Obsah (9)

§ 210§ 211§ 25§ 37§ 14§ 15§ 18§ 27§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2018.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-3597 Tsivii

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu

1. oktoober
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16). 12.

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu 4 määramisele aga

(

§ 210lg 1).

See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

2. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

1. Kuna vaidlusalune korter xxx soetati 21.03.1996 ja selle juurde maa kinnistati enne 01.07.2010 ning poolte abielulised suhted lõppesid vähemalt abielu lahutamisega 22.02.2000, siis tuleb kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadust.
2. Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppesid poolte abielusuhted. Sellest oleneb, kas korter xxx kuulub poolte ühisvara koosseisu või mitte.
3. Vastavalt Riigikohtu
4. mai 2014 otsusele 3-2-1-31-14 enne
5. juulit kehtinud

§ 14

lg 1 järgi oli abielu kestel omandatud vara on küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhte lõppemise järel omandatud vara

§ 15lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas.

Riigikohus lisab, kui ühisvara jagati pärast abielusuhte lõppemist, määrati ka ühisvara

§ 18lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga.

Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhte lõppemiseni (punkt 12). Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 01. juulit 2010 kehtinud

§ 15

lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (punkt 13).

1. Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhte lõppemise aja tuvastamine olulise tähendusega. Kohtutoimikus olevate materjalide põhjal selgub, et pooled on abielusuhte lõppemise aja suhtes andnud vastukäivaid arvamusi, siis kohus peab oluliseks tuvastada tegeliku abielusuhte lõppemise aja.
2. 20.03.2018 toimunud ära kuulamisel palus kohus hagejal täpsustada elulisi fakte tema ja kostja abielulistest suhetest. Hageja ütluste kohaselt (lk 129) avastas ta kostja poolt petmise, mis tekitas perekondliku probleemi. Hageja nägi korduvalt kostjat võõraste meeste seltsis, võõraste meeste autodega koju tulemas. Hageja sõnade kohaselt see rikkus meie suhteid, ma ärritusin. Ma ütlesin, et ma tahan elada üksinda, xxxeraldi…järgmisel päeval lahkusin korterist ja üürisin Lasnamäel 1- toalise korteri. See oli
3. aasta alguses. Hageja tegevusest järeldab kohus, et hageja lahkumine
4. aastal kostja juurest oli läbi mõeldud, eesmärgiga kooselu lõpetada 5 ja korteri üürimisega lõpetada ka ühine kodune majapidamine. Umbes samal ajal, s.o
5. aasta veebruaris läks kostja elama oma ema juurde. Kostja selgituste kohaselt (lk 96) lahkus kostja xxx korterist
6. aasta veebruaris, pooltel olid uued elukaaslased, hageja hakkas elama oma uue elukaaslase xxx, kellega sündisid hagejal ka lapsed ning kostjal oli uus elukaaslane xxx (lk 59). Kostja 28.09.2017 seisukohast selgub, et pooled ei lahutanud
7. aastal ametlikult hageja palvel seetõttu, et hagejal oleks võimalus saada eesti kodakondsus ja kõige parema võimalus selle saamiseks oli abielu eesti kodanikuga. Hageja oli endine Venemaa sõjaväelane ning sellel ajal ei osanud ta eesti keeltki. Kostja leiab, et abielulised suhted olid lõppenud juba
8. aastal. Kostja tugineb Tallinna Linnaarhiivi 20.02.2017 teatisele nr 4-2/247-2 (lk 5), mille viimases lõigus selgitatakse, et Tallinna Linnaarhiivis säilitatavas xxx inventeerimistoimikus, mis on aastaist 1956-2003, ei ole Xxxkohta andmeid. Selline asjaolu on selgitatav sellega, et
9. aastal, kui kostja soetas korteri, oli veel oluline Eesti NSV ajast jäänud sissekirjutuse põhimõte, millega määrati kindlaks isikute elukoht. Kui hageja ja kostja oleksid elanud koos, siis see kajastuks ka nimetatud tõendis. Täienduseks eeltoodule esitab kostja tõendina 18.04.1996 Kesklinna Valitsuse elanike registri osakonna tõendi nr 58 (lk 41), milles selgitatakse, et kostja elab ja on aadressil xxx, sisse registreeritud üksinda, alates 16.04.1996 alaliselt. Kui pooled oleksid elanud koos, siis oleks ka selles tõendis seda kajastatud. Hageja hindab abieluliste suhete lõppemiseks ajaks umbes 1999 aastat, sest siis lõppesid pooltel üksteise külastamised ööseks jäämisega. Kostja vastuväite kohaselt oli kostjal uus elukaaslane xxx, seetõttu ei ole usutav hageja selgitus hageja külaskäikude ja ööseks jäämise kohta kostja juurde. Kohtu hinnangul ainuüksi ööbimisega külastuskäigud ei kinnita fakti, et poolte vahel olid abielusuhted perekonnaseaduse mõistes. Kohus leiab, et abieluline kooselu kohustab abikaasasid neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks, abikaasad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest, abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetulekute hankimises oma võimaluste kohaselt, abikaasad peavad vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal. Kohus leiab, et ainuüksi koos töötamine ühes ettevõttes või autoga koju sõidutamine või teineteise külastamine intiimsetel eesmärkidel ei tähenda veel abielulist kooselu perekonnaseaduse mõistes. Kohus ei ole tuvastanud, et pooltel oleks säilinud lahuselu ajal abielulised suhted. Kui ekskaasa suhtleb mehe vanematega, käib neil külas, ööbib ning kellegil ei ole sellest probleemi, siis see on tore suhe kostja ja hageja vanemate vahel, kuid sellest ei saa järeldada abielusuhet kostja ja hageja vahel. Kohus loeb poolte abielulised suhted lõppenuks hiljemalt 14.02.1996, s.o ajal, mil pooled müüsid ära ühiseks elukohaks olnud korteri xxx, selleks ajaks olid abikaasade 6 vahel lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Hageja on kohtuistungil oma ütlustega kinnitanud, et poolte suhted hakkasid halvenemine aastal 1995, kostja vaba käitumine tekitas hagejale trotsi, hageja soovis elada üksi, mistõttu hageja üüris endale korteri ja seejärel müüsid pooled ära ühise kodu xxx. Kui pooled oleks jätkanud kooselu, siis jääb arusaamatuks, miks oli 14.02.1996 vaja maha müüa 3toaline xxx korter ja osta 1-toaline korter Xxx.
10. Eelnevat kokku võttes kohus loeb

