KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-15551 Määruse tegemise aeg ja koht 05.10.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi XX ja YY avaldused l

) § 118 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 137 lg-le 1, lg 2 p-le 2, lg-le 3 ja § 123 lg-le 1. Menetlusosaliste seletustega ja dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et vanemate kooselust on sündinud 2 last, pere elab lahus alates 28.01.2017, 2017 augustist kuni detsembrini elasid lapsed isa nõudmisel korda mööda isa ja ema juures ning 5 alates 2017 detsembrist on lapsed olnud isa juures iga nädala kolmapäeva lõunast kuni neljapäeva hommikuni ja üle nädala reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni, mil isa lapsed lasteaeda viib. Kuna vanemad vaidlevad selle üle, kumma vanema juures peaksid lapsed elama ning mõlemad vanemad soovivad saada selles küsimuses laste suhtes ainuhooldusõigust, on kinnitamist leidnud asjaolu, et vanemad ei suuda ilma pingete ja erimeelsusteta nimetatus kokkulepet saavutada. Kohtu hinnangul ei ole laste huvides olukord, et lapsed elavad kordamööda võrdse aja kummagi vanema juures, nagu see toimus kuni 2017 detsembrini, sest lastel peab olema üks kindel kodu ja kodukord. Seega on põhjendatud lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes. Kuna lapsed on veel väikesed – poeg on 7-aastane ja tütar alles 5-aastane, lastega on tegelenud alates nende sünnist ema, kellega lastel on lähedane ja usalduslik kiindumussuhe, lapsed on kasvanud koos kogu nende elu, nad on üksteisele toeks ja abiks ning mänguseltsilisteks, on põhjendatud anda laste ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, sh elukoha määramise osas emale. Laste või ka ainult poja viibimiskoha hooldusõiguse andmist laste isale ei saa põhjendada sellega, et isa on pühendanud oma elu poja motokrossi treeningutele, on ehitanud Kohilasse motokrossi treeninguteks sisehalli ning treenib oma poega ja käib temaga kaasa võistlustel ja soovib, et laps kindlasti selle spordialaga tegeleks. Spordiga tegelemisel on küll tähtis osa laste kasvatamisel, kuid see ei saa olla ainuke ja määrav aspekt, mille järgi määrata vanemate hooldusõiguse küsimus selles, kummal vanemal on lapse viibimiskoha ainuhooldusõigus. Lisaks spordile on veel palju muid olulisi tahke, mida tuleb laste kasvatamisel ja nende elukäigu kujundamisel arvesse võtta, et nendest tublid ja vastutustundlikud inimesed kasvaks. Eelkõige on lastele olulised ikkagi hingeline seotus ja lähedus vanemaga ning ka õe-vennaga ja seejärel sportlikud saavutused ja sellega kaasnev. Arvestades asjaoluga, et vanemad vaidlevad selle üle, kuhu kooli peaks poeg sügisel minema ja millises lasteaias peaks tütar kuni koolini käima, on põhjendatud jätta ainuhooldusõigus laste emale, kellele jääb ka laste elu- ja viibimiskoha ainuhooldusõigus. Laste tervishoiuküsimustes pole põhjendatud vanemate ühist hooldusõigust lõpetada, sest selles osas vaidlust vanemate vahel ei ole. Laste tervist puudutavates küsimustes on vanemad suutelised kohtu hinnangul võtma vastu ühiseid ja laste parimates huvides tehtavaid otsuseid. Isa ja tema laste suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb juhinduda

§ 143lg-st 1.

Hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa lahus elavale vanemale alati tagada samasugust lastega suhtlemise ja kasvatamise õigust nagu see on lastega koos elaval vanemal, sest lastest lahus elamine vähendab paratamatult võimalust lastega koos olla. Vanemad peavad oma vanema õigusi teostades silmas pidama laste parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Lastega koos elav vanem on kohustatud üldjuhul lubama lastel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati laste ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema selles lastele emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada laste loomupärast suhet teise vanemaga. Kuna lapsed käivad praegu lasteaias, on põhjendatud määrata laste suhtluskord kindlaks eraldi kuni kooliminekuni ja sealt edasi kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus määras isa ja laste suhtluskorra arvestades käesolevaks ajaks väljakujunenud isa ja laste suhtlemise regulaarsust ja sagedust. Suhtluskord tagab mõlemale vanemale võimaluse veeta lastega nii vaba aega kui ka olla kontaktis lasteasutuse ja/või kooliga, kus lapsed käivad. Lisaks tuleb lubada mõlemal vanemal minna lastega reisile kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat teavitada. Reguleerida tuleb lastest eemalviibiva vanema suhtlemist lastega. Samas ei pea kohus põhjendatuks määrata, kuidas vanemad austavad laste kiindumust teise vanemasse ega halvusta 6 laste juuresolekul teist vanemat, samuti seda, et vanemad hoiduvad teise vanema suhtes vastumeelsuse kujundamisest. Avaldaja II määruskaebus

1. Avaldaja II esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus jättis Kohila Vallavalitsuse menetlusse kaasamata, vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes emale ning määras isa ja laste suhtlemiskorra ning teha uus määrus, millega kaasata menetlusse Kohila Vallavalitsus ning anda ainuhooldusõigus laste alalise viibimiskoha, lasteaia, koolivaliku ning huvialaringide määramise osas üle isale. Alternatiivselt, kui tütre osas ei ole ainuhooldusõiguse üleandmine isale põhjendatud, palub isa anda temale ainuhooldusõigus poja lasteaia, koolivaliku ning huvialaringide määramise osas. Avaldaja II palub määrata suhtluskord vastavalt isa avalduses taotletule. Avaldaja II ei vaidlusta maakohtu määrust osas, millega kohus jättis rahuldamata ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste tervishoiu küsimustes. Avaldaja II peab vajalikuks asja arutamist istungil ja lisas kaebusele vanemate vahelise e-kirjavahetuse. Menetluskulud palub avaldaja II jätta avaldaja I kanda. Jättes menetlusse kaasamata isa elukohajärgse eestkosteasutuse, rikkus maakohus menetlusnormi ning pani laste isa ebavõrdsesse olukorda võrreldes laste emaga. Asjas on tõendatud, et lapsed on suurema osa ajast elanud isa juures Kohilas. Mõlema vanema elukohajärgse kohaliku omavalitsuse kaasamine tagab võrdsuse vanemate vahel ja laste huvid. Maakohus jättis välja selgitamata tegeliku olukorra, jättis arvestamata laste huvidega ja rikkus põhjendamiskohustust. Vale on seisukoht, et laste emal on lastega lähedasem side. Vaadates isa poolt kohtule esitatud lastega suhtluse graafikut, nähtub, et lapsed on suurema osa ajast veetnud isaga. Laste ema töökoht on selline, et ema ei saa enne õhtut töölt ära tulla, aga isa töökoht võimaldab tööaegu ise valida, mistõttu on isa veetnud lastega suurema osa ajast kuni ema töölt tulekuni. Vanemate vaheline kirjavahetus tõendab, et emal ei ole plaaniski laste huvialadesse panustada. Nimetatu nähtub ka sellest, et ema esitas nõude laste viibimiskoha, koolivaliku ja tervishoiuküsimustes ainuhooldusõiguse saamiseks, mitte huvialaringide määramise osas. Isa arvates võidi lastele nende ärakuulamisel esitada kohtu poolt suunavaid küsimusi seoses elukoha eelistusega, kuna tegelik olukord näitab, et isa panus laste arengusse ja nendega koosveedetud aega on märgatavalt suurem ema panusest. On ilmselge, et kui isal on võimalus igapäevaselt lastega tegeleda, käia nendega treeningutel, õppida nendega ning veeta ka muul viisil vaba aega ja teisel vanemal ei ole töö eripära arvestades