lg 2 p-is 3 räägitakse vaid füüsilisest isikust rendileandjast ja tema lähikondsetest. Kostja ei ole toonud esile mitte mingeid asjaolusid, millest võiks välja lugeda kostja erilist isiklikku olukorda või muid olulisi asjaolusid, mis kokkuvõttes õigustaks minimaalset lepingu pikendamise tähtaega kuni 01.09.2017, mis tegelikult on juba möödunud. Seoses kostja nõudega muuta lepingu pikendamisel ka rendihinda leidis hageja, et see pole põhjendatud. Pikendatav rendileping on sõlmitud kõigest 4 aastat tagasi, mis põllumajanduslike lepingute puhul ei ole pikk aeg. Kostja ei ole tõendanud, et 100 eurot oleks keskmine turuhind. 20.10.2017 toimunud kohtuistungil oli hageja seisukohal,
Hageja ei usu, et midagi põhiseadusega vastuolus oleks. Hageja märkis ka, et kostja ise on lepingut ennetähtaegselt üles öeldes võtnud riski, et hageja esitab lepingu pikendmaise nõude. Hageja leidis, et kuna tal on seadusest tulenev õigus pikendamist nõuda, siis lepingu jätkamise vajadust ta tõendama ega põhjendama ei pea. Muus osas jäi hageja kirjalikult esitatu juurde. Kostja vastuväited 05.07.2017 esitas kostja vastuväited hagile. Kostja nõustus hagejaga selles osas, et nõude formaalsed eeldused on täidetud, kuid leidis, et nõude materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Hagejale on juba 19.04.2017 ülesütlemise avaldusest teada, et rendilepingu ülesütlemise põhjuseks on kostja soov ostetud kinnistut ise majandada (VÕS § 357 lg 2 p 3). Kostja näol on tegemist põllumajandusettevõttega, kes tegeleb põllukultuuride kasvatamisega. Kostja hinnangul puudub hagejal seaduslik alus nõuda rendilepingu pikendamist, kuna rendilepingu pikendamist ei või rendileandjalt oodata. 15.08.2017 esitas kostja täiendavad seisukohad. Kostja esitas kohtule taotluse VÕS § 357 lg 1 ja 3 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks. Kostja oli seisukohal,
lg-d 1 ja 3 on vastuolus PS § 32 lõigetega 1 ja 2, piirates ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt kinnisasja omaniku põhiseadusega kaitstud omandiõigust ja selle teostamist. VÕS § 357 lg 1 ja 3 on käesolevalt asjassepuutuvad normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Üldise lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seega ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Tähtajalise rendilepingu sõlmimise korral ei saa rentnikul tekkida mingit õiguspärast ootust asjaolu suhtes, et ta saab rendilepingu eset kasutada ka pärast rendilepingus kokkulepitud tähtaja möödumist. Rendilepingut allkirjastades aktsepteerib rentnik rendilepingu tähtaega ning on teadlik sellest, kui kaua ta võib rendileandja põllumajanduslikku kinnisasja kasutada. VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 võtavad kinnisasja omanikult vastuolus PS § 32 lg-tega 1 ja 2 õiguse otsustada enda kinnisasja valdamise ja kasutamise üle, andes sellise otsustusõiguse kohtule. Seejuures ei sisalda VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 mistahes kaitsmisväärset eesmärki, miks põllumajandusliku kinnisasja rendile andmise tähtaeg ja selle tingimused peaksid olema kinnisasja omaniku asemel kohtu otsustada. Käesoleval juhtumil puudub põhjus kõneleda rentnikust kui nõrgemast poolest, sest rentniku näol on tegemist professionaalse ettevõtjaga, kes on põllumajandusliku rendilepingu sõlminud oma majandustegevuses. Kostja ei näe ühtegi põhjust, miks seadusandja peaks VÕS § 357 lg-tega 1 ja 3 soodustama professionaalsete majandustegevuses tegutsevate juriidiliste isikute majandustegevust 3 kinnisasja omanike (rendileandjate) õiguste ja huvide arvel ning andma kinnisasja valdamise ja kasutamisega seonduvate küsimuste üle otsustusõiguse rendileandja asemel kohtu pädevusse. Lepinguvabaduse põhimõtte valguses ei ole võimalik väita, et rentnik oleks nõrgem pool, kes vajaks mingit rendilepingu lõppemise järgset lisakaitset rendileandja vastu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt kinnisasja omaniku omandiõigust ja privaatautonoomia põhimõtet. Lisaks on nimetatud VÕS sätted vastuolus põhiseadusega seetõttu, et need sätted võimaldavad kinnisasja omaniku tahte vastaselt koormata põllumajandusliku kinnisasja rentniku kasuks