Obsah (9)

§ 162§ 190§ 657§ 654§ 651§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-1

§ 162

lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

§ 190

lg 7 alusel vabastas kohus hageja riigilõivu tasumise kohustusest ning jättis osutatud menetlusabi 1100 euro ulatuses täies ulatuses riigi kanda. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnihinda 125 eurot võib pidada põhjendatuks, ning et lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 36,15 tunni ulatuses. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4818,75 (sh lepingulise esindaja kulu 4518,75 eurot ja riigilõiv 300 eurot) ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 17.05.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 17.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
2. Maakohus jättis arvesse võtmata, et laenulepingu lõppemise momendil oli vaja lähtuda mitte võlaõigusseadusest, vaid laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Maakohus tegi lepingu lõpetamise alustega seoses valed järeldused. Lähtudes laenulepingu punktist 6.1 leppisid pooled kokku, et laenuleping lõppeb ennetähtaegselt, kui laenusaaja on töövõimetu vähemalt 12 kuud. Hageja ei nõustu kohtu tõlgendusega, et ta sai täita oma kohustusi Tehnovõrkude Ehituse OÜ osanikuna, sest ta oli ainult 6 kuud töövõimetu 80% ja ülejäänud ajal kuni augustini 2004 oli töövõimetus 50%. Töövõimetus oli tekitatud seoses raske avariiga, mille tõttu oli ta alates 16.07.2001 kuni septembrini 2001 reanimatsioonis ja talle teostati keeruline operatsioon. Seega oli tema töövõimetus tol hetkel 100%. Hageja oli kuni ametliku töövõimetuse määramiseni töövõimetu ja tema töövõimetus ei saanud olla vähem kui 80%. Tegelikult oli hageja 80% töövõimetu
3. kuu kestel, alates avarii toimumisest 16.07.2001 kuni 2002.a augustini, mil talle määrati töövõimetus 50 %. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimisel arutanud, kas hageja peab oma kohustusi täitma või mitte, jutt oli ainult töövõimetusest. Töövõimetus, mis kestis kauem kui 12 kuud, annab aluse lugeda juba alates 17.07.2002 laenulepingu lõppenuks.
4. Pooled pole laenulepingus otseselt märkinud, mida tähendab laenulepingu ennetähtaegne lõppemine. Sellisel juhul on kaks võimalikku varianti - hageja maksab laenulepingust tulenevad laenud ennetähtaegselt ära või laenuandja tunnistab oma süüd tekitatud õnnetuses 7 ega nõua laenu laenusaajalt tagasi. Lähtudes mõistlikkuse printsiibist ei sõlmi arukas isik laenulepingut, mille järgi peab ta töövõimetuse korral ennetähtaegselt laenu tagastama. Võttes arvesse lepingu punkti 6 tervikuna, on loogiline et laenusaaja ei pea laenu tagastama, laenuandja aga omakorda loobub nõudest. Hageja leiab, et tema töövõimetus, mis kestis kokku 4 aastat, annab täielikult alust lugeda laenulepingu lõppenuks ning laenuandja nõudest loobunuks. Kuna laenulepingu aegumisetähtaeg oli möödunud, pole laenusaaja nõus sellega, et ta pidi laenu tagasi maksma oma osaluse arvelt.
5. Kui arvestada, et poolte vahel sõlmitud laenuleping jäi kehtima ka peale seda, kui hageja oli tunnistatud töövõimetuks, siis pidid pooled täitma ka laenulepingust tulenevaid tingimusi. Maakohus pole analüüsinud seda, et hagejast mitte sõltuvatel põhjustel pole ta saanud laenu tagastada, sest teine pool pole täitnud omapoolseid kohustusi kasumit jagada ja dividende välja maksta. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 ei ole asjakohane, sest Riigikohus pole analüüsinud, mis põhjusel pole hageja laenu tagasi maksnud.
6. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja pole laenulepingut üles öelnud. Hageja viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 (p 7), milles kostja avaldas, et ta käsitleb 30.07.2004 hagejale esitatud võlgnevuse tasumise ettepanekut laenulepingu ülesütlemise avaldusena.