see võimalik ning ta ei ole sellest huvitatud, siis tuleks määruse tegemisel seda arvestada. Isa on emale korduvalt välja pakkunud, et ema võiks kolida Kohilasse ja siis võiks ühine hooldusõigus laste suhtes säilida. Maakohus on suhtluskorra määramisel jätnud laste huvid arvestamata. Kohus ei arvestanud poja treeningutega ja võistlustega. Laste ema pakkumine vahetada isaga suhtluskorras määratud päevad seoses võistlustega ema päevaga ära, ei võimalda isal lastega kvaliteetaega veeta. Lisaks on selge, et isal jääks lastega koosveedetud päevadest sel juhul väheseks, kuna pojal on pidevalt treeningud ja võistlused. On ilmselge, et laste ema nendest huvitatud ei ole ning kuna hetkel toimuvad treeningud ja võistlused ema aegadel, siis jääb lapse senine panus unarusse ning treeningutel ja võistlustel käimata. Ema poolt pojale pakutud džuudotrenn toimub lasteaias, mistõttu tegelikkuses ei panusta ema üldse laste huvialadesse ja sporti. Laste riiete pesemine, nende õigel ajal magamapanek ja toitmine ei ole piisav, et lapse huvid oleks rahuldatud. Avaldaja I määruskaebus
2. Avaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada resolutsiooni p 7 alapunktide a ja l osas ning määrata suhtluskord nende punktide osas selliselt, et kuni laste kooli 7 minekuni viibivad lapsed isa juures iga kalendriaasta paaritu nädala nädalavahetusel, st et isa võtab lapsed reede õhtul hiljemalt kell 18.00 lasteaiast ja viib lapsed lasteaeda esmaspäeva hommikul ning kummalgi vanemal on õigus temaga veedetaval ajal reisida lastega Euroopa Liidu liikmesriikides, samuti Norra Kuningriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis, kusjuures vanem teavitab teist vanemat kavandatavast reisist ja reisitingimustest vähemalt 1 kuu ette (sõidu- või lennuajad, sihtkoht, peatuspaik või hotell, reisiplaan). Vanem ei tohi koos lapsega Eestist lahkuda ilma teisele vanemale eelnevat teavet andmata. Nimetatud riikidest väljapoole sõitmiseks peab vanemal olema teise vanema notariaalselt tõestatud nõusolek. Muus osas avaldaja I maakohtu määrust ei vaidlusta. Avaldaja I palub jätta menetluskulud avaldaja II kanda ning tagastada avaldajale I enammakstud riigilõiv samale kontole, millelt see on tasutud. Ema hinnangul on määruse resolutsiooni p 7 mitmeti mõistetav ja mittetäidetav alapunkti a osas, kuna mõnes kuus võib olla 5 nädalavahetust, mis lööks segamini nädalate arvestuse. Alapunkti l sõnastuse järgi ei ole määrus täidetav, sest ei reguleeri puhkuse korda (millal ja millistel tingimustel võib kumbki vanem reisile sõita, kas ja kuidas see isa õigus haakub ema õigusega määrata lapse viibimiskohta, kas ja kuidas see ema õigus haakub isa graafikujärgse õigusega lastega aega veeta) ning sunnib vanemaid kokkulepeteks, mis ei tohi olla kohtulahendi resolutsiooniks. Kuna avaldaja I tasus kaebuse esitamisel ekslikult 50 eurot, palub avaldaja I tagastada enammakstud riigilõiv samale kontole, millelt see on üle kantud. Edasine menetluse käik
3. Lapse ema palub jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.
4. Lapse isa nõustub ema määruskaebusega, kuid palub suhtluskorra sõnastamisel arvestada ka isa määruskaebuses toodud nõuetega. Isa palub suhtluskorra alapunkti l lisada, et vanem, kelle käes on lapse reisidokument või ID-kaart, kohustub need andma reisida soovivale vanemale, ID-kaart tuleb anda ka juhul, kui vanem soovib reisida Eesti-siseselt. Isa lisas vastusele täiendava kirjavahetuse vanemate vahel.
5. Mustamäe Linnaosa Valitsus ei nõustu isa määruskaebuses tooduga ja toetab ema määruskaebust. Eestkosteasutus leiab, et maakohus on teinud põhjendatud ja kaalutletud otsuse, andes laste viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes ainuhooldusõiguse üle laste emale.
6. Lapse määratud korras esindaja peab vaidlustatud määrust laste huvidele vastavaks ja ei näe vajadust, lähtudes laste huvidest, määrust tühistada või olulisemalt muuta.
7. Maakohus jättis kaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8. 22.08.2018 palus ringkonnakohus eestkosteasutusel Kohila Vallavalitsusel esitada oma seisukoht ja arvamus käesolevas asjas esitatud määruskaebuste osas.
