← Eesti

1-18-2804/15

Obsah (14)§ 184§ 73§ 65§ 75§ 191§ 183§ 9§ 6§ 7§ 56§ 74§ 751§ 4§ 83

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2018, Võru Kriminaalasja number 1-18-2804 (kohtueelse menetluse nr 17930000217) Kohtunik

) § 184 lg 2 p 2 järgi Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Jane Pajus Süüdistatav Veera Käis. Isikukood 45305115710; elukoht xxxxxxxxxxxxxx; pensionär; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsusega

§ 184

lg 1 ja § 392 lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi (mõisteti aastane vangistus, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi aastase katseajaga täitmisele pööramata) Kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel Menetluse vorm lühimenetlus RESOLUTSIOON 1. Tunnistada Veera Käis

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdi korduvas uimastite käitlemises ja karistada teda kolme aasta pikkuse vangistusega.

  1. Vähendada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni
  2. punktis nimetatud vangistust kolmandiku võrra ehk kahe aastani.
  3. Suurendada käesoleva otsuse resolutsiooni
  4. punktis nimetatud kahe aasta pikkust vangistust

§ 65lg 2 ja § 73 lg 4 alusel Tartu Maakohtu 22.

veebruari 2016 otsusega mõistetud ühe aasta pikkuse vangistuse võrra ehk mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kolme aasta pikkune vangistus. 4. Jätta

§ 73lg 4 ja § 74 lg-te 1 ja 3 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni 3.

punktis nimetatud kolme aasta pikkune vangistus täitmisele pööramata, kui Veera Käis ei pane kolme aasta ja kuue kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Veera Käis peab: 4.

  1. elama xxxxxxxxxxxxxx; 4.
  2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 4.
  3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4.
  4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 4.
  5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 4.
  6. saama kriminaalhooldusametnikul eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viimiseks. 5.

§ 75

lg 2 p 21alusel keelata Veera Käisil käitumiskontrolli ajal narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamine või tarvitamine. 6.

§ 73

lg 4 75 lg 2 p 9 ja § 751 lg 3 alusel allutada Veera Käis kuueks kuuks elektroonilisele valvele.

  1. Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
  2. oktoobrist
  3. Käitumiskontroll algab otsuse jõustumisel, v.a elektrooniline valve, mille tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade Veera Käisi keha külge kinnitatakse.
  4. Arvata menetluskulude hulka sundraha 1250 eurot ja riigi õigusabi tasu 373,32 eurot (sh käibemaks) vandeadvokaat Rainer Objarteli poolt Veera Käisi kohtumenetluses kaitsmise eest. Jätta sundraha (1250 eurot) riigi kanda. Mõista kohtumenetluses tekkinud riigi õigusabi kulu (373,32 eurot) ja kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud riigi õigusabi kulu 312 eurot (sh käibemaks) ehk kokku 685,32 eurot välja Veera Käisilt. Menetluskulud tuleb Veera Käisil tasuda ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. 9.

§ 191alusel konfiskeerida Veera Käisilt ära võetud fenasepaam ja tramadool.

Anda need ained üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates

  1. oktoobrist
  2. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib KrMS § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  3. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
  4. oktoobrist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), mõistab Veera Käisile karistuse (D), teeb otsustuse menetluskulude kohta (E) ning võtab viimaks seisukoha konfiskeerimise osas (F). (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
  5. V. Käisile esitati

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdistus, mille sisu on kokkuvõtvalt järgmine. 2. V. Käis pani toime kaks tegu. 2

(10)
  1. Esimene neist leidis aset
  2. septembril
  3. V. Käis sõitis kell 21.30 Opel Corsaga Venemaalt Eestisse Luhamaa piiripunkti. Autos olnud pagasisse oli peidetud viis pakki fenasepaami kokku 250 tabletiga. Igas tabletis oli toimeainet 1 mg ehk kokku oli pakkides 250 mg toimeainet. Lisaks leiti peale fenasepaami ka muid sisseveoks lubatud kogust ületavaid ravimeid: 17 eri nimetust ravimit kokku 123 pakis.
  4. Teine kord rikkus V. Käis seadust
  5. juulil
  6. Süüdistatav sõitis kell 22.50 jällegi Opel Corsaga Venemaalt Eestisse Luhamaa piiripunkti. Seekord oli V. Käisil kaasas alkohol ja tubakas, aga ka 22 eri nimetust ravimit kokku 140 pakis. Muu hulgas transportis V. Käis üht pakendit tramadooli kokku 2000 mg toimeainega ja 17 pakendit fenasepaami kokku 1000 mg toimeainega.
  7. Fenasepaam ja tramadool on kantud sotsiaalministri antud
  8. mai 2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 nimekirjadesse, vastavalt IV ja III. Fenasepaami on kümnele inimesele joobe tekitamiseks vaja 2,5–5 mg ehk keskmiselt 3,8 mg, tramadooli aga 100–200 ehk keskmiselt 150 mg. Seega käitles V. Käis tulenevalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg-st 3 nii fenasepaami kui ka tramadooli suures koguses.
  9. V. Käisil ei olnud fenasepaami käitlemiseks arsti ettekirjutust. Tramadooli Eestisse toomiseks puudus V. Käisil Ravimiameti luba.
  10. Seega omandas, valdas ja vedas

§ 184lg 1 järgi karistatud V.