7. Hageja ei nõustu sellega, et kohus rahuldas vastuhagi. Kuna leping oli lõppenud, siis pole pooltel alust määrata uusi tingimusi. Kui siiski arvestada, et leping on kehtiv ja tuleb määrata lahtine tingimus, peaks kohus arvestama poolte eelnevat kokkulepet ja tuvastama põhjused, miks seda pole täidetud. Kohus pidi kõigepealt tuvastama, kas pooltel oli võimalus oma kohustusi täita. Hageja teadis laenulepingut sõlmides, et ta saab laenu tagastada dividendide arvelt. Kostja käitumine on algusest peale olnud pahatahtlik ja hea usu põhimõttega vastuolus, kuna ta ei kavatsenudki võimaldada hagejale oma laenu tagasi maksta.
8. Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude kindlaksmääramisele. Hagejale pole teada, kas kostja esitas kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja. Hageja ei saanud väljendada selle kohta ka arvamust. Lähtudes 05.07.2001 notariaalsest osa ostumüügi- ja pandilepingu punktist 2.3 ei pea hageja selle vaidlusega seotud kulusid kandma. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Poolte vahel 05.07.2001 sõlmitud laenulepingu punktis 6.1 on märgitud, et leping lõpeb ennetähtaegselt juhul, kui laenusaaja sureb või tunnistatakse töövõimetuks pärast käesoleva lepingu sõlmimist vähemalt 12 kuuks. Maakohus järeldas õigesti, et laenulepingu punktis 6.1 sätestatud tingimust käesoleval juhul ei esinenud, kuid kolleegium osaliselt ei nõustu maakohtu põhjendustega. Maakohus tuvastas, et hageja oli alates 07.02.2002 kuni 27.08.2002 töövõimetu 80 % ulatuses ja alates 28.08.2002 kuni 28.08.2003 töövõimetu 50 % ulatuses. Maakohus leidis, et poolte tahe ei olnud lugeda laenuleping igasuguse 8 töövõimetuse tõttu ennetähtaegselt lõppenuks. Hageja pidi laenu tagastama dividendide arvelt ning 50 % ulatuses töövõime kaotus ei takista osaniku kohustuste täitmist. Kuna 80 % ulatuses oli hagejal tuvastatud töövõime kaotus 6 kuud ja 20 päeva, siis ei olnud täidetud 12-kuulise töövõimetuse tingimus ning maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata, kas 80 % ulatuses töövõime kaotus takistab osanikul oma kohustusi täita. Hageja leiab, et tema töövõimetus kestis üle 12 kuu ning töövõimetuse ulatus ei oma tähtsust, kuna pooled ei olnud selles kokku leppinud. Lisaks selgitas hageja apellatsioonkaebuses, et ta oli avarii tõttu alates 16.07.2001 kuni 2001.a septembrini reanimatsioonis, mil tema töövõimetus oli 100 % ning kuni ametliku töövõimetuse määramiseni ei saanud tema töövõimetus olla väiksem kui 80 %. Kostja leidis, et töövõimetus laenulepingu punkti 6.1 mõttes pidi olema 100 %. Lisaks leidis kostja vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et ta oli töövõimetu alates
2. juulist
3. Kolleegium märgib, et kuigi hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et ta oli 16.07.2001 toimunud avarii tõttu tunnistatud töövõimetuks alates 06.02.2002 kuni 31.08.2004, on ta maakohtule 07.05.2016 esitatud menetlusdokumendis avaldanud, et liiklusavarii tõttu sai ta raskeid kahjustusi, mille tõttu muutus ta töövõimetuks pikkadeks aastateks. Seega on hageja juba maakohtu menetluses viidanud, et töövõimetus algas tegelikult 16.07.
4. Eeltoodu ei muuda aga sisuliselt käesoleva vaidluse lahendust. Kuna maakohus lähtus hageja osaliselt töövõimetuks tunnistamise ajast (2002.a veebruar), siis tugines maakohus 01.02.2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadusele, mille kohaselt vastab osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10-90 %. Kolleegium märgib, et kui lähtuda hageja esitatust, et töövõimetus algas tegelikult 16.07.2001, siis sellel ajal kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi oli püsival töövõimetusel samuti kaks astet – täielik töövõimetus ja osaline töövõimetus (§ 11 lg 2). Täielikule töövõimetusele vastas töövõime kaotus 100 % (§ 11 lg 42) ja osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10-90 % (§ 11 lg 43). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 2 teine lause sätestab, et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna hageja töövõimetus sai alguse enne 01.07.2002, siis tuleb laenulepingu punkti 6.1 tõlgendamisel lähtuda enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tõlgendamisreeglitest. Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lõige 1 sätestas, et tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul saab tehingu teinud poolte tahet järeldada ka poolte käitumisest ja seisukohtadest pärast lepingu sõlmimist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled enne käesolevat vaidlust tuginenud asjaolule, et osaline töövõimetus toob kaasa punkti 6.1 alusel laenulepingu ennetähtaegse lõppemise. Maakohus tuvastas, et kostja loovutas laenulepingust tuleneva nõude 13.06.2007 Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le ning viimane on nõude kostjale hiljem tagasi loovutanud. Riigikohtu 21.04.2009 otsusest tsiviilasjas nr 3-21-35-09 ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2009 otsusest tsiviilasjas nr 2-07-46714 selgub, et Tehnovõrkude Ehituse OÜ esitas 08.11.2007 XX vastu hagi, milles muuhulgas nõudis 05.07.2001 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagastamist. Otsustest nähtuvalt ei tuginenud XX selles tsiviilasjas asjaolule, et laenuleping on tema töövõimetuse tõttu ennetähtaegselt lõppenud. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2009 otsusest nähtuvalt on XX muuhulgas tuginenud sellele, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud. 9 Kolleegium leiab, et kui hageja tahteks laenulepingu sõlmimisel oli, et osaline töövõimetus toob kaasa laenulepingu ennetähtaegse lõppemise, siis oleks hageja sellele juba tsiviilasjas nr 2-07-46714 tuginenud, kuna tsiviilasjas nr 2-07-46714 hagi esitamisele eelnenud ajal oli hageja olnud rohkem kui 12 kuud osaliselt töövõimetu. Hageja aga väitis hoopis, et laenu tagasimaksmise tähtaeg ei ole saabunud. Asjaolule, et laenuleping lõppes ennetähtaegselt hageja osalise töövõimetuse tõttu, tugines hageja alles käesolevas tsiviilasjas 23.01.2016 esitatud hagis. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kunagi tuginenud asjaolule, et hageja osalise töövõimetuse tõttu on laenuleping ennetähtaegselt lõppenud. Seega järeldub poolte käitumisest ja eelnevatest seisukohtadest, et poolte tahteks ei olnud, et osaline töövõimetus toob kaasa laenulepingu ennetähtaegse lõppemise. Laenulepingu punkti 6.1 tuleb tõlgendada nii, et laenulepingu ennetähtaegse lõppemise toob kaasa üksnes täielik töövõimetus. Kuna hageja ei olnud 12 kuud täielikult töövõimetu, siis ei lõppenud laenuleping punkti 6.1 alusel ennetähtaegselt.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu seisukoht, et ka juhul, kui laenuleping oleks ennetähtaegselt lõppenud punkti 6.1 alusel hageja töövõimetuse tõttu, siis see ei oleks toonud kaasa laenu tagasimaksmise kohustuse lõppemise. Asjaolust, et laenuleping lõpeb ennetähtaegselt, ei saa järeldada, et laenusaajal puuduks laenu tagastamise kohustus. Laenulepingu ennetähtaegne lõppemine toob kaasa laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise. Lepingu punktist 7 tuleneb küll, et laenusaaja surma korral ei lähe laenulepingust tulenev kohustus pärijatele üle. Pooled ei ole aga laenulepingus leppinud kokku, et kui hageja on 12 kuud töövõimetu, siis ei ole hagejal enam kohustust laenu tagastada.
