Obsah (6)

§ 126§ 181§ 319§ 289§ 7§ 309

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2018 Tallinna kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-2684 (kohtueelses menetluses 17230100101) Kohtukoosseis kohtun

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; 4.

§ 181

lg 1 alusel jätta riigi kanda menetluskulud:  kaitsjale makstud tasu 714.00 eurot;  ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiisikulu 255.00 eurot. Edasikaebekord Kui kohtumenetluse pool soovib esitada apellatsiooni, siis

§ 319

kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 15.10.2018.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis 15.10.
2. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.
3. Süüdistuse sisu M V´t süüdistatakse selles, et tema 07.01.2017 kella 18 paiku avalikus kohas, Tallinnas xxx maja taga, lõi oma ema A V segaverelisele koerale L ühe korra jalaga eestpoolt kahe esikäpa vahele rindkere piirkonda, tekitades kopsuturse, rinnalihase ja maksa muljumise, vasakule rinnalülide ja roidekaare piirkonda suure verevalumi, maksas verevalumid, vasaku kopsusagara verevalumid. Sellise tegevusega põhjustas M V koera surma. Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, V arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud (lubatud looma hukkamine) ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Oma tegevusega pani M V toime looma suhtes lubamatu teo avalikus kohas, s.o. KarS § 264 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, olles varem 21.01.2016 Harju Maakohtu poolt karistatud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kehalise väärkohtlemise eest, 07.01.2017 kella 22 paiku Tallinnas xxx korteris lõi oma ema A Vle 5-6 korda rusikaga vastu pead parema poole silma, põsesarna, oimu ja nina piirkonda, tõmbas kahel korral peast juukseid ja surus oma sõrmi kannatanule kurku. Sellise tegevusega M V tekitas A Vle füüsilist valu ja tervisekahjustused: xxx. Oma tegevusega pani M V toime kehalise väärkohtlemise, s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Kohtuotsuse põhjendused ja karistus Kohus, tutvunud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega, asub seisukohale, et süüdistuses näidatud kuritegude toimepanemine M V poolt ei ole tõendamist leidnud. Kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus esmalt küsimuse, kas aset on leidnud teod, milles süüdistatavat süüstatakse. Seejärel, kas aset leidnud teod on toime pannud süüdistatav ning kas süüdistatav on süüdi nende kuritegude toimepanemises. 2.
5. Looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas, s.o KarS § 264 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu 2 KarS § 264 lg 1 p 2 näeb ette vastutuse looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest avalikus kohas. Koosseisu objektiivse külje moodustab looma suhtes lubamatu teo toimepanemine, kas avalikus kohas või julmal viisil. Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, V arvatud loomakaitseseaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust. Looma suhtes lubamatu teo toimepanemist avalikus kohas tõendab 07.01.2017.a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga. Vaatluse käigus tuvastati, et Tallinnas xxx maja taga kõnniteel vedeleb, osaliselt lumega kaetult, musta värvi lokkis karvaga koera korjus. Looma pikkus ninast sabaotsani oli umbes meeter ja kaelas oli tal kaelarihm. Visuaalsed vigastused loomal puudusid (tl 20-23). MTÜ Tallinna Varjupaiga loomaarsti poolt koostatud lahangu protokolli kohaselt on koera omanikud A V ja M V. Lahangujärgse diagnoosi kohaselt esineb loomal rinnalihaste ja maksa muljumine, traumajärgne põrutus ja kopsuturse. Lahangu protokollist nähtub, et loom on surnud peksmise käigus saadud vigastustesse ning surma põhjuseks on kopsuturse (tl 24-25). Uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et koera suhtes on toime pandud lubamatu tegu ehk koera peksmine ning selle teoga on põhjustatud looma hukkumine. Kuna looma korjus leiti Tallinnas xxx maja taga kõnniteelt, siis on tegu toime pandud avalikus kohas. Seega on aset leidnud KarS § 264 lg 1 p-s 2 kirjeldatud süütegu. 2.
