← Eesti

3-17-391/42

Obsah (7)§ 4§ 2§ 7§ 29§ 3§ 31§ 37

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-391 Haldusasi Pakendi Terminal OÜ kaebu

) § 1 lg 1 p 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, mille tekkimise koht on Eesti.

§ 4

lg 1 p 1 kohaselt on käive kauba võõrandamine või teenuse osutamine ettevõtluse käigus.

§ 2

lg 2 tulenevalt on ettevõtlus isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest.

§ 7

lg 1 p 1 kohaselt on kauba ühendusesisene käive kauba võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele koos selle toimetamisega Eestist teise liikmesriiki.

§ 29

lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil

§ 3

lg-s 4 ning lg 6 pdes 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.

§ 29

lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks.

§ 31

lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või teenuse nimetus või kirjeldus ja kauba kogus või teenuse maht (

§ 37lg 7 p-d 2, 5, 6).

Eeltoodust tulenevalt, samuti väljakujunenud kohtupraktikat arvestades (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-81-12, p 11; 3-3-1-49-13, p 14-15; 3-3-1-57-13, p 11-13; 3-3-1-51-15, p 11) on sisendkäibemaksu mahaarvamise üheks eelduseks tehingu tegelik toimumine arvel märgitud poolte vahel ja arvel kajastatud tingimustel. Kui käivet ei ole tekkinud, siis ei ole alust ka müügiarvele käibemaksu lisada.

  1. MKS § 82 sätestab, et maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Seega eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. PVC materjali soetamise kohta Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt on koostatud arved (KA lisa 1, MTA 20.03.2017 vastuse lisad 10-41; NB! kõik 20.03.2017 vastuse lisad, mis moodustavad maksutoimiku, kajastuvad üksnes elektrooniliselt kohtute infosüsteemis) ja kaupade liikumise laoarvestus (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 43, 96, 97, 99 ja 100) ning arvete eest on tasutud kaebaja pangakontolt (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 42). Tehingute toimumist arvetel märgitud viisil kinnitasid maksumenetluses kaebaja juhatuse liikmed K. Ulla ja H. Mägi (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 101-108), Fassaadikeskus Grupp OÜ seaduslikku esindajat V.-J. Ainsamit ei õnnestunud maksuhalduril maksumenetluses küsitleda (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 115, 116, 137, 138), kuid H. Mägi esitas maksuhaldurile V.-J. Ainsami nimel koostatud e-kirja, milles kinnitatakse tehingute toimumist (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 108).
  2. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. 9

