← Eesti

2-12-8271/94

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 17.10.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-12-8271 Kohtuasi XX pankrotimenetluses täitmata kohustustest vabastamise menetlus Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 16.04.2018 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Swedbank AS-i määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja 10060701) I Swedbank AS jäänud (registrikood Võlausaldaja II Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu Võlausaldaja III Tamme tn 15 Haapsalu elamu korteriomanikud Võlausaldaja IV IPF Digital Estonia OÜ (endise nimega MCB Finance Estonia OÜ, registrikood 11034137) Võlausaldaja V kohtutäitur Igor Prigoda Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta Pärnu Maakohtu 16.04.2018 määrus muutmata.
  2. Jätta määruskaebus rahuldamata.
  3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja menetluse käik
  4. Harju Maakohtu 27.07.2012 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot. Kohus kinnitas 13.12.2012 halduri esitatud jaotusettepaneku. 25.01.2013 kinnitas kohus lõpparuande ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse. Ühtlasi algatas kohus menetluse võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja määras usaldusisikuks võlgniku enda.
  5. Võlgnik esitas 03.08.2017 taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlgnikul oli viis võlausaldajat, kelle nõudeid enda vastu ta ei suutnud menetluse kestel märkimisväärselt vähendada. Samas tegutses võlgnik vastutustundlikult ja ei kahjustanud võlausaldajate huve.
  6. Eesti Vabariigil Maksu- ja Tolliameti kaudu (võlausaldaja II) ei olnud vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise osas. Swedbank AS (võlausaldaja I) palus lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduda kohustustest vabastamisest, sest võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, varjas tulusid, koormas ennast uute kohustustega ja ei teinud arvestatavas ulatuses väljamakseid võlausaldajatele. Kohtutäitur Igor Prigoda (võlausaldaja V) märkis, et kui võlgnik on rikkunud oma kohustusi, on põhjendatud lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Maakohtu lahend
  7. Maakohus rahuldas võlgniku avalduse, vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kuna võlgniku suhtes alustati pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlust 25.01.2013, oli käesolevaks ajaks möödunud menetluse algatamisest viis aastat. PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Perioodil
  8. aasta mai kuni
  9. aasta jaanuar olid võlgniku sissetulekud vahemikus 336,93 eurot kuni 835,78 eurot. Valdavas osas jäid võlgniku sissetulekud igakuiselt alla täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud määra, millele ei saa sissenõuet pöörata. Nimetatud määrast suuremat sissetulekut sai võlgnik ainult
  10. aasta novembris (835,78 eurot). Seega tuli võlgnikul loovutada usaldusisikule