1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel poolte abielulised suhted lõppenuks hiljemalt 14.02.

1. Seega tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata ajavahemikul, mis omandati abielu sõlmimisest 07.07.1990 kuni abielusuhte lõppemiseni 14.02.
3. Poolte vahel on vaidlus, kas Xxxkuulub ühisvarasse või mitte. Hageja on seisukohal, et
4. aastal omandatud vallasvarana korter Xxxon poolte ühisvara, sest korter omandati abielu ajal.
5. Kohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 1) 14.02.1996 lõppesid poolte abielulised suhted; 2) 21.03.1996 sõlmis kostja ostu-müügilepingu Xxx(lk 5); 3) 18.04.1996 väljastas Kesklinna Valitsus tõendi nr 58, et kostja on aadressil Xxxsisse registreeritud üksinda, alates 16.04.1996 alaliselt (lk 41); 4) 18.11.2002 kanti kostja korteriomandi Xxxomanikuks, (lk 8). 22.

§ 27

lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 27

lg 1 kohaselt ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 p 2 kohaselt abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke alusel. Sarnane regulatsioon on

1995 § 15 lg 1. 23.

1995 § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Sama regulatsioon on kehtivas

§ 27lg 1, mis sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

1. Kostja selgituste kohaselt tema poolt 21.03.1996 soetatud korter aadressiga Xxxon kostja lahusvara, sest kostja soetas korteri pärast abielusuhte lõppemist. Kohtule esitatud Tallinna Linnaarhiivi teatisest 20.02.2017 nr 4-2/247-2 selgub (lk 5), et 21.03.
2. aasta ostu-müügilepingu ärakirjas, tõestatud Tallinna noter Evi Paberiti poolt, on märgitud, et xxx müüb korteri nr xx kostjale xxx. Ühtlasi on tõendil märgitud, et Tallinna Linnaarhiivis säilitatavas xxx investeerimistoimikus, mis on aastaist 1956-2003, ei ole hageja Xxxkohta andmeid. 18.04.1996 väljastas Kesklinna Valitsus tõendi nr 58, et kostja on aadressil Xxxsisse registreeritud üksinda, alates 7 16.04.1996 alaliselt (lk 41). Seega võib eeltoodust järeldada, et kostja omandas peale abielusuhte lõppemist vallasvarana korteri xxx.
3. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vallasasjana ostetud korteri moodustamisel korteriomandiks, tuleb kinnisasi lugeda poolte ühisvaraks. Lähtudes reformiseadustest (maa ostueesõigusega erastamise seadus ja eluruumide erastamise seadus) on Riigikohtu seisukoht mõnevõrra teistsugune. Riigikohus leidis, et maa ostueesõiguse erastamise korral abielusuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka (3-2-1-14-04, 3-2-1-77-07). Lähtudes eluruumide erastamise seaduse §-st 211 leidis Riigikohus, et kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand, siis korteriomand kuulub isikule, kes oli korteri kui vallasasja omanik. Seega kui üks abikaasa oli korteri kui vallasasja omanik, saab ta ka korteriomandi omanikuks, sõltumata sellest, et korteriomandiks (kinnisasi) muutus korter abielu ajal (3-2-1-1605). Samuti on viidatud otsuses leitud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige.
4. Kuivõrd 21.03.
5. aasta notariaalsest ostu-müügilepingust nähtub, et kostja omandas kõnealuse korteri vallasasjana pärast abielusuhete lõppemist, siis

1995 § 15 lg-st 1 tulenevalt kuulus korter kostja lahusvarasse ja kuna kostja oli erastamise subjekt, siis tulenevalt EES §-st 211 sai kostja ka korteriomandi omanikuks. Kinnistusraamatu väljavõttest (tl 8) nähtub, et kostja kanti korteriomandi omanikuks peale abielu lahutamist 18.11.