6. Kehaline väärkohtlemine, s.o teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu KarS § 121 lg 2 p 2 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Paragrahvi punkt 3 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud korduvalt. Koosseisu objektiivsest küljest peab olema tegu kas teise inimese tervise kahjustamisega või valu tekitava kehalise väärkohtlemisega. Tervise kahjustamine on kirjanduses valitseva seisukoha järgi tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise Ftsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Kehaline väärkohtlemine moodustab koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu.1 Riigikohus on lahendis 3-1-1-50-13 p 12 selgitanud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Subjektiivsest küljest on koosseis täidetud juhul, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Lähisuhe on kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea sisaldama füüsilist lähedust.2 Korduvus on koosseisu tähenduses kehalise väärkohtlemise varasem J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötaud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, lk 384-
7. 2 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 554 SE seletuskiri, lk 51 https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad/ 1 3 toimepanemine, sõltumata kas selle eest on karistatud või mitte. Täpsemini on tegemist vastutust raskendava erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 3 mõttes.3 Kannatanu A Vl esinenud kehavigastusi tõendab 09.01.2017.a koostatud isiku läbivaatuse protokoll. Läbivaatuse käigus tuvastati, et kannatanu A V parema silma ümber on tumelillakas tursunud hematoom, vasakul ninasõõrmel kärnastunud marrastus, vasaku ninasõõrme juures kriimustus, parema ninasõõrme juures kriimustused, parema kulmu kohal punased täpikujulised verevalumid, paremal oimupiirkonnas suur kollakas rohekas verevalum, paremal oimupiirkonnas juuksepiiril punased täppverevalumid, paremal põsesarnal lillakas verevalum, alumisel ja ülemisel huulel Vstpoolt marrastused ja pealael kärnastunud haavad (tl 26-27). Kehalise väärkohtlemise toimepanemist tõendab lisaks 07.01.2017 kell 22:57 patrullpolitseinik R P’i poolt täidetud lähisuhtevägivalla infoleht, mille kohaselt on kannatanu A V elukohas tema suhtes toime pandud füüsiline väärkohtlemine (tl 28-29). 07.01.2017.a kell 23:30 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et sündmuskohaks olevas korteris aadressil Tallinn, xxx esinevad visuaalselt erineva vanusega lõhkumisjäljed. Seega ei ole konkreetselt tuvastatud, et need lõhkumisjäljed on tekkinud 07.01.2017.a õhtul. Protokolli kohaselt istub elutoa diivanil alkoholijoobetunnustega ja –lõhnadega A V. Naisterahva nägu ja käed on verekahtlaselt määrdunud, nina all hüübinud veretaoline määrdumine ja pealael juukselahus vigastus. Diivani ees on põrandal salkudena juuksed ja laual on kiirabikaart kuupäevaga 07.01.2017.a (tl 30-39). Tallinna Kiirabi poolt edastatud kiirabikaardi Vtrükk tõendab 07.01.2017.a kiirabi Vkutset A Vle aadressile xxx 70-20 (tl 40-42). Eelpool toodud tõendid tõendavad kannatanu A V suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Tegemist on A V tervise kahjustamisega, sest tal esinevad kehalised vigastused. Seega on aset leidnud KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud süütegu. Süüteo kvalifikatsioonile, st kas tegemist on kehalise väärkohtlemisega, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, annab kohus hinnangu järgneva analüüsi käigus. 2.
