselge. Kohus märgib, et maksekorralduses nr 1699 on täiesti selgelt väljendatud kostja kinnitus laenujäägi 2000 eurot kohta, samuti laenuperioodi 01.11.2012-01.11.2015 kohta. Maksekorraldus on nr 1699 on tehtud 7 2-18-4797 kostja poolt samal päeval ja eelnevalt käsitletud maksekorraldusega nr 1700 sarnaste selgitustega ning ka sellel põhjusel ei näe kohus alust, miks tuleks antud maksekorralduse selgituses väljendatud tahteavaldusi tõlgendada põhimõtteliselt teistmoodi kui maksekorralduses nr 1700 väljendatud tahteavaldusi (vt ka käesoleva kohtuotsuse p 20).
2. Harju Maakohus on juba teinud otsuse analoogses vaidluses, milles osalesid samad menetlusosalised (Harju Maakohtu 21.04.
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15006). Iseenesest on kostjal õigus selles, et kohus peab käesolevas menetluses esitatud tõendeid hindama eraldiseisvalt ja ei saa lähtuda üksnes pooltevahelises vaidluses tehtud otsusest, kuid kohus ongi eelnevalt eraldiseisvalt hinnanud kostja poolt antud võlatunnistusi käesoleva menetluse raames (vt kohtuotsuse p-d 19-22). Teisalt leiab kohus, et kuna käesoleva vaidluse ja jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 lõppenud pooltevahelise vaidluse asjaolud ning tõendid on väga sarnased (sh on mõlemas menetluses hageja nõude aluseks maksekorralduses nr 1700 väljendatud võlatunnistus), siis ei ole mõistlikku põhjust, miks kohus peaks pooltevahelise sarnase vaidluse lahendamisel asuma käesolevas asjas oluliselt erinevale seisukohale kui kohtud tsiviilasjas nr 215-
4. Kohtu arvates ei esine käesolevas asjas selliseid oluliselt teistsuguseid või erandlikke asjaolusid, miks lahendada käesolevat vaidlust sisuliselt teistmoodi kui poolte vahel läbi kolme kohtuastme läbi vaieldud tsiviilasjas nr 2-15-
5. Kohus leiab, et õiguskindluse ja seaduse ühetaolise kohaldamise saavutamiseks peab omavahel väga sarnastes vaidlustes samade poolte vahel kohtupraktika olema võimalusel ühtne ja ennustatav.
6. Eelnevat arvestades kohus leiab, et maksekorraldustesse nr 1699 ja nr 1700 kirja pandu näol on tegemist kostja poolse võla tunnistamisega ja deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Kohus jagab ka käesolevas menetluses jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1515006 väljendatud seisukohta, leides, et maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on allkirjastatud kostja poolt elektrooniliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 3 tähenduses. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et kostja poolt hagejale tehtud 500 euroste maksete puhul tuli kostjal ennast identifitseerida, kasutades pin-kalkulaatorit või ID-kaarti. Tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes on kostja märkinud, et logib panka sisse kas ID-kaardi või paroolikaardiga (tl 58). Seega kohtu hinnangul saab eeldada, et maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on allkirjastatud elektrooniliselt kostja poolt. TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 80 lg 3 on sätestatud, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Kohtu arvates tähendab kostja poolt pangas maksekorralduse tegemiseks enda identifitseerimine nn isikliku võtme abil (pin-kalkulaator või ID-kaart) elektroonilise allkirja andmist. Samas isegi kui asuda seisukohale, et isiku poolt pangaülekannete tegemine nn isikliku võtme abil ei ole vaadeldav elektroonilise allkirja andmisena TsÜS § 80 lg 3 tähenduses, leiab kohus, et pangaülekannete tegemisel antud selgitused tuleks võrdsustada tehingu elektroonilise vormiga analoogia alusel (TsÜS § 4). Kohus ei näe mõistlikku põhjendust ega eesmärki, miks peaks olema pangaülekannete tegemiseks kasutatav isiku turvaline identifitseerimine pin-kalkulaatori või ID-kaardi alusel oma õiguslikult jõult nõrgem kui nn tavaline digitaalallkiri.
