Obsah (11)

§ 113§ 29§ 155§ 230§ 32§ 208§ 76§ 158§ 100§ 159§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 08. jaanuar 2018 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-125199 Tsiviilasi XXX hagi

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud täielikult kostja NT Estonia OÜ kanda.
2. Määrata menetluskulude kohtuotsuse jõustumist. rahaline suuruse kindlaks pärast käesoleva EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Euronurk Spedition OÜ (likvideerimisel) ja NT Estonia OÜ (edaspidi kostja) köögimööbli ostu-müügilepingu.
4. Kostja edastas 9.03.2016 ostjale tellimuskirja üldsummale 950,00 eurot, millele lisandusid köögikomplekti kokkupanemise ja paigaldamiskulud summas 175,00 eurot. Köök paigaldati
5. aasta maikuus. Köögikomplekti kokkupanemisel ja paigaldamisel selgus, et lauapindade mõõdud on ebaõiged, kappide uksed ei avane korralikult ning ülemiste kappide uksed avanevad lae vastu, alumiste kappide „põrandaosa“ on vale mõõduga - kapi ja „põrandaosa“ vahel on pilud ca 4 cm. Kappide kõrguse reguleerimine on võimatu, kuna projekti puuduste pärast ei arvestanud kostja seinaplaatide kõrgusega. Hageja teatas nimetatud puudustest kostjale e-kirjadega. Kostja puudusi ei kõrvaldanud. Tulenevalt asjaolust, et kostja lepingut ei täitnud, allkirjastasid pooled garantiikirja ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta. Nimetatud kokkuleppe kohaselt leppisid pooled kokku leppetrahvimääras 0,5% päevas lepingu summast. Kostja garantiikirjaga endale võetud kohustusi ei täitnud. Euronurk Spedition OÜ (likvideerimisel) loovutas ostu-müügilepingus tulenevad nõuded hagejale.
6. Hageja palub 31.10.2017 menetlusdokumendis kostjalt välja mõista leppetrahv 750 eurot. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt alates kohtulahendi tegemisest leppetrahvilt viivis tasumata leppetrahvi piirsummalt 750 eurot kuni põhinõude täitmiseni

§ 113

lg 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

1. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja kohtule 04.04.2017 esitatud seisukohas, et kostja võtab oma vastuses omaks hagiavalduses toodud asjaolud ning seega ei vaja täiendavat tõendamist ostu-müügilepingu sõlmimise fakt. Hüvitis 300 eurot oli tasutud teiste puuduste/rikkumiste ja moraalse kahju katteks. Kostja vastusele lisatud avaldusele pealkirjaga kompensatsioon hageja poolt käsitsi tehtud parandused olid kostjaga kooskõlastatud telefoni teel. Summa 300 eurot ei kata isegi valesti projekteeritud ega mõõdetud lauapindu ning osa köögimööbli komplektist on kostja poolt ära viidud ning on nüüdseks kostja valduses.
2. Hageja leiab, et vaidlust ei ole selles, et hageja on kostjale leppetrahvi nõudmisest teatanud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab, et eritellimusel tehtud köögimööblil avastati vabrikupraak. Pärast praagi avastamist allkirjastas kostja garantiikirja, mille alusel soovis hageja praagi kõrvaldamist. Kostja oli sunnitud majanduslikel põhjustel peatama oma äritegevuse. Samuti lõppes kostja koostöö vabrikupartneriga. Kostja informeeris hagejat tekkinud asjaoludest ning tegi ettepaneku mitte ootama jääda garantiikirja jõustumist vaid pakkus maksta välja kompensatsiooni 300 eurot sularahas. Hageja nõustus tingimustega ja võttis raha vastu. Raha üleandmist tõendab 21.07.2016 poolte vahel allkirjastatud dokument „kompensatsioon”. Kompensatsiooni 300 euro tasumisega pidas kostja täidetuks nii algselt vormistatud tellimust kui ka garantiikirja. Pärast raha üleandmist ei ole hageja enam kostjaga ühendust võtnud ega esitanud kirjalikke ega suulisi pretensioone.
4. Kuni kohtust hagi saamiseni ei olnud kostja teadlik, et hageja ei pea garantiikirja ega tellimust kostja poolt täidetuks. Hageja poolt garantiikirja alusel nõutav leppetrahvi ja viivise nõudmine on alusetu ja pahatahtlik. Isegi juhul, kui kohus otsustab hagi rahuldada, ei ole kohtulahendi täitmine kostja varatuse tõttu reaalne. MENETLUSE KÄIK
5. Kohus määras 01.11.2017 ja 22.11.2017 kohtuistungid eesmärgiga lõpetada käesolevas tsiviilasjas menetlus kompromissi sõlmimisega. Kostja kohtuistungitele ei ilmunud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, kuulates ära kohtuistungil hageja, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
7. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). 2 TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8. Kohus tuvastab, et kostja andis 27.05.2016 hagejale kostja juhatuse liikme Oleg Tetergovi poolt allkirjastatud dokumendi, mis on pealkirjastatud „garantiikirjana ja kokkuleppena leppetrahvi kindlaksmääramise kohta“, mille kohaselt kostja kohustus täitma NT Estonia OÜ ja Euronurk Spedition OÜ vahel veebruaris 2016 sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse köögimööbli tarnimiseks ja paigaldamiseks hiljemalt 01.09.
9. Kohtule esitatud nõude loovutamise teatega on tõendamist leidnud, et OÜ Euronurk Spedition loovutas kõik õigused seoses ostu-müügilepinguga (arve nr 000000135 16.05.2016 lepingu esemeks on köögikomplekt eritellimusel 22 MDF lavanda) hagejale (tl 31-32). Võlaõigusseaduse (