9. 04.09.2018 vastuses andis eestkosteasutus teada, et Kohila Vallavalitsuse esindaja on kohtunud ja külastanud isa Kohilas asuvat kodu kahel korral (2018 märtsis isa 2-toalist üürikorterit ja 29.08.2018 isa 3-toalist korterit). Eestkosteasutuse sõnul on isa igati toimetulev lapsevanem, kes suudab pakkuda lastele häid elutingimusi ning pühendub lastele huvialadega tegelemise võimaluste tagamisele. Sama saab asjas kogutud materjali põhjal järeldada Tallinnas elava laste ema kohta. Oluline on kindlasti arvestada kohtumenetluses välja selgitatud laste arvamust, mille kohaselt võiks jätkuda neile juba harjumuseks saanud elukorraldus. Sellisteks 8 kahtlusteks, et laste arvamust oleks küsitud selliseid küsimusi kasutades, et lapsed annaks soovitud vastuseid, ei ole alust. Seega leiab eestkosteasutus, et praeguse laste toimiva elukorralduse muutmine ei ole laste parimates huvides. Küll aga oleks kindlasti vajalik täpsustada maakohtu määruse suhtluskorra punkti a selliselt nagu on toonud välja ema oma kaebuses. Ringkonnakohtu seisukoht
10. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus lõpetas ema ja isa ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha (sh elukoha) ja koolivaliku määramise osas ning andis laste hooldusõiguse viibimiskoha (sh elukoha) ja koolivaliku määramise osas üle laste emale; samuti osas, millega kohus määras kindlaks isa ja laste suhtluskorra. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata ema avalduse lõpetada ühine hooldusõigus laste tervishoiuküsimustes. Kohtumäärus on selles osas jõustunud.
11. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et isa määruskaebus on põhjendatud osas, milles maakohus jättis Kohila Vallavalitsuse seisukoha menetluses välja selgitamata. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Muud isa määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Laste ema määruskaebus tuleb rahuldada ning täpsustada isa ja laste suhtluskorda alapunktide a ja l osas. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 ple 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muus osas muutmata. Ema määruskaebus kuulub rahuldamisele ja isa määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
12. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha avaldaja II taotluste suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung ja võtta vastu täiendavad tõendid. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe. TsMS § 667 lg 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik.
13. Lapse isa on määruskaebuse menetluses esitanud täiendavate tõenditena ema ja isa vahelised e-kirjavahetused 11.05, 14.05 ja 28.05.2018 (tl 164-165, 181), millega ta soovib tõendada, et ema ei hooli laste huviringidest ja õppimisest ning et ema ei andnud laste ID-kaarte Saaremaale lendamiseks, mistõttu lapsed kurvastasid. Kuna TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, võtab ringkonnakohus isa poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde. Samas ei nõustu ringkonnakohus isa seisukohaga, et 11.05 ja 14.05.2018 kirjavahetusest nähtuks ema hoolimatus laste suhtes. Nimetatud kirjadest nähtub ringkonnakohtu arvates, et laste vanemate omavaheline läbisaamine on halb ja vanemad ei suuda lastega suhtlemise korraldamises rahumeelselt kokkuleppele jõuda. 28.05.2018 kirjavahetusest nähtub pigem isa soov veeta lastega aega suhtlemiskorra välisel ajal.
14. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on avaldaja I poolt esitatud määruskaebuselt 23.05.2018 tasutud riigilõiv 50 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 7 alusel tuleb avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas tasuda riigilõivu 10 eurot. Kuna avaldaja I vaidlustab maakohtu määruse suhtluskorra osas, tuli kaebuselt tasuda riigilõivu 10 eurot. Seega kuulub 9 avaldaja I taotlusel määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 50 eurot enamtasutud lõiv 40 eurot tagastamisele XX arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX TsMS § 150 lg 1 p 1 ning lg-te 4 ja 6 alusel.
15. Vastuseks avaldaja II määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
16. Määruskaebuse etteheide maakohtule Kohila Vallavalitsuse kaasamata jätmise osas on iseenesest põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et lapsed on elanud perioodil 2017 augustist kuni aasta lõpuni korda mööda nii ema juures Tallinnas kui isa juures Kohilas. Kuivõrd praegusel juhul on vanemate vahel vaidlus selles, kas lapsed peaksid elama isa juures Kohilas, kus nad on teatud perioodidel elanud või ema juures Tallinnas, kus nad on enamuse elust elanud, siis on põhjendatud küsida lapsi puudutavas asjas laste isa elukohajärgse vallavalitsuse arvamust, sest see aitab ilmselt kaasa asja õigesti lahendamisele. Seetõttu küsis ringkonnakohus TsMS § 552 lg 2 alusel seisukoha vaidlustatud määruse ja määruskaebuste osas ka Kohila Vallavalitsuselt. Viimase hinnangul on laste isa igati toimetulev lapsevanem, kes suudab pakkuda lastele häid elutingimusi ning pühendub lastele huvialadega tegelemise võimaluste tagamisele, kuid arvestades laste huve on siiski põhjendatud nende praeguse elukorralduse (s.o laste viibimiskoha jätmine laste ema juurde) säilitamine.
