← Eesti

2-15-8533/125

Obsah (8)§ 758§ 770§ 103§ 104§ 127§ 128§ 766§ 134

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-8533 Otsuse kuupäev Tartu, 31. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, He

) § 759 mõttes kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ja hageja kui patsiendi vahel. Hagejalt 29. jaanuaril 2007 võetud vereanalüüs, mis näitas C-hepatiidi antikehi veres, näitas nakkushaiguskahtlust, mis võib viidata isiku kokkupuutele haiguse kandjaga.

§ 758

lg 1, § 762 ja § 766 lg 1 järgi oleks kostja pidanud hagejat analüüsi tulemustest teavitama. Hagejal tuvastati

  1. jaanuaril 2014 tehtud vereanalüüsi tulemuste alusel nakatumine C-hepatiidi viirusega (HCV RNA osutus positiivseks). Kuna kostjal ei olnud esitada dokumente hageja teavitamise kohta
  2. aastal tuvastatud nakkushaiguskahtlusest, läks kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale

§ 770

lg 3 alusel üle tõendamiskoormis, et nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal

  1. aastal diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Hageja vangla tervisekaardi väljavõtetest ja terviseankeetidest alates
  2. aastast, milles oli märgitud C-hepatiit positiivsena ning et isik põeb maksahaigusi ja hepatiiti, ei piisa sellise järelduse tegemiseks. Andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed, kuna kostja kinnitusel tehti aastatel 2010–2012 kinnipeetava tervisekaardile kandeid kinnipeetavate täidetud ankeetide alusel. Samuti on neis vastuolusid. Seega ei ole välistatud, et
  3. aastal hagejal tuvastatud nakkushaiguse kahtlus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega), millest hageja teavitamise kohta tõendid puuduvad, arenes
  4. aastaks välja C-viirushepatiidiks. Kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumine tõi hagejale kaasa kahjuliku tagajärje – õigeaegse ravita jäämise tõttu haigestumise ja tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada, et teavitamiskohustuse rikkumine oli

§ 103

järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega

§ 104mõttes.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise puhul peab tervishoiuteenuse osutaja arvestama, et patsient võib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (

§ 127lg 3).

Maakohus viitas

§ 127lg-le 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 233 lg-le 1 ning võttis mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse, et hageja suurendas oma käitumisega 3

(10)2-15-8533 võimalusi kokkupuuteks C-hepatiidi viirusega (tätoveeringute tegemine vanglas), ning seda, et haigestumine ei ole toonud kaasa hageja tervisele kahjulikke tagajärgi.
  1. juunil 2015 tehtud ultraheliuuringu kohaselt oli hageja maks normis mõõtudega, veenid normis läbimõõduga ja maksastruktuur ühtlane, normis ning maksafibroosi (maksa sidekoestumist) ei olnud. Sellest tulenevalt ei olnud hageja taotletav mitterahalise kahju hüvitis 25 000 eurot kooskõlas Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemega ning võrreldav sarnastel asjaoludel võrreldavate juhtumitega. Hageja kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise mõistlik suurus oli 500 eurot.
  2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi 25 000 euro ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  5. novembri
  6. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtumenetluses kantud kulud palus kostja jätta hageja kanda.
  7. Riigikohus rahuldas
  8. mail 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-37-17 tehtud otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis mh, et ringkonnakohus hindas hageja väiteid vastuoluliselt, kui põhjendas hagi rahuldamata jätmist eelkõige sellega, et hageja ei esitanud, tõendanud ega muutnud usutavaks asjaolusid, et tal esinesid kannatused, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist, samas märkis aga, et hageja tugineb sellele, et ei saanud seitsme aasta jooksul C-hepatiidi ravi ja pidi kogu selle aja jooksul haigusega elama, kannatades valu. Riigikohus ei nõustunud, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust, kui haigestumisega ei kaasne hageja tervisele otseseid kahjulikke tagajärgi (maksakahjustused, valu, kannatused) ja kui hageja haigestumisest ei tea. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu (p 14). Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul mh hinnata, kas kostja on teavitamiskohustust rikkunud ning kas hagejale on tekkinud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Asja uuel läbivaatamisel tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas hagejal on krooniline C-hepatiit välja kujunenud. Kui eelviidatud eeldused on täidetud, tuli ringkonnakohtul hinnata, kas kostja rikkumise ja hagejal tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Mh tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas olukorras, kus kostja oleks täitnud oma kohustust hagejat
  9. aastal viimasel tuvastatud nakkushaiguse kahtlusest teavitada, oleks hagejal
  10. aastaks välja arenenud krooniline C-hepatiit, st kas ravi korral oleks olnud võimalik haigust vältida. Lisaks tuli seejuures hinnata, kas hageja teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida (p 15). 4
(10)2-15-8533 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  2. oktoobri
  3. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja jättis rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muutis maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jättis poolte maakohtu, ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist praeguses tsiviilasjas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (

§ 758lg 1, § 762 ja § 766 lg 1).

Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 ei sätesta kostja kohustust dokumenteerida patsiendi tervisekaardil patsiendi teavitamist rutiinse vereanalüüsi vastusest. Hageja ei heitnud kostjale ette nimetatud märke tegemata jätmist, vaid hageja teavitamata jätmist C-hepatiidi nakkushaiguskahtlusest. Teavitamiskohustuse rikkumisega võttis kostja hagejalt võimaluse vabaduses viibides ennast ravida. Ringkonnakohus viitas

§ 770

lg-le 3 ning selgitas, et kui tervishoiutöötaja patsiendi teavitamist ei dokumenteeri, pöördub tõendamiskoormus ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama kohustuse rikkumise, põhjusliku seose või süü puudumise. Maakohus tuvastas õigesti, et alates 24 jaanuarist 2007 viibis hageja kinnipeetavana Tallinna Vanglas ja

  1. jaanuari
  2. a vereproovi tulemusest nähtus anti-HCV positiivsus, kuid täpsustavat analüüsi HCV RNA (C-hepatiidi viirus) olemuse tuvastamiseks ei määratud. Maakohus ei tuvastanud, et Tallinna Vangla jättis hageja seitsme aasta jooksul teavitamata C-hepatiidi kandjaks olemisest. Kostjale ei saa ette heita asjaolu, et ta ei teavitanud hagejat viirusekandjaks olemisest, kuna
  3. aasta analüüs ei võimaldanud seda väita. Kostja oleks pidanud teavitama hagejat
  4. a analüüsi tulemustest (nakkushaiguse kahtlusest) ning lisavereproovi vajalikkusest. Ei olnud tõendatud, et kostja informeeris hagejat analüüsi tulemustest ja täiendava analüüsi vajadusest kuue kuu möödudes. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja viibis vanglas järgmistel ajavahemikel: 24.jaanuar 2007–
  5. aprill 2007;
  6. veebruar 2010–
  7. märts 2010;
  8. jaanuar 2011–
  9. märts 2012;
  10. oktoober 2012–
  11. november 2013;
  12. august 2015–
  13. august
  14. Seega, kui kostja oleks teavitamiskohustust täitnud, oleks hageja pidanud uue analüüsi tegema vabaduses. Kui isik ei tea nakkushaiguskahtlusest ja vajadusest end kuue kuu möödudes uuesti testida, ei saa eeldada, et isik on seda teinud ning C-hepatiidi diagnoos oli negatiivne. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja oli juba
  15. aastal C-hepatiidi viiruse kandja või mitte. Pooled ei vaielnud selle üle, et hagejal arenes välja krooniline C-hepatiit. Kostja teavitamiskohustuse rikkumine võis tuua hagejale kaasa kahjuliku tagajärje – õigel ajal ravita jäämise tõttu isiku haigestumise ja seega tema tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei esitanud asjaolusid, et tema teavitamiskohustuse rikkumine oleks

§ 103

järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega

§ 104mõttes.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise puhul peab tervishoiuteenuse osutaja arvestama, et patsient võib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (

§ 127lg 3).

Ringkonnakohus viitas

§ 128

lg-le 5, § 134 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu praeguses asjas esitatud seisukohtadele, mille kohaselt ei välista mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist asjaolu, et haigestumisega ei kaasne hageja tervisele otseseid kahjulikke tagajärgi (maksakahjustused, valu, kannatused), ja ka asjaolu, et hageja haigestumisest ei tea. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud 5

(10)2-15-8533 muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu. Ringkonnakohus leidis, et eeldatavasti tekkis hagejal mittevaraline kahju, kuna ta haigestus kroonilisse C-hepatiiti. Hüvitamiskohustuse tekkimiseks peab kostja tegevusetus (informeerimiskohustuse täitmata jätmine) ja hagejal tekkinud mittevaraline kahju olema põhjuslikus seoses (

§ 127lg 4).