) § 164 lg 1 alusel võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lg 2 alusel nõude loovutamisega asub uus võlausaldaja senise asemele. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et OÜ Euronurk Spedition on loovutanud kehtivalt oma õiguse müügilepingust tulenevate varaliste nõuete osas hagejale ja poolte vahel on kehtiv võlasuhe. 12. Järgmisena tuleb kohtul võtta seisukoht kuidas tõlgendada õiguslikult 27.05.2016 kostja juhatuse liikme poolt allkirjastatud dokumenti, mis on pealkirjastatud “garantiikirjana ja kokkuleppena leppetrahvi kindlaksmääramise kohta”.

§ 29

lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohtu hinnangul tuleb kohaldada

§ 29

lg-d 4 ja 5, st tõlgendada pooltevahelist lepingut nendega sarnase mõistliku isikus arusaamadest lähtuvalt, arvestades mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus-ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Lepingule õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda mitte dokumendi pealkirjast, vaid selle sisust. 13. Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt hagejale pealkirjaga “garantiikiri ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” antud dokument ei vasta

§ 155

sätestatud garantii tunnustele.

§ 155

lg 1 kohaselt võib majandus-või kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuste.

§ 155lg 1¹ alusel võlausaldaja nõustumist garantiiga eeldatakse.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-189-08 kohaselt ei sõltu

§ 155

lg 2 järgi garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. 14.

§ 155

lg 1 tulenevalt garantiist tulenev kohustus võetakse lepinguga, milles peab olema määratletud garantii sisu, kehtivus ja maht. Sarnaselt käendusega on ka garantii puhul tegemist kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik. Garandi ja võlausaldaja vahelise suhte aluseks on garantiileping. Garantiilepingu näol on sisuliselt tegemist abstraktse garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel kindlale isikule (võlausaldajale) kindlasisuline kohustus. Garantii antakse teise isiku (põhivõlgniku) kohustuse tagamiseks võlausaldaja ees (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I osa, Tallinn 2006, § 155, lk 525-526). Kohus leiab, et ainuüksi dokumendi pealkiri “Garantiikiri ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” ning selles sisalduv garantii tähtaeg ei tähenda, et nimetatud dokumenti võiks käsitleda

§ 155tähenduses garantiina.

Nimetatud dokumendis ei ole määratletud kolmandat isikut, kes garanteerib võlgniku kohustusi. Samuti puuduvad oluliste tingimustena garantii summa. Kohus leiab, et ei ole võimalik anda garantiid garandi enda kohustuste eest, st garantii saab anda üksnes 3 kolmanda isiku kohtuste eest. Seega ei saa antud juhul järeldada, et kostjal oli tahe anda hagejale abstraktne garantii temale endale tekkivate kohustuste täitmiseks.