8. Süüdistatav M V poolt temale süüks arvatud tegude toimepanemine Esmalt märgib kohus, et süüdistatav M V ei tunnista oma süüd talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises (tl 12-19). Kannatanu A V andis kohtuliku arutamise käigus kokkuvõtlikult järgmised ütlused. 07.01.2017.a päeval oli ta üksi kodus. Oma poega M Vt nägi ta sel päeval üks kord kella 10 paiku. Ütluste järgi poeg helistas talle ja kannatanu kutsus ta enda juurde. Kannatanu läks õhtul 7 või poole 7 ajal koeraga jalutama. Koeral oli komme maast konte otsida ja kannatanu oli teda varem ka selle eest toginud. Kannatanu togis jalaga oma koera ja nähtavasti liiga kõvasti, sest koer hakkas vaaruma. Kannatanu jooksis majja abi otsima, kuna tal ei olnud telefoni käepärast ja ta oli ka alkoholi tarvitanud. Sündmuskohale tuli oma koeraga jalutanud G K. Kannatanu ütluste kohaselt ei saanud ta rääkida inimesele, kes elab tema naabruses, et ta kogemata ise tappis oma koera. Kuna kõik teavad naabruses, et tema poeg on tema suhtes vägivaldne olnud ja ta oli alkoholi tarvitanud, siis ütles ta, et keegi tappis. Ütluste järgi oli ta oma poja peale pahane, sest ta palus teda korduvalt, et ta ei elaks narkomaanist naisega. G K kutsus politsei. Politsei saabudes ütles kannatanu, et tema poeg tappis koera, sest ta oli sel hetkel šokis, kuna ta armastas oma koera väga ning tal oli poja vastu viha, et poeg eelistab temale narkomaani. Kannatanu ütluse järgi mõtles ta, et las poeg istub pool aastat veel vangis (eeldas, et sellise karistuse ta ehk saab), sest ta ei kuula tema sõna. Kohtuistungil ülekuulamise käigus kinnitas J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötaud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, lk 386 3 4 kannatanu A V, et hoopis tema lõi jalaga koera ning ta on teda ka eelnevalt löönud. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt helistas tema poeg laupäeval 07.01.2017 talle ja tuli läbi ning kannatanu palus, et ta jääks ööseks tema juurde, kuna ta (A. V) oli peksa saanud ja raskes emotsionaalses seisundis. Ütluste kohaselt helistas poeg pärast koeraga juhtunut ning oma pojaga ta enne koeraga juhtunud ei suhelnud ja enne koeraga juhtunut ta oma poega ka ei näinud. Kui politsei oli kohal käinud ja ära läinud, siis oli kannatanu oma sõnade kohaselt kohutavalt šokis, et ta ise oma kalli koera tappis. Ta oli juba alkoholi joonud, aga see oli otsas ja siis läks ta xxx peatuse xxx poodi alkoholi juurde ostma. Ütluste järgi olid poe juures joodikud ja kannatanu ärritas neid, tuli kaklus ning nad lõid kannatanut pea piirkonda. Kohtuistungil antud ütlustes avaldab kannatanu, et eeluurimisel antud ütlustes kirjeldatud sündmuste käik ei ole aset leidnud ning oma vigastused sai ta joodikutelt, kui läks xx xxx uut alkoholi ostma. Seejärel läks kannatanu koju ja tema poeg helistas talle. Kannatanu kutsus poja enda juurde, sest tema koer on tapetud, teda on löödud ja ta vajab poja tuge. Ütluste kohaselt poeg tuli, kuid suhtus juhtunusse külmalt ja ei tahtnud sinna jääda. Seejärel kutsus kannatanu ülevalt naabri L appi, et ta aitaks pojale selgeks teha, et ta peab oma ema juurde jääma. Kannatanu sõnade kohaselt poeg tema juurde sel õhtul ei jäänud ja oli tema juures ainult 10 minutit. Ütluste kohaselt süüdistatav sel õhtul tema suhtes vägivalda ei tarvitanud ja temalt raha ei küsinud ning 09.01.2017.a politseis antud ütlused on selles osas peaaegu tervikuna valed (tl 12-19). Prokurör esitas kohtuistungil taotluse jätta kannatanu A V ütlused tõendikogumist V, kuna need on vastuolulised. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-131-13 p-s 11 märkinud järgmist: Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kirjeldatud arusaam põhineb eeskätt tõdemusel, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi, muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest olukorras, kus ta on juba valetanud, ei ole piisavat alust uskuda, et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Seda ka olenemata vastuolude puudumisest tema poolt kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlusel räägitu vahel. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kohta on Riigikohus kohtuasjas nr 3-1-1-100-15 p 16 nentinud järgmist: Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega.

