) § 209 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis.
lg 2 kohaselt on üldõigusjärglasele kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud tema õiguseelnejale. Hageja J K suri 08.03.2018, s.o käesoleva menetluse ajal ja kohtule nähtuvalt on kassatsioonkaebuse esitanud hageja üldõigusjärglane J K . Kohtule on 28.05.2018 esitatud koos kassatsioonkaebusega pärimistunnistuse, mille kohaselt on J K J K ainus pärija. Riigikohus on avaldanud seisukoha, et tulenevalt
lg-test 1, 3 ja 4 läheb menetlus üldõigusjärglasele sisuliselt tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust
lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu (RKTKo 3-2-1-113-11, p 50). Kohus selgitab, et olukorras, kus menetlusosaline sureb menetluse ajal, on menetlusosalise üldõigusjärglasel
lg 1 alusel kohustus menetlusse astuda ja kohus peab asendama menetluse poole üldõigusjärglasega. Üldõigusjärgluse olemusest tuleneb, et kui üldõigusjärgluse toimumine toob kaasa senise menetluse poole asendamise üldõigusjärglasega, läheb talle üle ka menetluskulude kandmise kohustus, sh ulatuses, milles need on tekkinud seoses tema õiguseellase tegevusega (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017, § 209, lk 1120). Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas lahend teha juba hageja üldõigusjärglase J K suhtes.
lg 4 sätestab, et kui maakohus ei määranud menetluskulusid kindlaks kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (
Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel põhjendatud ja vajalikus ulatuses samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (
Käesoleva tsiviilasja menetluskulud on kohus jätnud hageja kanda, mistõttu tuleb kindlaks määrata üksnes kostja S G kantud menetluskulude rahaline suurus. Kostja S G menetluskulud hõlmavad kokku õigusabikulusid summas 6 264 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (
lg 4 ja kostja esitatud taotlusest, tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus andis 09.07.2015 määrusega J K menetlusabi ja vabastas ta nii hagiavalduselt kui ka hagi tagamise taotluselt riigilõivu tasumisest kokku summas 1 150 eurot, samuti jätkas kohus 07.03.2018 määrusega menetlusabi andmist ning vabastas J K apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 1 100 euro tasumisest.
lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumiseks.
190 lg 7 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus on menetluse käigus J K majanduslikku seisundit hinnates mitmel korral leidnud, et tema majanduslik seisund annab aluse temale riigipoolse menetlusabi andmiseks. J K kohustused on läinud üle tema õigusjärglasele J K. Kohus leiab, et arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid ja hageja asendamist, oleks menetlusabikulude J K kanda jätmine ebaõiglane. Kohus asub seisukohale, et J K tuleb vabastada menetluskulude (riigilõiv kokku summas 2 250 eurot) riigituludesse tasumise kohustusest. J K on tsiviilasjas nr 2-14-58716 12.01.2015 määrusega antud riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 4 kohaselt võib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad riigi õigusabi seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmise. Kohus leiab, et kuna taotleja J K on surnud ja tsiviilasja nr 2-15-9824 menetlus on lõppenud jõustunud lahendiga, siis on riigi õigusabi andmise alused käesoleval juhul ära langenud ja taotlejale tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada. RÕS § 17 lg 6 kohaselt vabaneb riigi õigusabi andmise lõpetamise korral riigi õigusabi osutanud advokaat õigusabi andmise kohustusest. 4
lg 7 tuleb riigi õigusabi tasu ja kulud kokku summas 1 056 eurot jätta riigi kanda.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.