2-17-14918/25

2-17-14918 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-14918 Kohtuasi XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
4. Jätta YY
5. juuli
6. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-14918 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
9. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. XX-l ei ole praeguses menetlusetapis tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja 2-17-14918 pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
10. XX (hageja) esitas
11. oktoobril 2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu
12. juulil
13. Poolte omavahelised suhted on alates
14. aasta kevadest oluliselt halvenenud. Hageja on insuldi tagajärjel liikumispuudega. Kostja on määratud hageja hooldajaks. Poolte suhted on halvenenud sedavõrd, et kostja ei aita isegi hagejal ravimeid manustada. Lisaks on kostja esitanud kohtusse hageja vastu hagi 198 379 euro 66 sendi saamiseks. Poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud ning suhete taastamine ei ole enam võimalik. Kostja vastuväited
15. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel on tingituna hageja tervislikust seisundist (mh alkoholi liigtarvitamisest) abikaasade suhted olnud keerulised pikemat aega. Samas ole abikaasade vahelised olmetülid ja sõnelused käsitletavad sedalaadi ületamatute erimeelsustena, mis muudaksid kooselu jätkamise võimatuks. Kostja esitas hageja vastu hagi, sest hageja alkoholi liigtarvitamisest tingituna on tekkinud oht, et kolmandad isikud kuritarvitavad hageja usaldust ja kostja kaotaks kodu ning võimaluse nõuda oma panuseid tagasi. Esmalt tuleb selgitada välja, kas hageja tegelikult soovib ikka abielu lahutada ning kui see nii on, siis soovib kostja esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks. Esimese astme kohtu otsus
16. Harju Maakohus rahuldas
17. mai
18. a otsusega hageja hagi ja lahutas poolte abielu. Maakohtu tuvastas, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 tähenduses, sest hageja ei soovi abielu jätkata ning abielusuhete taastamine ei ole enam võimalik. Kohtu määratud ekspertiis kinnitab, et hageja ei ole piiratud teovõimega isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 tähenduses. Tal on küll alkoholisõltuvus, kuid see ei takista tal kestvalt oma tegudest, sh perekonnaõiguslike tehingute tagajärgedest aru saamast. Hageja soovib abielu lahutada. Hageja on seda soovi korduvalt avaldanud (sh
19. detsembril 2017 toimunud kohtuistungil) ning jäänud oma soovile kindlaks. Poolte suhted on halvad. Hageja käitub alkoholi tarvitamise tulemusena kostja suhtes agressiivselt ning kostja omakorda mõnitab ja sõimab hagejat. Lisaks on poolte vahel käimas kohtuvaidlus 198 379 euro 66 sendi saamise üle. Hageja ei soovi abielu jätkata ja ega abielusuhteid taastada. Seega on abielu jätkamine võimatu. Sellises olukorras ei ole pooltele leppimisaja andmine PKS § 67 lg-s 3 järgi mõistlik. Hageja otsus abielu lõpetamiseks on olnud läbimõeldud ja hageja on võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Abielu jätkamiseks on vaja mõlema abielupoole sellekohane tahe ja huvi. Kuigi kostja on kohtuistungil viidanud poolte lepitamisele, ei ole ta 2 2-17-14918 teinud midagi, miks võiks leppimisele viia. Seetõttu tuleb hagi rahuldada, sõltumata kostja seisukohast ja võimalikest vastuväidetest. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab abikaasade ühisvara jagada pärast abielu lahutamist kas kokkuleppel notariaalselt või kokkuleppe mittesaavutamisel kohtus. Abikaasade varalised nõuded ja majanduslikud suhted ei takista abielu lahutamist.
