Tsiviilasi nr: 2-17-9986 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja

) § 602 lg 1 koostoimes õigus taotleda pädeva likvideerija määramist.

1. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et käesoleval juhul on hagejal II ja kostjal hageja I juhtimise osas juba aastaid kestnud põhimõttelised erimeelsused, mida ei ole võimalik ületada. Seetõttu ei ole antud asjas hagi rahuldamise korral tegemist hagejate viidatud nn „patiseisust välja tulemise“ situatsiooniga. Olukorrast, kus hageja I tegevus ja juhtimine on halvatud 50:50 aktsionäride vastuolude tõttu, aitaks välja tulla hagi rahuldamata jätmine ning hageja I tegevuse lõpetamine ja likvideerimise tulemusel saadavate vahendi hageja II ja kostja vahel võrdne jagamine. Mõeldamatu oleks, et hageja I juhtimine hakkab toimuma lõpmatult kohtu poolt määratavate isikute kaudu ja seisneb pidevalt üksnes erinevate vastastikuste hagide ja kuriteokaebuste esitamises, milleks kulutatakse hageja I rahalisi vahendeid (võttes selleks, kui dividendilaekumisest ei piisa, laenu juurde).
2. Hageja II kasutab hagejat I ära kostja ja hageja II vaheliste erimeelsuste lahendamiseks. Mõistmatu on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole suutnud tõendada, et hageja II kuritarvitab hageja I kui juriidilise isiku fiktsiooni ja vahendeid ainuisikuliste erimeelsuste lahendamiseks kostja ja viimasega seotud isikutega. Seda enam olukorras, kus 29.11.2017 istungil on hagejate esindaja kinnitanud, et hageja II on väljastanud garantiikirja hageja I menetluskulude kandmiseks negatiivse lahendi saamisel. Ainuüksi kirjeldatud garantiikirja väljastamine hageja II poolt peaks olema kostja hinnangul piisav hageja II ja seotud isikute hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise tuvastamiseks. Hagejate enda 14.11.2017 menetlusdokumendi p-is 1.15.
3. viidatud magistritöös on asutud seisukohale, et hääleõigust ei tohi kasutada üksnes isiklike huvide saavutamiseks, milleni hagejad üritavad käesolevas asjas jõuda.
4. Vastuoluline ja pooli ebavõrdselt kohtlev on maakohtu menetlusnormide rikkumine, mille tulemusena jätab maakohus hageja II hea usu põhimõttega vastuolus olevat tegevust kirjeldavad kostja tõendid vastu võtmata ja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Seejuures heidab maakohus kostjale ette, et viimase esitatud väited hageja II ja seotud isikute hea usu põhimõttega vastuolus oleva tegevuse kohta ei ole tõendatud. Maakohus on rikkunud oluliselt hagimenetluse võistlevuse põhimõtet, hinnanud esitatud tõendeid ilmselgelt ebaõigesti ning on jätnud hindamata kostja esitatud seisukohad/tõendid ega ole esitanud eelneva kohta ühtegi põhjendust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, § 436 lg 1 ja 4 ja § 442 lg 8, § 631 lg 1 ja 2).

See tõi endaga kaasa ebaõige otsuse. Maakohus on eelistanud ilma igasuguste põhjendusteta ühte tõendit teistele ega ole tõendeid koosmõjus analüüsinud ning on jõudnud seetõttu ebaõige lahendini. 30. Hagejad käituvad vastuolus hea usu põhimõttega, sest käesolevas asjas hagi rahuldamine võimaldaks hagejal II kui 50% aktsiate omanikul säilitada hagejas I kujunenud patiseis ja kindlustada ainukontroll. Hageja II kasutab sisuliselt kõik hageja I rahalised vahendid ära hageja II isiklikes huvides peetavate õigusvaidluste 8

§ 657

lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega rahuldati hageja I hagi kostja vastu hageja I üldkoosoleku otsuste

1. a,
2. a ja
3. a majandusaasta aruannete kinnitamise poolt hääletamise kohustamiseks, ning jätta vastavas osas hagi läbi vaatamata. Eelmärgituga seoses tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega jäeti hageja I menetluskulud kostja kanda ning määrati kindlaks hagejale I hüvitatavate menetluskulude suurus. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 34.