Kostja selgitas, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, et

  1. aastal avastatud nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal
  2. aastal diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Seega ei olnud kostjal võimalik nimetatud asjaolu tõendada ning ringkonnakohus leidis, et hagejal
  3. aastal tuvastatud nakkushaiguskahtlus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega) võis areneda
  4. aastaks välja C-viirushepatiidiks. Maakohus ei andnud aga hinnangut, kas hageja teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud vaatamata teavitamiskohustuse rikkumisele kahju ära hoida. Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid sama kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Seejuures on kahju tekitajal tõendamiskoormis, et kahju võis tekkida ka mingil muul põhjusel (Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19). Kinnipeetava tervisekaardile tehti aastatel 2010–2012 kandeid tema täidetud ankeetide ja seletuse alusel ning andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed. Nende tõendite alusel on isegi maakohtu otsuses märgitud vastuoludele vaatamata (
  7. veebruari
  8. a tervisekaardil puuduvad andmed C-hepatiidi kohta, kuid hageja on ankeedis jaatanud, et põeb maksahaigusi ja hepatiiti) võimalik hinnata hageja teadlikkust nakkushaiguse kahtlusest. Ringkonnakohus viitas hageja vangla tervisekaardi väljavõtetele ja terviseankeetidele alates
  9. aastast (I kd, tl-d 110, 113–114, 177–183) ega pidanud usutavaks, et hageja, teadmata C-hepatiidi kahtlusest, märkis risti kasti maksaprobleemid/hepatiit, kuid ei tõmmanud hepatiiti maha. Ei olnud eluliselt usutav, et kostja meditsiinitöötaja märgiks tervisekaardile B- ja C-hepatiidi, ilma et hageja ei oleks seda avaldanud ega rääkinud maksaprobleemidest üldiselt. Isegi kui hageja tagantjärele avaldab, et pole enda teada kunagi B-hepatiiti põdenud, puuduksid kostjal motiivid omal algatusel patsiendi tervisekaardile selline kanne teha. B-hepatiidi vale kanne ei muuda valeks C-hepatiidi kannet. Ei olnud eluliselt usutav, et meditsiiniõde märkis omal algatusel tervisekaardile alates
  10. aastate algusest hagejal maksaprobleemide olemasolu ning Rootsi perearsti sedastatu maksahaiguse kohta. Lisaks pidi hageja meditsiiniõe väljendatud kahtlusest aru saama, et tal on C-hepatiidile viitavad sümptomid. Ringkonnakohus ei pidanud usutavaks, et hageja, kes vaidlustamata asjaolude kohaselt on olnud süstiv narkomaan ja lasknud endale
  11. aastal tätoveeringud teha, andis
  12. oktoobri
  13. a analüüsi tulemuste lehele allkirja, kuid ei märganud, et analüüs näitab antikehasid veres, ega küsinud arusaamatuse korral selle kohta. Hagejat ei oleks nimetatud analüüsi põhjal saanud C-hepatiidist teavitada, kuna analüüs ei näidanud C-hepatiiti nakatumist. Sellest saab järeldada, et hageja teadis maksa täpsustamata terviseprobleemidest ja võimalikust C-hepatiidi viiruse kandjaks olemise kahtlusest ja oleks saanud uurida kostjalt ravivõimaluste kohta (oleks ilmnenud lisaanalüüside vajadus). Hageja oleks saanud teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida. Hagejal oleks olnud võimalik ka enne kinnipidamisasutusse sattumist või ajal, mil ta ei viibinud vanglas, pöörduda arsti poole, et selgitada välja ravivajadus. Hageja ei selgitanud, miks ta ei pöördunud varem uuringute tegemiseks või ravi saamiseks arsti poole ei vabaduses ega vanglas, kui ta teadis maksaprobleemidest. Hagejal olid juba
  14. aastate algusest maksaprobleemid, kuid
  15. detsembril 2012 vangla meditsiinitöötajale avaldatu kohaselt ei olnud tal varem aega uuringutel käia. Seetõttu ringkonnakohus järeldas, et isegi kui kostja oleks juba
  16. aastal selgitanud, et hageja veres avastati antikehad, mis viitavad hagejal nakkushaiguse kahtlusele ja lisaanalüüsi vajadusele, ei ole võimalik väita, et hageja oleks siis täiendavaid analüüse teinud ja maksaprobleemidega arsti poole pöördunud. Seega oleks hagejal krooniline C-hepatiit välja 6