§ 289

lg 3 alusel võib ristküsitluse käigus avaldada usaldusväärsuse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kohtuliku arutamise käigus on kohtu loal avaldatud A V 09.01.2017.a eeluurimisel antud ütlustest lauseid, mis on vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Esmalt avaldati kohtuistungil kannatanu ülekuulamise protokollist koera löömist puudutavad laused. Nende kohaselt ütles kannatanu, et ta läks V, xxx maja taha ja õige pea tuli M vihaselt järgi ja ütles, et kas tõesti nii vähe kavatsesid raha anda ja koheselt lõi tugeva 5 jalahoobi koerale rinnapiirkonda. M lõi jalaga koera eestpoolt kahe esikäpa vahele, südame juurde. Seejärel avaldati vastuolude selgitamiseks kannatanu ülekuulamise protokollist tema enda löömist puudutavad laused. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt läks M 22.00-23.30 paiku midagi ütlemata kannatanule kallale. Kannatanu oli diivanil, tõmbas end kägarasse ja M lõi teda rusikaga 5-6 korda pea ja näo paremale poolele, silmapiirkonda, põsesarna piirkonda, oimupiirkonda, ninapiirkonda. Kannatanu tundis löökidest tugevat füüsilist valu ning näkku, huultele ja pähe tekkisid vigastused, nägu oli verine. Seejärel hakkas süüdistatav kannatanult juukseid peast V tõmbama, tõmbas peast kaks korda juuksepahmakaid ning samal ajal surus talle sõrmed suhu ja kurku. Viimasena avaldati kannatanu ülekuulamise protokollist laused, mis puudutasid M V pool raha küsimist. Ütluste kohaselt astus süüdistatav korterisse, tuli elutuppa ja küsis raha, et sööki osta. Kannatanu ütles, et puhvetkapis on 20 eurot, kuid süüdistatava jaoks oli seda liige vähe. Seejärel võttis kannatanu koera ja lipsas korterist koos koeraga V, süüdistatav jäi korterisse raha otsima. Kohtuistungil avaldas kannatanu, et süüdistatav sel hetkel raha otsida ei saanud, sest teda tegelikult korteris ei olnud ning ta tuli alles pärast seda, kui koer oli tapetud ja ta oli löömingusse sattunud. Eeluurimisel antud ütlustes väitis kannatanu veel, et ta läks esikusse ja andis jope taskust süüdistatavale 75 eurot ning seejärel läks süüdistatav korterist V. Kohus leiab, et kannatanu A V poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes on diametraalselt lahknevad erinevused. Kohtueelses menetluses antud ütlustes väitis kannatanu, et tema koera tappis tema poeg, kuna neil oli raha andmise pärast tüli. Kohtuistungil väitis kannatanu aga, et koera tappis tema ise ning ta on oma koera ka varasemalt löönud. Koera tapmises süüdistas ta oma poega M Vt seetõttu, et ta oli tema peale vihane. Kohus leiab, et nimetatud vastuolu on märkimisväärne ja toimepandud süüteo kirjeldamise seisukohalt äärmiselt oluline. Kehalise väärkohtlemise osas andis kannatanu kohtuliku arutamise käigus ja kohtueelses menetluses samuti kardinaalselt vastupidiseid ütlusi. Kohtueelses menetluses väitis kannatanu, et tema poeg M V tuli talle kallale ja põhjustas kehalised vigastused. Kohtumenetluses väitis aga, et ta sai oma vigastused xx xx poe juures toimunud kakluse käigus, kui ta ärritas poe juures olnud joodikuid. Kannatanu on kohtule selgitanud, et ta on andnud menetluse käigus niivõrd erinevaid ütlusi seetõttu, et ta oli oma poja peale vihane ning ta teadis, et süüdistatava varasema mineviku tõttu tunduvad tema ütlused usaldusväärsed. Lisaks ei tahtnud ta tunnistada, et tema ise tappis oma koera ning provotseeris tüli xxx poe juures. Samuti on kannatanu väljendanud oma ütlustes soovi, et poeg M V istuks veel pool aastat vangis, sest see