§ 3

lg 1 järgi saab isik üldjuhul kohtusse pöörduda enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hagejad on esitanud kostja vastu TsÜS § 68 lg 5 kohase nõude tahteavalduse andmiseks kohustamiseks. TsÜS § 68 lg-s 5 kirjeldatud nõude rahuldamise eelduseks on sama sätte kohaselt see, et isikul (kostjal) on tekkinud lepingu või seaduse alusel kohustus täpselt kindlaks määratava sisuga tahteavalduse tegemiseks. Hagejate hinnangul tuleneb kostja kohustus hääletada majandusaasta aruannete kinnitamise poolt praegusel juhul TsÜS §-st 32 koosmõjus TsÜS §-ga

1. TsÜS § 32 järgi peavad juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve.
2. Kolleegium leiab, et TsÜS §-st 32 võib aktsionärile tuleneda õigus nõuda ülejäänud aktsionäridelt kindla sisuga tahteavalduse andmist ja selle asendamist kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi. Samas ei tulene TsÜS §-st 32 sellist õigust ühingule (aktsiaseltsile) endale ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja I nõudel ka muud õiguslikku alust. Vastava nõudeõiguse olemasolu aktsiaseltsil ei kinnita ka senine kohtupraktika, mh poolte viidatud Riigikohtu 29.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-189-
3. Seega on hageja I püüdnud käesolevas asjas panna maksma õigust, mida tal materiaalõiguse järgi ei ole. Eeltoodu tõttu tuleb jätta hagi hageja I osas

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-157-11, p 30). 9

§ 426

lg 1 järgi, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. 37. Hageja II nõude rahuldamist puudutavas osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et kostja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja II nõude rahuldamise osas otsuse tühistamiseks.
2. Kolleegium nõustub hagejaga II, et käesolev vaidlus on eelkõige õiguslik vaidlus selle üle, kas 50% aktsionäril on õigus sisulisi põhjusi esitamata keelduda majandusaasta aruannete heakskiitmisest. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole nõustunud hageja I majandusaasta aruannete kinnitamise poolt hääletama ning ei ole seda põhjendanud (kostja leiab, et ei pea keeldumist põhjendama).
3. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja II ainsaks õiguskaitsevahendiks oleks esitada nõue hageja I üldkoosoleku otsuse, millega majandusaasta aruanded jäid kinnitamata, tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Käesolevas asjas ei ole hageja eesmärgiks vaidlustada juba toimunud üldkoosoleku otsuseid. Hagejad nõuavad kostja kohustamist hääletama majandusaasta aruannete kinnitamise poolt. Vastavad üldkoosoleku otsused taotlevad hagejad lugeda vastuvõetuks hagiavalduse rahuldamisel kohtuotsuse jõustumise aja seisuga, mitte tagasiulatuvalt. Seetõttu ei ole ka kostja poolt viidatud kohtupraktika käesoleval juhul asjakohane.
4. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hagi rahuldamise välistab juba see, et sellisel juhul jääks paralleelselt kehtima kaks vastuolus olevat aktsionäride üldkoosoleku otsust. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja selline väide õiguslikult põhjendatud. Kolleegium nõustub hagejaga II, et aktsionärid saavad hilisema otsusega üldjuhul alata otsustada teisiti kui varem otsustati ning see on äriühingute igapäevases tegevuses tavapärane. Asjaolu, et majandusaasta aruanded jäid hageja I aktsionäride 12.06.2017 üldkoosolekul kinnitamata, ei välista nende kinnitamist tulevikus. 10