20. mai 2018 kell 11.20 avaldas kostja telefonivestluses kohtule, et ei soovi võtta tagasi perekonnanime K. Sellest tulenevalt jääb kostja perekonnanimeks pärast abielu lahutamist X. Menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
21. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt soovis kostja abielu lahutamisega koos jagada ka poolte ühisvara ning see oleks otstarbekas ja põhjendatud. Maakohus eksitas kostjat, kui selgitas, et abielu lahutamine on ühisvara jagamise eelduseks. Kuna ühisvaraks olev kinnisasja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja, võib hageja hakata takistama kostjal seda kasutamast, kuna ta väidab alusetult, et see on tema lahusvara. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui täpsustas pärast kohtuistungit telefoni teel seda, millist perekonnanime kostja pärast abielu lahutamist soovib, kuigi pidanuks asja arutamise uuendama. Maakohus oleks pidanud peatama abielu lahutamise menetluse kuni jõustub hagejale eestkostja määramise asjas kohtulahend. Lahendi tegemine enne eestkoste seadmise lõplikku lahendamist võis viia asjas ebaõige kohtulahendi tegemiseni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
23. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
24. aprilli
25. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab 3 2-17-14918 ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
26. Praeguses asjas heidab kostja maakohtule apellatsioonkaebuses ette seda, et maakohus lahutas abielu, andmata kostjale võimalust esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks, ning eksitas kostjat, et ühisvara ei saa jagada enne, kui abielu on lahutatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult selgitanud kostjale, et ühisvara jagamise eelduseks on abielu lahutamine. Kolleegium selgitab, et kohus võib abielu PKS § 67 lg-te 1 ja 2 järgi lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud, sh on abielusuhted lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta, ning abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Seega on kehtiva õiguse järgi abielu lahutamise eelduseks üksnes see, et abielusuhtes on pöördumatult lõppenud ning selle alusel on ka maakohus abielu lahutanud. Asjaolu, et pooltel on ühisvara, mida ei ole veel jagatud, ei takista abielu lahutamist. Samuti ei takista abielu lahutamist asjaolu, et üks abikaasa võib pidada abikaasade ühisvara ekslikult oma lahusvaraks ja asuda oma õigusi kuritarvitama. Selliste kuritarvituste vastu saab abikaasa esitada ühisvara jagamise hagi ning selle vastu ei aita asjaolu, et poolte abielu kestab edasi. Lisaks on õige ka maakohtu selgitus, et isegi juhul, kui kostja esitaks ühisvara jagamiseks vastuhagi, peaks kohus esmalt lahendama abielu lahutamise nõude ning alles selle nõude kehtivalt lahendamise järel saab kohus jagada ühisvara. Kuigi abikaasa võib PKS § 37 lg 1 järgi esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise hagiga, jagavad abikaasad omavahe ühisvara varaühisuse lõppedes. PKS § 37 lg 1¹ järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga ning PKS § 26 lg 1 II lause järgi ei ole abikaasal õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist. Varaühisuse varasuhe lõppeb PKS § 35 p 3 järgi mh juhul, kui abielu lahutatakse.
27. Ka asjaolu, et maakohus täpsustas pärast kohtuistungit telefoni teel, millist nime soovib kostja pärast abielu lahutamist kanda, ei anna alust järeldada, et kohtul ei olnud alust abielu lahutada. Abielu lahutamisel võib kohus või perekonnaseisuasutus taastada nimeseaduse § 11 lg 1 järgi isiku avalduse alusel tema varem kantud perekonnanime, muidu säilib isiku abielu ajal kantud perekonnanimi. Kuigi kostja ei esitanud kohtule vastavat taotlust, andis kohus siiski kostjale võimaluse see taotlus esitada ning see asjaolu ei saanud kuidagi muuta maakohtu otsust abielu lahutamise kohta ebaõigeks. Kostja ei ole toonud esile, et ta oleks soovinud teist perekonnanime ning ta saab ka pärast abielu lahutamist taotleda perekonnanime muutmist perekonnaseisuasutuselt.
28. Ka asjaolu, et kohtumenetluses on avaldus hagejale eestkostja määramiseks, ei saaks kuidagi mõjutada abielu lahutamise otsust. Praeguses asjas määras maakohus hagejale ekspertiisi, millega selgitas välja, et hageja mõistab perekonnaõiguslike tehingute tagajärgi, sh abielu lahutamise tagajärgi ning tema tahe on selles küsimuses adekvaatne. Ka juhul, kui hagejale peaks määratama eestkostja, ei tähendaks see seda, et hageja ei oleks tulenevalt piiratud teovõimest võimeline mõistma abielu lahutamise tagajärgi. Isiku teovõime on üldjuhul piiratud osaliselt ning eestkostja määratakse PKS § 203 lg 2 järgi üksnes selles osas, milles isik on piiratud teovõimega ja vajab seetõttu esindajat ja abi. 4 2-17-14918
29. Neid põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
30. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
31. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
32. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 5