KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. september 20
) sisaldus § 174 lg 2¹, mille kohaselt järgnesid hüpoteegiga tagatud nõuetele lapse elatisnõuded, v.a lapse elatisnõude osa, mis on riigile elatisabi maksmise tõttu üle läinud.
§ 174lg 2¹ muutus kehtetuks alles alates 1.
jaanuarist 2017. Kohtutäitur pidanuks jaotuskava koostamisel arvestama viidatud sättega, kuid jättis selle ekslikult tegemata. 3
(6)4.
- Kohtulik hüpoteek kehtib (sh eelisjärgu nõudena täitemenetluses) summas, milles see on kantud kinnistusraamatusse (TsMS § 388 lg 1, asjaõigusseaduse § 346 lg 1). Seega kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõue on kostjal II (olenemata kohtulahendiga tunnustatud nõude kogu suurusest) siiski vaid hüpoteegisumma ulatuses ehk kinnistusraamatust nähtuvalt 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot. Ülejäänud osas on kostjal II täiteasjas nõue, mida on võimalik rahuldada tulemi jäägist peale täitekulude maha arvamist koos teiste pandiga tagamata nõuetega (pandiga tagatud nõuete ja laste elatisnõuete järel). 4.
- Kokkuvõtvalt asus maakohtu seisukohale, et juhindudes
§-st 174 tuleb võtta erinevaid nõudeid jaotuskavas arvesse alljärgnevas järjekorras: - - - esmalt tuleb tulemist maha arvata kõik vaidlusaluse täiteasja täitekulud (
§ 174
lg 2); seejärel tuleb rahuldada esimeses järjekorras kostja II hüpoteegiga tagatud nõue hüpoteegisumma ulatuses ehk kinnistusraamatust nähtuvalt 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot (
§ 174
lg 3 p 2); teises järjekorras tuleb rahuldada hagejate nõuded võrdeliselt nõuete summadega (eespool p 1.1 viimane taane,
§ 174
lg 3 p 2¹); kolmandas järjekorras tuleb rahuldada kostja II nõue osas, mis ei ole tagatud pandiga (kohtuliku hüpoteegiga) ja teised pandiga tagamata nõuded võrdeliselt nõuete summadega (
§ 174
lg 3 p 3); neljandas järjekorras võrdeliselt ülejäänud nõuded (
§ 174lg 3 p 4).
4.4. Kuna kohtutäitur ei võtnud arvesse hagejate nõudeid teise järjekoha nõuetena vastavalt jaotuskava koostamise ajal kehtinud
§ 174
lg 3 p-le 2¹, tuleb jaotuskava tühistada.
§ 109
lg 4 järgi võib kohus esitatud jaotuskava muuta või kohustada kohtutäiturit koostama uue jaotuskava. Kohtul puuduvad jaotuskava aluseks olevad dokumendid, mistõttu tuleb kohtutäiturit kohustada koostama uus jaotuskava. 4.
- Menetluskulud jaotas maakohus peamiselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel. Kuigi kohus rahuldas hagi täies ulatuses, peab menetluskulude jaotus olema eeskätt õiglane. See õigustab TsMS § 163 lg 2 kohaldamist. Nii hagejad kui kostja I on korduvalt pakkunud asja lahendamist kompromissiga. Kohus tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss, mille sisuks on uue jaotuskava koostamine selliselt, et peale täitekulude maha arvamist kuuluvad hagejate (laste) elatisnõuded jaotuskava alusel jaotamisele teise järgu nõuetena (peale kostja II esimese järgu nõuet hüpoteegiga tagatud ulatuses) ja sellele järgneksid kostja II nõue osas, mis ei ole hüpoteegiga tagatud ning muud täitemenetluses esitatud nõuded. Kostja II ei avaldanud, et ta oleks sellise lahendusega nõus. Eeltoodust ja menetluskulude õiglase jaotuse põhimõttest lähtuvalt tuleb jätta menetluskuludest 30% kostja I kui seadust mittejärginud jaotuskava koostanud, kuid kompromissiga nõustunud kohtutäituri kanda, ja 70% kostja II kui kompromissiga mittenõustunud menetlusosalise kanda. POOLTE SEISUKOHAD
- Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude tema kanda jätmise osas. Kostja II palub esimese võimalusena panna kõik maakohtu menetluskulud kostja I kanda või teise võimalusena jaotada need kulud kostjate vahel võrdselt. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - esiteks ei põhjendanud maakohus kulude jaotusel määratud vahekorda (30% : 70%); teiseks on lubamatu TsMS § 163 lg 2 rakendamise olukorras, kus hagi rahuldatakse täielikult, sest viidatud normi võib rakendada ainult hagi osalisel rahuldamisel. Ka sisuliselt ei olnud normi kohaldamise eeldused täidetud, sest puudus konkreetne kompromissi ettepanek, millega kostja II oleks saanud nõustuda; 4
(6)- - - kolmandaks jättis maakohus tähelepanuta, et menetluse kestel näitas kostja I üles täielikku ükskõiksust menetluse suhtes ja takistas oma passiivsusega kohtumenetlust. Samas kasutas kostja II menetlusõigusi heauskselt. Kostjal II oli, arvestades kostja I käitumist nii täite- kui ka menetluses, põhjendatud kahtlus, et kompromissläbirääkimised võivad veelgi pikendada menetluste kestust; neljandaks on kompromissiõigus kostja II suhtes ainult näiline, sest jaotuskava tuleb koostada vastavalt
-s sätestatule ning juhul, kui kohtutäitur selle koostamisel on eksinud, siis on just temal kohustus teha õiguspärane jaotuskava. Kui kohtutäitur täitis seadusest tulenevat kohustust ebapädevalt ja keskmise hoolsuseta, siis oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine kostjalt II. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 4 ja § 165 lg 1 teise lausega tulnuks ka seetõttu panna kulud kostja I kanda; viiendaks, isegi kui TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu, siis tulnuks rakendada TsMS § 165 lg 1 esimest lauset ja jaotada menetluskulud kostjate vahel võrdselt.
- Teised menetlusosalised maakohtu otsust ei vaidlustanud ega kaebuse kohta seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagejate ja kostja I menetluskulud maakohtus kõik kostja I kanda. Kostja II enda kulude osas ei ole apellatsioonkaebus edukas, st kaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja I kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
- Esmalt tuleb käsitleda kaebuse ulatust ning menetlusosaliste ringi ja rolle. 8.
- Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude jaotuse osas ja palub kõik menetluskulud jätta kostja I kanda. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud. 8.
- Kaebuse ulatuse selgitamiseks tuleb analüüsida, milliste menetluskulude jaotuse osas saab kostja II kaebuse alusel olla veel vaidlust. Maakohus ei eristanud kulude jaotuse otsustamisel, kelle kulud tuleb kostjatel kanda vahekorras 30% : 70%. Järelikult on sel viisil jaotatud nii hagejate kui ka kummagi kostja menetluskulud. Maakohtu otsuse järgi tuleks menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel kostjal I hüvitada 30% hagejate ja kostja II menetluskuludest, aga kostjal II omakorda 70% hagejate ja kostja I kuludest. Kostja I hüvituskohustuse osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, st ka selles osas on otsus vastavalt eelmises p-s 8.1 märgitule jõustunud. Ringkonnakohus ei saa kontrollida maakohtu lahendi õigsust osas, mille peale pole kaevatud, ega poole huvides, kes pole kaebust esitanud (vrd Riigikohtu
- jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik). 8.
- Kuna kaebus käsitleb üksnes kulude jaotust, siis ei mõjuta kaebuse lahendamist küsimus, kas kostja I jätkab veel tegevust kohtutäiturina. Vaidluse all ei ole õigused või kohustused, mille üleminekut reguleerib kohtutäituri seaduse (KTS) § 15 lg 1 ning kohtutäiturimäärustiku § 32 lg-d 1 ja
- Menetluskulude hüvitamise eest vastutab kostja I KTS § 1 lg 1 järgi isiklikult. Seega puudus käesolevas asjas vajadus kostja I kui poole asendamiseks või kaasamiseks. 8.