Käis korduvalt Eestisse suures koguses psühhotroopset ainet ning pani niimoodi toime

§ 184lg 2 p 2 järgse kuriteo.

8. Kohtuistungil jäi prokurör süüdistuses öeldu juurde. Ta palus V. Käisi

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdi mõista ja karistada teda nelja aasta pikkuse vangistusega. Selle vangistuse palus prokurör Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada kahe aasta ja kaheksa kuu pikkuseks. Seda vangistust palus prokurör

§ 65lg 2 alusel suurendada Tartu Maakohtu 22.

veebruari 2016 otsusega mõistetud kandmata karistuse ehk ühe aasta pikkuse vangistuse võrra ning moodustada seeläbi kolme aasta ja kaheksa kuu pikkune liitvangistus. Menetluskulud palus prokurör jätta V. Käisi kanda. V. Käisi käideldud ravimid aga tuleb konfiskeerida.

  1. Kaitsja leidis, et tegu on tõendatud ja see on õigesti kvalifitseeritud. Küll aga palus kaitsja, et kohus ei mõistaks V. Käisile reaalset vangistust. V. Käisi peaks karistama minimaalse vangistusega. Seda peaks lühimenetluse tõttu vähendama kolmandiku võrra ja nii saadud vangistusele tuleks liita varasem ühe aasta pikkune vangistus. See vangistus tuleks jätta käitumiskontrolli ja elektroonilist valvet kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Menetluskulud tuleks jätta V. Käisi kanda vaid kolmandiku ulatuses ja tal peaks võimaldama nende tasumise aasta jooksul.
  2. V. Käis ütles, et ta tõi ravimeid oma valude leevendamiseks ja et vanglas ta vastu ei pea. (B) Faktilised asjaolud
  3. Faktiliste asjaolude üle vaidlus puudub. Kohus tuvastab, et V. Käis tõi kahel korral autoga Venemaalt Eestisse ravimeid.
  4. septembril 2016 sõitis ta kell 21.30 Luhamaa piiripunkti autoga, millesse oli peidetud 250 tabletti fenasepaami, toimeainega 1 mg tableti kohta. Lisaks oli autosse peidetud teisigi ravimeid, kokku 17 erinevat sorti 123 pakendiga.
  5. juulil 2017 juhtis ta Luhamaa piiripunkti sõiduki, millest leiti pakend tramadooli kokku 2000 mg toi3

(10)meainega ja 17 pakki fenasepaami kokku 1000 mg toimeainega. Peale selle leiti ka alkoholi ja tubakat, ning veel 20 erinevat ravimit 122 pakis. Need asjaolud saab tuvastada V. Käisi ütluste, V. Käisi auto läbivaatuse aktide ja süüdistatava autost leitud asitõendite vaatlusprotokolli põhjal. (C) Õiguslik hinnang 12. V. Käisile on esitatud süüdistus

§ 184lg 2 p 2 järgi.

Kohus analüüsib, kas õigesti. 13.

§ 184teoobjekt on narkootiline või psühhotroopne aine.

On selge, et nii fenasepaam kui ka tramadool on kohased teoobjektid. Seda seetõttu, et nad on kantud sotsiaalministri antud

  1. mai 2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 nimekirjadesse: fenasepaam IV ja tramadool III nimekirja.
  2. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et

§ 184teoobjekti praegune formuleering ei ole õnnestunud ja seda järgmistel põhjustel.

Narkootilised ja psühhotroopsed ained paistavad teineteisest millegi poolest erinevat. Ilmselt on see erisus keemilist ja/või meditsiinilist laadi. ÜRO ongi neid kahte ainete gruppi reguleerinud kahes konventsioonis: narkootilisi aineid puudutab ÜRO

