← Eesti

2-17-7798/57

2-17-7798 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-7798 Kohtuasi XX hagi YY vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik YY apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1350 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), volitatud esindaja LL Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja YY (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX), volitatud esindajad Madis Truber ja Kuldar Kirt RESOLUTSIOON:
  4. Tühistada Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  7. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
  8. Jätta menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suurus vastavalt asja lahendamise tulemusele kohtuasja lahendava maakohtu otsustada. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada 1 2-17-7798 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  9. XX (hageja) esitas
  10. mail 2017 Pärnu Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks alates
  11. veebruarist 2017 (täisealiseks saamisest) kuni õpingute lõpuni või 21-aastaseks saamiseni välja elatise, mille suurus on pool kuupalga alammäärast.
  12. oktoobri
  13. a kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt välja elatise 150 eurot kuus. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja kostja täisealine tütar. Hageja õppis hagi esitamise ajal XXX
  14. klassis ja jätkab õpinguid
  15. klassis. Hagejal oli
  16. klassis neli koolipäeva, millele lisandus iseseisev töö kodus.
  17. klassis käib avaldaja täiskasvanute gümnaasiumis kaks päeva ja lisaks on tal ühisgümnaasiumis iga päeva saksa ja inglise keele ning psühholoogia tunnid. Kuna hageja käib iga päev koolis, ei saa ta kooli kõrvalt tööl käia. Hageja töötas
  18. aasta suvevaheajal kolm ja pool nädalat YYY ning teenis ca 600 eurot. Hagejale on määratud Aspergeri sündroomi tõttu puue, ta on 80% töövõimetu ja saab töövõimetuspensioni 267 eurot 93 senti kuus ning sotsiaaltoetust 53 eurot 7 senti kuus. Töövõimetuspension on määratud kaheks aastaks ja see lõppeb
  19. aasta kevadel. Samuti lõppeb lastetoetus 50 eurot
  20. a veebruarist. Hageja vajaduste rahuldamiseks kulub 595 eurot kuus. Hageja ema sissetulek on ca 1100 eurot kuus ning ema katab praegu hageja vajadused üksi. Kostja vastuväited
  21. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, kuid ei välistanud ülalpidamiskohustuse täitmist 50 euro ulatuses. Kostja vastuväidete kohaselt õpib hageja mittestatsionaarses õppevormis ja saab erinevalt päevasest õppevormist endale ise elatist teenida. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2 mõtteks ei ole anda ülalpidamist täisealisele lapsele, kes saab endale ise sissetulekut hankida. Hagejale on määratud puue ja ta saab töövõimetuspensioni ca 300 eurot kuus. Lisaks võib hagejal olla muid sissetulekuid, sh töötab hageja YYY. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud oma vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suurust. Kulud on üle paisutatud. 2 2-17-7798 Kostja peab ülal pidama ka oma kahte alaealist last (sündinud 2003 ja 2006). Esimese astme kohtu otsus
  22. Pärnu Maakohus rahuldas
  23. novembri
  24. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates
  25. maist 2017 (hagi esitamisest) kuni hageja gümnaasiumiõpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui tema täisealiseks saamiseni välja elatise 150 eurot kuus. 3.
  26. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hageja õpib XXX
  27. klassis ja omandab keskharidust; - hagejal on tuvastatud kuni
  28. maini 2018 töövõime kaotus (80%); - hageja sissetulek on 371 eurot 63 senti kuus (sh töövõimetuspension 254 eurot 98 senti, sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti ja lastetoetus 50 eurot kuus); - hageja minimaalselt vajalikud kulud on 372 eurot kuus (sh kulud ravimitele 23 eurot, kosmeetikule (akne) 25 eurot, hügieenitarvetele 25 eurot, koolikohustuse täitmisele 25 eurot, transpordile (kooli ja tagasi ja iga kuu vähemalt üks sõit Tallinna) 45 eurot, teraapiale 60 eurot, toidule 120 eurot, eluasemele 49 eurot). Seejuures ei ole arvesse võetud kulutusi riietele ja jalatsitele, juuksurile, kultuuritarbimisele (raamatud, kino) jms, mis tavapärase eluga kaasnevad, kuid mida saab lubada vaid siis, kui esmavajadused on rahuldatud. 3.