aitaks teda eemale hoida tema elukaaslasest ning kannatanu hakkaks ehk oma ema sõna kuulama. Kuigi kannatanu on kohtule selgitanud ütluste erinevuse põhjust, siis leiab kohus, et kannatanu A V poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Olukorras, kus kannatanu on kohtueelses menetluses antud ütlustes valetanud, puudub kohtul piisav alus uskuda, et kannatanu poolt kohtumenetluses antud ütlused vastavad tõele. Kohtu kahtlust kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta tugevdab ka teabesalvestise vaatlusprotokoll 07.01.2017.a kell 18:37 tehtud kõnest häirekeskusele, kus kannatanu ütleb, et tema tuttav peksis tema koera ja nüüd on koer surnud. Samas keeldus kannatanu häirekeskusele ütlemast, kes see tuttav on ning lubas selle tuttava nime öelda üksnes koha peal (tl 43-44). Kohtule jääb sellisest käitumisest mulje, et kannatanu ei olnud veel kindel, mida politseile täpselt rääkida. Kui teo oleks toime pannud M V nagu seda kanntanu hiljem ka politseile väitis, siis jääb arusaamatuks, miks ei saanud ta seda häirekeskusele kohe öelda. Väidetavalt soovis ta, et tema poeg vangistataks lühikeseks perioodiks. Järgmises kõnes häirekeskusele, s.o kõnes 07.01.2017.a kell 22:50 ütleb kannatanu juba konkreetselt, et tema poeg tappis tema koera ning nüüd tuli ta tagasi tema korterisse ja võttis talt jõuga sularaha nii, et kannatanu on verine. Kannatanu sõnade kohaselt peksis tema poeg M V teda rusikatega näkku. Kohus leiab, et häirekeskusesse tehtud kõned tõendavad samuti asjaolu, et kannatanu poolt antud ütlusi ei saa 6 pidada usaldusväärseks. Eelneva tõttu leiab kohus, et ütluste diametraalse lahknevuse tõttu tuleb kannatanu A V poolt antud ütlused tervikuna tõendikogumist V jätta. Kohtuliku arutamise käigus on ütlusi andnud lisaks mitmed tunnistajad. Tunnistaja L S ütluste kohaselt käis ta 07.01.2017.a kannatanu A V korteris, sest kannatanu tuli tema ukse taha ja palus tal minna. Tunnistaja rääkis korteris diivani peal istuva M Vga, kes istus rahulikult ja oli isegi pisut imestunud. Tunnistaja rääkis Mile, et ema on närvis ja palus tal teise tuppa minna, M lahkus. Seejärel rääkis tunnistaja kannatanuga koerast, aga tunnistaja ei saanud täpselt aru, kas koer tapeti või ta suri ise. Samuti ei öelnud kannatanu tunnistajale, et tema suhtes on vägivalda tarvitatud. Tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati siinkohal tunnistaja poolt kohtueelses menetluses öeldud järgnev lause: „Ta ütles, et M tappis koera ja nüüd tahab tappa mind.“ Kohtuistungil antud ütluste järgi ei mäleta tunnistaja, et selline asi oleks olnud ning ta ei saanud seda öelda, sest ta pole seda kuulnud. Samuti ütleb tunnistaja, et võib-olla formuleeris ta ise midagi valesti, sest ta ei olnud sellel õhtul päris kaine. Kohus leiab, et tunnistaja L S ütlused tuleb osaliselt tõendikogumist V jätta, sest tema ütlustes esinevad tõsised vastuolud. Kohtueelses menetluses on tunnistaja konkreetselt öelnud, et kannatanu ütles, et süüdistatav tappis tema koera ja tahab nüüd tappa teda. Kohtuliku arutamise käigus väidab tunnistaja, et tema pole sellist asja kunagi kuulnud. Seega on tunnistaja ütlused kardinaalselt erinevad. Tunnistaja kinnitab, et ta ei mäleta täpselt, mida kannatanu talle rääkis ning ta võis selle lause ise valesti formuleerida. Samuti tunnistab tunnistaja, et ta ei olnud sellel õhtul päris kaine. Need asjaolud koostoimes seavad kahtluse alla tunnistaja usaldusväärsuse. Alkoholi joomisest tingituna võib tunnistaja mäletada asju