- Vaidluses selle üle, kuidas jagada menetluskulud kaaskostjate vahel, tuleb kostjat II pidada apellatsioonimenetluses apellandiks ja kostjat I vastustajaks (vrd kassatsioonimenetluse kohta sarnaselt Riigikohtu
- oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14, p 15 teine lõik).
- Maakohus kohaldas ekslikult TsMS § 163 lg 2 olukorras, kus hagi rahuldati. Õige on kaebuse väide, et viidatud säte kohaldub ainult hagi osalise rahuldamise korral. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 kohaselt on hagi rahuldatud ja seda ei vaidlustatud. Niisiis tuli menetluskulud jaotada TsMS § 162 lg 1 ja kostjate omavahelises suhtes § 165 sätete järgi. 5
(6)9.
- Kuna hagi rahuldati, siis TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannavad kostjad menetluskulud. Sellest on maakohus ka põhjendatult lähtunud ja ükski kaebuse väidetest ei ole suunatud teistsuguse kulujaotuse saavutamisele. Järelikult tuleb kaebuse lahendamiseks kontrollida, kas maakohus jaotas põhjendatult kõik senised menetluskulud suhtes 30% : 70% kahe kostja vahel. 9.
- Vastavalt eespool p-s 8.2 märgitule ei eristanud maakohus hüvitatavate kulude algseid kandjaid. See tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus oleks pidanud arvestama, et kostjad ei osale sõltumata menetlustulemusest üksteise kulude hüvitamises (TsMS § 165 lg 2), seda enam, et nad osalevad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega olnuks korrektne mõista hagi rahuldamisel kostjatelt I ja II eraldi välja hagejate menetluskuludest nende vastutusele vastav osa, aga kummagi kostja enda menetluskulud tulnuks jätta nende endi kanda (vt Riigikohtu
- aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 62 teine lõik). Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada kaebusega hõlmatud osas, st kostja II kanda jäänud kulude osas. 9.
- TsMS § 165 lg 1 esimene lause sätestab mh, et kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seega on kaaskostjate vahel menetluskulude jaotuse otsustamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul on maakohus diskretsioonipiire ületanud, sest kohaldas kostjate vastutuse määramisel ekslikult TsMS § 163 lg 2 ja jättis valitud jaotuse 30% : 70% ka põhjendamata. 9.
- Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb
§-st 8 ja § 106 lg-st 2, et kohtutäitur peab koostama õiguspärase jaotusava. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et vaidlusaluses täiteasjas kostja I koostatud jaotuskava ei olnud kooskõlas kava koostamise ajal kehtinud õigusega. Sissenõudjad, sh kostja II ei saanud jaotuskava õiguspärasust mõjutada. Kuigi
§ 109
lg 1 järgi tuleb jaotuskava vaidlustamise hagi esitada ka sissenõudja vastu, ei tähenda see, et sissenõudja peaks sisuliselt vastutama kohtutäituri võimalike minetuste eest. Neil kaalutlustel on õiglane jaotada käesoleva asja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel sel viisil, et hagejate menetluskulud jäävad kõik kostja I kanda. 9.
- Eespool p-s 9.2 märgitust tuleneb, et kostja I ei pea kandma kostja II menetluskulusid maakohtus, vaid need kulud jäävad kostja II enda kanda. Kuna kostja I maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis saab ringkonnakohus muuta kõnealuses osas maakohtu otsust üksnes osaliselt, st kostja II menetluskuludest 70% ulatuses. 9.
- Kokkuvõttes kujuneb menetluskulude jaotus maakohus järgmiseks: kostja I kannab kõik hagejate kulud ja enda kulud, samuti 30% kostja II kuludest, aga kostja II kannab ülejäänud osas enda kulud ise. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² märgib ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
- Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel ning eespool p-des 8.4 ja 9.2 märgitud kaalutlustelt kostja I kanda. Kuna maakohus ei määranud hüvitatavaid kulusid kindlaks rahaliselt, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ei tee seda ka ringkonnakohus.
- Ringkonnakohus ei ole suutnud vaatamata mõistlikele pingutustele kostjale I menetlusdokumente isiklikult kätte toimetada ega tema elukohta või tegelikku viibimiskohta välja selgitada. Eeltoodust tulenevalt tuleb otsus kostjale I kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 ja § 639 lg 1 alusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6
(6)