  29. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus saada kostjalt PKS § 97 lg 2 alusel elatist. Õige ei ole kostja arusaam, et hagejal ei ole õigust saada ülalpidamist, kuna ta suudab töötada. Sellises ulatuses töövõime kaotus ja hageja õpperežiim välistavad töötamise kooliperioodil. Asjaolu, et hageja on leidnud endale suvel paariks nädalaks sobiva töö arheoloogilistel väljakaevamistel ning see töö on hageja kinnitusel talle meelepärane ja jõukohane, ei muuda hageja olukorda tööturul ning tema suutlikust ennast üleval pidada. Arvestades hageja sissetulekut ja minimaalselt vajalikke kulutusi ülalpidamiseks, ei ole õige ka kostja väide, et hageja sissetulek ületab tema vajalikke ja põhjendatud kulusid. Arusaamatu on kostja seisukoht, et ta ei saa ülalpidamisvajadust hinnata, kuna hageja kulutused on täielikult tõendamata. Hageja on tõendanud eluasemekulusid, ravimite- ja teraapiavajadust. Kuna hageja ei ela kooliga samas asulas, on sõidukulu olemasolu ilmne. Hageja on selgitanud, et koolitunnid toimuvad viis päeva nädalas ja bussipilet Alust Raplasse või Juurust Raplasse maksab 80 senti või 1 euro 20 senti. Hageja on selgitanud ka seda, miks peab sõitma vähemalt kord kuus Tallinnasse. Seega on võimalik lihtsa arvutuse abil kontrollida, kas hageja nimetatud sõidukulude suurus vastab tema vajadustele. Kohtu hinnangul ei ole vaja tõendada ravimitele, hügieenile ja koolikohustuse täitmisele kuuluvate kulude suurust, kuna hageja nimetatud summad ei tekita kahtlust, et selles ulatuses tehtavad kulutused on vajalikud. Toidukulude määratlemisel lähtus kohus summast, millega kostja menetluses nõustus. Ebaadekvaatne on kostja seisukoht, et 5 euro suurune kulutus koolipäeval lõunasöögile on ebausutav. 3.
  30. Hageja ei suuda gümnaasiumiõpingute ajal end ise ülal pidada. Täisealiseks saanud lapse vanemad vastutavad võrdselt tema toimetuleku eest (PKS § 116 lg 1) Kostja on keeldunud hagejale nõutud summas ülalpidamist andmast. Hageja soovib saada elatist 150 eurot kuus. Sellise elatise saamine on põhjendatud ja hagejale vajalik. Sissetulek 3 2-17-7798 671 eurot 63 senti kuus (hageja sissetulek 371 eurot 63 senti + mõlemalt vanemalt 150 eurot) ei võimalda hagejale mugavat äraelamist, vaid tagab talle võimaluse koolis käia, ennast kultuuriliselt harida, oma tervise eest hoolt kanda ja igapäevaeluga toime tulla. Vaatamata hageja taotlusele ei esitanud kostja kohtule tõendeid oma majandusliku seisundi kohta, kinnitades vaid seda, et on valmis kohtuotsust täitma. Seega suudab kostja nimetatud suuruses ülalpidamiskohustust täita. Apellatsioonkaebus
  31. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning kohustada hagejat tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt seadusjärgses määras viivist. 4.
  32. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt hageja sissetuleku. Maakohus tuvastas vääralt, et hagejale makstav töövõimetuspensioni suurus on 254 eurot 98 senti, kuigi tõendist nähtuvalt on see 267 eurot 93 senti. Maakohus jättis hageja sissetulekut tuvastades arvestamata hageja
  33. a töötasu (vähemalt 647 eurot 80 senti). Maakohus jättis arvestamata, et hageja pangakonto väljavõttelt nähtub, et hagejal on piisavad vahendid oma vajaduste rahuldamiseks (3191 eurot 46 senti). 4.
  34. Maakohus tuvastas tõenditele viitamata ja põhjendamata hageja vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse. Maakohus tuvastas valesti eluasemekulude suuruse 49 eurot, kuigi esitatud tõendite kohaselt on hageja osa kommunaalkuludest keskmiselt 14 eurot. 4.