(15)Kontrolli tulemusena võib selguda, et tehingute kohta koostatud dokumendid ei kajasta tegelikku olukorda. Sellist järeldust peab maksuhaldur põhjendama. Hoolimata tehingute kohta vormistatud dokumentidest ja kaebaja seletustest leidis maksuhaldur, et kaebaja ja Fassaadikeskus Grupp OÜ vahelisi tehinguid ei ole tegelikult toimunud, arvestades järgmisi asjaolusid kogumis (vt KA p 1.1.2, MO p 2.1 ja 3.1): 1) laoarvestus kauba liikumise kohta on formaalne ega võimalda tuvastada kauba tegelikku liikumist; 2) kaebaja esindajad ei ole kaupa reaalselt näinud ega selle olemasolus ja kvaliteedis veendunud; 3) Fassaadikeskus Grupp OÜ impordideklaratsioone arvestades pidi imporditud kaupa enne kaebajale edasi müümist pikalt laos hoidma, mis ei ole eluliselt usutav; 4) kaebaja soetas kaupa ebamõistlikult kõrge hinnaga; 5) Fassaadikeskus Grupp OÜ Hiinast soetatud kaup ei liikunud Tallinnas Kohila tn 3 asuvasse lattu; 6) Fassaadikeskus Grupp OÜ kohta koostatud jõustunud maksuotsuses tuvastati, et äriühing ei soetanud perioodil detsember 2014 kuni märts 2015 PVC materjali ning äriühingu pangakontole laekunud raha võeti sularahas välja; 7) Fassaadikeskus Grupp OÜ juhatuse liige hoidus seletuste andmisest; 8) Fassaadikeskus Grupp OÜ ei isikusta
  1. a augusti ja septembri KMD lisa vormil INF kauba müüjaid ja ostjaid. Maksuotsuse kohaselt kaebaja esindajad teadsid, et reaalseid majandustehinguid Fassaadikeskus Grupp OÜ-ga ei toimunud, järgmistel põhjustel (vt KA p 1.1.3, MO p 2.1 ja 3.1): 1) H. Mägi ja K. Ulla on pikaajalised tuttavad V.-J. Ainsamiga; 2) H. Mägi ütlused on üldsõnalised ja ta ei tea kauba soetusest praktiliselt midagi; 3) K. Ulla pidi teadma, et arvetel märgitud hind on ebamõistlikult suur; 4) K. Ullal puudus teadmine ja huvi kauba olemasolu ning kvaliteedi vastu.
  2. Kaebaja arvates on maksuhaldur teinud ebaõigeid järeldusi H. Mägi ja K. Ulla seletustest, mis puudutavad kauba nägemist Kohila tn 3 laos. H. Mägi ütles 27.01.2016 seletuses (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 101), et „käisin ka laos kaupa üle vaatamas, sest teadsin, et kaup on pärit Hiinast ja sealne kvaliteet võib vahel kõikuda“. MTA küsimusi nr 7 ja 8 arvestades on selge, et jutt käis Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt tellitud kaubast ja selle kvaliteedis veendumisest. 17.08.2016 seletuses (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 107) ütles H. Mägi, et „mina ei ole kunagi fikseerinud ega näinud kaupa Kohila 3 laos, mille Pakendi Terminal OÜ soetas Fassaadikeskus Grupp OÜ. Füüsiliselt ma ei ole seda kaupa näinud.“ MTA küsimus nr 10 puudutas kaebaja poolt soetatud PVC materjali hoidmist Kohila tn 3 laos. Seega on maksuhaldur õigesti märkinud (KA p 1.1.2.1.b), et H. Mägi selgitused ei ole järjekindlad. Ka K. Ulla ütles 08.04.2016 seletuses (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 106) selgesõnaliselt, et ta ei käinud Kohila tn 3 laos kaupa ise kontrollimas ega väljastamas. Kuna H. Mägi ega K. Ulla reaalselt Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt soetatud kaubaga Kohila tn 3 laos kaubaga kokku ei puutunud, siis ei ole veenvad ka nende maksumenetluses antud kinnitused, et Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt viimase arvete alusel soetatud kaup asus Kohila tn 3 laos. H. Mägi väitis 24.05.2017 kohtuistungil vande all ütlusi andes (I kd, tl 109-112; alates 10:21:17), et tema maksumenetluses antud ütlusi on valesti tõlgendatud. H. Mägi selgitas, et on Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt soetatud kaupa näinud, sh Kohila tn 3 laos, sest on seal laos erinevatel aegadel palju kordi käinud. H. Mägi selgitas ka, et Kohila tn 3 ladu on ehitusmaterjale täis ja ta sinna lattu ei tunginud, sest tal ei olnud tavaliselt tööriideid. Kohus leiab, et kohtuistungil antud ütlused ei lükka MO järeldusi ümber. H. Mägi ütlustest saab järeldada, et ta on näinud Kohila tn 3 laos erinevatel aegadel mingeid seal asuvaid ehitusmaterjale, mida seal oli palju, ja teab üldiselt, kuidas PVC materjal välja näeb. Kuna aga käesolevas asjas vaidluse all oleva kauba lattu saabumise ja väljastamise juures H. Mägi ei olnud, siis ei saa seostada H. Mägi poolt erinevatel aegadel nähtud ehitusmaterjale just Fassaadikeskus Grupp OÜ poolt kaebajale 10