valesti ning ta ei pruugigi asju mäletada täpselt nii nagu need tegelikult olid, seetõttu on ka põhjendatud tema ütlusi tõendina osaliselt mitte arvestada. Küll on usaldusväärne tunnistaja poolt antud ütlused selles osas, et M V siiski A. V korteris viibis. Tunnistaja sõnul oli ta rahulik ja isegi imestunud tunnistaja saabumise üle. Seda, et M V käis ema tol päeval rahustamas, kinnitas oma viimases sõnas ka M. V ise, selgitades, et ta ei pidanud seda nii oluliseks, et seda varem öelda. Kohtumenetluses on lisaks ütlusi andnud 07.01.2017.a koera juhtumi osas sündmuskohal Vkutsel käinud politseinik E E. Tunnistaja käis politseinikuna Vkutsel seoses loomaga, et keegi lõi koera. Sündmuskohal oli koer lume sees, seal oli ka politseipatrull. A V istus patrullautos. Tunnistaja uuris A V käest, mis juhtus, tuttav olevat raha küsinud ja keeldumise peale löönud jalaga koera ja ära läinud. Kes see tuttav oli, siis ta alguses ei öelnud, pärast politsei küsimise peale, kas see oli tema poeg, siis A. V seda kinnitas. Avaldust ei tahtnud teha, tahtis koju minna ja lubas mingi teine päev politseisse tulla ütlusi andma (tl 12-19). Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja usaldusväärsuses ja selles, et ta räägib tõtt, kuid tunnistaja ütlused teo toimepanemise kohta põhinevad kannatanu poolt räägitul. Kuna kannatanu ütlused jäid diametraalsete lahknevuste ja ebausaldusväärsuse tõttu tervikuna tõendikogumist V, siis tuleb seda arvesse võtta ka tunnistaja poolt antud ütlusi tõendina kasutades. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1131-13 p 13 leidnud järgmist: Kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et tunnistaja ütlused tuleb osas, millest ta sai teadlikuks läbi kannatanu sõnade, tõendikogumist V jätta. Kohus võtab tunnistaja ütlused tõendina arvesse osas, mis tunnistaja on ise vahetult tajunud ja rääkinud. 7 Tunnistajana on ütlusi andnud ka 07.01.2017.a koeraga xxx koerte jalutusplatsil olnud G K, kes kuulis õhtul kella 18:00-19:00 vahel naisterahva karjumist pargitiigi pargis. Kui tunnistaja läks 15 minutit hiljem koeraga kodu poole ja jõudis 5 minuti pärast pargitiigi pargi ja selle kõrval olevate kortermajade juurde, nägi ta kõnniteel väikest musta kogu ning lähemale jõudes sai aru, et see on koer. Tunnistaja hinnangul oli koer surnud, ei liigutanud ega hinganud. Koheselt tuli maja nurga tagant ka koera perenaine, kes nuttis ja hüüdis appi, et tema koer on maha löödud. Tunnistaja kutsus politsei. Tunnistaja ütluste järgi rääkis kannatanu A V, et üks mees tahtis viinaraha ja kuna tal ei olnud anda, siis lõi mees koera jalaga. Kannatanu ei selgitanud tunnistajale koheselt, kes see mees oli ja tunnistajale jäi mulje, et tegemist oli võõra inimesega. Hiljem tuli kannatanu nuttes tunnistaja juurde ja ütles vaikselt, et tema poeg tegi seda (tl 1219). Kohus leiab, et tunnistaja G K ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda ning tunnistaja räägib tõtt. Kohus võtab tõendina arvesse tunnistaja poolt kirjeldatud sündmuste käiku, kuid jätab osaliselt arvesse võtmata need asjaolud, mille osaliseks sai tunnistaja läbi kannatanu sõnade. Kohus peab tunnistaja ütluste juures oluliseks ühtlasi asjaolu, et kannatanu tuli alles hiljem lagedale jutuga nagu tema poeg oleks koera suhtes lubamatu teo toime pannud ning algselt jättis ta tunnistajale mulje nagu tegemist oleks olnud võõra inimesega. Viimasena andis kohtuliku arutamise käigus tunnistajana ütlusi ka 07.01.2017.a kehalise väärkohtlemise