6. Maakohus leidis põhjendatult, et laenuleping ei lõppenud 3 aasta möödumisel dividendide väljamaksmata jätmise tõttu. Laenulepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagastama OÜ Apollo Baltic (praeguse ärinimega Tehnovõrkude Ehituse OÜ) osa eest makstavate dividendide arvelt. Kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide summast ei piisa laenu tagastamiseks, sõlmivad pooled lepingu lisa laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta. Kuna pooled jätsid lepingus lahtiseks, kuidas tuleb laen tagasi maksta juhul, kui dividendidest ei piisa, ning selle kohta pidi sõlmitama lepingu lisa, siis ei saanud dividendide maksmata jätmise tõttu laenuleping lõppeda. Hageja on seisukohal, et ta ei saanud laenu tagasi maksta, kuna Tehnovõrkude Ehituse OÜ ei maksnud dividende, kuigi selleks oli võimalus. Kolleegium viitab, et ÄS § 168 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kasumi jaotamine osanike pädevusse ning ÄS § 174 lg 1 järgi on osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Seega pidi hageja teadma, et temal väikeosanikuna ei ole määravat mõju dividendide väljamaksmise otsustamisele. Riigikohus on 29.10.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 (p 25) selgitanud, et väikeaktsionäril, kes soovib saada aktsiaseltsist kasumit, ei ole võimalik nõuda äriühingult hea usu põhimõttele tuginedes dividendi maksmise otsuse vastuvõtmist.
7. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja 30.11.2004 ja 16.11.2009 kirju (II kd tl 4, 6-8) ei saa käsitleda laenulepingu ülesütlemise avaldustena. 30.11.2004 kirjas tegi kostja hagejale ettepaneku tagastada laen vastavalt laenulepingule ühe kuu jooksul või teha omapoolne ettepanek maksegraafiku osas. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et 30.11.2004 kirja puhul on tegemist avatud pakkumisega laenusumma tagastamise kohta ning sellest ei saa järeldada laenulepingu ülesütlemise tahet. Riigikohtu 21.04.2009 otsusest 10 nr 3-2-1-35-09 (p 7) nähtub küll, et Tehnovõrkude Ehituse OÜ on avaldanud, et 30.11.2004 kirja saab käsitleda ülesütlemisavaldusena, kuid tegemist on Tehnovõrkude Ehituse OÜ, mitte kostja, väitega. Kostja ei olnud selles asjas menetlusosaline. 16.11.2009 kirjas on kostja teinud ettepaneku laenusummade tagastamise kohta laenulepingu lisa sõlmimiseks. 16.11.2009 kirjas on ka märgitud, et kui hageja kirjale ei vasta või kui vastusest ilmnevad erimeelsused, milledes konsensuse leidmine ei ole reaalne, kaalub kostja lepingu ülesütlemist. Maakohus leidis õigustatult, et 16.11.2009 kirja sõnastus viitab otseselt, et hagejale on tehtud ettepanek sõlmida lepingu lisa, kuid sellega ei ole üles öeldud laenulepingut. Lisaks ei saa laenuleping olla nende kirjadega üles öeldud ka seetõttu, et hageja on menetluses avaldanud, et ta ei ole kumbagi kirja kätte saanud.
8. Kuna laenuleping ei lõppenud töövõimetuse, dividendide väljamaksmata jätmise ega ülesütlemise tõttu, siis ei tõusetu küsimust ka laenulepingust tuleneva kostja nõude aegumisest.
9. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus on jäetud kokku leppimata, kuidas tuleb laen tagasi maksta juhul, kui kolme majandusaasta dividendidest ei piisa laenu tagastamiseks. VÕSRS § 12 lg 1 kehtestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 26 lg 1 sätestab, et lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). VÕS § 26 lg 9 p 1 järgi võib lepingupool nõuda, et lahtise tingimuse määraks kindlaks kohus, kui lepingupooled ei saavuta selle tingimuse suhtes kokkulepet. Tulenevalt VÕS § 26 lg 10 määrab kohus lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist. Maakohus määras kostja vastuhagi alusel lahtise lepingutingimuse kindlaks selliselt, et luges laenulepingu lõppenuks alates
10. veebruarist 2013 ja kostja laenulepingust tuleneva põhinõude summas 38 346,98 eurot ja kõik kõrvalnõuded sissenõutavaks muutunuks alates 05.02.
11. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsuses piisavalt argumenteerinud, miks on põhjendatud lahtine lepingutingimus kindlaks määrata sellises sõnastuses. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (

§ 654lg 6).

VÕS § 26 ei välista sellisel viisil lahtise tingimuse määramist ning see on kooskõlas ka laenulepingu olemusega, mille kohaselt on laenu tagasimaksmine eelkõige seotud hageja osalusega Tehnovõrkude Ehituse OÜ-s. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ka õigesti, et laenulepingu punkti 3 ei saa tõlgendada selliselt, et hageja peab hüvitama mitte 600 000 krooni, vaid ainult selle osa, mis oleks jäänud tasumata selle tõttu, et väljamakstud dividendid ei oleks võlgnevust 100 % katnud. Hageja ei ole tõendanud, et selline oli poolte tahe. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kolleegium leiab, et ka VÕS § 29 lg 4 sätestatud tõlgendamisreegli järgi ei saa laenulepingu punkti 3 mõista selliselt, et hageja ei pea laenu kogu ulatuses tagastama. 37. Hageja on 09.05.2018 menetlusdokumendis avaldanud, et kostja nõue lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks on aegunud. Kolleegium märgib, et sellist väidet ei ole hageja 11 eelnevalt esitanud.

§ 651

lg 2 järgi on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on 31.03.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 (p 15) selgitanud, et apellant saab taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda. Kuna hageja seda aegumise vastuväidet apellatsioonitähtaja jooksul ei esitanud, siis ei saa hageja tugineda sellele, et kostja nõue lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks on aegunud.

1. Arvestades, et hagejal oli kohustus kostjale laen tagastada ning kostjal oli kohustus tasuda Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa eest 35 950,31 eurot, siis leidis maakohus põhjendatult, et kostjal oli õigus teostada tasaarvestust. Maakohus jättis õigesti hageja hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja avaldas apellatsioonkaebuses, et temale on teadmata, kas kostja esitas menetluskulude nimekirja õigeaegselt. Samuti ei olnud tal võimalust esitada kostja menetluskulude kohta seisukohta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus andis 28.03.2017 kirjaga pooltele aega
3. aprillini 2017 menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 05.04.2017 (III kd tl 48), seega tähtaegselt. Kuigi maakohus ei toimetanud menetluskulude nimekirja hagejale kätte, on maakohus kajastanud menetluskulude nimekirjas nimetatud toimingud oma otsuses, ning hagejal oli võimalus apellatsioonkaebuses selle kohta oma seisukoht esitada. Maakohus on otsuses hinnanud kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu määratud menetluskulude rahalist suurust muuta. Kolleegiumi hinnangul ei tulene poolte vahel 05.07.2001 sõlmitud osa ostu-müügi- ja pandilepingust, et kostja ei või hagejalt nõuda menetluskulude hüvitamist.
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

41. Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

30.04.2018 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas on kostja palunud mõista hagejalt välja apellatsioonimenetluse kulud summas 1500 eurot ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulisel esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 1 tund ja vastuse koostamisele 11 tundi.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusega tutvumise aeg 1 tund on põhjendatud. Arvestades kostja vastuse sisu ja mahtu peab kolleegium apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 9 tundi. Sellest tulenevalt on kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulunud aeg vajalik ja põhjendatud 10 tunni ulatuses. Esindaja töö tunnihind 125 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist turuhinda. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 1250 eurot ning

§ 177lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.

12 42. Tallinna Ringkonnakohus jätkas 07.07.2017 määrusega hagejale menetlusabi andmist ning vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 1100 eurot.

§ 190

lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. See norm kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise puhul.

§ 190

lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3– 6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades, et hageja on pensionär, ja puuduvad andmed tema majandusliku olukorra paranemise kohta, siis peab kohus põhjendatuks vabastada hageja apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 1100 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 13