← Eesti

2-18-2982/15

Obsah (15)§ 384§ 430§ 457§ 377§ 390§ 701§ 378§ 363§ 371§ 235§ 381§ 198§ 132§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-2982 Määruse kuupäev Tartu, 7. november 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi Tiskre

) §-s 377 sätestatud hagi tagamise eelduste olemasolu ning maakohus õigesti leidnud, et enne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjaolude väljaselgitamist ei ole täitemenetlust mõistlik jätkata. Hageja taotletud abinõu ei koorma kostjalt ülemäära, asjas ei ole võimalik kohaldada mõnda teist abinõu, mis koormaks kostjat vähem, kuid tagaks hageja õigusi sama tõhusalt. Kostja õigus nõuda hageja kinnisasjade arvel nõude sundtäitmist hagi rahuldamata jätmise korral säilib, selle õiguse teostamine lükkub hagi tagamise tõttu ajaliselt üksnes edasi. Seejuures on kostjal oma väidete õigsust eeldades õigus nõuda tasumata põhivõlalt viivist. Samuti pole alust arvata, et koormatud kinnisasjade väärtus võiks menetluse ajal väheneda. Hagi tagamise ajaks oli põhivõlgnik esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-18-2910. Kuna selle hagi esitamist pidi maakohus hagi tagamise taotluse lahendamisel kontrollima kohtute infosüsteemist (KIS), ei ole oluline, et hageja ei lisanud seda praeguses asjas esitatud hagiavaldusele. Maakohus ei pidanud hagi tagamise taotluse lahendamisel hindama, kas tsiviilasjas nr 2-18-2910 esitatud nõude aluseks olevad asjaolud on piisavalt põhistatud. KIS-ist nähtuva põhjal on hagi tsiviilasjas nr 2-18-2910 menetlusse 3

(6)2-18-2982 võetud, mistõttu ei ole põhjust arvata, et see hagi on perspektiivitu. Hagi tagamist ei muuda põhjendamatuks asjaolu, et kostja ei teadnud hagi tagamise ajaks tsiviilasjas nr 2-18-2910 esitatud hagist. Maakohus ei rikkunud oluliselt määruse põhjendamise nõudeid, kuna määruses on märgitud asjakohased õigusnormid ning jälgitavalt esitatud hagi tagamise põhjendused. Maakohus võinuks kostja

§ 384

lg 3 teise lause alusel enne hagi tagamise taotluse lahendamist ära kuulata, sest see ei oleks asja materjalide järgi seadnud ohtu hagi tagamise eesmärgi saavutamist. Samas ei pane see säte kohtule kostja eelneva ärakuulamise kohustust ning määruskaebuse väited ei anna alust arvata, et kostja ära kuulamata jätmine võinuks tuua kaasa ebaõige lahendi. Hagi tagamise tagatise nõudmata jätmist ei pidanud maakohus määruses eraldi analüüsima. Põhjendatud ei ole kostja väide, et sõltumatu vaidlusi lahendav organ on hageja suhtes sundtäitmise aluseks olevat võlatunnistust juba kontrollinud, sest maakohus kinnitas 1. novembril 2017 tsiviilasjas nr 2-17-6382 tehtud määrusega kostja ja põhivõlgniku sõlmitud kompromissi. Kohus ei lahenda kompromissi kinnitamisel asja sisuliselt, vaid kontrollib eelkõige

§ 430lg-s 3 sätestatud kompromissi kinnitamist välistavate asjaolude olemasolu.

Lisaks, kuna hageja ei olnud tsiviilasjas nr 2-17-6382 menetlusosaline, ei ole asjas tehtud kohtulahend talle

§ 457lg 1 järgi siduv.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub maa ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja teha uue määruse, millega jätta hageja hagi tagamise taotlus rahuldamata, või tühistada üksnes ringkonnakohtu määruse ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt andis ringkonnakohus tuvastatud asjaoludele vale hinnangu ja kohaldas ekslikult

§ 377lg-t 1.

Kohtud ei ole hagi tagamist põhjendanud ega hageja nõude põhistatust nõuetekohaselt hinnanud. Ringkonnakohtu esitatud asjaolud ei olnud maakohtule teada, kuna tsiviilasja nr 2-18-2910 hagi võeti menetlusse pärast praeguses asjas hagi tagamist. Ainuüksi asjaolu, et kinnistud võidakse täitemenetluses müüa, ei anna automaatselt alust täitemenetlust peatada. Kohtupraktika järgi ei anna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 hagejale õigust alusetute hagidega täitemenetlust venitada, nii hageja kui ka põhivõlgnik venitavad oma hagidega pahatahtlikult täitemenetlust. Põhivõlgniku teises tsiviilasjas esitatud hagi on perspektiivitu. Samuti on perspektiivitu hageja hagi, sest hageja tugineb üksnes sellele, et põhivõlgnik on esitanud kostja vastu hagi, endal tal kostja nõudele materiaalõiguslikke vastuväiteid ei ole. 9. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu ning palub jätta maa ja ringkonnakohtu määrused muutmata. Hageja leiab mh, et

§ 390

lg 1 ei anna kostjale õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust Riigikohtule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning kohtute määrused tuleb

§ 701lg 3 järgi tühistada.

Riigikohus teeb uue määruse, millega jätab hagi tagamise taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse. 11. Hageja esitas TMS § 221 lg-te 1 ja 11 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja palus täitemenetluse peatada hagi tagamise korras

§ 377lg 1 ja § 378 lg 1 p 6 alusel.

Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette hageja kui kinnistu omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele ühishüpoteegiga tagatud (põhivõlgniku kostja vastu esitatud) nõuete rahuldamiseks (TMS § 2 lg 1 p 19). Hageja tugineb hagis sellele, et põhivõlgnik on 4

(6)2-18-2982 ühishüpoteegi seadmise lepingu aluseks oleva võlatunnistuse alusel tema vastu algatatud sundtäitmise vaidlustanud, kuna kostjal ei ole tema vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Kohtud on hageja taotluse rahuldanud ja täitemenetluse peatanud põhjendusega, et sundtäitmise aluseks olev võlatunnistus on tsiviilasjas nr 2-18-2910 vaidlustatud, mistõttu ei ole täitemenetlust mõistlik jätkata enne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjaolude väljaselgitamist. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole hagi tagamist nõuetekohaselt põhjendanud. 12. Kolleegium on varem selgitanud, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajal täitemenetlus jätkub, võib hagi tagamata jätmine raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks, kuna täitedokumendi sundtäitmine võib olla hagi rahuldamise ajaks lõpule viidud. Seetõttu tuleks üldjuhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajaks täitemenetlus

§ 377

lg 1 ning

§ 378

lg 1 p 6 alusel peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-15, p 9).
  3. Eelöeldu ei tähenda, et hagi tagamise korras täitemenetluse peatamiseks piisab sellest, et täitedokumendi aluseks olev tehing on teises tsiviilasjas vaidlustatud. Hagi ei ole alust tagada ainuüksi võimaluse tõttu, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks, kuna hageja vara võidakse täitemenetluses enne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjaolude selgumist müüa. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamine eeldab ka hagi tagamise muude eelduste olemasolu. See tähendab, et kohus peab täitemenetluse hagi tagamise korras peatamisel lisaks

§ 377

lg-s 1 sätestatud hagi tagamise alusele hindama ka hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse nõuetele vastavuse muid tingimusi (

§ 363

lg 1 p-d 1–3 ja § 381 lg 1) ning hagi lubatavust (eelkõige

§ 371

lg 1, § 423 lg 1, § 428), nõude ja tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust (

§ 235

) ja hagi õiguslikku perspektiivikust (

§ 381lg 2).

Siiski piisab kolleegiumi varasema seisukoha järgi olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega poolte vaidlust läbi vaadanud, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks sellest, et hageja põhistab hagi tagamise taotluses, et kostjal ei pruugi nõuet olla. Hagi tagamise teiste eelduste täidetuse nõuet täitedokumendi liik aga ei mõjuta. Kolleegium on rõhutanud, et kohus peab hagi tagamisel alati hindama, kas esinevad kõik hagi tagamise eeldused, ning eelduste täitmata jätmise korral jätma hagi tagamise taotluse rahuldamata. Eelkõige on hagi tagamise kõigi eelduste kontrollimise eesmärgiks välistada täitemenetluse venitamine alusetute hagidega (vt ka Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 13–19). Kohtud ei ole hagi tagades eelöelduga arvestanud ega hagi õiguslikku perspektiivikust hinnanud.
  3. Kolleegium leiab, et hagiavalduses esitatud asjaoludel on hagi õiguslikult perspektiivitu. Seetõttu ei ole alust hagi tagamise taotlust rahuldada. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Kooskõlas asjaõigusseaduse § 279 lg-s 7 sätestatuga võib kinnistu omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, ning esitada vastuväiteid ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega võib kinnistu omanik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. 5

(6)2-18-2982 Hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis üksnes sellele, et sundtäitmine on lubamatu, kuna põhivõlgnik on esitanud tsiviilasjas nr 2-18-2910 kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja võlatunnistuse tagastamise hagi, mille järgi ei ole kostjal põhivõlgniku vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagiavaldusest mõistetav, miks on hageja vastu algatatud sundtäitmine lubamatu. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlatunnistusest ja/või ühishüpoteegi seadmise lepingust tulenev nõue on rahuldatud, nõuet ei ole või see ei kehti. 15. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust.

§ 457

lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (

§ 198lg 1 p 1).

Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks tsiviilasjas nr 2-18-2910 menetlusosaliseks. Kuna hageja ei ole sellest asjaolust järelduvalt viidatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele on selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Hageja nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel võimalik rahuldada (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Hageja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust ka asjaolu, et asja materjalidest nähtuvalt on maakohus kinnitanud tsiviilasjas nr 2-17-6382 kostja ja põhivõlgniku kompromissi. Ringkonnakohus märkis õigesti, et ka kompromissi kinnitav määrus ei ole hagejale

§ 457lg 1 järgi siduv.

17. Vastuseks hageja väitele, et kostjal ei ole ringkonnakohtu määruse peale kaebeõigust, selgitab kolleegium, et kaebeõiguse olemasolu kindlakstegemisel

§ 390

lg 1 järgi ei lähtuta üksnes

§ 132lg-s 5 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinnast.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei ole

§ 390

lg 1 teise lause mõte välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see

§ 390lg 1 teises lauses sätestatud piiri.

Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust, st millest hageja soovib täitemenetluses vabaneda (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 14). Praegusel juhul soovib hageja vabaneda nõudest (hüpoteegisumma 160 000 eurot), mis ületab

§ 390lg 1 teises lauses sätestatud rahalist piiri.

18. Kuna kolleegiumi määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus

§ 173

lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. 19. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kostja lepingulise esindaja advokaadibüroo pangakontole. Jaak Luik Peeter Jerofejev Tambet Tampuu 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.