  1. aasta narkootiliste ainete ühtne konventsioon ja psühhotroopsed ained on ÜRO
  2. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooni ese. Seega ei ole vahetegu narkootiliste ja psühhotroopsete ainete vahel kindlasti mitte väär. Samas aga tuleb tähele panna seda, et Eestis neil kahel ainete grupil juriidilisel tasandil vahet ei tehta. Nimelt puudutab nii narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus kui ka selle alusel vastu võetud õigusaktid läbivalt nii narkootilisi kui ka psühhotroopseid aineid. Seega on õiguslikult ebaoluline, kas mingi aine on narkootiline või psühhotroopne. Siiski ei ole konkreetsest ainest kõneldes keeleliselt ega formaalloogiliselt korrektne öelda, et tegemist on narkootilise või psühhotroopse ainega. Tuleks öelda, kumba gruppi aine kuulub. Kui on tegemist ainega, mis on lisatud ühte ülal viidatud kahest ÜRO konventsioonist, ei ole seda kuigi keeruline teha: sellisel juhul tuleb konventsioonid läbi vaadata ja ongi võimalik teada saada, kas aine on narkootiline või psühhotroopne. Kui aga ainet neis konventsioonides ei ole – st kui Eesti seadusandja on otsustanud keelata rohkem kui on rahvusvaheliselt minimaalselt kokku lepitud –, on asi märksa keerulisem. Sellisel juhul võibki (vähemalt juristi jaoks) jääda arusaamatuks, kas Eestis keelatud aine on narkootiline või psühhotroopne. Ei fenasepaam ega tramadool ole reguleeritud kummaski konventsioonis. Internetiotsingu abil saab aga öelda, et fenasepaam on psühhotroopne aine, sest ÜRO-l on kavas lisada see aine
  3. aasta konventsiooni (https://www.unodc.org/documents/commissions/CND/CND_Sessions/CND_59/Decision_59 _7.pdf). Küll aga jääb ebaselgeks, kumba gruppi kuulub tramadool. Süüdistusakti pinnalt saab öelda, et prokuratuuri hinnangul on tegu psühhotroopse ainega. Samas ei ole prokuratuur seda väidet põhjendanud. Pigem paistab tramadooli näol olema tegu narkootilise ainega, sest see kujutab endast opioidi analgeetikumi (https://www.incb.org/documents/News/Alerts/Alert7_on_Control_of_Psychotropic_Substanc es_June_2018.pdf, p 1) ja opioidid (mille tuntumad näited on ilmselt morfiin ja heroiin) on narkootilised ained (vt ÜRO
  4. aasta narkootiliste ainete ühtset konventsiooni). Et saaks kasutada korrektset Eesti keelt ja kõneleda loogiliselt ilma vajaduseta raisata ressursse tegemaks selgeks juriidiliselt ebaolulist fakti selle kohta, kas mingi aine on narkootiline või psühhotroopne, võiks seadusandja kaaluda narkootilisi ja psühhotroopseid aineid kätkeva üldmõiste kasutamist. Selliseks üldmõisteks sobiks uimasti. Kohus kasutabki järgnevalt vajadusel seda terminit. Samuti kasutab kohus uimasti sünonüümina meelemürgi mõistet.
  5. Koosseisuteoks on käitlemine. Ka koosseisutegu puudutavas ei ole uimastikuritegevust puudutavad sätted läbinisti õnnestunud. Nimelt on olemas kaks käitlemistegude kataloogi, mis 4

(10)küll osaliselt kattuvad, mõneti aga ka erinevad:

§ 183lg 1 ja NPALS § 2 p 3.

Niisuguste erinevate kataloogide tõttu tekib paratamatult küsimus, kuidas nad teineteisesse suhtuvad. Kohus leiab, et käitlemiseks tuleb pidada kõiki neis kahes kataloogis nimetatud tegusid: nii neid, mis omavahel kattuvad, kui ka neid, mis on ära toodud kas ühes või teises. 16. Süüdistusaktis on leitud, et V. Käis käitles uimasteid neid omandades, vallates ja Eestisse vedades. Kohtuistungil lisas prokurör koosseisuteo kohta järgmist (tl 79 pöördel – 80). Kõigepealt viitas süüdistaja omamisele. Lisaks selgitas prokurör, et Eestisse vedamine jäi katsestaadiumisse, sest tollitöötajad võtsid meelemürgid ära. Küll aga saab lõpule viiduks pidada omandamist, omamist ja valdamist: need teod ei leidnud küll aset Eestis, aga

§ 9

lg 1 p 1 kaudu saab isikut karistada ka välismaal toime pandud uimastikuritegude eest. 17. Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kuigivõrd üheselt mõistetav ei ole. Nimelt tekib küsimus, miks hakkas prokurör rääkima mõningatest kvalifikatsiooni puudutavatest aspektidest alles kohtus kohtu küsimustele vastates, aga ei peatunud neil hoolimata KrMS § 154 lg 3 p-st 3 süüdistusaktis. Esiteks ei ole süüdistusaktis viidatud omamise alternatiivile. Teiseks pole süüdistusaktis juttu sellest, et tegu leidis aset Venemaal ja on karistatav

§ 9lg 1 p 1 kaudu.