(10)2-15-8533 arenenud ka olukorras, kus teda oleks
  1. aastal nakkushaiguskahtlusest hoiatatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudus põhjuslik seos kostja teavitamiskohustuse rikkumise ja hagejal väljaarenenud kroonilise hepatiidi vahel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 25 000 eurot või alternatiivselt saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4, kuna otsusest ei nähtu üheselt, millised asjaolud luges ringkonnakohus tõendatuks ning millistel asjaoludel ja tõenditel kohtu järeldused põhinevad. Ringkonnakohtu järeldused põhjusliku seose puudumise kohta on oletuslikud ega põhine faktilistel asjaoludel. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühegi tõendi alusel kuupäeva, millest alates pidi hageja teadma oma võimalikust nakatumisest C-hepatiiti, ega hinnanud hageja väidetavat teadma pidamist vastava kuupäeva seisuga. Ringkonnakohus ei põhjendanud järeldust, mille kohaselt ei oleks hageja
  3. aastal C-hepatiidist teada saades pöördunud arsti poole, et teha lisaanalüüse ja saada ravi. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hagejal on
  4. aastate algusest maksaprobleemid C-hepatiidi tõttu. Ringkonnakohus järeldas põhjendamatult ja valesti ebamäärastest maksaprobleemide sissekannetest, et kuna hageja ei pöördunud arsti poole, poleks hageja seda väidetavalt teinud ka C-hepatiidi kahtluse korral. Üksnes maksaprobleemide tõdemisest ei järeldu, et hageja pidi võimalikuks pidama C-hepatiiti nakatumist. Kuna
  5. veebruari
  6. a anamneesi B- ja C-hepatiidi olemasolu ei kantud, siis järelikult ei peetud hageja
  7. veebruari
  8. a tervisekaardi ankeedis märgitud infot usaldusväärseks. Kuna nimetatud sissekande tegi vanglaarst, võib eeldada, et vanglaarst märkis iseseisvalt hageja maksaprobleemide kaebuste põhjal B- ja C-hepatiidi kahtluse.
  9. veebruari
  10. a tervisekaardi ankeet tuleb tõendina kõrvale jätta, kuna ei nähtu, et see käiks hageja kohta. Hageja täitis tervisekaardi ankeedid ise, kuid tal ei ole teadmisi oma haigusliku seisundi õigeks diagnoosimiseks ja kajastamiseks. Põhjuslikku seost kostja teavitamiskohustuse rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel ei välista see, kui hageja isegi sai C-hepatiidi nakkushaiguse kahtlusest teada
  11. oktoobril 2013 (toimus liiga hilja). Isegi kui hageja oleks teadnud C-hepatiidi nakkushaiguse kahtlusest, oli tal kostja teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu oluliselt raskendatud iseseisvalt arsti poole pöörduda (puudus nii kindel teadmine haiguse olemasolust kui ka muu haigusega seotud info). Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 766lg-t 1. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 654 lg-t 5, kuna ei võtnud seisukohta hageja faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kostja tervishoiuteenuse osutamine ja teavitamiskohustuse täitmata jätmine lõid eelduse, et hagejal ei tekkinud ega pidanudki tekkima kahtlust C-hepatiidi olemasolus, kuna tal oli õigustatud ootus, et teda haiguse kahtlustest informeeritakse. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 127lg-d 1 ja 4, § 128 lg-t 5 ja § 134 lg-t 1.

Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Hagejale ei saa arsti juurde minemata jätmist heita ette olukorras, kus teda sellest vajadusest ei teavitatud, kuigi tal oli selleks õigustatud ootus nii 2007. aasta analüüsist kui ka hiljem vangistuses viibides tehtud arstivisiitidest tulenevalt. Hageja tervise tõsine ohustamine C-hepatiidist teavitamata jätmise, kroonilise C-hepatiidi väljakujunemise ja hilinenud ravi alustamisega põhjustas hagejale hingelist kahju, kuna C-hepatiidi puhul on võimalikud rasked tüsistused. Hagejale on tekkinud mittevaraline kahju pikka aega kõhuvalude kannatamise, liigse väsimuse ja elukvaliteedi langemise tõttu. See on

§ 127

lg 4 kohaselt põhjuslikus seoses kostja tegevusetusega hageja teavitamata jätmisel C-hepatiidiga nakatumisest, kuna kostja pole tõendanud hagejale kõhuvalude ehk mittevaralise kahju tekkimist alternatiivsetel põhjustel. Lisaks tervisekahjule põhjustas kostja teavitamiskohustuse rikkumine hagejale ka vaimseid kannatusi C-hepatiidi diagnoosist hilinenult teadasaamisega, mis tekitas talle vaimse pingeseisundi kolmandate isikute võimaliku nakatamise 7

(10)2-15-8533 tõttu. Nimetatud kahju on tervishoiuteenuse osutamisel

§ 758

lg 1 ja § 766 lg 1 järgi

§ 134

lg 1 mõttes ettenähtav, kuna tervishoiuteenuse osutamise eesmärk on seda kahju vältida.