  35. Maakohtu otsusest ei nähtu asjaolud ja tõendid, millele tuginedes maakohus järeldas, et hageja ei suuda end ise töötades ülal pidada. Seega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust. 4.
  36. Olukorras, kus maakohus leidis, et hageja minimaalsed kulutused on 372 eurot kuus, ei ole mõistetav, milliste asjaolude ja tõendite alusel leidis maakohus, et hageja sissetulek 671 eurot 63 senti võimaldab hagejal mõistlikult toime tulla. Maakohtu järeldus on meelevaldne ning vastuolus hageja elustandardiga. Selline sissetulek tähendaks brutosissetulekuna 824 eurot 21 senti, mis on ca 1,5 korda suurem kui miinimumpalk. Hageja ei ole menetluses selliseid kulutusi tõendanud ega selgitanud. Vastustaja seisukoht
  37. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  38. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei saa ise maakohtu kõiki menetluslikke minetusi kõrvaldada, kahjustamata seejuures oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust. 4 2-17-7798
  39. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab maksma hagejale (oma täisealisele keskharidust omandavale tütrele) elatist, ning kui peab, siis kui suur peaks olema hagejale iga kuu makstav elatis.
  40. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal on PKS § 97 p 2 alusel õigus saada kostjalt ülalpidamist. Täisealine esimese astme üleneja on PKS § 96 järgi on kohustatud andma ülalpidamist ning PKS § 97 p 2 järgi on mh ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab keskharidust, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, ning PKS § 97 p 3 järgi ka muu abivajav alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Asjas on tõendatud ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja õpib XXX (hagi esitamise ajal
  41. klassis). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on diagnoositud Aspergeri sündroom (kerge autismi vorm) ning tuvastatud töövõime kaotus 80%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja õpib mittestatsionaarses õppevormis. Kostja hinnangul ei ole hagejal õigust saada ülalpidamist, sest ta õpib mittestatsionaarses õppes ja saab kooli kõrvalt endale ise vajaliku sissetuleku hankida, mida kinnitab mh asjaolu, et hageja töötab suviti. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuigi hageja ei omanda keskharidust statsionaarses õppevormis, on hagejal tuvastatud töövõime kaotus 80%. Seega ei saa hageja tervislikku seisundit arvestades kuidagi järeldada, et hageja saaks või suudaks mittestatsionaarse õppe kõrval teha tööd ja teenida enda ülalpidamiseks vajaliku sissetuleku ise. Kolleegium selgitab, et PKS § 97 p 2 järgi on vanemal kohustus pidada õpingute ajal ülal oma täisealist last sõltumata sellest, millises õppevormis laps õpib, sest õpingute tõttu ei saa nõuda temalt sissetuleku hankimiseks töö tegemist. Lisaks peab vanem PKS § 97 p 3 järgi ülal pidama ka oma töövõime kaotanud täisealist last ulatuses, milles laps oma puuduva töövõime tõttu ei suuda end ise ülal pidada. Seega on praegusel juhul hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist nii PKS § 97 p 2 kui ka p 3 alusel.
  42. Õpinguid jätkava täisealise lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi. Riigikohus on selgitanud, et erinevalt alaealisest lapsest ei kehti täisealise lapse ülalpidamise puhul PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär ja seetõttu peab täisealine õppiv laps elatise saamiseks PKS § 99 järgi igal juhul tõendama kohtumenetluses oma vajadused (vt Riigikohtu
  43. oktoobri
  44. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Seda arvestades on õige kostja arusaam, et elatise saamiseks peab hageja põhistama ja tõendama, millised on tema tavalist elulaadi arvestades tema vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad kulutused. Samuti on hageja olnud kohtusse pöördudes ekslikul arusaamal, et miinimumelatise ulatuses ei ole vaja oma kulutusi tõendada. 9.