Kolmandaks ei ilmne süüdistusaktist sedagi, et prokuröri meelest jäi uimastite Eestisse vedamine katsestaadiumisse. Eeltoodu ei muuda siiski süüdistusakti kohtu hinnangul per se kõlbmatuks. Nimelt on KrMS § 154 kohaselt süüdistusakti jaoks primaarse tähtsusega faktilised asjaolud – õiguslik hinnang on sekundaarne. Sellega seoses on Riigikohus öelnud järgmist. Süüdistuse tekstis peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt 1-17-1327/52, p 13). Eelöeldu tähendab seda, et kohus peab analüüsima, kas süüdistuses toodud faktilised asjaolud võimaldavad jõuda sellistele õiguslikele järeldustele, nagu jõudis prokurör. Kui nad seda ei võimalda, peab kohus andma teole ise korrektse õigusliku hinnangu. Küll tuleb silmas pidada seda, et kvalifikatsiooni muutmise korral tuleb anda süüdistatavale võimalus end uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 5 ls 1). Praegu kvalifikatsiooni muutmise vajadus siiski kõne alla ei tule: otsustada tuleb seda, kas on aset leidnud

§ 184lg 2 p 2 järgne uimastite käitlemine (nagu süüdistusaktis väidetakse).

18. Omandamise alternatiiv on toodud

§ 183lg-s 1.

Õiguskirjanduses on leitud, et omandamiseks tuleb pidada uimatite üle käsutusõiguse hankimist tehingu kaudu (Laos –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 183/2.5). V. Käisi sõnul ostis ta meelemürgid ühest Venemaa apteegist. Seega on esmapilgul alust omandamisest kõneleda. Siiski esineb kaks takistust: materiaal- ja menetlusõiguslik. Materiaalõiguslikud probleemid pärinevad tsiviilõigusest. Omand on juriidiline konstruktsioon: asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 ls 1 järgi tähendab omand isiku täielikku õiguslikku võimu asja üle. Vallasomandi tekkimine eeldab muu hulgas kokkulepet ehk tehingut: vt AÕS § 92 lg
  2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Seetõttu tekib küsimus, kas keegi üldse saab uimasteid omandada. Tõsi, kui uimastid ei ole täielikult tsiviilkäibes keelatud (nt kujutavad nad endast ravimeid – nagu praegu), seda probleemi ei teki. Siiski langeb omandamisest kõnelemine ära menetluslikel põhjustel. Nimelt ei ole süüdistusaktis ravimite ostmisele viidatud ja et seda tehtud pole, ei saa kohus seda tegu ise analüüsida (vt käesoleva otsuse eelmist punkti). Seetõttu kaob ka vajadus analüüsida, kas V. Käisi saab välismaal aset leidnud teo eest hoolimata

§ 6

lg-st 1, mille järgi kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil, mõnele erialusele – nt

§ 7lg 1 ple 2, §-le 8 või § 9 lg 1 p-le 1 – tuginevalt karistada. 5

(10)19. Järgnevalt vaagib kohus meelemürkide Eestisse vedamise alternatiivi. NPALS § 2 p-s 3 on sellega seoses asjakohane sisseveo,

§ 183lg-s 1 aga üle riigipiiri toimetamise alternatiiv.

Kohtu hinnangul V. Käis seda uimasteid sisaldavat autot Venemaalt Eestisse juhtides tegigi. Tõsi, süüdistatav ei toimetanud neid üle riigipiiri, sest Eesti ja Venemaa vahel pole riigipiiri seaduse (RiPS) § 22 lg 1 kohaselt mitte piiri, vaid ajutine kontrolljoon. Õiguskirjanduses on aga leitud, et riigipiiri ületamiseks tuleb uimastikuritegude puhul pidada ka ajutise kontrolljoone ületamist (Laos –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 183/2.7). Selle seisukohaga tuleb nõustuda, sest RiPS § 22 lg 2 järgi laieneb ajutisele kontrolljoonele riigipiiri kohta sätestatu.
  2. Nõustuda ei saa prokuröri väitega, et Eestisse sisseveost või üle ajutise kontrolljoone toimetamisest kõneleda ei saa, kuivõrd tollitöötajad võtsid V. Käisilt uimastid ära. Süüteo pelgast katsest kõnelemine eeldab seda, et ei ole võimalik rääkida süüteo lõpule viimisest. Meelemürkide sissevedu või üle ajutise kontrolljoone toimetamine kujutab endast tagajärjedelikti: tegu on lõpule viidud hetkel, mil uimastid ületavad mõttelise joone, mida nimetatakse piiriks (või ajutiseks kontrolljooneks). Saab üksnes nõustuda välismaises õiguskirjanduses avaldatud arusaamaga, et tegu on viidatud joone ületamise korral lõpule viidud ka siis, kui tollitöötajad meelemürgi vahetult pärast seda avastavad ja võtavad ära veel enne seda, kui uimasteid edasi toimetanud isik nendega midagi teha saab (Kotz/Oğlakcıoğlu – Münchener Kommentar zum StGB.
  3. Auflage. Band
  4. Nebenstrafrecht I. BtMG, § 29/697). See on nii seetõttu, et kui tagajärg on saabunud, ei ole seda juriidilises mõttes võimalik „olematuks teha“. Tõsi, niisugusel juhul ei saa kõneleda nn faktilisest lõpule viimisest (vt selle kohta nt Pikamäe –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 25/3.4). Faktiliselt saaks uimastite sisseviimist või üle ajutise kontrolljoone lõpetamist pidada tõepoolest lõpule viiduks alles siis, kui meelemürgid on n-ö kindlas kohas. Faktiline lõpule viimine aga omab tähendust vaid kaastäideviimise ja osavõtu kontekstis, mitte aga koosseisu täidetusest rääkides.
  2. Järgnevalt analüüsib kohus valdamist. Valdamisest kõneldakse nii

§ 183lg-s 1 kui ka NPALS § 2 p-s 3.