juhtumi osas Vkutsel aadressil xxx käinud politseinik R P. Vkutse esialgne info oli, et toimunud on lähisuhte vägivald, on olnud tüli ema ja poja vahel. Sündmuskohale jõudes oli A V korteris üksi. A V selgituste kohaselt oli tema poeg seal käinud, neil oli tüli raha pärast ja siis oli poeg kallale tulnud ning varem käis ka poeg ja lõi tema koera jalaga surnuks. Tunnistaja ütluste kohaselt ei soovinud A V kirjutada politseile avaldust enda ründamise kohta, kuid tahtis esitada avalduse koera tapmise kohta. Tunnistaja sõnade järgi olid korteris võitlusjäljed (telekalaud katki, kahjustatud mööbel, asjad segamini, verejäljed) (tl 51-53). Kohus võtab tunnistaja R Pi poolt antud ütlusi tõendina arvesse osas, mis põhinevad tunnistaja enda poolt kirjeldatul ning jätab ütlused tõendina V osas, mis on kannatanu A V poolt räägitu. Lisaks leiab kohus, et siinkohal on oluline märkida, et 07.01.2017.a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et sündmuskohaks olevas korteris aadressil Tallinn, xxx esinesid visuaalselt erineva vanusega lõhkumisjäljed. Vaatlusprotokolli käigus ei tuvastatud konkreetselt, millised nendest on tekkinud 07.01.2017.a õhtul (tl 30-39). Seetõttu ei saa tunnistaja ütluste põhjal teha järeldust, et tunnistaja poolt märgatud võitlusjäljed tekkisid 07.01.2017.a ning välistada, et need olid seal juba varasemalt. Diivani ees põrandal olnud salkudena juuste kohta on kannatanu A V ise kinnitanud, et need juuksed viskas ta sinna ise paar päeva varem oma juukseharja puhastades ning korter ongi tal pärast ema surma täielikult koristamata (tl 94-99). Käesolevas kriminaalasjas on üheks oluliseks tõendiks ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ajavahemikul 07.01.2017.a kell 00.00-24.00 M V poolt kasutatavalt numbrilt kõnede tegemise ja vastuvõtmise kohta. Protokolli põhjal on võimalik tuvastada süüdistatav M V asukohta ja liikumist. Protokollist nähtub, et M V ei ole sellel ajavahemikul helistanud oma emale A V ning niisamuti ei ole tema ema ka temale helistanud. Kannatanu A V on aga menetluse käigus mitmel korral väitnud, et süüdistatav helistas talle. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll tõendab, et see nii olnud ei ole ning seab ühtlasi taaskord kahtluse alla kannatanu poolt menetluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse. Protokollist ilmneb, et M V on selle päeva jooksul tehtud kõnede ajal viibinud Põhja-Tallinnas, täpsemini xxx või xxx piirkonnas, mitte xxx, kus asub kannatanu A V elukoht (tl 92-93). Kuna süüdistatav keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, siis võtab kohus otsuse tegemisel tõendina arvesse süüdistatava poolt 25.04.2017.a kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused. Ütluste kohaselt oli M V 07.01.2017.a koos oma tüdruksõbra K F’iga kodus aadressil xxx ning ta ei käinud sellel päeval oma ema A V juures. Ütluste järgi ei ole ta emale füüsiliselt kallale läinud ning ta ei ole ema 8 koerale L’le midagi teinud. Samuti väidab süüdistatav, et ema ütles, et ta ise lõi koera maha (tl 51-53). Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab süüdistatava poolt kahtlustatavana antud ütlusi, mille kohaselt viibis ta 07.01.2017.a tüdruksõbraga kodus aadressil xx. Antud aadress jääb samuti Põhja-Tallinna piirkonda. Kohus annab hinnangu ka tõendina esitatud A V poolt 19.04.2017.a Politsei- ja Piirivalveametile esitatud avaldusele. Avalduse kohaselt tappis ta ise oma koera lüües teda 3 korda jalaga rinnapiirkonda ning kehalised vigastused sai ta xx xx poe juures tekkinud füüsilisest kontaktist joodikutega. Avalduse järgi süüdistas ta oma poega nendes tegudes seetõttu, et talle kätte maksta K F’iga suhtlemise eest. Samuti tunnistab A V avalduses, et ta oli need paar kolm päeva pärast koera tapmist kogu aeg Xanaxi ja alkoholi mõju all. Lisaks väidab kannatanu selles avalduses, et koju minnes nägi ta trepikojas naaber Lt, kes tuli tema koju teda rahustama (tl 94-99). Kohtuistungil antud ütlustes selgitas kannatanu, et ta läks L ukse taha teda enda juurde kutsuma, et ta räägiks tema poeg M Vga. Tunnistaja L kinnitab samuti, et tunnistaja läks ise tema juurde ning kui ta korterisse läks, siis oli seal ka M V. Seega esinevad kannatanu ja tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütluste ning politseile esitatud avalduse vahel vastuolud. Antud avaldus tõendab, et kannatanu A V ei anna järjepidevalt ühesuguseid ütluseid, mis võimaldaksid teda kui isikulist tõendiallikat pidada usaldusväärseks. Kannatanu A V on kohtuliku arutamise käigus öelnud, et tal on psüühilised probleemid, mis on viimaste aastatega süvenenud. Ta on käinud psühholoogi juures ja ta tarvitab alaliselt Xanaxit. Alkoholi tarvitab kannatanu igapäevaselt viimased 10 aastat ja nii tarvitas ta alkoholi ka 07.01.2017.a (tl 12-19). Kannatanu poolt alkoholi tarvitamist 07.01.2017.a tõendab lisaks 07.01.2017.a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt istus vaatluse ajal elutoa diivanil alkoholijoobetunnustega ja –lõhnadega A V (tl 30-39). Tunnistaja G K on samuti öelnud, et ta tundis A Vga rääkides alkoholilõhna, kuid jutu järgi tundus kannatanu mittejoobes (tl 12-19). Kohtu hinnangul on A V isik, kes annab ütlusi sündmuste kohta vastavalt sellele, milline on tema hetketuju, tema meeleolud vahelduvad, ta valetab vastavalt vajadusele, samas neid vajadusi ta ise objektiivselt hinnata ei suuda. Kohus leiab, et eeltoodud tõendeid kogumis hinnates pole piisavalt tõendamist leidnud M V poolt 07.01.2017.a süüdistuses kirjeldatud süütegude toimepanemine. Kohtul on alust kahelda kannatanu ütluste tegelikkusele vastavuses ning seetõttu jättis kohus kannatanu ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist V. Süüdistatavat ei saa süüdi mõista üksnes tunnistajate ütluste põhjal, mis põhinevad peamiselt kannatanu poolt räägitul. Samuti ei tõenda süüdistatava süüd ka asjas kogutud teised tõendid. Kuna süüdistatava süü ei ole tõendamist leidnud, siis ei anna kohus eraldi hinnangut selle osas, kas tegemist on kehalise väärkohtlemisega, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Arvestades

§ 7

lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks ei saa kohus asuda seisukohale, et M V on toime pannud kehalise väärkohtlemise oma ema A V suhtes ja looma suhtes avalikus kohas lubamatu teo. Seetõttu tuleb M V süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 264 lg 1 p 2 järgi õigeks mõista

§ 309lg 2 alusel tema poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu.

3. Asitõendid

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisisutuses. 9 CD plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures, tuleb

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde.

4. Menetluskulud

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Seetõttu tuleb M Vle määratud kaitsjale makstud tasu 714 eurot ja ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiisikulu 255 eurot jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) A Rebane kohtunik 10