(15)väljastatud arvetel märgitud kaubaga. Kohus rõhutab, et ainuüksi see, et kaebaja esindajad Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt viimase arvete alusel soetatud kaupa Kohila tn 3 laos füüsiliselt ei näinud ega selle vastuvõtmise ja väljastamisega ise ei tegelenud, ei tähenda eraldi võetult tehingute mittetoimumist, vaid tegemist on ühe asjaoluga kogumist, millega maksuhaldur on oma kahtlust põhjendanud.
  1. Kaebaja vaidleb vastu maksuhalduri seisukohale, et kaupade laoarvestus oli formaalne ega võimaldanud tuvastada kauba liikumist. Vaidlust ei ole selle üle, et ühestki õigusaktist ei tulenenud kaebajale otsest kohustust vormistada PVC materjali soetamise ja edasimüügi kohta saatelehti, lepinguid vms. MKS § 56 lg 2 kohaselt peab aga maksukohustuslane pidama arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta ning § 57 lg-st 3 tuleneb kohustus korraldada raamatupidamis- ja maksuarvestust nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Kui maksukohustuslase ettevõtlustegevus on korraldatud selliselt, et maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud ei ole kontrollitavad, võtab äriühing endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-65-14, p 13). Käesolevas asjas vormistati kauba liikumise kohta arved, millel kajastub kaubaartikkel ja kogus, ning tehti kanded raamatupidamisregistris. Maksuhaldur on aga välja toonud (KA p 1.1.2.1.a), et kui üldjuhul kajastub PVC materjali sissetulek kaebaja laoarvestuses Fassaadikeskus Grupp OÜ arvete kuupäevaga, siis mõnel juhul on kaup laoarvestusse kantud juba enne arve esitamist. Kauba väljastamisel tellijale on laoarvestuses tehtud viide müügiarve kuupäevale ja numbrile, kuid laoarvestuse kohaselt liikus kaup näiteks Leedu Vabariiki juba enne, kui see kaebaja lattu saabus. Seega on laoarvestuses ebatäpsusi. Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et üksikutest laoarvestuse eksimustest ei saa järeldada tehingute mittetoimumist. Maksumenetluses on aga lisaks tuvastatud, et kauba väidetava soetamise järel hoidis kaebaja seda Fassaadikeskus Grupp OÜ laos Kohila tn 3, kus kaebaja seaduslikud esindajad kauba lattu vastuvõtmise ega laost väljastamise juures ei viibinud ning transpordi korraldamisega kaebaja samuti ise ei tegelenud ega teadnud isegi, kes kaupa transportis. Neid, samuti teisi MO-s tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates on maksuhaldur õigustatult leidnud, et pelgalt arved ja laoarvestuse kanded ei ole käesolevas asjas piisavad tõendamaks, et arvetel märgitud kaup ka tegelikult liikus kaebaja kirjeldatud viisil.
  2. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri väitega, et Fassaadikeskus Grupp OÜ arvetel märgitud kauba hind oli ebamõistlikult kõrge. Maksuhaldur pidas hinda ebamõistlikult kõrgeks, sest Fassaadikeskus Grupp OÜ soetas Hiinast PVC materjali keskmise hinnaga 0,83 €/m2, kuid kaebajale müüs keskmise hinnaga 6,78 €/m
  3. MTA pidas ebausutavaks, et kaebaja soetas PVC materjali nii kõrge hinnaga olukorras, kus K. Ulla pidi omama teavet turuhinna kohta (KA 1.1.2.1.d). Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses öelnud, milline oleks olnud mõistlik hind. Maksuhaldur on alles kohtumenetluses Fassaadikeskus Grupp OÜ impordideklaratsioonidele tuginedes välja toonud, et impordimaksusid ja transpordikulusid juurde arvestades oleks Hiinast tarnitud PVC materjali hind ikkagi keskmiselt 1,1 €/m2 (vt MTA 02.06.2017 vastus ja MTA 20.03.2017 vastuse lisad 157-159). Ei saa ka eeldada, et Eesti äriühingu ainuke majanduslikult mõistlik käitumine on soetada kaupa ise otse Hiinast, sest selliselt võib küll ostuhind olla soodsam võrreldes vahendajatelt soetatud kauba hinnaga, kuid kauba otse Hiinast soetamisega kaasnevad lisaks 11