Valdamine tähendab tegeliku võimu teostamist uimasti üle. V. Käis teostaski fenasepaami ja tramadooli üle tegelikku võimu: ta toimetas neid autoga edasi. Samas tuleb märkida, et meelemürkide edasi toimetamine annab ka aluse kõneleda nende vedamisest NPALS § 2 p 3 tähenduses. Õiguskirjanduses väidetakse, et vedamise korral taandub valdamine vedamise ees (Laos –

. Kommentaar. 4. trükk, § 183/2.6). Sellise seisukohaga saab nõustuda, sest valdamise ebaõigus on vedamise omast väiksem, mistõttu on alust rääkida konsumeerimisest ehk neeldumisest (Sootak –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 63/8.3; Wessels/Beulke. Strafrecht. AT.
  2. Auflage, § 17/791). Tõsi, siin võib tekkida küsimus, kas vedamine omakorda ei neeldu sisseveos. Sellele küsimusele tuleb siiski vastata eitavalt. Võib ehk isegi olla põhjust öelda, et sissevedu konsumeerib vahetult üle piiri sõitmise ajal toimunud vedamise. Tähele tuleb aga panna seda, et sissevedu oli lõpule viidud hetkel, mil uimastid Eesti ja Venemaa vahel oleva mõttelise joone (st kontrolljoone RiPS § 22 lg 1 mõttes) ületasid. Pärast selle joone ületamist sõitis V. Käis aga autoga natuke maad veel ehk toimetas uimasteid mõnevõrra edasi – ja pole alust öelda, et see uimastivedu eelnevas sisseveos neelduks. Et süüdistusaktis vedamisele ei viidata, ei tähenda seda, et kohus seda V. Käisile süüks arvata ei saa: süüdistusaktis on toodud faktilised asjaolud, millele kohus annab vedamise näol õigusliku hinnangu (vt ka käesoleva otsuse p 17).
  3. Omamisest kõneldakse NPALS § 2 p-s
  4. Mida meelemürkide omamine tähendab, on keeruline öelda. Kui selle all peetakse silmas n-ö status quo säilitamist pärast omandamist, tekib küsimus, milleks on vaja valdamise kõrvale veel omandamise alternatiivi. Nimelt tuleks seesuguses olukorras öelda, et valdamine kui suurema ebaõigussisuga tegu (faktiline võim!) neelab pelga „omanikustaatuse alalhoidmise“. Tekib küsimus, kas on võimalik ette kujutada olukorda, kus keegi omab uimastit, aga ei valda seda. Ilmselt on see vähemalt teoreetiliselt võimalik: uimasti omandanud isik annab selle kellegi kätte, et too peidaks meelemürgi (nt 6

(10)õiguskaitseorganite eest) ära. Sellisel juhul pole võimalik öelda, et peitmiskäsu andnud uimastiomanik nende üle pärast peitmist veel faktilist võimu teostaks ehk neid valdaks; küll aga saaks ehk kõneleda sellest, et ta uimasteid omab. Praegu on aga selge, et võimalik omamine ei saa kuidagi jääda kattumata valdamisega. Nagu ülal öeldud, neeldub niisuguses olukorras omamine valdamises. Selle omakorda konsumeerib praegusel juhul vedamine (vt käesoleva otsuse eelmist punkti). Seetõttu ei saa meelemürkide omamist V. Käisile süüks panna.
  1. Eelöeldust nähtub, et V. Käis käitles uimasteid: ta vedas nad Eestisse sisse ehk toimetas üle ajutise kontrolljoone ning seejärel vedas neid lühikest aega ka Eestis.
  2. Käitlemine peab olema ebaseaduslik. Eeskätt tähendab see seda, et uimatite käitlejal pole selleks tegevuseks vastavat luba (RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). Praegu V. Käisil niisugust luba ei olnudki. Fenasepaami osas ei tule kõne alla ükski luba. Tramadooli tarvitamiseks oli arst kirjutanud V. Käisile retsepti (tl 46 ja 47). See siiski tramadooli käitlemist ei õigusta. Seda seetõttu, et välisriigist ravimite Eestisse toomise seaduslikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda ravimiseaduse (RavS) §-st
  3. RavS § 25 lg 1 ls 1 ja lg 4 kohaselt võib Eestisse saabuv reisija võtta kaasa mingi hulga meditsiinilisel eesmärgil isiklikuks tarbeks kasutatavaid ravimeid ja selle hulga (nn ülempiiri) ületamise korral on vaja eelnevalt saada Ravimiametilt kirjalik luba. Tramadooli puhul on ülempiir üks jaemüügipakend suurusega kuni 30 ühikut või 25 ml (vt sotsiaalministri
  4. veebruari 2005 määruse nr 31 „Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisseja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu“ § 8 lg 4). Et V. Käis tõi Eestisse 2000 mg tramadooli, ületas ta lubatud kogust ehk tegutses vastava loa puudumise tõttu ebaseaduslikult.
  5. Eelöeldu tähendab, et V. Käis realiseeris

§ 184lg 1 objektiivse koosseisu.