  45. Praeguses asjas tõi hageja hagis esile, et tema eluasemekulud on 60 eurot, toidukulud 220 eurot, transpordikulud 45 eurot, sidekulud 30 eurot, tervishoiukulud 25 eurot, hügieenikulud 50 eurot, koolikohustuse täitmiseks vajalikud kulud 25 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 100 eurot ning kulutused juuksurile ja akne ravi tõttu kosmeetikule 50 eurot kuus, s.o kokku 605 eurot (hagis ekslikult 595 eurot) kuus. 5 2-17-7798 Maakohus arutas pooltega hageja kulutusi nii
  46. septembri
  47. a kui ka
  48. oktoobri
  49. a kohtuistungil ning hageja ja tema esindaja selgitasid mõlemal kohtuistungil vajalike kulutuste koosseisu (sh seda, millest koosnevad eluasemekulud, sidekulud, toidukulud, transpordikulud, hügieenikulud, ravikulud jne) (tl 68–74 ja 99–106). Esimesel kohtuistungil juhtis kostja tähelepanu sellele, et hageja ei ole esitanud kulude kohta tõendeid ning tõi esile, et hageja peaks tõendama kommunaal-, ravi- ja transpordikulud ning 120 eurot ületava toidukulu. Muude kulutuste kohta soovis kostja saada selgitusi ega nõudnud tšekkide esitamist. Kostja märkis, et kulutusi tuleks tõendada mõistlikus ulatuses ning kui kuludokumente ei ole, siis kirjutada kulud lihtsalt lahti. Seda arvestades palus maakohus esimese kohtuistungi lõpus hagejal esitada kommunaal- ja ravikulude kohta tõendid ning täpsustada oma kulusid. Hageja esitas müüdud retseptiravimite loetelu väljavõtte (tl 78), korteriühistu väljavõtte korteri arvete kohta (tl 86), ning elektriarved (tl 87–88), selgitades, et suvel on elektrikulu 25–30 eurot, talvel 70–75 eurot, samuti lisandub küttepuude kulu (5 m²×35 eurot/m²), mille kohta tal arveid esitada ei ole. Maakohtule
  50. oktoobril 2017 esitatud menetlusdokumendis oli kostja seisukohal, et hageja ei ole oma kulusid endiselt tõendanud ega selgitanud, ning samal positsioonil oli kostja ka järgmisel kohtuistungil, nõudes hagejalt kõigi kulude tõendamist. Maakohus leidis nii esitatud tõendite kui ka hageja kohtuistungil antud selgituste põhjal, et hageja minimaalselt vajalikud kulud on 372 eurot kuus (sh kulud ravimitele 23 eurot, kosmeetikule (akne) 25 eurot, hügieenitarvetele 25 eurot, koolikohustuse täitmisele 25 eurot, transpordile (kooli ja tagasi ja iga kuu vähemalt üks sõit Tallinna) 45 eurot, teraapiale 60 eurot, toidule 120 eurot, eluasemele 49 eurot), millele lisanduvad kulutused riietelejalatsitele, juuksurile ja kultuuritarbimisele. Kokku pidas maakohus hageja vajaduste rahuldamiseks põhjendatud kuluks 671 eurot 63 senti. 9.
  51. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostja etteheide, et maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu asjaolud ja tõendid, mille alusel maakohus tuvastas hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse. Samuti ei ole mõistetav, millistel asjaoludel pidas maakohus põhjendatuks hageja kogukulu 671 eurot 63 senti kuus. Selliselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ega vasta TsMS §-s 436 sätestatud nõuetele. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et hageja ise väitis hagis, et tema kulud on 605 eurot (595 eurot) kuus. Seega ei saanud maakohus tuvastada hageja igakuiste kulutuste suurust hageja väidetust suuremana (671 eurot 63 senti) ning seda tehes väljus maakohus hagi piiridest. Sellises suuruses vajadused saanuks maakohus tuvastada juhul, kui hageja oleks oma nõuet kohtumenetluses TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses suurendanud, kuid toimikumaterjalidest seda ei nähtu.