(15)soetamise hinnale ajakulu Hiinas kontaktide leidmisele ja hoidmisele, täiendavad äririskid seoses kauba kvaliteedi või tarneaegadega jms. Samas, K. Ulla ütles 08.04.2016 seletuses maksuhaldurile, et ei teinud enne PVC materjali soetamist põhjalikku turuhinna analüüsi; K. Ulla teadis oma sõnul, et Hiinast saab seda kaupa osta odavamalt kui Euroopast, kuid ta ei tundnud huvi, kas mõni teine Eesti äriühing müüb seda odavamalt, sest tehingud tulid „ise kätte“. Kohus leiab, et pelgalt varasem tutvus Fassaadikeskus Grupp OÜ juhatuse liikmega ja tehingute mugavus ei anna mõistlikku selgitust sellele, et kaebaja ei tundnud mingit huvi, millise hinnaga ja millistel tingimustel teised Eesti äriühingud PVC materjali müügiks pakkusid, nagu võimalikult suure kasumi teenimisele suunatud ettevõtjalt võiks eeldada. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väide, et Fassaadikeskus Grupp OÜ arvetel märgitud hinnas sisaldusid ka transpordi- ja laokulud, on tõendamata, kuigi tõendite esitamine kulude olemasolu ja suuruse kohta oleks kaebaja mõjusfääris. Seetõttu püsib jätkuvalt kahtlus, et kauba hind ei olnudki kaebaja jaoks oluline, sest tegelikult Fassaadikeskus Grupp OÜ arvete alusel kaupa ei liikunud.
  1. Kaebajale jäävad arusaamatuks maksuhalduri arutlused selle üle, millises koguses ja kellelt soetas Fassaadikeskus Grupp OÜ polüvinüülkloriidiga kaetud ja lamineeritud kangaid. Kaebaja esindajad ütlesid maksumenetluses, et nende teada pärines Fassaadikeskus Grupp OÜlt soetatud PVC materjal Hiinast (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 101 ja 106). Fassaadikeskus Grupp OÜ esindaja ei olnud maksumenetluses PVC materjali päritolu väljaselgitamiseks kättesaadav. Seetõttu on arusaadav, miks maksuhaldur kontrollis muude tõendite põhjal, kas Fassaadikeskus Grupp OÜ on üldse Hiinast nii palju PVC materjali soetanud, kui palju ta seda kaebajale edasi müüs. Koguste võrdlusest tuleb välja, et kaebajale kogu arvetel näidatud kauba edasi müümiseks pidi Fassaadikeskus Grupp OÜ kaupa perioodil
  2. a veebruarist detsembrini, s.o ca 10 kuud edasi müümata laos hoidma, kusjuures vahepeal soetas Fassaadikeskus Grupp OÜ PVC materjali laovaru olemasolust hoolimata juurde (vt KA p 1.1.2.1.c). Üldjuhul ei ole selline laovarude kogumine tavapärane ning nagu kohus eespool märkis ei olnud Fassaadikeskus Grupp OÜ, kes oleks võinud anda sellele mõistliku selgituse, maksumenetluses küsitlemiseks kättesaadav. V.-J. Ainsami 24.05.2017 kohtuistungil antud ütluste kohaselt (I kd, tl 191-194; alates 11:07:11) hakkas ta erinevate äriühingute kaudu PVC materjali Hiinast tarnima
  3. a ja tavaliselt tehti tarneid kaks korda aastas; teistelt Eesti vahendajatelt pidi ostma siis, kui endal sai kaup otsa. Küsimusele, kuidas toimus kauba edasimüük Pakendi Terminal OÜ-le, vastas V.-J. Ainsam: „Koostöö käis sedasi, et mulle esitati tellimus meili, telefoni, tekstsõnumi kaudu. Soovime sellise koguse tellida ja oli aeg-ajalt kokkulepe, et maksavad ette, et saame Hiinast kauba ära tellida. Kaup, mis tuli, seisis meie laos. Nad andsid infot edasi, et kellele väljastada või kellele tuleks kohale toimetada.“ Neist ütlustest saab samuti järeldada, et kaebajale edasi müüdud PVC materjali tarnis Fassaadikeskus Grupp OÜ Hiinast ja käesolevas vaidluses pole seega tähtsust, kas Fassaadikeskus Grupp OÜ võis materjali veel Eesti vahendajatelt juurde soetada. Samuti saab tunnistaja ütlusest järeldada, et suuri laovarusid enne PVC materjali kaebajale müümist ei hoitud, vaid pigem tegi kaebaja ettemaksu, mille järel tellis Fassaadikeskus Grupp OÜ Hiinast kauba.