  11. aasta novembri tulust 52,45 eurot. Sellest 39,34 eurot tuli PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 alusel jagada võlausaldajate vahel. Kohus oli seisukohal, et sellise summa võlausaldajatele maksmata jätmist ei saanud käsitleda võlgniku süülise käitumisena. Tegu oli pigem inimliku eksimusega. Samuti ei saanud kontole kantud sularahast teha järeldust, et võlgnik varjas oma sissetulekuid. Esiteks sularaha sissemaksed ei ületanud määra, mida ületav osa tulnuks lugeda loovutatuks usaldusisikule ja teiseks, kui võlgnik oleks saanud täiendavat tulu ja oleks soovinud seda kohtu eest varjata, ei oleks ta kõnealuseid summasid ilmselgelt pangakontole ka kandnud ning oma pangakonto väljavõtteid kohtule esitanud. Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt tegi võlgnik igakuiseid makseid erinevatele finantsettevõtetele, millest võis järeldada, et võlgnik võttis kohustustest vabastamise menetluse 2 vältel endale uusi finantskohustusi. Kuna need tasuti vahenditest, mida võlgnikul oli õigus enda ja oma perekonna igapäevaseks ülalpidamiseks kasutada, ei kahjustanud võlgnik sellega võlausaldajate huve. Pealegi oli enamuse lepingutest sõlminud võlgniku isa ja kuna isa ei osanud midagi panga kaudu teha, teostas võlgnik üksnes tema eest ülekandeid. Võlgnik ise võttis endale kohustused mogo OÜ ja Elisa Eesti AS-i ees. Kuna võlgniku ülalpidamisel oli kaks alaealist last, kellest üks oli puudega, mistõttu vajas täiendavat aega ja pühendumist, tegi võlgnik kõik endast oleneva kohustustest vabastamise menetluse vältel, et täita endal olemasolevaid kohustusi, sh käis tööl. Kohus nõustus, et kõnealuses olukorras täiskohaga töötamine oli keeruline. Seega täitis võlgnik kohustust tegeleda mõistliku tulutoova tegevusega kohustustest vabastamise menetluse vältel. Võlgniku kohustustest vabastamine oli põhjendatud ja puudus PankrS § 175 lg-s 51 sätestatud alus menetluse pikendamiseks ning võlgnikule täiendava tähtaja andmiseks. Eelneva tõttu rahuldas kohus võlgniku avalduse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ning vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Selle tõttu lõppesid PankrS § 176 lg 1 järgi pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu. Määruskaebus
  12. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata ja võlgnik kohustustest vabastamata. Menetluskulud palus võlausaldaja I jätta võlgniku kanda. Võlgnik ei teinud piisavaid pingutusi mõistlikult tulutoova tegevuse leidmiseks. Tõendamata oli võlgniku väide, et ta püüdis tasuvamat tööd leida. Kohus pööras põhjendamatult vähe tähelepanu sellele, et võlgnik jättis võlausaldajatele välja maksmata 39,34 eurot. Samuti suhtus maakohus liiga kergekäeliselt asjaolusse, et võlgnik võttis endale uued laenukohustused (mogo OÜ autolaen ja laen vennalt). Kohus jättis tähelepanuta, et võlgniku väited olid vastuolulised osas, milles ta rääkis väidetavalt isa võetud kohustustest. Kummastav oli asjaolu, et võlgnik ei suutnud põhjendada sularaha 3 675 euro päritolu, mille ta vahemikus
  13. aasta mai kuni
  14. aasta jaanuar kontole sisestas. Raha päritolu pidi kindlaks tegema sõltumata sellest, et igakuised sissetulekud ka koos sularahaga ei ületanud määra, millele saaks sissenõude pöörata. Seega ei täitnud võlgnik endale võetud kohustusi nõuetekohaselt ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Eelneva tõttu tuli võlgnik jätta täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Vastused määruskaebusele
  15. Võlgnik palus jätta määruskaebus rahuldamata. Ta oli valmis 39,34 eurot võlausaldajatele välja maksma ja rõhutas, et tal on ülalpidamisel mh puudega laps, kelle tõttu ei ole tal võimalik täistööajaga töötada ning just tema huvides oli vaja auto soetada.