  52. oktoobri
  53. a kohtuistungil on hageja hoopis nõuet vähendanud 250 eurolt 150 euroni. Samuti heidab kostja õigesti maakohtule ette seda, et maakohtu otsusest ei nähtu asjaolud ja tõendid, mille alusel maakohus tuvastas hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse, ega vastavad põhjendused, mille alusel saaks ringkonnakohus veenduda, miks pidas maakohus just sellises suurused kulutusi põhjendatuks ja vajalikuks. Kolleegium möönab, et iseenesest ei pea hageja esitama kõigi kulutuste suuruse kohta tõendeid ning kohus saab teatud ulatuses lähtuda ka hageja selgitustest ja põhistusest, et veenduda, kas hageja väidetud kulutused on vajalikud ja põhjendatud. Küll aga tuleb tõendada põhilised ja praktikas tavapäraselt kergesti tõendatavad kulutused ning sellised kulutused, mille suurusele on kostja 6 2-17-7798 vastu vaielnud. Maakohtu nõutud tõendid on hageja ka kohtumenetluses esitanud, kuid maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks nimetatud tõendeid hinnanud ja nende alusel hageja vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse tuvastanud. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millest maakohus kulutuste suurust tuvastades lähtus, sh miks ta ei pidanud põhjendatuks hagis väidetud ning kohtuistungil põhistatud kulutuste suurust. Juhul, kui maakohus leidis, et väidetud kulutused ei ole tõendatud, tulnuks maakohtul seda ka hagejale selgitada ning nõuda täiendavate tõendite esitamist. Samuti on arusaamatu, miks tuvastas maakohus hageja kulutused üksnes hädavajalikus ulatuses (372 eurot) ja piirdus ülejäänus osas paljasõnalise väitega, et kulutused summas 671 eurot 63 senti tagavad hagejale võimaluse koolis käia, end kultuuriliselt harida, oma tervise eest hoolt kanda ja igapäevaeluga toime tulla ega võimalda hagejale mugavat äraelamist. Maakohus on lähtunud kostjalt elatist väljamõistest sellest, et elatise suurus peab olema 150 eurot ja tuletanud sellest koosmõjus hageja muu sissetulekuga ja emalt saadava panusega hageja vajalike kulutuste suuruse. See ei ole aga kooskõlas PKS §-st 99 tuleneva põhimõttega, et elatise suurus määratakse ülalpidamist vajava isiku vajadustest lähtudes. Seda arvestades kohaldas maakohus vaidlust lahendades vääralt PKS § 99 ning jättis hageja vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes vajalike kulutuste suuruse kohaselt tuvastamata. Kolleegium selgitab, et elatise väljamõistmiseks peab kohus asjas esitatud tõendite alusel tuvastama abivajava isiku vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse, mitte vastama üksnes kohustatud isiku vastuväidetele.
  54. Kuigi ülalpidamist vajava isiku ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks, lähtudes tema vajadustest, tuleneb perekonnaseaduse mõttest see, et isikul on õigus saada ülalpidamist üksnes juhul, kui ta vajab abi, st tal endal ei ole piisavaid vahendeid oma vajaduste rahuldamiseks. Sellest tulenevalt on ka otsejoones sugulased PKS § 104 järgi kohustatud sellekohase nõude esitamise korral andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja vara kohta, kui see on vajalik ülalpidamiskohustuse või elatise suuruse kindlakstegemiseks, sh tuleb sissetulekute suuruse kohta esitada tööandja tõendid ja muud asjakohased dokumendid. 10.
  55. Seda arvestades on õige kostja väide, et elatise suurust määrates tuleb arvestada ka hageja enda sissetulekutega. Kuigi hagejal ei ole piiratud töövõime ja õppimise tõttu kohustust teenida endale ise sissetulekut, on hageja kohtuistungil kinnitanud, et saab töövõimetuspensioni 267 eurot 93 senti ja sotsiaaltoetust 53 eurot 70 senti ning teenis
  56. a suvel tööl käies ca 600 eurot. Kuigi maakohus on ekslikult ja vastuolus asjas esitatud Sotsiaalkindlustusameti koostatud kirjaga (tl 34) tuvastanud, et hageja saab töövõimetuspensioni 254 eurot 98 senti, on maakohus iseenesest õigesti arvestanud seda, et hageja saab vähemalt osa oma vajadustest rahuldatud enda sissetulekute arvel. Siiski ei nähtu maakohtu määrusest, kas ja mil määral arvestas maakohus hageja
  57. a suvel teenitud sissetulekut. Kolleegium nõustub kostjaga, et iseenesest võisid hageja osad vajadused olla tema enda teenitud töötasu arvel rahuldatud, kuid arvestades asjaolu, et tegemist oli ajutise lühiajalise töötamisega, ei saa kohus arvestada sellega kui regulaarse sissetulekuga ega eeldada, et hageja teenib sellist sissetulekut igal aastal. Asjakohatu on kostja väide, et hageja pangakonto väljavõttelt (tl 82–83) nähtub, et hagejal on piisavad vahendid oma vajaduste rahuldamiseks (3191 eurot 46 senti). Nimetatud tõendist nähtub, et ajavahemikul
  58. jaanuarist 2017 kuni
  59. oktoobrini 2017 laekus hageja kontole kokku 3191 eurot 46 senti, sh töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus ning
  60. a suvel 7 2-17-7798 töötamise eest tasu. Seega ei ole hagejal lisasissetulekuid ega kontol vaba raha, mille arvel oma vajadusi ise rahuldada. 10.