1. Seega kokkuvõttes kuulub korteriomand xxx, Tallinn kostja lahusvarasse.
2. Hageja 12.06.2017 vastusest (lk 50) nähtuvalt leiab hageja, et kulud kostja lahusvarale tehti ühisvara arvel ning tuleb seetõttu arvata ühisvarasse ja hüvitada

§ 34lg 1, lg 3 alusel.

Hageja leiab, et xxx korteri ostmise finantseeris hageja ning hageja panus 35 000 eurot tuleb hagejale hüvitada. Kohus leiab, et

§ 34

sätteid ei saa vaidlusalusele hüvitisnõudele kohaldada, sest nõude lahendamisel tuleb lähtuda xxx korteri ostmisel 21.03.1996 kehtinud

.

1995 § 19 lg 2 p 4 võimaldab kohtul ühisvara jagamisel kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

1995 § 19 lg 2 p 4 normi kohaldamiseks vajalikud eeldused on mh, et hageja on ühisvaras olnud raha arvel omandanud nõude kostja vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on kostja lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud (RK: 2-15-9288).

1. Kostja vastuväite kohaselt müüdi enne xxx korteri soetamist, kolmetoaline korter xxx, Tallinnas Riigiprokuratuurile 14.02.
2. aastal 185 000 krooni eest. Korteri müügitehingut tõendab notar Lia Martensi 14.02.1996 tõestatud ostu-müügileping (lk 136) ja lepingu punktist 3 nähtuvalt ostis korteri Riigiprokuratuur hinnaga 185 000 krooni. Kostja on kohtule esitanud maksekorralduse nr 201 (lk 137), millest on näha, 8 et Riigiprokuratuur kandis ostu-müügilepingus ettenähtud summa 185 000 krooni üle xxx ehk kostja arvele. Kostja pangakonto väljavõte tõendab, et Riigiprokuratuur kandis 14.02.1996 samal päeval kui vormistati notariaalne müügitehing kostja arvele 185 000 krooni (lk 134). Tõendatud on, et Tallinna notar Evi Paberit vormistas 21.03.1996 ostu-müügilepingu, milles on märgitud, et xxx müüb korteri xxx kostjale xxx (lk 5). Kostja pangakonto väljavõte tõendab, et 21.03.1996 kandis kostja xxx ostuhinna 91 884 krooni müüja xxx arvele (lk 134). Seega on kostja tõendanud notariaalsete tehingutega ja pangakonto väljavõtetega, et kostja soetas xxx korteri rahadest, mida kostja sai xxx korteri müügist. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus leiab, et täidetud ei ole

1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et hageja finantseeris xxx korteri ostu.

1. 20.03.2018 toimunud ära kuulamisel küsis kohus hagejalt, kuidas toimus raha jagamine pärast xxx müüki. Hageja vastas: ma ei oska täpselt öelda, kuidas see raha saamine toimus, ma ei mäleta täpselt. Tõenäoliselt ma sain sularahas Xxxkorteri eest raha, sest ma ei kasutanud praktiliselt tol ajal üldse arveldusarvet. Kostja pangakonto väljavõte kinnitab, et kaks nädalat peale xxx müüki võttis kostja 28.02.1996 sularahana välja 50 000 krooni (lk 134). Hageja väited xxx korteri finantseerimise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja tugineb hüvitise nõudes aegumise vastuväitele. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aasta tehingu tegemisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi samuti 3 aastat. Arvestades xxx korteri ostuaega 21.03.1996, siis on hageja hüvitise nõue 35 000 eurot ilmselgelt aegunud. Hageja vastusest selgub (lk 50), et remondikulude kohta xxx korteris dokumente ei ole 20 aasta järel enam säilinud, mistõttu on aegunud ka hageja remondikulude hüvitamise nõue.
2. Kohus asub seisukohale, et korteriomand aadressil Xxx(kinnistusregistriosa number xxx) tuleb tunnistada kostja lahusvaraks, kuna korter on omandatud pärast poolte abielusuhete lõppemist.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
4. Vastavalt TsMS § 164 lg-le 1 hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-12-07 avaldatud seisukohast, tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. Seega jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. Menetluskulud 9
5. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 10