sisuliselt kuni 6-aastase sundvaldusega ja lepingu pikendamist võib nõuda korduvalt. Kostja on seisukohal, et asjaolu, et kinnisasja omanik on otsustanud kinnisasja korra rendile anda (tähtajaks või ka tähtajatult), ei tähenda seda, et rendileandja sooviks kinnisasja igavesti või määramata ajaks välja rentida. VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 on vastuolus ka õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega, kuna põllumajandusliku kinnisasja omanik ei tea kinnisasja rendile andmisel kunagi, kui pikaks ajaks tegelikult ta kinnisasja valduse kolmandale isikule üle annab. Selliselt takistavad VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 ka normaalsele vabaturumajandusele omase põllumajanduslike kinnisasjade rendituru toimimist. VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 on vastuolus ka PS §-ga
lg 1 ja 3 on käesolevalt asjassepuutuvad normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kostja hinnangul on VÕS § 357 lg-d 1 ja 3 vastuolus PS §-ga 31 ja § 32 lg-tega 1 ja 2. Eelkõige seetõttu, et nimetatud sätted piiravad ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt kinnisasja omaniku põhiseadusega kaitstud omandiõigust ja selle teostamist, sh võtavad kinnisasja omanikult õiguse otsustada enda kinnisasja valdamise ja kasutamise üle, andes sellise otsustusõiguse kohtule. Kostja leiab,
sätted on vastuolus põhiseadusega ka seetõttu, et need sätted võimaldavad kinnisasja omaniku tahte vastaselt koormata põllumajandusliku kinnisasja rentniku kasuks sisuliselt kuni 6-aastase sundvaldusega ja lepingu pikendamist võib nõuda korduvalt. Kostja on seisukohal, et riik ei tohi ettevõtlusega tegelemiseks teha põhjendamatuid takistusi ja peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Kostja viitas, et seadusest ei tulene ühtegi loogilist põhjendust, miks peaks pärast rendilepingu lõppemist eelistama rentniku majandustegevust ja huve kinnisasja omaniku õigusele tegeleda enda kinnisasjal ettevõtlusega. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 sätestab: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. 5 Sama paragrahvi lg 2 sätestab: Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 31 sätestab: Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. VÕS § 357 lg 1 sätestab, et põllumajandusliku rendilepingu ülesütlemise korral rendileandja poolt võib rentnik kolme kuu jooksul ülesütlemise teate kättesaamisest nõuda kohtus lepingu pikendamist, kui pikendamist võib rendileandjalt oodata. Tähtajalise rendilepingu pikendamise taotluse peab rentnik kohtule esitama üheksa kuud enne lepingu lõppemist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et Kohus otsustab rendilepingu pikendamise mitte kauemaks kui kuueks aastaks. Pikendamise tähtaja määramisel tuleb arvestada lepingupoolte isiklikku olukorda, rendieseme liiki ja muid olulisi asjaolusid. Seega näeb VÕS § 357 ette võimaluse, et rentniku nõudel määrab kohus rentnikule kuuluva omandi kasutamise ja käsutamise. Seega piirab nimetatud säte omaniku õigust oma omandit iseseisvalt vabalt kasutada ja käsutada. Kohus leiab,
lg 1 ja 3 ei ole kindlasti vastuolus PS § 32 lg 1, sest nimetatud põhiseaduse säte käsitleb omandi võõrandamist samas kui VÕS säte võõrandmaise võimalust ette ei näe. Seega jätab kohus kostja väite vastuolust PS § 32 lg 1 kõrvale. Kohus möönab,
Samas märgib kohus, et omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole absoluutsed õigused ning seadusandjal on õigus kitsendada nende käsutamise tingimusi ja korda: konkreetsed viited on nii PS § 31: Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra; PS § 32 lg 2: Kitsendused sätestab seadus. Käesolevalt on võlaõigusseadusega piiratud omaniku piiramatut õigust oma omandit vallata, kasutada ja käsutada, sh otsustada, kellega ja millistel tingimustel ta sõlmib rendilepingu. Lisaks omandi kasutamise ja käsutamise piirangule piirab VÕS § 357 sätestatu ka isiku õigust tegeleda vabalt ettevõtlusega- kasutada omandit ettevõtluseks omal äranägemisel. Kostja hinnangul on põhiseaduslike õiguste kitsendused sätestatud küll seadusega, kuid need on ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud. Riigikohtu