  61. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi kostja nõuab kohtumenetluses järjepidevalt hagejalt tõendite esitamist, sh hageja võimalike sissetulekute tõendamist, ei ole kostja ise täitnud hageja ja maakohtu nõudmist esitada tõendid enda varalise seisundi kohta. Iseenesest on küll õige kostja arusaam, et hageja elatise suurus sõltub esmalt sellest, kui suured on hageja vajadused, kuid elatise suuruse määramise puhul tuleb arvestada ka seda, milline on hageja kummagi vanema varaline seisund ja võime anda ülalpidamist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on selgitanud, et selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt viimati Riigikohtu
  62. juuni
  63. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22). Samuti on Riigikohus juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et kohust peab tuvastama vanema varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kohustada menetlusosalist oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta tõendeid esitama või koguda ise tõendeid (vt nt Riigikohtu
  64. aprilli
  65. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Praeguses asjas on küll hageja ema esitanud andmed oma sissetuleku kohta, kuid kostja on jätnud kohtu nõude täitmata. Seetõttu ei ole selge, kas vanemad vastutavad hageja ülalpidamise eest võrdsetes osades või on kostja osa tema sissetulekust ja varalisest seisundist tulenevalt suurem. Samuti on maakohus ekslikult tuginenud vanemate võrdsust põhistades PKS § 116 lg-le 1 ning jätnud põhjendamatult kohaldamata PKS § 105 lg
  67. Arvestades ülal märgitud põhjendusi, on maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel (PKS § 99 ja § 105 lg 3) ning jätnud seetõttu asjas olulised asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata, mistõttu ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kuigi kostja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist ja hagi rahuldamata jätmist, ei saa ringkonnakohus maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada ega teha ise uut otsust, millega jätta hagi rahuldamata, sest asjas on valdav osa tähtsaid asjaolusid jäänud kohaselt tuvastamata ning asjas esitatud asjaolud viitavad pigem sellele, et hagi ei saa jätta rahuldamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada esmalt välja hageja nõude suurus ja nõude aluseks olevad asjaolud (sh hageja kulutuste väidetav suurus) ning anda hagejale vajaduse korral võimalus tõendada oma hagis väidetud suuruses kulutusi. Asja lahendades tuleb maakohtu tuvastada, millised on hageja kõigi vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus ning milline osa kulutustest on kaetud hageja enda sissetulekuga. Seejuures peavad hageja vanemad hagejat ülal pidama üksnes osas, milles hageja kulutused ei ole kaetud tema enda sissetulekutega ning kummagi vanema osa suurus sõltub sellest, milline on tema varaline seisund. 8 2-17-7798
  68. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
  69. Kolleegium juhib muu hulgas poolte tähelepanu ka sellele, et arvestades kohtuasjas esile toodud asjaolusid, ei piisa väga suure tõenäosusega hageja kõigi vajaduste rahuldamiseks tema enda sissetulekutest ning kostja peab maksma hagejale elatist, sh peab kostja maksma edasiulatuvat elatis veel üksnes 10 kuud (hageja gümnaasiumiõpingute lõpetamiseni). Seetõttu kordab ringkonnakohus pooltele
  70. augustil
  71. a saadetud kirjas väljendatut, et pooltel on mõistlik lahendada kohtuvaidlus kompromissiga, sest kostja esindajakulud ei ole temalt nõutava elatise kogusummaga (3750 eurot) enam mõistlikus proportsioonis (maakohtus kantud esindajakulud on kokku 1183 eurot 50 senti ja apellatsioonimenetluses 432 eurot). Esindajakulude arvel saanuks kostja täita oma kohustust pidada ülal oma täisealiseks saanud last. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.