Obsah (14)

§ 436§ 231§ 371§ 386§ 122§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 477§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.12.2017.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-1880

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2. Täiteasja nr 048/2017/199 täitedokumendiks on Harju Maakohtu 29.09.2016.a kohtumäärus tsiviilasjas 2-16-1912, millega kohus kinnitas hageja ja kostja vahelise kompromissilepingu ja lõpetas tsiviilasjas menetluse (tl 13). Hageja tasaarvestas Harju Maakohtu 29.09.2016.a määruse p-st 1.1 tuleneva rahalise kohustuse temal kostja vastu oleva nõude 07.12.2016.a pretensioon – tasarvestusavaldusega (tl 17-18). Kostja pöördus Harju Maakohtu 29.09.2016.a määruse p-st 1.1 tuleneva rahalise kohustuse sissenõudmiseks 04.01.2017.a kohtutäituri poole (tl 9). Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

1. Hageja põhjendab sundtäitmise lubamatust asjaoluga, et Harju Maakohtu 29.09.2016 kohtumäärusest tuleneva nõude on hageja kostjaga tasaarvestanud 07.12.2016 pretensioon tasaarvestuse avaldusega summas 10 000 eurot, seega on kostja nõue hageja vastu lõppenud. Hageja nõue kostja vastu, millele hageja tasaarvestuse avalduses tugines tuleneb garantiitööde teostamisest keeldumise tõttu kahju hüvitamise kohustuse tekkimisest. Hageja on esile toonud, 4 et kompromissimääruse lisaks olnud garantiiaegsete tööde fikseerimise akt sätestab, et garantiiajal tuvastatud puuduste kõrvaldamise tähtaeg on 30.10.2016.a (tlk 44). Hageja leiab, et tal tekkis nõue kostja vastu 31.10.2016.a. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et kuivõrd tasaarvestuse olukord on tekkinud enne Harju Maakohtu 29.09.2016.a kohtumääruse jõustumist, ei saa hageja tasaarvestuse vastuväitele tugineda.
2. Kuivõrd hageja on esitanud sundtäitmisele tasaarvestuse vastuväite ning kostja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ja seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et käesoleval juhul on hageja minetanud õiguse esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi põhjusel, et sissenõutav nõue on tasaarvestatud. Riigikohus on osundanud, et „TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist“(RKTKo 3-2-1-11-15).
3. Kuivõrd Harju maakohtu 29.09.2016.a. kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-1912 jõustus 29.09.2016, peavad tasaarvestusavalduse aluseksolevad asjaolud olema tekkinud pärast viidatud kuupäeva. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kompromissimääruse lisaks olnud garantiitööde fikseerimise akt sätestab, et garantiiajal tuvastatud puuduste kõrvaldamise tähtaeg on 30.10.2016.a, siis tekkis tal kostja vastu nõue 31.10.2016.a.
4. Pooled on kohtule selgitanud, et tsiviilasjas nr. 2-16-1912 vaidluse aluseks olnud võlasuhe tekkis töövõtulepingust nr 3-2013 (tl 45-46). Kohtule esitatud Rasmar Ehitus OÜ vastusest Evero Invest OÜ hagile tsiviilasjas nr 2-16-1912 nähtub, et Rasmar Ehitus OÜ keeldub töövõtulepingust nr 3-2013 tasu maksmisest kuivõrd leiab, et töövõtulepingut ei ole kohaselt täidetud ja Evero Invest OÜ on töid teostanud puudustega, Rasmar Ehitus OÜ esitas oma vastuses hagile ka menetlusliku tasaarvestuse avalduse (tl 87-89). 29.09.2016.a kohtumääruse p-s 1.3 on pooled muuhulgas kokku leppinud, et pärast kompromissi täitmist ei ole neil vastastikku neid nõudeid, mis on esitatud hagiavalduses ja kostja tasaarvestuse avalduses.