17. Ringkonnakohus ei nõustu laste isa arvamusega, et lastele võidi nende ärakuulamisel esitada kohtu poolt suunavaid küsimusi seoses elukoha eelistusega. Alaealiste ärakuulamise protokollist (tl 109) nähtub, et ärakuulamise juures viibisid nii laste määratud korras esindaja kui ka kohaliku omavalitsuse esindaja, kellest kumbki ei ole isa kahtlusi kinnitanud. Laste määratud korras esindaja ja eestkosteasutuse esindaja on vastustes määruskaebustele leidnud, et lähtudes laste vajadusest ei näe nad vajadust maakohtu lahendit tühistada või oluliselt muuta.
18. Põhjendatud ei ole ka laste isa seisukoht, et maakohus jättis asjas välja selgitamata tegeliku olukorra ja arvestamata laste huvidega nii hooldusõiguse kui suhtlemiskorra üle otsustamisel. Hooldusõigust puudutavas osas vaidlevad vanemad praegusel juhul selle üle, kas asjas oli õige lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha (sh elukoha) ja koolivaliku määramise osas ning anda nimetatud osas hooldusõigus üle laste emale. Alternatiivselt leiab isa, et talle tuleks anda ainuhooldusõigus poja viibimiskoha, koolivaliku ja huvialaringide määramise osas. Suhtlemiskorda puudutavas osas palub laste isa kehtestada ema ja laste vaheline suhtluskord selliselt, et lapsed viibiksid igal paarisnädalavahetusel reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni emaga või alternatiivselt kehtestada suhtluskord selliselt, et tööpäevadel elab tütar ema juures Tallinnas ning poeg isa juures Kohilas. 25.

§ 137

lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

§ 143

lg 2¹ sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Vanemate hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendab kohus TsMS § 550 lg 1 10 p 2 järgi hagita perekonnaasjana. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-187-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (vt nt hagita perekonnaasja kohta Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Nii hooldusõiguse üle otsustamisel kui ka suhtluskorra määramisel on esimese astme kohtul seega ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb laste isa suhtes lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda laste emale üle ainuhooldusõigus määrata laste viibimiskoht (sh elukoht) ning koolivalik, ning otsustust määrata kindlaks isa ja laste vaheline suhtluskord. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel laste ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Avaldaja II määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus on võtnud asjakohasel määral arvesse ka ema elukohajärgse eestkosteasutuse arvamust. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Asjaolu, et maakohus ei selgitanud välja laste isa elukohajärgse eestkosteasutuse seisukohta, ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Ringkonnakohus küsis seisukoha vaidlustatud määruse ja määruskaebuste osas ka isa elukohajärgselt eestkosteasutuselt, kes arvestades laste huve leidis samuti, et põhjendatud on laste praeguse elukorralduse säilitamine.
2. Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (Riigikohtu 07.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21). Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et laste huvides on lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda laste emale otsustusõigus laste elu- ja viibimiskoha ning koolivaliku üle.
3. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et laste elu- ja viibimiskoha ja koolivaliku määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda siiani faktiliselt (vähemalt võrdses mahus isaga) teostanud, ei oleks laste huvides. Toimiku materjalidest nähtub, et mõlemad vanemad hoolivad oma lastest väga ja suudavad neile ka häid elutingimusi pakkuda, kuid ei suuda omavahel ilma vaidlusteta laste elu- ja viibimiskohas ning koolivaliku üle otsustamise osas kokkuleppele jõuda. Siiski on praeguseks laste elukorraldus väljakujunenud selliselt, et üle nädala reede õhtust esmaspäeva hommikuni ning iga kolmapäeva pärastlõunast neljapäeva hommikuni viibivad lapsed isa juures. Võttes arvesse väljakujunenud olukorda ja seda, et selle aasta septembris läks üks lastest kooli, on põhjendatud säilitada praegune toimiv elukorraldus, sh anda emale üle ainuhooldusõigus laste viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes. Nõustuda ei saa laste isa hinnanguga, et ema ei hooli lastest, kuna tema töökoht ei võimalda enne õhtut töölt ära tulla ja siis peab ema juba söögiga ja muude asjadega tegelema, mistõttu ema ei ole ka huvitatud laste huvitegevusest ega treeningutest. Isa on läbivalt kogu menetluse jooksul põhjendanud laste Kohilasse kolimise soovi asjaoluga, et poeg tegeleb motospordiga. Määruskaebuses on isa selgitanud, et pojal on pidevalt treeningud 11 ning võistlused. Pigem ei saa laste isa soovi sisustada 7-aastase poja ja 6-aastase tütre iga vaba hetke hobi, huvitegevuse või õppimisega, pidada laste parematest vajadustest lähtuvaks. Kindlasti väärib tunnustust vanema soov toetada laste harrastusi ja panustada neisse olulisi rahalisi ressursse, kuid arvestades laste vanust on neile vajalik ka piisav mängu- ja puhkeaeg.
4. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et laste või ka ainult poja viibimiskoha hooldusõiguse andmist laste isale ei saa põhjendada sellega, et isa on pühendanud oma elu poja motokrossi hobiga tegelemisele. Spordiga tegelemisel on tähtis osa laste kasvatamisel, kuid see ei saa olla määrav aspekt, mille järgi määrata vanemate hooldusõiguse küsimus. Arvestades, et lapsed on senini koos kasvanud ning nende väikest vanusevahet, head läbisaamist ja lähedast suhet, mis nähtub muuhulgas laste endi poolt ärakuulamisel antud ütlustest („Õde on mulle hea sõber“; „Ma saan oma vennaga hästi läbi, me mängime koos“), ei saa põhjendatuks ja laste huvidele vastavaks pidada ka isa alternatiivset soovi anda üksnes poja osas ainuotsustusõigus tema viibimiskoha (sh elukoha), koolivaliku ja harrastustegevuste üle otsustamise osas talle.
5. Kuivõrd laste viibimiskoha (sh elukoha) osas ja koolivaliku küsimustes on eeltoodust tulenevalt maakohtu määrus põhjendatud, siis määras maakohus põhjendatult kindlaks ka laste ja isa suhtluskorra. Suhtluskorra määramisel ei ole maakohus kaalumispiire ületanud ega oluliselt menetlusnorme rikkunud. Samas saab laste ja vanema suhtluskorra vaidluses ringkonnakohus lisaks muuta maakohtu määratud suhtluskorda juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mille põhjal ei ole senine kord enam piisavalt kooskõlas laste huvidega.
6. Vastuseks avaldaja I määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Ringkonnakohus leiab, et laste isa ja laste suhtlemise korda tuleb osaliselt muuta vastavalt ema määruskaebuses ja isa vastuses kaebusele esitatud täpsustustele. Laste ema palub oma määruskaebuses maakohtu määratud suhtluskorda muuta nende punktide a ja l osas selliselt, et kuni laste kooliminekuni viibivad lapsed isa juures iga kalendriaasta paaritu nädala nädalavahetusel, st et isa võtab lapsed reede õhtul hiljemalt kell 18.00 lasteaiast ja viib lapsed lasteaeda esmaspäeva hommikul ning kummalgi vanemal on õigus temaga veedetaval ajal reisida lastega Euroopa Liidu liikmesriikides, samuti Norra Kuningriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis, kusjuures vanem teavitab teist vanemat kavandatavast reisist ja reisitingimustest vähemalt 1 kuu ette (sõidu- või lennuajad, sihtkoht, peatuspaik või hotell, reisiplaan). Vanem ei tohi koos lapsega Eestist lahkuda ilma teisele vanemale eelnevat teavet andmata. Nimetatud riikidest väljapoole sõitmiseks peab vanemal olema teise vanema notariaalselt tõestatud nõusolek. Laste isa nõustub ema poolt toodud sõnastusega, kuid palub omakorda lisada suhtluskorra punkti l lause, et vanem, kelle käes on laste reisidokument või ID-kaart, kohustub need andma reisida soovivale vanemale ning ID-kaart tuleb anda ka juhul, kui vanem soovib reisida Eesti-siseselt. Arvestades eeltoodust ja asjaolu, et üks lastest ei käi enam sellest sügisest lasteaias, täpsustab ringkonnakohus laste ja isa suhtluskorra sõnastust vastavalt.
8. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega (TsMS § 654 lg 6).
9. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrust tuleb osaliselt muuta YY ning R ja NN suhtlemise korra reguleerimise osas, muus osas tuleb jätta määrus 12 muutmata, avaldaja II määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ja avaldaja I määruskaebus kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
11. TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 13