poolt antud juhiste kohaselt (nt RKÜK 22.02.2005.a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36) tuleb esmalt vaadata, kas erinevaid sätteid on võimalik tõlgendada nõnda, et nendest tõlgendustest kujunenud norm oleks põhiseadusega kooskõlas. Põhiseadusvastasuse hindamisel saab kaaluda, kas õiguskord võimaldab alternatiivseid tõlgendusi, mis viiksid põhiseaduspärase lahenduseni. Seetõttu tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. Riigikohus on märkinud, et neil ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja VÕS § 357 lg-tega 1 ja 3 omandiõigust ja ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt kitsendanud, sest nimetatud normi on tõlgendamise teel võimalik kohaldada põhiseaduspäraselt. Esiteks ei ole VÕS § 357 lg 1 ja 3 absoluutsed, erandeid ja kaalutlusõigust välistavad normid. Rentnikul on küll õigus nõuda ülesütlemise korral rendilepingu pikendamist, kuid samas ei näe seadus ette, et rendilepingut peab pikendama või kindlasti pikendatakse. Samas paragrahvis – lõikes 2- on ette nähtud alusel, mille kohaselt võib rendileandja põhjendada lepingu pikendamisest keeldumist. Esitatud alusetl on kohtul kohustus kaaluda rendileandja ja rentniku huve ning otsustada esiteks, 6 kumma poole huvid vajavad suuremat kaitset ja teieks vajadusel ka muuta lepingu tingimusi, et vähendada huvide võimalikku kahjustamist (lg 4). samuti annab lõige 3 võimaluse pikendada lepingut kuni kuueks aastaks, kusjuures kohis peab ka siin kaaluma poolte huve („… tuleb arvestada isiklikku olukorda, rendieseme liiki ja muid olulisi asjaolusid“) ning kohus ei pea lepingut pikendama maksimaalselt seaduses lubatud ajaks. Kohus ei nõustu kostjaga selles,
võimaldab nõuda lepingu pikendamist korduvalt- sätet saab kohaldas vaid siis, kui rendileandja lepingu üles ütleb, lepingu tähtaja lõppemisel rentnik lepingu pikendamist nimetatud sätte alusel nõuda ei saa. Kohtu hinnangul annab VÕS § 357 lg 2 rendileandjale mitteammendava loetelu põhjusest, miks temalt ei saa rendilepingu pikendamist oodata. Nimetatule viitab enne loendit kasutatud sõna „eelkõige“, mis näitab, et pikendamisest keeldumiseks võib olla veel teisigi aluseid. Seega pole seadusandja sätestanud ammendavat nimekirja, st konkreetseid ja kindlaid aluseid, millal rendilepingu pikendamist rendileandjalt oodata ei saa. Sellega on seadusandja võimaldanud ka muud alused, kindlustamaks, et rendilepingut ei pikendataks põhiseadusvastaselt, st rendileandja õigusi ebamõistlikult kahjustades ja piirates. Kohus märgib, et ka rendileandja põhiseadusest tulenevad õigused omandile ja ettevõtlusvabadusele ei saa asetuda kõrgemale kui rentniku omad, millel viitab asjaolu, et tulenevalt põhiseadusest on seadusandja otsustanud omaniku põhiseaduslikke õigusi kõnealuse sättega piirata. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja andnud kohtule, kui sõltumatule ja erapooletule instituudile, õiguse mõlema poole igakülgseid huve kaaludes otsustada rendilepingu pikendamise võimaluse või sellest keeldumise. Kohus leiab, et omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive võimalik ebaproportsionaalsus on kõrvaldatud kohtule pandud kaalutluskohustusega. Kohus viitab, et näiteks analoogselt on kohtule antud huvitatud isikute huvide kaalumisel õigus ja kohustus langetada otsuseid kinnistule juurdepääsu määramisel, mis ju põhimõtteliselt samuti kahjustab koormatud kinnistu omaniku õigusi ja riivab tema vabadust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (AÕS § 156). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal,
lg-t 1 ja 3 tuleb tõlgendada koosmõjus teiste sama paragrahvi sätetega ning sellise tõlgenduse korral saab nimetatud norme kohalda põhiseaduspäraselt. Kuna VÕS § 357 lg 1 ja 3 on võimalik tõlgendada selliselt, mis tagab normi kooskõla põhiseadusega, puudub vajadus selle sätte põhiseadusevastaseks või kehtetuks tunnistamiseks ning kostja taotlus selles osas tuleb jätta rahuldamata. II Hageja nõue Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Põltsamaa Vallavalitsus ja hageja sõlmisid 18.04.2013 põllumajandusliku rendilepingu (edaspidi rendileping) tähtajaga kuni 30.08.