  4. Kaebaja arvates ei ole asja lahendamisel tähtsust, millisel marsruudil liikus Fassaadikeskus Grupp OÜ poolt Hiinast soetatud kaup. Maksuhaldur tuvastas Fassaadikeskus Grupp OÜ 07.04.2015 impordi tollideklaratsiooni ning kauba vedajatelt saadud andmete põhjal, et Hiinast soetatud kaup liikus Muugalt aadressile Tuuliku tn 4c, Tallinn, ja tühi konteiner liikus Muugale tagasi (vt KA p 1.1.2.1). Fassaadikeskus Grupp OÜ seaduslik esindaja V.-J. Ainsam ei olnud maksumenetluses maksuhaldurile 12
(15)kättesaadav, kuid selgitas 24.05.2017 kohtuistungil (alates 11:11:38), et suurem osa Hiinast tellitud kaubast liikus tollilaost Tuuliku tn 4a või 4b asuvasse lattu, ülejäänud kauba viis Fassaadikeskus Grupp OÜ oma transpordiga oma lattu Kohila tn 3 või otse kliendile edasi, ning Kohila tn 3 lattu tuli ka mõnikord mõni konteiner. V.-J. Ainsami ütlustest võib järeldada, et kaup liikus erineval viisil, kuid tema ütlustest ei selgu, kuidas liikus konkreetne kaebajale müüdud kaup. Kaebaja esindajad väitsid maksumenetluses, et Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt soetatud PVC materjal saabus ja väljastati Fassaadikeskus Grupp OÜ-le kuuluvast Kohila tn 3 asuvast laost (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 101 ja 106) ning sama saab järeldada ka H. Mägi 24.05.2017 kohtuistungil antud ütlustest (alates 10:21:17). Nagu kohus eespool märkis, kumbki kaebaja seaduslik esindaja ei viibinud kauba vastuvõtmise ega väljastamise juures ega tegelenud ka kauba transpordiga. Seega kokkuvõttes ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, kuidas kaebaja poolt soetatud PVC materjal Kohila tn 3 lattu jõudis, või kas üldse jõudis, ja see on üks asjaolu kogumist, mis seab kahtluse alla Fassaadikeskus Grupp OÜ ja kaebaja vaheliste tehingute tegeliku toimumise.
  1. Kaebaja arvates ei saa tema vastutada Fassaadikeskus Grupp OÜ võimalike minetuste eest. Maksuhaldur on Fassaadikeskus Grupp OÜ suhtes perioodi detsember 2014 kuni märts 2015 kohta läbiviidud maksumenetluses tuvastanud, et Fassaadikeskus Grupp OÜ ei soetanud nimetatud perioodil PVC materjali ning seetõttu ei saanud ta seda kaupa ka kaebajale edasi müüa. Nimetatud maksuotsus on edasi kaebamata jõustunud. Samuti väidab maksuhaldur, et raha, mille kaebaja kandis PVC materjali soetamise eest Fassaadikeskus Grupp OÜ pangakontole, võeti sealt sularahas välja või kanti laenuna teiste seotud äriühingute pangakontodele, kust see võeti sularahas välja (KA p 1.1.2.1 f-h; vt ka Fassaadikeskus Grupp OÜ 19.10.2015 maksuotsus ja 08.09.2015 kontrollakt ning pangakontode väljavõtted, MTA 02.06.2017 vastuse lisad 2-5, lisad 4 ja 5 on juurdepääsupiiranguga eraldi köites). Fassaadikeskus Grupp OÜ poolt kaebajale perioodil jaanuar kuni märts 2015 esitatud arvete (MTA 20.03.2017 vastuse lisad 10-20) ja Fassaadikeskus Grupp OÜ 08.09.2015 kontrollakti lisas 3 loetletud sama perioodi arvete numbrite võrdlusest selgub, et need on kattuvad. Seega Fassaadikeskus Grupp OÜ suhtes tehtud ja jõustunud maksuotsusega on tuvastatud, et loetletud arvete alusel ei ole kaebaja ja Fassaadikeskus Grupp OÜ vahel PVC materjali müügi tehinguid toimunud. Fassaadikeskus Grupp OÜ pangakontode väljavõtted kinnitavad ka maksuhalduri väidet sularaha väljavõtmise kohta. On tõsi, et kaebaja ei saa vastutada oma tehingupartneri võimalike rikkumiste eest. See ei tähenda aga, et maksuhaldur ei võiks kaebajale maksu määramisel teises maksumenetluses kogutud tõenditega arvestada. Vähemalt perioodi jaanuar kuni märts 2015 osas on Fassaadikeskus Grupp OÜ maksumenetlust puudutavad tõendid ja järeldused otseselt asjassepuutuvad. Ülejäänud käesoleva MO aluseks olevatesse