§ 334

lg 1 järgi kinnitab majandusaasta aruande aktsionäride üldkoosolek ning sama paragrahvi teise lõike esimese lause järgi peab juhatus esitama kinnitatud majandusaasta aruande äriregistrile kuue kuu jooksul alates majandusaasta lõppemisest. Kui aastaaruannet ei õnnestu mingil põhjusel kinnitada, ei ole seda seega võimalik ka registripidajale esitada. Kolleegium leiab sarnaselt hagejaga II, et juhtudel, kus seadus näeb äriühingule ette kohustuse teatud otsus vastu võtta (nt kinnitada majandusaasta aruanne), on osanikul või aktsionäril põhimõtteliselt kohustus taolise otsuse poolt hääletada. Majandusaasta aruande kinnitamise vastu hääletamist võiks õigustada see, kui aruanne ei vastaks nõuetele või kui aktsionärile poleks antud vajalikku aega aruandega tutvuda (ÄS § 332 lg 4). Sellistele asjaoludele ei ole kostja käesolevas asjas aga tuginenud. Majandusaasta aruande kinnitamine ei tähenda kolleegiumi arvates aktsionäri või osaniku pool ühingu (praegusel juhul hageja I) tegevuse heaks kiitmist. Soovi korral võib aktsionär otsuse poolt hääletamisel lasta vastava reservatsiooni üldkoosoleku protokollis fikseerida.

1. Samuti ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud apellatsioonkaebuses toodud paralleel aktsiaseltsi netovara seaduse nõuetega vastavusse viimise kohta (ÄS § 301 ja § 341 lg 1). Käesolevas asjas hagetav nõusolek ei pane aktsionärile kohustust rahaliste sissemaksete tegemiseks vms.
2. Kostja leiab, et hageja II ei ole mh tõendanud kostja väidetavast hea usu põhimõtte vastasest käitumisest hagejatele tekkivat kahju. Kostja hinnangul on see aga Riigikohtu poolt 29.10.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 tehtud otsus p-de 28–31 kohaselt hagi rahuldamise üheks eelduseks. Kolleegium leiab, et TsÜS §-le 32 tugineva kohustamisnõude rahuldamise eelduseks ei ole selle tuvastamine, et ühe aktsionäri hea usu põhimõtte vastase käitumise tõttu on teisel aktsionäril tekkinud kahju. Liiatigi võib pärast kahju tegelikku tekkimist kohustamisnõude esitamine muutuda aktsionäri jaoks juba sisutuks. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 on kostja teinud ebaõiged järeldused. Riigikohtu otsuse p-dest 21 ja 36 võib ringkonnakohtu hinnangul teha vastupidise järelduse – aktsionäride omavaheline suhe (ja suhe äriühinguga) ei piirdu üksnes TsÜS § 138 järgse üldise hea usu põhimõtte järgimise kohustusega ja deliktiõigusest tuleneva teisele isikule kahju tekitamise keeluga.
3. Kostja järeldus, et kuna hageja I on holding-tüüpi ühing, ei saa hagejale I kuuluvate Ridango AS-i aktsiate võõrandamine hageja I võimalikul sundlõpetamisel hagejale II kahju tekkida, on kolleegiumi hinnangul oletuslik. Kuna Ridango AS on vaidlustamata asjaoludel suure käibega tegutsev äriühing, väljendub hagejale I kuuluvate Ridango 11