  1. V. Käis oli teadlik kõigist objektiivse koosseisu asjaoludest ehk tegutses tahtlikult.
  2. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
  3. Kuivõrd V. Käis sooritas enne käesoleva menetluse esemeks olevate tegude toime panemist

§ 184lg 1 järgse kuriteo, kujutavad 16.

septembri 2016 ja 13. juuli 2017 teod endast korduvat uimastikäitlemist, mistõttu V. Käis tuleb süüdi tunnistada

§ 184lg 2 p 2 järgi.

(D) Karistus 29.

§ 184

lg 2 p 2 näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

§ 56lg 1 ls 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

V. Käisi süü on kohtu hinnangul väike ja seda järgmistel põhjustel.

  1. Meelemürkide käitlemise puhul saab suurest või isegi keskmisest süüst rääkida eeskätt sellisel juhul, kui teo toimepanija on oluline lüli uimastite käitlemise ahelas (nt korraldab uimastitega kauplemist või viib uimasteid n-ö väikediileritele) või kui käideldavaid uimasteid on väga palju või kui käideldakse n-ö eriti ohtlikke uimasteid. V. Käisi puhul millegi sellisega tegemist ei ole.
  2. Kõigepealt on oluline see, et V. Käis ei kuulu üldse meelemürkide käitlemise ahelasse. Prokurör küll üritas näidata, et V. Käis tõi uimasteid Eestisse edasiandmiseks, aga seda siiski tuvastada ei saa. V. Käis tarvitab väga suurtes kogustes ravimeid. Seetõttu on kõigiti võimalik, et ta tõi fenasepaami ja tramadooli Venemaalt kaasa enda jaoks. Kui ka kahtlused vastupidise osas jäävad (nt seoses teiste ravimite, alkoholi ja tubaka transportimisega), ei ole need 7

(10)olulised: lähtuvalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tuleb tuvastada, et V. Käis soovis uimasteid kasutada ise.
  1. Ehkki V. Käisi käideldud uimastid ületasid suure koguse läve paljukordselt, ei saa siiski mööda vaadata sellest, et süüdistatav käitles kokku üksnes paarikümmend pakendit fenasepaami ja tramadooli. Seda ravimihulka ei ole võimalik pidada kuigivõrd suureks.
  2. V. Käis käitles ravimeid. Ravimite käitlemine on väiksema ebaõigussisuga kui n-ö eriti ohtlike uimastite käitlemine. On tõsi, et eriti ohtlike uimastite mõistet Eesti seadused ei tunne: kõiki uimasteid n-ö lüüakse ühe puuga. See aga ei tähenda seda, et uimasti liiki ei saa arvestada karistuse mõistmisel. Mida eriti ohtlikuks uimastiks pidada, on kindlasti vaieldav. Eeskätt peaks siia gruppi kuuluma ained, mis on väga tugeva toimega ja/või millel ei ole (kuigivõrd) positiivseid omadusi (nt mõistlikke raviomadusi), nt fentanüül ja heroiin. (Ravimites olevat) tramadooli või fenasepaami eriti ohtlikeks uimastiteks pidada ei saa.
  3. V. Käis on ilmselt uimastisõltlane: ta on ravimeid tarvitanud aastaid ja seda kogustes, mis ületavad tunduvalt arstide poolt vajalikuks peetavat. Ehkki sõltuvust ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kohus selle olemasolu siiski jaatab ja seda tulenevalt in dubio pro reopõhimõttest. Nimelt on sõltuvus V. Käisi jaoks karistuse mõistmisel soodsaks ajaoluks. Seda seetõttu, et see sõltuvus pärsib V. Käisi võimalusi meelemürkide tarbimisest hoiduda, mis omakorda väheneb uimastite käitlemise ebaõigust.
  4. V. Käisi süü ei ole siiski minimaalne. Seda eeskätt seetõttu, et ta ei käidelnud uimasteid mitte ühe, vaid kaks korda ja et käideldud meelemürgid ületasid kordades suure koguse piiri. Et teoreetiliselt on mõeldav ka väiksema süüga kuritegu, ei tähenda siiski tingimata seda, et karistus ei või olla minimaalne. Ka minimaalset mõnevõrra ületava, aga siiski selle lähedale jääva süü korral on võimalik mõista sanktsiooni kõige alumisele määrale vastav karistus. Olukord on niisiis samasugune, nagu maksimaalse karistusega: nt ei saa kolm inimest mõrvanud isikut jätta karistamata eluaegse vangistusega seetõttu, et teoreetiliselt on mõeldav ka nt 5, 50 või 500 inimese tapmine. Käesoleva otsuse p-des 30–34 toodud kaalutlustest lähtuvalt tulebki V. Käisile mõista minimaalne ehk kolme aasta pikkune vangistus.
  5. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb seda karistust vähendada kolmandiku võrra ehk kahe aastani.
  6. Seda vangistust tuleb