tehingutesse perioodil aprill kuni september 2015 puutuvad need tõendid ja järeldused kaudselt, põhjendades kahtlust tehingute tegelikus mittetoimumises arvetel näidatud viisil, sest kaebaja selgituste kohaselt toimusid kõik tehingud põhimõtteliselt sarnase skeemi järgi. Seetõttu ei ole ka määravat tähtsust, et ülejäänud perioodi osas ei ole Fassaadikeskus Grupp OÜ-le kaebajate vaheliste tehingutega seoses makse määratud. Kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramise eelduseks ei ole, et sama perioodi kohta oleks kontroll läbi viidud või maksud määratud ka kauba müüjale.
  2. Kaebaja arvates on maksuhaldur uurimispõhimõtet rikkudes jätnud Fassaadikeskus Grupp OÜ esindajalt seletused võtmata ning tegelikud asjaolud välja selgitamata. 13
(15)MTA kohustas 07.03.2016 korraldusega V.-J. Ainsamit andma seletusi Fassaadikeskus Grupp OÜ ja Pakendi Terminal OÜ vaheliste tehingute kohta, kuid see korraldus tagastati hoiustamistähtaja möödumisel (vt MTA 20.03.2017 vastuse lisad 115 ja 116). Kiri oli saadetud V.-J. Ainsami rahvastikuregistri järgsele aadressile (MTA 02.06.2017 vastuse lisa 6), mille kohta V.-J. Ainsam ütles 24.05.2017 kohtuistungil, et ei tea, mis sellel aadressil asub (alates 11:35:45). Seejärel on MTA teinud 06.04.2016 veel ühe korralduse teabe andmiseks (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 137), mida MTA on oma ametniku seletuse kohaselt proovinud kätte toimetada mitmel korral aadressile Kohila tn 3, kus asus Fassaadikeskus Grupp OÜ ladu, samuti kahele teisele aadressile; samuti oli MTA helistanud nii V.-J. Ainsamile kui ka tema abikaasale, kes seejärel blokeerisid ära MTA ametniku mobiiltelefoni numbri ning lauatelefoni vastu ei võtnud (MTA 20.03.2017 vastuse lisa 138). Kohtuistungil ei osanud V.-J. Ainsam öelda, kas aprillismais 2016 võttis MTA ametnik tema või tema lähedastega ühendust ning kas ta blokeeris mõne MTA ametniku numbri oma telefonis ära (alates 11:37:38). Kohtu arvates ei saa eeltoodu pinnalt maksuhaldurile ette heita uurimispõhimõtte rikkumist seoses sellega, et tehingute ühelt poolelt jäi maksumenetluses seletus võtmata. MTA korduvad katsed V.-J. Ainsamit seletuste andmiseks kätte saada koos V.-J. Ainsami poolt kohtuistungil antud põiklevate ja ebamääraste ütlustega viitab sellele, et V.-J. Ainsam hoidis teadlikult kaebaja maksumenetluses maksuhalduri küsimustele vastamisest kõrvale. Kohus nõustub maksuhalduriga, et selline käitumine on iseloomulik olukorrale, kus tehingud ei ole toimunud selle kohta vormistatud dokumentide kohaselt ning tehingute pooled püüavad seda maksuhalduri eest varjata. Eeltoodu tõttu ei ole usaldusväärne ka V.-J. Ainsami nimel H. Mägile saadetud ekiri, kus V.-J. Ainsam kinnitab maksuotsuse esemeks olevate tehingute toimumist (MTA 20.03.2017 lisa 108).
  1. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et maksuhaldur on piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja ja Fassaadikeskus Grupp OÜ vahelised tehingud ei ole toimunud arvetel märgitud viisil. Kuigi ükski MTA tuvastatud asjaolu või järeldus eraldi võetuna ei ole maksu määramiseks piisav, on maksuhaldur hinnanud tõendeid kogumis ning selliselt tuleb tõendeid hinnata ka kohtumenetluses. Seejuures tuleb arvestada, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta, seetõttu piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p 13). Maksuhaldur märgib ka õigesti (vt KA p 1.1.3 ja MO p 2.1.2.2.e), et tegelikult mittetoimunud tehingute kajastamine äriühingu majandusarvestuses saab toimuda ainult teadlikult. Teadlikult nimetatud dokumentide maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis kajastamise näol on tegemist ostja pahauskse käitumisega, mis välistab õiguse sisendkäibemaksu maha arvata.