§ 602

lg 1 koostoimes õigus taotleda likvideerija määramist ning ei ole mõistlik eeldada, et kohus määraks ebapädeva likvideerija. Sellega seonduvalt rõhutab kolleegium veelkord, et TsÜS §-le 32 tugineva kohustamisnõude rahuldamise tingimatuks eelduseks ei ole kahju tekkimise tuvastamine hagejal. Kostja väited põhinevad ebaõigel eeldusel, nagu olekski sundlõpetamismenetlus majandusaasta aruannete esitamata jäämise tõttu tavapärane menetlus olukorras, kus aktsionärid ei suuda kokku leppida aktsiaseltsi tegevuse jätkamises. 47. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kostja etteheide, et maakohus on jätnud hindamata hagejate hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise. Maakohus on kostja neid väiteid käsitlenud (otsuse lk-del 7 ja 8) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Ka ringkonnakohus leiab, et kostja poolt välja toodud asjaoludel (õigusvaidluste pidamine, kriminaalmenetluse algatamata jätmine jne) ei saa pidada hagejate käitumist hea usu põhimõtte vastaseks. Eelmärgitut arvestades ei saanud ebaõiget lahendit kaasa tuua ka see, et maakohus jättis rahuldamata kostja 21.11.2017 menetlusdokumendis esitatud taotlused nende tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks, millega kostja väidetavalt kõnealuseid väiteid tõendada soovis. Samas ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks viidatud taotluste rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. 48.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Mõlemad pooled on esitanud taotluse ringkonnakohtu 17.05.2018 istungi protokolli parandamiseks. Kohus allkirjastas protokolli 22.05.

1. Protokolli
2. lehekülje seitsmendas lõigus on kajastatud hagejate esindaja selgitus, mille kohaselt on hageja I juhatuses kolm liiget, kellest üks on hageja II poolt määratud, teine kostja poolt määratud ja kolmas liige on kohtu poolt nimetatud asendusliige. Hagejad on palunud 23.05.2018 taotluses paranda protokolli märgitud esindaja selgitust järgmiselt: nõukogus on 3 liiget, üks on kostja I poolt määratud, teine on kostja esindaja (HT õemees VP) ja kolmas liige on kohtu poolt nimetatud asendusliige. Samuti on hagejad palunud täiendada protokolli
3. lehekülje üheksandat 12

§ 53lõikest 2 ja lõike 4 teistest lähtudes protokolli 2.

lehekülje seitsmenda lõigu esimene lause järgmiselt: "K.Schotter: Selgitan omalt poolt, et nõukogus on 3 liiget." Ülejäänud osas kajastab protokoll ringkonnakohtu hinnangul istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (

§ 51lg 1).

Seetõttu jätab kohus muus osas hagejate taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus protokolli parandamiseks. Seonduvalt kostja taotlusega protokolli parandamiseks märgib kolleegium, et

§ 51

lg 1 p 8 järgi märgitakse poole vastuväidete põhisisu protokolli ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Vastavalt

§ 53

lg 4 teisele lausele lisatakse vastuväited, millega kohus ei nõustu, protokollile. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 52. Maakohus on rahuldanud hagi mõlema hageja osas ning jätnud kulud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

Maakohus on lugenud hagejate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks 5532 eurot (sh käibemaks), millele hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 650 eurot. Eelmärgitut arvestades rahuldas maakohus hagejate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldused osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja menetluskulud summas 6182 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd hagejad esitasid dokumente menetluses ühiselt ja sama lepingulise esindaja kaudu, pidas maakohus põhjendatuks mõista menetluskulud välja hagejate kasuks solidaarselt. 13

§ 168

lg-st 2 tuleneva üldreegli kohaselt peab hagi läbivaatamata jätmise korral kandma menetluskulud hageja. Kuivõrd hageja II osas hagi täies ulatuses rahuldatakse, kostja ei ole menetluses tuginenud hageja I hagemisõiguse puudumisele ning hageja I menetluses osalemine ei ole kostja menetluskulusid eelduslikult suurendanud, peab kolleegium põhjendatuks jagada poolte mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud

§ 162

lg-te 1 ja 4 alusel selliselt, et jätta hageja II menetluskulud kostja kanda ning hageja I ja kostja menetluskulud nende menetlusosaliste endi kanda (mh jätta kostja menetluskulusid hagejalt I välja mõistmata). Menetluskulude jaotamist märgitud viisil toetab ka asjaolu, et menetluskulude väljamõistmine hagejalt I kahjustaks kaudselt tema aktsionäride (hageja II ja kostja) huve. 54.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

1. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja II kasuks välja menetluskulud summas 6182 eurot. Kuivõrd hagejad esitasid ühiselt kostja vastu sama nõude samadel asjaoludel ja kasutasid menetluses sama lepingulist esindajat ning ka kostja on hagejate nõudele vastu vaielnud samas mahus, ei ole alust arvata, et hageja II kulud olnuks kaasahageja (hageja I) puudumisel maakohtu menetluses väiksemad. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse väidetes menetluskuluse rahalist kindlaksmääramist eraldi ka vaidlustanud. Eelmärgitust johtuvalt ei ole kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu otsust osas, millega kostjalt mõisteti hageja II kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulud.
2. Apellatsioonkaebuses kantud menetluskulude nimekirja esitas hagejate esindaja 17.05.2018 kohtuistungil. Nimekirja põhjal on lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse kulud käibemaksu arvestamata kokku 1980 eurot, koos käibemaksuga 2376 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja teinud õigusabi osutamiseks toiminguid kokku 14 töötunni ulatuses, sh maakohtu otsuse analüüs ja arutelu kliendiga 0,5 tundi; analüüs ja tutvumine kohtuotsusega 0,5 tundi; kohtuotsuse; edasine analüüs ja arutelu kliendiga 0,75 tundi; apellatsioonkaebuse analüüs, vastuargumentide kujundamine ja ülevaate andmine kliendile 2 tundi; apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 tundi; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 5 tundi; ringkonnakohtu määruse analüüs ja e-kirja saatmine kliendile 0,25 tundi ning ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks 3 tundi. Eelmärgitule lisandub esindaja osalemine ringkonnakohtu 17.05.2018 istungil, mis istungi protokolli järgi kestis 51 minutit (s.o u 0,8 tundi). Õigusabi on esindaja osutanud hinnaga 140 eurot tund (lisandub käibemaks). Hagejate esindaja kinnituse kohaselt ei ole kumbki hageja käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10), mistõttu palub menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kulud on hagejate kinnitusel 14

§ 176lg 5).

Kostjad on 17.05.2018 istungil avaldanud, et jätavad hageja menetluskulude põhjendatuse kohtu hinnata. 57. Kostja esindaja on 17.05.2018 kohtuistungil avaldanud, et palub vastaspoole kulude põhjendatust kohtul kontrollida. Kostja hinnangul ei tohiks apellatsioonkaebusele vastuse koostamise kulud ületada apellatsioonkaebuse koostamise kulusid. 58.

§ 175

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna apellatsioonkaebus on esitatud mõlema hageja osas samas mahus ning hagejad on apellatsioonkaebusele vastu vaielnud samas mahus, ei ole ka apellatsioonimenetluse kulude osas alust arvata, et hageja II kulud olnuks kaasahageja (hageja I) puudumisel menetluses väiksemad.

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse mahtu ning menetluse keerukust arvestades ei ole apellatsioonkaebusele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu suurem kui 9 tundi (sh maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine ja suhtlus kliendiga). Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures juba maakohtu menetluses esitatud väited, mille osas olid ka hagejad juba maakohtu menetluses oma seisukoha kujundanud. Seetõttu ei eeldanud vastuse koostamine apellatsioonkaebusele esindajalt olulist täiendavat vaidlusaluste faktiliste asjaolude või õigusliku olukorra analüüsi. Samuti ei ole asja mahtu ja keerukust arvestades ajakulu ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks põhjendatud rohkem kui kahe tunni ulatuses. Ajakulu ringkonnakohtu 25.04.2018 määruse analüüsimisele ja kliendile e-kirja saatmisele (kokku 0,25 tundi) on asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalik.
2. Kolleegiumi hinnangul on ka hageja II esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

1. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja II taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja II kasuks välja apellatsiooniastmes kantud esindaja kulud 2024 euro 40 sendi (= 12,05*140*1,2) ulatuses (sh käibemaks).
2. Kokku moodustavad kostjalt hageja II kasuks välja mõistetavad maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud seega 8206 eurot 40 senti (=6182+2024,40).
3. Lähtudes

§ 177lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja II taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse 15

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 16