§ 65lg 2 ja § 73 lg 4 alusel suurendada Tartu Maakohtu 22.

veebruari 2016 otsusega mõistetud ühe aasta pikkuse vangistuse võrra ehk ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb kolm aastat vangistust. 38. Järgnevalt tuleb otsustada, kas see vangistus tuleb reaalselt ära kanda või saab selle jätta tingimisi täitmisele pööramata. Täitmisele pööramata jätmine tuleb lähtuvalt

§ 73lg-st 4 praegu kõne alla üksnes elektroonilist valvet kohaldades.

39. Mõistmaks tingimuslikku vangistust

§ 73

lg 4 järgi tuleb kõigepealt uurida, kas täidetud on elektroonilise valve kohaldamise formaalsed eeldused. Need on sätestatud

§ 75lg 2 p-s 9 ja justiitsministri 22.

veebruari 2007 määruses “Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord“.

§ 75lg 2 p 9 järgi eeldab elektrooniline valve süüdistatava nõusolekut.

V. Käis on sellist nõusolekut avaldanud. Ka muud elektroonilise valve seadmise formaalsed tingimused on täidetud: V. Käisile kuuluvas Valgas Kase 16 asuvas majas on võimalik valvet läbi viia seal majas elav Kaido Käis on oma nõusoleku V. Käisi seal elamiseks andnud. Niisiis on formaalsed alused elektroonilise valve kohaldamise täidetud. 8

(10)40. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmise üle otsustades tuleb

§ 74lg 1 kohaselt arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut.

Kuriteo toimepanemise asjaolud tähendavad eeskätt seda, et suure süü korral isiku vabadusse jätmine võimalik ei ole. Tulenevalt ülal öeldust ei ole V. Käisi süü suur, mistõttu kuriteo asjaolud vangistusest tingimisi vabastamist ei väära. Süüdlase isikut silmas pidades eeldab vangistuse täitmisele pööramata jätmine eeskätt piisavalt suurt tõenäosust selle osas, et süüdistatav ei pane kuritegusid toime edaspidi (Pikamäe –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 74/5.3 ja § 73/3.3.1). V. Käisi puhul annab aluse kahelda tema edasises õiguskuulekas elus see, et ta on toonud uimasteid üle piiri mitte ühe, vaid suisa kolm korda. Samas aga tuleb arvestada seda, et enam kui aasta on V. Käis kuritegude toime panemisest hoidunud. Süüdistatava väitel on ta leppinud arsti poolt välja kirjutatavate ravimitega ja saab ka edaspidi sel viisil hakkama. On võimalik, et V. Käisi hoiab uusi kuritegusid toime panemast ka hirm: süüdistatav on ilmselt mõistnud, et uue kuriteo korral ei ole tal vanglasse minemisest pääsu. Seetõttu esineb mitte üksnes teoreetiline alus lootmaks, et V. Käis enam kuritegusid toime ei pane, mistõttu jätab kohus karistuse tingimisi täitmisele pööramata.
  2. Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise korral tuleb isikule määrata katseaeg. Katseaeg peab olema vangistusest pikem. Nimelt puuduks loogika väites, et isik lunastab oma süü ühtmoodi nii vanglas olles väga rangeid piiranguid taludes kui ka tohutult leebemas vormis

§-s 74 sätestatud kitsendustele alludes (isegi kui need kitsendused hõlmavad elektroonilist valvet) – viimasel juhul peavad kitsendused kestma kauem kui esimesel juhul. Seetõttu määrab kohus

§ 74lg 3 alusel V.

Käisi katseaja pikkuseks kolm aastat ja kuus kuud. 42.

§ 73lg 4 kohaselt tuleb V.

Käisil alluda katseajal käitumiskontrollile. Lisaks

§ 74

lg-s 1 nimetatud kohustusele hoiduda uue kuriteo toimepanemisest ja

§ 75

lg-s 1 toodud kohustusele alluda kontrollnõuetele peab süüdlasele asetama kaks lisakohustust. 43. Nagu ülal toodust ilmneb, kaasneb praegusel juhul vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega möödapääsmatult

§ 75lg 2 p 9 järgne elektrooniline valve.

Elektroonilise valve pikkus on tulenevalt

§ 751lg-st 3 üks kuni kaksteist kuud.