  2. Kaebaja väljastatud müügiarvete kohaselt müüs ta Fassaadikeskus Grupp OÜ-lt soetatud PVC materjali edasi OÜ-dele Dahlen, PLT Primed Invest, Hansen Consult, San-Met Grupp ja Roundhouse, kajastades arvetel 20% käibemaksumäära, samuti välisriigi äriühingutele Zeta Saule 4 UAB, Moregon Group SIA ja Nordic Fish Trade OY, kajastades arvetel 0% käibemaksumäära. MTA arvates ei ole tõendatud kauba tegelik liikumine nimetatud arvete alusel järgmistel põhjustel (MO p 2.2.2): 1) kaebaja ei soetanud Fassaadikeskus Grupp OÜlt kaupa, seega ei saanud ta seda ka edasi müüa; 2) kaebaja tegi müügitehingud omavahel seotud äriühingutega; 3) kauba väidetavad ostjad kaupa ei vajanud ega oska selgitada kauba liikumist; 4) kaebaja on vormistanud äriühingutele Zeta Saule 4 UAB, Moregon Group SIA 14
(15)ja Nordic Fish Trade OY müügiarved, mille alusel tegelikult ei ole tehinguid toimunud. Kaebaja teadis tehingute mittetoimumisest, sest tehingud toimusid läbi kaebaja juhatuse liikmetele tuttavate äriühingute ning kaebaja juhatuse liikmete ütlused ei ole usaldusväärsed (MO p 2.2.3).
  1. Kohus nõustus eespool maksuhalduriga, et kaebaja ei soetanud Fassaadikeskus Grupp OÜlt arvetel märgitud PVC materjali, seega ei saanud kaebaja seda kaupa OÜ-dele Dahlen, PLT Primed Invest, Hansen Consult, San-Met Grupp ja Roundhouse ning Zeta Saule 4 UAB-le, Moregon Group SIA-le ja Nordic Fish Trade OY-le ka edasi müüa. Kaebaja seletustest tuleneb, et loetletud äriühingutele müüdud kauba näol on tegemist justnimelt Fassaadikeskus Grupp OÜlt soetatud PVC materjaliga, sest kaebaja on kinnitatud, et ta Hiinast ise PVC materjali ei soetanud, samuti ei tundnud ta huvi, kas keegi Eesti vahendajatest veel seda müügiks pakub ja millise hinnaga. Ja isegi kui maksuotsuses märgitud äriühingud on tegelikult kunagi soetanud PVC materjali ja kasutanud seda oma ettevõtluses või müünud selle omakorda edasi kolmandatele isikutele (see tuleks välja selgitada nimetatud äriühingute kontrollimenetluses), ei ole eespool toodud põhjenduste valguses eluliselt usutav, et selle kauba müüjaks oli Pakendi Terminal OÜ, nagu on näidatud kaebaja koostatud müügiarvetel. See muudab ühtlasi ebausaldusväärseks nii kaebaja kui ka kolmandate isikute esindajate, sh 21.06.2017 kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud M. Oidekivi kinnitused selle kohta, et Pakendi Terminal OÜ müüs kolmandatele isikutele arvetel märgitud PVC materjali, samuti edasimüügi kohta koostatud dokumendid. Tehingu poolte omavaheline tutvus või seotus, mille maksuhaldur on ühe asjaoluna välja toonud, eraldi võetuna ei tähenda tõepoolest, et selliste isikute vahel ei võiks tegelikke tehinguid toimuda, kuid kui eesmärgiks on maksude tasumisest kõrvalehoidumine, võimaldab poolte omavaheline tutvus ja usaldus seda kahtlemata lihtsamalt teostada. Neid kaalutlusi arvestades puudub vajadus iga kaebaja müügitehinguga seonduvat eraldi analüüsida.
  2. Kui maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud põhjendatud kahtluse, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150). Seejuures, kui maks on määratud tõendite kogumile tuginedes, ei piisa selle ümberlükkamiseks iga üksiku asjaolu olulisuse kahtluse alla seadmisest, nagu kaebaja on valdavalt teinud, vaid maksukohustuslane peab esitama eluliselt usutava versiooni koos asjakohaste tõenditega, mis selgitaks maksuhalduri välja toodud ebakõlasid ja muudaksid usutavaks tehingu toimumise raamatupidamisdokumentidel kajastatud viisil. Vajadusel peab kaebaja esitama veenva põhjenduse ka selle kohta, miks ta tuleb uue versiooni ja tõenditega välja alles kohtumenetluses (MKS § 102 lg 1 p 2). Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud maksuhalduri põhjendatud kahtlust veenvalt ümber lükata. Seega ei ole vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks alust ja kaebus jääb rahuldamata.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.