lg 2 p-is 3 räägitakse vaid füüsilisest isikust rendileandjast ja tema lähikondsetest. Seega ei saa kostja nimetatud sättele tugineda. Kostja sellise käsitlusega ei nõustunud. Pooltel on seega vaidlus VÕS § 357 lg 2 p 3 tõlgendamise üle. Kohus on seisukohal, et puudub alus VÕS § 357 lg 2 p 3 kitsendavaks tõlgendamiseks ja säte hõlmab nii füüsilisi kui ka juriidilisi rendileandjaid. Esiteks leiab kohus,
lg-s 2 sätestatud loetelu on mitteammendav, mille viitab lõike sissejuhatuses kasutatav väljend “eelkõige“. Eesti keele seletava sõnaraamatu internetiväljaande kohaselt on nimetatud väljendil kaks tähendust: „eeskätt, kõige enam, eriti, peamiselt“ ning „enne muud, kõigepealt (ajalises täh)“. Käesolevalt tuleb lähtuda esimesest seletusest, mis viitab seega kohtu hinnangul otseselt sellele, et lisaks p 1-5 nimetatud isikutele ja olukordadele on võimalikud ka muud täiendavad põhjused, kui rendileandja võib esitada lepingu pikendamise nõudele vastuväite. Juba seetõttu ei saa kitsendada lõike p 3 nimetatud isikute ringi vaid füüsiliste isikutega. Teiseks on kogu VÕS 16. peatükis, sh §-s 357, läbivalt kasutatud väljendit rendileandja, st seadusandja pole konkreetselt märkinud, kas rendileandjaks on füüsiline või juriidiline isik. Kui seadusandja soov oleks olnud kitsendada VÕS § 357 lg 2 p-s 3 rendileandjaks olevate isikute ringi, siis oleks nimetatud sättes pidanud selgelt ja konkreetselt olema see väljendatud. Käesoleval juhul on seadusandja tahe olnud anda täiendavalt füüsilisest isikust rendileandja lähikondsetele võimalus rendilepingu eset ise majandada, mistõttu on nimetatud isikud eraldi välja toonud. Kokkuvõtvalt ei kitsenda VÕSS § 357 lg 2 p 3 väljend „…tema abikaasa, lähisugulane või -hõimlane..“ kohtu hinnangul pikendamise nõudele vastuväidet esitavate isikute ringi vaid hoopiski laiendab seda ringi eraldi nimetatud isikute võrra. Kohus leiab, et hageja tõlgendus ei ole kookõlas sätte eesmärgiga ning ka grammatilise tõlgenduse tulemusel ei saa asuda hagejaga samale seisukohale. Seega asub kohus seisukohale, et äriühingust rendileandjal on samuti õigus esitada VÕS § 357 lg 2 p 3 alusel rentniku nõudele vastuväide. Vastuväite esitamisel peab rendileandja tõendama, et temalt ei saa lepingu pikendamist oodata, kusjuures selle põhjuseks on soov rendieset ise majandada. Seega on käesolevalt küsimus, kuidas saab rendileandja tõendada oma soovi. Hagejas on leidnud, et kostja ei ole oma soovi tõendanud. Kohus nõustub kostja hinnanguga, et ise majandamise soovi ei ole võimalik lõpuni tõendada ning piisab soovi põhistamisest. Kohtu hinnangul on kostja piisava põhjalikkusega esitanud asjaolud ning ka võimalikud tõendid, millisel põhjusel ta vajab rendieset ise. Puudub vaidlus, et rendieseme näol on tegemist põllumajandusliku maaga ja ka hageja kasutas maad põllukultuuride kasvatamiseks. Hageja esindaja kinnitas istungil, et hageja soovib rendieset kasutada põllumajanduslikuks äriks- et seda harida ja saada tulu. Kostja on avaldanud, et soovib rendieset kasutarad samal eesmärgil. Kostja 2016.a majandusaasta aruandest (tl 41-45) nähtuvalt tegeleb kostja põllukultuuride kasvatamise ja saagi realiseerimisega. Põllukultuure kasvatas kostja 2016.a ca 420 hektaril, millest 184 hektarit oli kostjale kuuluv maa, ülejäänud rendimaa- seega kasutas kostja oma majandustegevuseks omale kuuluvat