Selle pikkuse üle otsustamisel tuleb kohtu hinnangul jällegi võtta arvesse isiku süüd. Kohus märkis ülal, et V. Käisi süü ei ole minimaalne (vt käesoleva otsuse p 35). Ometigi ei olnud sellel V. Käisi jaoks negatiivseid tagajärgi ei karistuse mõistmisel ega tingimusliku täitmisele pööramata jätmise otsustusel (vt käesoleva otsuse p-d 35 ja 40). Elektroonilise valve pikkust määrates aga tuleb seda arvesse võtta. Et V. Käis käitles uimasteid kahel korral ja et tema käideldud uimastid ületasid suure koguse määra kordades, ei saa elektroonilist valvet seada minimaalses või selle lähedale jäävas määras. Seetõttu allutab kohus V. Käisi elektroonilisele valvele kuueks kuuks. 44. Lisaks keelab kohus V. Käisil

§ 75

lg 2 p 21 alusel narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamise või tarvitamise. See keeld on esiteks põhjendatud seetõttu, et V. Käis on seni pannud toime just uimastikuritegusid. Ei saa öelda, et keeld on ebavajalik tulenevalt sellest, et meelemürkide omamine või tarvitamine kujutaks endast uut kuritegu ja seeläbi niikuinii katseaja tingimuste rikkumist. Nimelt tuleb kõne alla ka uimastite selline omamine või tarvitamine, mis kuritegu ei ole: seda siis, kui uimastikogus on väike. Läbi

§ 75

lg 2 p 21 muutub aga ka sellise väikese koguse meelemürkide omamine või tarvitamine käitumiskontrolli rikkumiseks.

§ 75

lg 2 p 21 peab loomulikult silmas üksnes uimastite ebaseaduslikku omamist või tarvitamist: kui isik omab või tarvitab uimasteid seaduslikul viisil (nt retsepti alusel),

§ 75lg 2 p 21 rikkumisest kõneleda ei saa. 9

(10)(E) Menetluskulud
  1. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lgga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
  2. Kohtueelses menetluses loeti menetluskuluks kokku 312 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu (tl 36 ja 52).
  3. Kohtumenetluses esitas V. Käisi kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel taotluse lugeda menetluskuluks 373,32 eurot seoses R. Objarteli poolt V. Käisile riigi õigusabi osutamisega. See taotlus tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 2, § 21 lg 3 ja § 22 lg 3 ning justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-te 4, 5 ja 10, § 6 lg-te 3 ja 5 ning § 17 alusel rahuldada.
  4. Ka kuulub menetluskulu hulka sundraha, mis on lähtuvalt KrMS § 179 lg 1 p-st 1,

§ 4

lg-st 2 ja

§ 184

lg 2 sanktsioonimäärast 2,5 kuupalga alammäära ehk 1250 eurot (vt Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
  2. Süüdimõistva otsuse tegemise korral jäävad menetluskulud KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt üldjuhul süüdimõistetu kanda. Siiski on sellest reeglist erandeid. Nii võimaldab KrMS § 180 lg 3 jätta osa menetluskuludest süüdimõistetu asemel riigi kanda. Riigi kanda saab kulud jätta viimati viidatud normi kohaselt siis, kui nende tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Seda silmas pidades jääb arusaamatuks prokuröri seisukoht, et menetluskulusid ei saa jätta riigi kanda seepärast, et nende kuludega oleks V. Käis pidanud arvestama juba kuritegusid toime pannes. Selline seisukoht paistab lähtuvat arusaamast, et menetluskulud peavad kurjategijale mõjuma karistusena. On ilmne, et see nii ei ole: V. Käis saab oma karistuse tingimisi täitmisele pööramata jäetava vangistuse näol. Ilmne on seegi, et 1935,32 eurot halva tervisega üksnes ca 400 eurost kuupensionit saav V. Käis tasuda ei suuda ja seda isegi mitte ühe aasta kestel. Seetõttu jätab kohus sundraha riigi kanda. V. Käis peab tasuma 685,32 euro suuruse kaitsjatasu. Seda võimaldab kohus tal KrMS § 180 lg 3 alusel lähtuvalt tema kehvast majanduslikust olukorrast teha osamaksetena 12 kuu kestel. (F) Konfiskeerimine
  3. V. Käisilt ära võetud fenasepaam ja tramadool tuleb

§ 191alusel konfiskeerida.

Prokurör küll ütles istungil, et konfiskeerimisel tuleb lisaks

§-le 191 viidata

§ 83lg-le 1, sest tegemist on kuriteo vahetute objektidega.

Kohus sellist viitamist siiski vajalikuks ei pea. Esiteks puudutab kuriteo vahetuid objekte mitte

§ 83esimene, vaid teine lõige.

Teiseks aga ei ole tarvis ka viidet

§ 83

lg-le 2, sest

§ 191

kujutab endast iseseisvat vahetu objekti konfiskeerimise alust (vt Sarv –

. Kommentaar. 4. trükk, § 83/13). Vastavalt NPALS § 7 lg 3 ls-le 1 tuleb need ained anda üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. /alla kirjutatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.