1. Kohus leiab et, et tegemist on osaliselt müügigarantiiga. Garantiileping sõlmitakse tavaliselt koos müügilepingu või vähemalt koos kauba üleandmisega, tavaliselt väljendub lepingu sõlmimine garantiikirja (ehk garantii tingimusi sisalduva dokumendi) üleandmises ostjale. Müügigarantii sisuks võib olla kohustus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustel. Käeoleval juhul kohustus kostja dokumendis “garantiikiri ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” täita müügileping lõpuni hiljemalt 01.09.
2. Seega saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et dokumendi “garantiikiri ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” puhul on tegemist müügigarantiiga.

§ 230

lg 2 kohaselt algab garantiitähtaeg asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. 16. Samuti kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt allkirjastatud ja hagejale esitatud “garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nimetust kandvat dokumenti võiks osaliselt kvalifitseerida

§ 32

tähenduses kinnituskirjana, milles kostja on kirjalikult kinnitanud NT Estonia OÜ ja Euronurk Spedition OÜ vahel sõlmitud ostumüügilepingu sõlmimist ja on kinnitanud kostja poolt lepingu täitmist hiljemalt 01.09.2016. Samuti sõlmisid pooled nimetatud dokumendiga leppetrahvi kokkuleppe. 17.

§ 32

lg 1 kohaselt, kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Õiguskirjanduse kohaselt, kui kinnituskirjas sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepitust või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnistukirja saamist viivitamatult ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Lepingu pool peab viivitamatult vastu vaidlema ainult ebaolulistele muudatustele või täiendustele kinnituskirjas, sest olulised muudatused võrreldes suuliselt kokkulepituga ei muutu ka kinnituskirja abil lepingu tingimusteks (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I osa, Tallinn 2006, § 32, lk 117). 18. Riigikohus on märkinud, et lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool

§ 32

lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele, kes võib sellele viivitamata vastu vaielda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-10, p 41). Kostja ei tugine

§ 32lg-le 2.

Seega tuleb asuda seisukohale, et “garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nime kandava dokumendiga kinnitasid pooled üle, et kostja kohustus lepinguga võetud kohustused täitma hiljemalt 01.09.2016 ning tööd loetakse vastuvõetuks vastavasisulise akti allkirjastamisest mõlema lepingupoole poolt. Nimetatud dokumendiga sõlmisid pooled ühtlasi ka leppetrahvi sõlmimise kokkuleppe. 19. Kohus tuvastab, et Euronurk Spedition OÜ ja kostja vahel on sõlmitud müügileping. Mööbli paigaldamine on kõrvalteenus, mida müüja osutab ostjale seoses müügilepinguga.

208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 208

lg 2 järgi käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Õiguskirjanduse kohaselt juhul, kui asja paigaldas müüja või kolmas isik müüja ülesandel, siis sellisel juhul vastutab müüa tekkinud puuduste eest müügi- ja mitte töövõtulepingu põhimõtete kohaselt. Seaduse kohaselt on tegemist müügilepingust tuleneva kõrvalkohustuse, mitte kombineeritud 4 lepingu või eraldi töövõtulepinguga (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne II osa, Tallinn 2007, § 32, lk 47). 20.

§ 76

lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 näeb ette, et kohustus loetakse täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Kohus leiab, et kostja poolt antud “garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nime kandava dokumendiga on tõendatud, et kostja kohustus lepinguga võetud kohustused täitma hiljemalt 01.09.2016 ning tööd loetakse vastuvõetuks vastavasisulise akti allkirjastamisest mõlema lepingupoole poolt. Müügilepingu alusel oli kostjal köögimööbli tarnimise ja paigaldamise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kostja võtab vastuses hagile omaks, et ta ei ole täitnud lepinguga võetud kohustusi. Seega on tuvastamist leidnud, et kostja on rikkunud kostja ja Euronurk Spedition OÜ vahel sõlmitud müügilepingut. 21. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu leppetrahvi tasumist. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 158

lg 1 alusel, mille kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Riigikohus on märkinud, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§-d 103 ja 160); võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2) (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-36-17, p 11). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on Ts