  1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja
  3. mai
  4. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  6. Kohtud tuvastasid, et kostja rikkus

§ 758

lg-st 1 ja § 766 lg-st 1 tulenevat kohustust teavitada hagejat tema tervisest ning hagejal tekkis mittevaraline kahju kroonilisse C-viirushepatiiti haigestumise tõttu. Seda tehes ei rikkunud kohtud menetlusõiguse norme. Maakohus tuvastas esitatud asjaoludel ka põhjusliku seose kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ning rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus leidis aga, et põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole tõendatud. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna ei lähtunud kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose kontrollimisel hagis esitatust. Samuti on ringkonnakohus teinud järelduse, et hageja oli oma võimalikust C-viirushepatiidi kandjaks olemisest teadlik, kuid ei ole tuvastanud, mis ajast hageja C-viirushepatiidi kahtlusest teada sai, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamiskohustust. 14. Ringkonnakohus viitas

§ 770

lg-le 3 ning selgitas, et kui tervishoiutöötaja patsiendi teavitamist ei dokumenteeri, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et puudub kohustuse rikkumine, põhjuslik seos või süü.

770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kolleegiumi hinnangul järeldub viidatud sättest, et asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. Praeguses asjas pöördus tõendamiskoormis ümber kostja teavitamiskohustuse rikkumise osas ning kostja pidi tõendama, et on teavitamiskohustust täitnud. 15. Kolleegium märgib, et kohtud on vääralt leidnud, et ka patsiendi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmist saab sarnaselt diagnoosiveaga üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks ning et

§ 770

lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel. Kolleegium on rõhutanud, et

§ 770

lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16).

§ 770lg 4 kohaselt 8

(10)2-15-8533 kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Praegusel juhul on tegemist aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, mistõttu

§ 770lg 4 ei kohaldu.

  1. Kuna hageja tugines sellele, et C-hepatiidi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmine põhjustas ravi viibimise ja ta võis nakatada teisi inimesi, on oluline kindlaks teha põhjuslik seos teavitamiskohustuse rikkumise ja ravi alguse viibimise vahel. Juhul, kui kostja rikkus teavitamiskohustust (vt otsuse p 8) ning hageja tõendab, et tal oleks olnud vereanalüüsi tulemuste järgi vaja tervist hiljem kontrollida, tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada, et hageja oleks teavitamise korral lasknud ka hiljem oma tervist kontrollida ja alustanud vajadusel kohe vajaliku raviga ning mh saanud hoiduda ka teiste isikute võimalikust nakatamisest.
  2. Juhul, kui kostja on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta

§ 103lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8.

aprilli

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17).
  2. Kolleegium selgitab, et juhul, kui kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist

§ 134lg 1 järgi.

Kolleegium leiab, et ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning et selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul hageja kostja rikkumise tõttu ennast ei ravinud. Kolleegium rõhutab, et kui kostja vastutab hagejale mittevaralise kahju tekitamise eest, tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kõiki asjaolusid. Kolleegium leiab, et kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja teadis C-viirushepatiidi kahtlusest mingil ajal pärast

  1. aastat ega pöördunud sellele vaatamata arsti poole, võib seda asjaolu arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel.
  2. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  3. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub hagejale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO mõista riigieelarvest välja 798 eurot (sh käibemaks 133 eurot). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 10 tundi, sh ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja õigusabi edasiseks kujundamiseks 1,5 tundi; hagejale ringkonnakohtu lahendi selgitamiseks ja kassatsioonkaebuse esitamise võimaluse arutamiseks 1 tund; praeguse asja kohtulahendite läbitöötamiseks ja kassatsioonkaebuse koostamiseks õigusliku analüüsi tegemiseks 2 tundi (esindaja suurendas eelnevate toimingutega seotud tasu 100% nende suure mahu tõttu); hagejaga kautsjoni tasumise arutamiseks ja analüüsi tutvustamiseks 0,5 tundi; kassatsioonkaebuse koostamiseks 4,5 tundi (esindaja suurendas eelneva toiminguga seotud tasu 100%, kuna vaidlus on õiguslikult ja sisuliselt mahukas); kostja kassatsioonkaebuse vastusega tutvumiseks 0,5 tundi. Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel osaliselt rahuldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas põhjendatud suurendada hageja esindaja tasu 100%. Taotlusest ega ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et riigi õigusabi osutamine praeguses asjas oleks olnud eriliselt töömahukas. Eelneva tõttu leiab kolleegium, et praeguses asjas tuleb kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest esindajale tasuks määrata koos käibemaksuga 486 eurot (9,5 tundi × 40 eurot × 1,2 + 0,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. 9

(10)2-15-8533 21. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.