5. Kõigepealt kohus selgitab, et kõik kohustused, mida pooled endale kohtuliku kompromissilepinguga võtavad, peavad üheselt nähtuma kompromissi kinnitava kohtumääruse resolutsioonist. Kohtumääruse lisad võivad olla kohtumäärusega võetud kohustusi täpsustavad dokumendid, milles sisalduvat on raske kohtumääruse resolutsioonis näidata, näiteks kaardid või skeemid kinnisasja kasutamise piiride kokkuleppe puhul. Kohus märgib, et 03.08.2016.a garantiitööde akt ei ole tsiviilasjas nr 2-16-1912 tehtud 29.06.2016.a määruse lisa. Määruse lisas peab olema selgelt märgitud, et tegemist on konkreetse tsiviilasja lisaga ning samuti peab kohtumäärusest endast nähtuma, et kohtumäärusel on kohtumäärusest lahutamatu lisa. See tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud ning järelikult ei saa garantiitööde akti käsitleda kui 29.09.2016.a määruse lisa tsiviilasjas nr 2-16-
6. Samuti ei nähtu kompromissilepingut kinnitavast kohtumäärusest, et kostja oleks endale võtnud kohustuse garantiitööde tegemiseks hiljemalt 31.10.2016.a. Kohtumääruse punktis 1.2 on pooled kokku leppinud, et kostja (käesolevas tsiviilasjas hageja so Rasmar Ehitus OÜ) annab kompromissi sõlmimisel hagejale (käesolevas tsiviilasjas kostja Evero Invest OÜ) üle garantiitööde nimekirja, millele hageja (so Evero Invest OÜ) vastab 2 nädala jooksul avaldades selgelt, milliseid töid ta tunnistab garantiitööna ja millise tähtaja jooksul ta need teostab (tl 12). Nimetatud punktist ei tulene, et kostjal oleks kindel kohustus mingite kokkulepitud garantiitööde teostamiseks ja sellega oleks 5 loodud uus ja iseseisev kohustus, mille täitmata jätmisel tekiks hagejal õigus kohtumääruse punktis 1.1 sätestatud omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Viidatud punktist nähtub, et kostjal oli kohustus vaid tähtaegselt teatada, milliseid garantiitööde nimekirjas loetletud töid ta tunnistab ja mingite tööde tunnistamise korral pidi kostja teatama, milliseks tähtajaks valitud tööd teostab. Antud sõnastusest ei saa järeldada, et selle kompromissipunktiga oleks kostja võtnud endale kohutuse garantiitööde nimekirjas märgitud tööde tegemise tähtajaks 31.10.2016.a.
7. Kuigi 29.09.2016.a kohtumääruse resolutsioonist võib eeldada, et kompromissi sõlmides võis pooltel iseenesest olla tahe kokku leppida vastastikustes kohustustes, ei saa siiski üheselt väita, et garantiitööde nimekirja vastuvõtmisega ja seal teatud kirjete juurde „linnukesi“ märkides võttis kostja endale kohustuse nimekirjas märgitud tööd teostada hiljemalt 31.10.2016.a. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõigete 3 ja 4 järgi kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Käesoleval juhul on pooled kompromissimääruse p 1.2 sõlmimise ja garantiitööde nimekirja vastuvõtmise osas täiesti erinevatel arusaamadel. Kohus selgitas hagejale 31.10.2017.a istungil, et hagejal tuleb tõendada kompromissilepingu sõlmimise asjaolusid ja seda, milline oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe. Hageja täiendavaid tõendeid esitada või koguda ei soovinud. Seega ei ole kohtul õnnestunud välja selgitada poolte ühist tahet 29.09.2016.a kompromissi sõlmimise osas. Ka ei ole kohtul põhjust asuda seisukohale, et kostja pahatahtlikult jättis hagejale mulje, et nad on kokku leppinud vastastikustes kohustustes. Ei ole välistatud, et pooled leppisid kokku selles, et kostja (siis tsiviilasjas nr 2-16-1912 hageja) loobub suures osas oma rahalistest nõuetest hageja vastu ja hageja loobub suures osas garantiitööde teostamise nõuetest. Seega tuleb tõlgendada kompromissi nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul tuleb kompromissi tõlgendada lähtuvalt kompromissi sõnastusest. Kohtumääruse punktist 1.1 nähtub üheselt poolte tahe hagejale kindla rahalise kohustuse seadmise kohta. Kohtumääruse punkt 1.1 on selge, üheselt mõistetav ja ka sundtäidetav, erinevalt punktist 1.
8. st punkt 1.2 on pigem deklaratiivse või informatiivse sisuga ning siit ei teki mingit vastastikust kohustust või seotust või sõltuvust hagejapoolse p-s 1.1 märgitud kohustuse täitmisega. Nimetatud kompromissipunktist 1.2 ei selgu, millised õiguslikud tagajärjed on kostja poolt tööde tunnistamisel või mittetunnistamisel, samuti ei selgu millised tagajärjed on teatamise tähtaja mittejärgimisel. Nimetatud sõnastus ei välista ju isegi seda, et kostja ei tunnista ühtegi garantiitööde nimekirja kantud tööd, seda enam, et garantiitööde nimekiri ei ole kohtumääruse lahutamatu lisa. Kostja ongi teatanud 24.10.2016.a hagejale, et ta ei tunnista garantiitööde nimekirjast ühtegi tööd (tl 50, pöördel). Kuigi kostja on rikkunud kompromissimääruse resolutsiooni p 1.2 tööde tunnistamisest või mittetunnistamisest teatamise tähtaega, ei tähenda see, et kostja on sellega võtnud endale kohustuse garantiitööde teostamiseks. Kostja on osundanud õigesti, et kuivõrd garantiitööde vajadus oli olemas juba enne 29.09.2016.a, siis ei saa hageja enam tugineda oma tasaarvestuse vastuväites enne kohtumääruse jõustumist olemas olnud puudustele. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa avada juba lõpetatud vaidlust uuesti.
9. Kostja on muuhulgas väitnud, et hageja ei ole temalt garantiitööde tegemist nõudnud ja seega kostja ei ole ka keeldunud garantiitööde tegemisest. Kohus sellega ei nõustu. Kostja on tunnistanud, et ta võttis 29.09.2016.a kohtistungil vastu hageja käest garantiitööde nimekirja, seda kinnitab muuhulgas ka kostja seadusliku esindaja kinnitus ja allkiri aktil (tl 44). Kohtu hinnangul on nimetatud akti kostjale edastamise näol tegemist garantiitööde tegemise nõudmisega. Seega ei saa kohus selles osas kuidagi nõustuda kostja väidetega, et temalt 6 garantiitööde tegemist ei ole nõutud. Kostja on hagejale teatanud, et ei tunnista garantiitööde aktis märgitud töid garantiitöödena. Seega on kostja garantiitööde tegemisest iseenesest keeldunud. Kuid kohus jääb selle seisukoha juurde, et 29.09.2016.a kohtumäärusest ei nähtu, et garantiitööde tunnistamisest või mitte tunnistamisest tuleneks kostjale mingeid õiguslikke tagajärgi või oleks määratletud uusi tähtaegu, mis annaks hagejale õiguse tasaarvestuse vastuväitele tuginemiseks. 19.