7. Kui aga vastaks tõele tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes kostja poolt tõstatatud oletus, et võib-olla tegi ta maksekorralduse ülekanded üldse pangas (tl 58), siis ka sellisel juhul pidi kostja maksekorraldused allkirjastama. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et pangas maksekorraldusi tegev isik peab tema poolt pangas tehtud maksekorraldused allkirjastama. Seega ühel või teisel viisil on kostja tema poolt maksekorraldusetes nr 1699 ja 1700 antud 8 2-18-4797 võlatunnistused igal juhul allkirjastanud. Tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes ega ka käesolevas asjas kostja ei eitanud, et maksekorraldused on tehtud ja maksekorralduste selgitused on pandud tema poolt (vt tl 84).
8. Nii nagu tsiviilasjas nr 2-15-15006, ei ole ka käesolevas menetluses eluliselt usutavad kostja väited, nagu kirjutanuks ta maksekorralduse nr 1700 selgituse hageja poolse surve tõttu. See kostja väide on ka vastuoluline, sest käesolevas asjas toimunud kohtuistungil eitas kostja esindaja hageja poolset survet maksekorralduste selgituste koostamiseks: „14.10.2012 on kantud hagejale 2 korda 500 eurot. 14.10.
9. a maksekorralduste selgitused on lihtsalt absurdsed, kuid need pole hageja nõudmisel kirjutatud. Kostja pani need selgitused, et saaks midagi kirjutada“ (vt tl 84). Kuna aga kostja ei väida, et võlatunnistused oleks tema poolt tühistatud (TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib seaduses sätestatud korras tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul), siis ei mõjuta käesoleva asja lahendamist kostja paljasõnalised väited kellegi survest või mõjutamisest. Asjakohatud on kostja väited, nagu andnuks ta maksekorralduses väljendatud võlatunnistused selleks, et „saaks midagi kirjutada.“ Samuti on täielikult põhjendamatu kostja väide, et „kostja ei vastuta maksekorraldustes nr 1699 ja nr 1700 antud selgituste eest“ (vt tl 84). Kostja subjektiivne arvamus, et tema poolt antud võlatunnistused on õigusliku tähenduseta dokumendid, mille eest kostja justkui ei vastuta, ei muuda objektiivselt kostja poolt oma võla tunnustamist ja kostja vastutust hageja ees. Kostja on kohtule teadaolevalt täisealine teovõimeline isik, kes ei saa vastutusest vabaneda pelgalt väitega, et ta ei saa ise ka aru, milliseid „absurdseid“ võlatunnistusi ta andis.
10. Kohus nõustub hagejaga, et hageja palve kostjale
11. aasta augustis laenu ennetähtaegseks tagastamiseks ei ole vaadeldav laenulepingute ülesütlemisena. Kostja poolt antud võlatunnistused koos võla tagastamise tähtaegadega on antud hilisemalt, st 14.10.2012, seega ei muuda käesoleva vaidluse tulemust see, et hageja esitas varasemalt kostjale palve laenu ennetähtaegseks tagastamiseks. Kostja poolt antud võlatunnistused võla tasumise kohta on seejuures antud tähtaegadega vastavalt kuni 01.04.2015, 01.06.2015 ja 01.11.2015 (vt tl 6, tõlge tl 23). Seetõttu ei nõustu kohus kostja väitega, nagu oleksid hageja nõuded aegunud. Kostja poolt viidatud TsÜS § 146 lg 1 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuna käesolevas asjas esitati hagi 28.03.2018, st enne kolme aasta möödumist võlatunnistustest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisest, siis ei ole hageja nõuded aegunud. Eelnevat arvestades jätab kohus rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks.
12. Kohus märgib, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ning seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-2106; 3-2-1-25-15). Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel vabaneb võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24.04.
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 06.09.
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 08.04.
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et tal hageja ees võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja kinnitas käesolevas asjas toimunud kohtuistungil, et on hagejalt raha saanud, kuid see raha kanti investeerimiseks Amway kontserni ning raha ülekandmine Amway’le käis kostja kaudu (vt tl 84). Samas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid seoses oma väitega, nagu oleks kostja poolt hagejale 9 2-18-4797 antud raha olnud tegelikult üle kantud Amway kontsernile. Kohus märgib, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (

§ 230lg 1 esimene lause).

Kui kostja oleks tõepoolest hageja raha kandnud edasi Amway kontsernile, siis olnuks kostjal seda iseenesest väga lihtne tõendada, nt vastava pangakonto väljavõttega, kuid selliseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Kohus arvestab ka asjaolu, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 leidis erinevate tõendite alusel tuvastamist, et kostja on võtnud nii hagejalt kui ka teistelt eraisikutelt laenu ning kostja on hagejale isiklikult võlgu (tl 11). Kohtul puudub käesolevas menetluses teistsuguste tõendite puudumisel alus asuda erinevale seisukohale jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 tuvastatud asjaolude osas.

1. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et maksekorralduste nr 1699 ja nr 1700 selgitusi allkirjastades on kostja andnud hagejale deklaratiivsed võlatunnistused, millega on tunnistanud enda kohustust tasuda hagejale võlajääk kokku summas 8000 eurot (lisaks tsiviilasjas nr 2-1515006 kostjalt välja mõistetud 1000 eurole). Kostja poolt antud võlatunnistused võla tasumise kohta on antud tähtaegadega vastavalt 01.04.2015, 01.06.2015 ja 01.11.2015 (vt tl 6, tõlge tl 23). Vaidlus puudub selles, et nimetatud tähtaegadeks kostja oma võlga hagejale tasunud ei ole. VÕS § 76 lg 1 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 8000 eurot.
2. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas. Kuna hageja tugines primaarse nõudena võlatunnistustele ja antud nõue kuulub rahuldamisele, siis ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut ka pooltevaheliste suuliste laenulepingute kohta.

§ 442

lg 8 kohaselt ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

1. Lisaks põhinõudele nõuab hageja ka seadusjärgse viivise tasumist. Hageja on esitanud erineva tähtajaga põhivõlgnevuse maksete osas (põhivõlgnevus kokku 8000 eurot) alljärgneva viivise arvestuse: (I) Põhivõla summa 5000 eurot viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 1,10 eurot päevas. Perioodil 02.04.2015 – 28.03.2018 on 1091 päeva. 1091 päeva * 1,10 eurot päevas = 1200,10 eurot; (II) Põhivõla summa 1000 eurot viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,22 eurot päevas. Perioodil 11.06.2015 – 28.03.2018 on 1021 päeva. 1021 päeva * 0,22 eurot päevas = 224,62 eurot; (III) Põhivõla jäägi summa 2000 eurot, viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,44 eurot päevas. Perioodil 02.11.2015 – 28.03.2018 on 877 päeva. 877 päeva * 0,44 eurot päevas = 385,88 eurot. Kohus märgib, et hageja on ekslikult märkinud sissenõutavaks muutunud viivise arvestamise perioodi lõpuna 28.03.2018, kuid arvestuse kohaselt arvestab hageja tegelikult viivist kuni 27.03.2018, millest kohus ka lähtub. Hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 1200,10 + 224,62 + 385,88 = 1810,60 eurot.
2. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kuna pooled ei ole kokku leppinud viivise määras, siis kuulub viivis väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on taotlenud välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni VÕS §-s 113 sätestatud viivise määras ja edasi jooksev 10 2-18-4797 viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (alates 28.03.2018 kuni kohase täitmiseni).

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise suuruseks alates hagiavalduse esitamisest 28.03.2018 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 11.06.2018 on 133,26 eurot, vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 28.03.2018 - 11.06.2018 Viivis Päevade arv Perioodi summa: 8,00% 76 133,26 € 76 133,26 € Lisaks eeltoodud kindlas summas viivisele kohtuotsuse tegemise seisuga mõistab kohus hageja taotlusel ja

§ 367

alusel kostjalt välja viivise hageja põhinõudelt (8000 eurot) alates 12.06.2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt

§ 173

lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. 34. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud summas 650 eurot (tl 92), kokku summas 1250 eurot. Kostja hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud ei ole.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 600 eurot (tl 7). Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot/tund ei ole ülemäärane ja kohus peab seda tunnitasu mõistlikuks. Kohus leiab, et ka hageja õigusabikulude ajaline maht (kokku 6,5 h) on käesoleva vaidluse sisu ja hageja esindaja poolt osutatud õigusabi arvestades põhjendatud. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud kokku summas 1250 eurot, sealhulgas riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud 650 eurot.

§ 177

lg 4 alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 35.

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 11 2-18-4797 /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 12