  16. Võlausaldaja IV nõustus kohtumäärusega ja ei toetanud määruskaebust.
  17. Võlausaldajad II ja V toetasid määruskaebuses märgitut.
  18. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
  19. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 3 Võlgadest vabastamise menetlus on loodud isikutele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja selle eesmärgiks on võimaldada võlgnikul, kes käitub heas usus, võlgadest lahti saada ja anda talle uus algus – anda uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, s.t menetluses on esiplaanil humaanne aspekt (vt ka Riigikohtu 14.11.2011 määrust asjas nr 3-21-121-11, p 12). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 kohaselt võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Võlausaldaja I on esitanud määruskaebuse põhjusel, et tema hinnangul on täidetud PankrS § 175 lg 2 p-st 2 tulenevad eeldused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Selleks, et keelduda PankrS § 175 lg 2 p-s 2 sätestatud alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, peavad esinema järgmised eeldused:

(1)võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi;
(2)rikkumine on süüline;
(3)võlgnik kahjustas rikkumisega võlausaldajate huve. PankrS §-st 173 tulenevad järgmised võlgniku kohustused:
(1)tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida;
(2)teavitada oma elu- või tegevuskoha vahetusest;
(3)mitte varjata saadud tulusid ning vara ning
(4)anda kohtule ja usaldusisikule tõest teavet. Võlausaldaja I oli seisukohal, et võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, varjas tulusid ja jagas võlausaldajatega 39,34 euro võrra vähem raha, kui tal tuli seaduse järgi teha. Lisaks oli võlgnik võtnud endale vastutustundetult täiendavaid kohustusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahte alaealist last kasvataval vanemal, kellest üks on raske puudega, on täiskohaga ja jäigalt fikseeritud tööajaga tööl käimine raskendatud kui mitte võimatu. Samuti vähendab paindliku tööaja vajadus potentsiaalsete töökohtade arvu. Seda enam, et võlgnik omab õmbleja väljaõpet ja elab Haapsalus. Võlgnik tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega, kui töötas ühingus P OÜ õmblejana esmalt 4-tunnise igapäevase tööajaga ja hiljem, kui elukaaslane haigestus ja jäi koduseks, 6-tunnise igapäevase tööajaga. Viidatud töökohas võimaldatakse võlgnikul vajadusel ära käia ja kaotatud tööaeg hiljem tagasi teha. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et võlgnik ei varjanud sissetulekuid. Tõsi, võlgniku arveldusarvele maksti
  1. aasta maist
  2. aasta jaanuarini sularaha sisse 3 675 eurot, kuid mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 02.11.2016 määrust asjas nr 3-2-1-31-16, p 25). Võlgnik põhjendas veenvalt, et raha pärines isalt, vennalt ja elukaaslaselt. Isa abistas võlgniku peret söögirahaga ja vend laenas raha. Kuna elukaaslane ei saanud kohtutäituri tegevuse tõttu arveldusarvet vabalt kasutada, võttis võlgnik elukaaslase arvelt u 200 eurot ja pani selle enda arvele. Veel enam, nagu võlausaldaja I märkis määruskaebuses, võlgniku sissetulek koos sularaha sissemaksetega ei ületanud määra, mida ületav osa tulnuks lugeda loovutatuks usaldusisikule. Vastuseks võlausaldaja I väitele, et võlgnik jagas võlausaldajatega 39,34 euro võrra vähem raha, kui tal tuli seaduse järgi teha, märgib ringkonnakohus järgmist. Viidatud summa mittejagamine võlausaldajate vahel ei olnud tingitud sissetuleku varjamisest võlgniku poolt või oma sissetulekute ja vara kohta informatsiooni jagamise kohustuse täitmata jätmisest, vaid arvutuslikust eksimusest, mille eest vastutab pigem usaldusisik. Nimelt on just usaldusisiku kohustus vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas teha võlausaldajatele väljamaksed. Kui usaldusisik jätab hooletusest (arvutuslikust eksimusest) oma kohustuse 4 korrektselt täitmata, ei anna see alust keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Seda ka juhul, kui võlgnik on iseenda usaldusisik, sest võlgniku ja usaldusisiku kohustused on erinevad. Üksnes võlgniku kohustuste rikkumise tõttu keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast. Võlausaldaja viimase väite osas, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei pidanud olulist tähendust omistama sellele, et võlgnik sõlmis mogo OÜ-ga laenulepingu auto soetamiseks ja sai laenu ka oma vennalt. Seadusega on ette nähtud summa, millele sissenõuet pöörata ei saa ja mis jääb ka võlgadest vabastamise menetluse jooksul võlgniku kasutusse. Võlgnikul on vaba voli otsustada, kuidas seda enda ja pere vajaduste rahuldamiseks kasutada. Seejuures võib võlgnik leida, et pere hüvanguks on möödapääsmatu soetada auto. Taunimisväärne ei ole ka raskel ajal pereliikmete omavaheline abistamine mh laenu andmise näol. Eelnev ei saanud kuidagi võlausaldajate huve ka kahjustada. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemise kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlausaldaja I kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.