§-st 432 tulenevalt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (

§ 371lg 1 p-d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1, RKTKo 26.11.2014.

a nr 3-2-1-120-14, p 13). 20. Eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 048/2017/199 tuleb jätta rahuldamata. 21.

§ 386

lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise otsusega, kui hagi jäetakse rahuldamata. Harju Maakohtu 10.03.2017.a määrusega (tl 53-54) kohus peatas kohtutäitur Kairi Kumm’i menetluses olevas täiteasjas nr 048/2017/199 täitemenetluse kuni tsiviilasjas nr 2-17-1880 kohtulahendi jõustumiseni. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, siis kuulub kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamisele. 22. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 23. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. Tulenevalt

§ 122lg 1 ja § 132 lg 5 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6 000 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 24.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 25.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 26. Kostja esindaja esitas 30.11.2017.a ja 09.11.2017.a täiendava avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldused vastavad

§ 174lg 10 ja § 176 lg 1 ja 5 nõuetele.

30.11.2017.a avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludest summas 1200 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 10h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuga). Lisatud on ka arve nr 10/2017, mille kohaselt on 1200 euro sees käibemaks. 09.11.2017.a avaldusest selgub, et kostja lepingulise esindaja täiendavad menetluskulud on kohtuistungil osaletud aja eest 2h tunnihinnaga 120 eurot 7 (käibemaksuta), st kokku 240 eurot, lisaks on kostja lepinguline esindajal sõidukulud Tartust Tallinnasse ja tagasi, mistõttu palub kostja esindaja välja mõista hagejalt ka sõidukulu 0,3 eurot/km arvestusega Tartu-Tallinn-Tartu vahemaaks 360 km, st kokku 108 eurot (0,3 x 360). Täiendavas avalduses palub kostja esindaja menetluskulud välja mõista käibemaksuta, kuna kostja on käibemaksukohustlane. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. 27. 02.11.2017.a esitas hageja seisukoha kostja menetluskulude nimekirja osas, milles märgib, et oma menetluskulude nimekirja punktis 2.4 on kostja kajastanud menetluskuluna konsultatsiooni kliendiga ja õigusliku positsiooni kujundamist 2,5 tunni ulatuses. Esiteks ei ole teada, millal antud kohtumine aset leidis ning hageja vaidlustab antud ajakulu osaliselt ja leiab, et põhjendatuks võib pidada maksimaalselt 1 tunni pikkust konsultatsiooni kliendiga. Arusaamatuks jääb õigusliku positsiooni kujundamise ajakulu, mille hageja vaidlustab täies ulatuses. Hageja leiab, et kostja õigusliku positsiooni kujundab kostja lepinguline esindaja hagiavaldusele vastuse koostamisel ning selleks pole tarvis eraldi ajakulu või arutelu kliendiga, sest klient ei ole õigusala asjatundja ega oska pädevalt positsiooni kujundamisel kaasa rääkida. Samuti vaidlustab hageja osaliselt kostja ajakulu 25.05.2017 menetlusdokumendiga tutvumiseks. Hageja leiab, et vastava dokumendi lugemiseks ei kulu rohkem kui 30 minutit. Eeltoodust tulenevalt palub hageja arvestada tema vastuväiteid, juhul kui kohus peab põhjendatuks kostja menetluskulud hagejalt välja mõista. Kohtu põhjendused 28.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 138

lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 29. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

1. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostja lepingulise esindaja kulude suuruseks on 1200 eurot (käibemaksuga), mil õigusabi on osutatud 10h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi 30.10.2017.a avalduses on 8 esindaja märkinud, et tunnihinnaks on 100 eurot koos käibemaksuga, siis avaldusele lisatud arvest ja avalduses kokkuarvestatud summast nähtub, et tegemist on eksitusega ning tegelikuks tunnihinnaks on 120 eurot koos käibemaksuga, st 100 eurot käibemaksuta. Kohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel eelnimetatud selgitustest ja tunnihinnast 100 eurot käibemaksuta. Lisaks nähtub täiendavast avaldusest, kus kulude suuruseks on 240 eurot (käibemaksuta), mil õigusabi on osutatud 2h ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta) ning lisaks veel ka sõidukulu Tartu-Tallinn-Tartu vahemaal 0,3eurot/km 360 km ulatuses kogusummas 108 eurot (käibemaksuta) (0,3 x 360).
2. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on osalises ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kontori tunnitasu 120 eurot, mis on käibemaksuta 100 eurot, on vajalik ja põhjendatud ning vastab tavalisele kohtupraktikale, lisaks kohtuistungil esindamise tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on samuti põhjendatud kui esindaja tavalisest kontoris töötades olevast toimingust teistsugune toiming, millise suurust peab kohus samuti põhjendatuks. Lisaks märgib kohus, et kuigi kostja esindaja on 30.10.2017.a menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palunud menetluskulud välja mõista käibemaksuga aga 09.11.2017.a avalduses märkinud, et kuna kostja on käibemaksukohustlane arvestab esindaja tasud käibemaksuta, siis tuleb kõik (sh 30.10.2017.a avalduses märgitud) menetluskulud määrata ilma käibemaksuta.
3. Kohus analüüsib järgnevalt kostja lepingulise esindaja kulusid. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja selle käigus tehtud toimingud on järgmised: 06.02.2017.a hagi tagamise, hagiavalduse ja selle lisadega tutvumine, 1h; 10.03.2017.a hagi tagamise avalduse ja hagiavalduse terviktekstiga tutvumine, 1,5h; Harju Maakohtu 10.03.2017.a kohtumäärusega tutvumine, 0,25h; konsultatsioon kliendiga ja õigusliku positsiooni kujundamine, 2,5h; 10.04.2017.a kostja vastuse koostamine, 3,5h ja hageja 25.05.2017.a vastusega tutvumine, 1,25h. Eelnevate toimingute tunnihinnaks on esindaja märkinud 100 eurot. 31.10.2017.a kohtuistungil osalemise eest 2h, kusjuures tunnihinnaks on esindaja märkinud 120 eurot (käibemaksuta).
4. Kostja esindajal on kulunud 06.02.2017.a hagi tagamise, hagiavalduse ja selle lisadega tutvumisele 1h, lisaks 10.03.2017.a hagi tagamise avalduse ja hagiavalduse terviktekstiga tutvumisele 1,5h. Kohus loeb nimetatud ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks arvestades asja sisukust ja materjalide mahukust.
5. Kostja esindajal on kulunud Harju Maakohtu 10.03.2017.a kohtumäärusega tutvumisele 0,25h. Kohus hinnangul on nimetatud toiming ja sellele kulunud ajakulu põhjendatud.
6. Kostja esindajal on kulunud konsultatsioonile kliendiga ja õigusliku positsiooni kujundamisele 2,5h ja 10.04.2017.a kostja vastuse koostamisele 3,5h. Hageja on nimetatule esitanud ka vastuväite. Kohus, hinnates kostja vastust, mis on sisuliselt viie leheküljeline, ei pea põhjendatuks esindajal kulunud aega kõikidele nimetatud toimingutele kokku 6h ulatuses. Esindaja on juba eelnevalt tutvunud 2,5h ulatuses hagiavalduse ja selle lisadega, mistõttu on ilmselgelt ülepaisutatud aeg õigusliku positsiooni kujundamisele koos kliendiga konsulteerides 2,5h ulatuses. Lisaks on esindaja üle hinnanud ajakulu sisuliselt viie leheküljelise vastuse koostamiseks. Kohus loeb eelnimetatud toimingutele kulunud põhjendatud ajakuluks kokku 4,5 tundi. 9
7. Kostja esindajal on kulunud hageja 25.05.2017.a vastusega tutvumisele 1,25h. Hageja on esitanud nimetatule ka vastuväite. Kohus leiab, arvestades hageja vastuse vajalikkust ning sisutihedust, et kostja esindajal nimetatuga tutvumise aeg on põhjendatud ja vajalik.
8. Kostja esindaja on märkinud 31.10.2017.a kohtuistungil osalemise ajakuluks 2h. Kohtutoimikust nähtub, et istung kestis ajaliselt 11:10-12:
9. Kuivõrd esindaja on märkinud ajakulu istungil osalemisena, ei pea kohus põhjendatuks 2 tunnilist ajakulu, sest istung kestis pelgalt 1,5 tundi. Tulenevalt viimatinimetatust loeb kohus põhjendatud ajakuluks istungil osalemise eest 1,5h.
10. Kostja esindaja on märkinud sõidukuluna kohtuistungile Tartust Tallinnasse ja tagasi 360km ulatuses koefitsiendiga 0,3 eurot/km kokku 108 eurot (käibemaksuta). Kohus loeb nimetatud kulu põhjendatud ja vajalikuks, kuna kostja asukoht on Tartus, mistõttu on mõistetav, miks kostja esindaja büroo asub Tartus. Samuti on mõistlik ja põhjendatud suuruses märgitud koefitsient 0,3 eurot/km, milline on kehtestatud ka riigi õigusabi korras määratud esindajale hüvitatava sõidukulu suuruseks (Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 17 lg 2).
11. Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks 100 eurose (käibemaksuta) tunnihinnaga mahus 8,5h, mis vastab 850 eurole. Lisaks loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtuistungil osalemisega põhjendatuks 120 eurose (käibemaksuta) tunnihinnaga mahus 1,5h, mis vastab 180 eurole. Ka sõidukulud suuruses 108 eurot on põhjendatud. Seega rahuldab kohus kostja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja menetluskulud summas 1138 eurot (käibemaksuta). 40.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1138 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 41.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik 10