maad vaid alla poole põllumaa pinnast (ligi 44%). Esitatud tõendite kohaselt on ebaõige hagiavalduses esitatud väide, et kostjal on 1000 ha haritavat maad. Kostja esitas kohtule kinnistusraamatu väljavõtte (seisuga 12.08.2017, tl 46- 8 47) hageja kinnistutest, millest nähtub, et hageja omandis on oluliselt rohkem kinnistuid suurema pindalaga haritavate maadega: üle 50 kinnistut sihtotstarbega maatulundus- või tootmismaa, millest väiksemate pindala on alla hektari ja suurim üle 53 hektari. Seega kuuluba hagejale majandustegevuseks sobivat maad suuremal hulgal kui kostjale. Hageja 2016.a majandusaasta aruandest (tl 48-60) nähtub, et hageja on 2016.a kinnisvarainvesteeringutelt teenitud renditulu saanud 303 251 euro ulatuses. Eeltoodust tuleneb, et hageja ei kasuta omale kuuluvat põllumajanduslikuks tegevuseks sobivat maad ise vaid on selle välja rentinud kolmandatele isikutele. Kohus möönab, et ka maade välja rentimine on samuti äritegevus. Eeltoodust tulenevalt on aga küsitav, miks ei kasuta hageja ise oma maad selle harimise ja tulu saamise eesmärgil vaid soovib kindlasti kasutada sellel eesmärgil just kostjale kuuluvat kinnistut. Hageja seda selgitada ei osanud ja leidis,
alusel nõude esitamisel polegi rendieseme kasutamise eesmärk või põhjused olulised. Kohus sellega ei nõustu, sest kohus peab kaaluma mõlema poole huve ning selleks peavad pooled oma huvid välja tooma. On üldteada, et renditud maade eest tuleb rendileandjale tasuda- st teha täiendavaid kulutusi. Hageja esitatud rendilepingu kohaselt tasus tema vaidlusaluse rendieseme eest renti 50€ hektari kohta aastas. Kostja esitas kohtule näitena arve ja rendilepingu (tl 61-63), millest nähtub, et kostja maksab näiteks rendileandjatele 103,36 ha maa eest renti kokku 12 614,20 € aastas (s.o ca 122€ hektari kohta). Seega kaasnevad maade rentimisega kulud, mida omale kuuluva maa kasutamisega ei kaasne. Kohtu hinnangul ei saa kostjalt eeltoodut arvestades oodata rendilepingu pikendamist olukorras, kus kostja on sunnitud haritavaid maid rentima ja tegema lisakulutusi, sest tal endal ei ole piisavalt maad oma saagi kasvatamiseks, samal ajal kui hagejal on nii palju maad, et ta rendib ise neid välja. Kostjale on majanduslikult oluliselt kulukam rentida oma majandustegevuseks maad kui harida endale kuuluvat kinnistut, olenemata selle suurusest. Samas ei kahjusta ühe rendipinna kaotus hageja huve ülemäära, sest tal on piisavalt omal kinnistuid, mille majandustegevust jätkata. Kõike eeltoodust arvesse võttes ja hinnates mõlema poole huve ja olukorda, on kohus seisukohal, et kostja on piisavalt põhistanud oma soovi rendilepingu eset ise majandada ja kostja huvid on antud olukorras hageja huvidest kaalukamad. Sellises olukorras ei saa kostjalt oodata rendilepingu pikendamist. Hageja hagiavaldus rendilepingu pikendamiseks tuleb seega jätta rahuldamata. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, on ära langenud hagi tagamise vajadus ja kohus tühistab TsMS § 386 lg 4 alusel 30.06.2017.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS §-st 162 jätab kohus kõik menetluskulud hageja kanda. 9 Pooled esitasid menetluskulude nimekirja kohtule. Kuivõrd kohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda, hindab kohus üksnes kostja menetluskulusid põhjendatuse ja vajalikkuse kriteeriumist lähtuvalt. Hageja menetluskulud jäävad nagunii tema enda kanda. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 2126 eurot. Summa on käibemaksuta. Menetluskulu koosneb õigusabikuludest summas 2076 eurot ja hagi tagamise määrusele esitatud määruskaebuse riigilõivust summas 50 eurot. Hageja vaidles vastaspoole kuludele osaliselt vastu leides, et 14.08.2017 seisukohtadele kulunud aeg 13,5 tundi ei ole põhjendatud ega vajalik. Samuti ei peaks hageja maksma kinni kostjapoolset kohtupraktika ja saksa õiguskirjanduse analüüsi ja põhiseaduslikkuse järelevalvele suunatud taotlusi, sest vaidlus käib peamiselt kitsalt VÕS § 357 lg 2 rakendamise osas ja selle osas väljendas kostja juhatuse liige oma seisukoha juba esialgses vastuses. Kohus leiab, et kostja kuludest on põhjendatud riigilõiv 50 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1. Kohus tuvastas, et kostja on hagi tagamise määrusele määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot. Kohtu hinnangul on riigilõivu tasutud seaduses ettenähtud määras ning see kuulub hageja poolt hüvitamisele. Kostja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-dele 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kostjat on käesolevas menetluses esindanud vandeadvokaat Helmeri Indela. Kostjal on õigusabile kulunud 2076 eurot (käibemaksuta), s.o 17,3 tundi, tasumääraga 120€/h (km-ta). Kohus leiab, et põhjendatuks saab lugeda kostja lepingulise esindaja tasumäära, arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja menetluse kestust. Tasumäär 120 eurot töötunni eest vastab ka üldteadaolevale keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasumäärale. Riigikohtu senises praktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (nii käibemaksuga kui käibemaksuta) (01.10.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, 13.11.2013.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-13). Arvestades menetluse keerukust, mahtu ja kostja esindaja poolt esitatud menetlusdokumente ja tõendeid, leiab kohus, et õigusabile kulunud 17,3 tundi on põhjendatud ja vajalik vaid osaliselt. Kohus leiab, et 14.08.2017 seisukoha koostamisele kulunud aeg 13,5 tundi on ülemäära suur ja seega mitte täies osas põhjendatud. Osutatud teenuse nimekirja kohaselt kulus esindajal 7,2 tundi seisukoha koostamisele ja saksa õiguskirjanduse analüüsile ning seejärel veel 3,8 tundi seisukoha lõplikuks koostamiseks. Nimetatud seisukohas esitatud sisuline osa on ca 10 lk, millest 3 lk on taotlus VÕS § 357 lg-te 1 ja 3 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Mõlemal poolel on tsiviilasjas õigus esitada erinevaid taotlusi. Kostja poolt esitatud taotlus ei olnud kohtu hinnangul täiesti asjakohatu, mistõttu ei saa kohus menetluskulu taotluse osas jätta 10 täielikult arvestamata. Siiski leiab kohus, et arvestades taotluste ja seisukohtade olemust, kostja esindaja kvalifikatsiooni ning seisukohas esitatud sisulisi vastuväiteid, on põhjendatud ajakulu 14.08.2017 seisukohale maksimaalselt 12 tundi. Muus osas on kostja esindaja kulud põhjendatud. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kostja põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile on kokku 1896 eurot (120€x15,8h). Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kokku 1946 eurot (50 eurot riigilõiv ja 1896 eurot õigusabikulud. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.