MS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

1. Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte vahel on sõlmitud ostu-müügileping ning 27.05.2016 kokkulepe, mida tuleb käsitleda lepingu tingimustena. “Garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nimetust kandva dokumendi p 1.3 kohaselt garantii tähtaja lõppemisel tasub võlgnik võlausaldajale või võlausaldaja poolt nimetatud isikule leppetrahvi määraga 0,5% lepingu summast 1 125 eurot iga viivitatud päeva eest. Vaidlust ei ole selles, et kostja lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Seega oli poolte vahel kehtiv leppetrahvikokkulepe. Garantii anti tähtajaga kuni 01.10.
2. Seega lõppes garantii 02.10.
3. Kostja kokkulepitud ajaks lepingut ei täitnud ja puudusi ei kõrvaldanud. Leppetrahvinõue muutub

§ 82

lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest. 23. Järgmisena võtab kohus seisukoha, kas leppetrahvinõue on esitatud mõistliku aja jooksul.

§ 159

lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt nt Riigikohtu 20.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p 12,). Leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 02.10.

1. Vaidlus puudub, et hageja esitas kostjale nõude leppetrahvi tasumiseks kohtumenetluses. Seega teatas hageja kostjale leppetrahvi nõudmisest hagiavaldusega, so 22.11.
2. Riigikohus on märkinud, et leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kohtu hinnangul on leppetrahvinõude esitamine ca 1,5 kuud pärast sissenõutavaks muutumisest mõistlik aeg (vt ka Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).
3. Kostja leiab, et leppetrahvi nõue on alusetu ja pahatahtlik. Kostja leiab, et garantiikirjast ja tellimusest tulenevaid kohustusi saab pidada kostja poolt 300 euro tasumisega täidetuks. 5 Kostja esitas nimetatu tõendamiseks pooltevahelise elektroonilise kirjavahetuse. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et lepingust (sh garantiikirjast) tulenevad kohustused on täidetud. Kohus andis kostjale 01.11.2017 korraldaval kohtuistungil tähtaja esitada 21.02.2017 vastusega esitatud dokumentaalsete tõendite eesti keelsed tõlked. Kostja kohtunõuet määratud tähtajaks ei täitnud. Kohus jätab kohtule 21.02.2017 vastusega esitatud ja teistkordselt 03.12.2017 esitatud elektroonilise kirjavahetuse TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta. Kohus täitis 22.11.2017 toimunud kohtuistungil kohtu selgitamiskohustust ning andis kostjale tähtaja 04.12.2017 tõendada enda väidet, et hagejale makstud 300 eurot on makstud garantiikirja alusel. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks oma väidet ei tõendanud. Kostja esitas 03.12.2017 kohtule uuesti vastuse hagile ning koos vastusega teistkordselt pooltevahelise vene keelse elektroonilise kirjavahetuse ning dokumendi pealkirjaga „Kompensatsioon“.
4. Hageja palub 31.10.2017 kostjalt välja mõista leppetrahv 750 eurot. Leppetrahvi kujunemine on järgmine. Hageja palub leppetrahv välja mõista alates 02.10.2016 summalt 1 125 eurot 0,5 % päevas kuni summani 750 eurot. Viivisekalkulaatori kohaselt on (vt http://www.viivisekalkulaator.ee) leppetrahvi summa perioodi 02.10.2016 kuni 05.01.2018 eest 2 593,13 eurot. Hageja on vähendanud leppetrahvi summat kuni 750 euroni. Eeltoodust tulenevalt on hageja leppetrahvi nõue kostja vastu põhjendatud ja tuleb välja mõista.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis leppetrahvilt

§ 113lg-1 sätestatud määras alates kuni põhinõude täitmiseni.

Riigikohus on märkinud, et seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt

§ 113lg-2 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.

Lähtudes

§ 113

lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-69-08, p 24). 27.

§ 113

lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates kohtuotsuse tegemisest, so 08.01.2018

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni (leppetrahvi 750 euro tasumiseni).

1. Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et tema majandustegevus on lõppenud, on tõendamata. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on kostja äriregistrisse kantud tegev ettevõte, kellel seisuga 05.01.2018 maksuvõlg puudub. MENETLUSKULUD
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
3. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 7