Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur Haldusasi R.V.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14. juuli 2017

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. R.V.ile määrati alates
2. veebruarist 2011 politseiametniku väljateenitud aastate pension tema viimase ametikoha ametipalga alusel.
3. märtsi 2015 otsusega nr K92605/2 arvutas Sotsiaalkindlustusamet R.V.i pensioni ümber, lähtudes Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-41-18-14 ning võttes aluseks R.V.i viimasele ametikoha palgaastmele vastava palgamäära ja teenistusastmetasu (kokku 836 eurot). R.V. vaidlustas eelnimetatud Sotsiaalkindlustusameti otsuse halduskohtus, ent kaebus jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-15-1761). -1-
4. R.V. esitas
5. juunil 2016 Sotsiaalkindlustusametile taotluse maksta talle politseiametniku väljateenitud aastate pensioni, lähtudes tema teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaimast ametipalgast, milleks oli talle
6. aastal kehtestatud
7. palgaastmele vastav palgamäär 679,19 eurot ja sellele lisandunud jälitustegevuse teostamise lisatasu 202,86 eurot (kokku 879,05 eurot).
8. Sotsiaalkindlustusameti
9. juuli 2017 otsusega nr 92605 jäeti R.V.i taotlus rahuldamata. Otsuses leitakse, et politsei ja piirivalve seadus (PPVS) ei näe ette võimalust valida määratud pensioni ümberarvestamiseks uut palka. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
10. R.V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Sotsiaalkindlustusameti
11. juuli 2017 otsuse nr 92605 tühistamist. Kaebaja heidab ette, et vaidlustatud otsuses pole viidatud ühelegi PPVS sättele, mis keelaks valida pensioni ümberarvestamiseks uut palka. Kaebaja leiab, et kuivõrd ta esitas Sotsiaalkindlustusametile Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA)
12. aprilli 2017 teatise, mille kohaselt oli kaebaja soodsaimaks ametipalgaks 879,05 eurot, pidi Sotsiaalkindlustusamet sellest lähtudes kaebaja pensioni ümber arvestama. Kaebaja hinnangul annab PPVS § 106 võimaluse pensioni ümber arvestamiseks. Kaebaja hinnangul tuleb vastupidise tõlgenduse korral asuda seisukohale, et PPVS § 106, § 104 lg 1 p 1 ja § 105 lg 1 on vastuolus põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise nõudega.
13. Kaebaja selgitab, et jäi pensionile
14. palgaastmelt jälitusametniku ametikohalt ning pensionile jäämise hetkel oli tema viimase ametikoha palk ühtlasi tema viimase viie aasta soodsaim palk, ent alates
15. jaanuarist 2013 rakendus PPA-s uus palgasüsteem, mille kohaselt määrati kõigile uurijatele
16. palgaaste ning selles valguses on kaebajale soodsaimaks palgamääraks tema
17. aasta politseijuhtivinspektori ametipalk, mida diferentseeriti 30% võrra jälitustegevuse teostamise eest. Kaebaja selgitab, et kui ta oleks teadnud, et PPA muudab nii oluliselt palgasüsteemi, oleks ta valinud pensionile minekul pensioni arvutamise aluseks viimatinimetatud palga. Kaebaja leiab, et pärast palgasüsteemi muutmist peab tal olema võimalus uuesti valida, millise palga alusel pensioni arvestada, sest vastasel juhul koheldakse teda ebavõrdselt nende isikutega, kelle suhtes palgasüsteemi ei muudetud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
18. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb R.V.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et alates
19. jaanuarist 2013 on kaebajale määratud politseiametniku väljateenitud aastate pension lähtudes PPA poolt esitatud andmetest, mille kohaselt oli kaebaja valinud pensioni arvestamise aluseks uurija ametikohale vastava ametipalga. Vastustaja leiab, et PPVS § 100 lõigetest 1 ja 11, § 104 lg 1 punktist 1 ning § 105 lõikest 1 tuleneb üheselt, et ametikohta, mille ametipalk võetakse pensioni suuruse arvutamise aluseks, saab valida pensioni määramisel ning PPVS § 106 ei sätesta juba määratud pensioni ümberarvutamise alusena uue pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva ametikoha ja ametipalga valimist. Vastustaja hinnangul tulenes ainus erand selles osas Riigikohtu otsusest kohtuasjas 3-4-1-18-14, mille kohaselt tuli aastatel 2010 kuni 2012 pensioneerunud politseiametnike pensionid enne PPVS § 106 lõikes 1 sätestatud indekseerimise rakendamist ümber arvutada lähtuvalt
20. jaanuaril 2013 sarnast tööd tegevate politseinike ametipalkadest. -2-
21. Vastustaja rõhutab, et R.V.ile määrati pension
22. veebruaril 2011, mis arvutati PPA teatises toodud viimase ametikoha ametipalga alusel. Viidates PPA personaliarvestuse ja -analüüsi talituse peaspetsialisti
23. juuli 2017 vastusele, selgitab vastustaja, et R.V.ile pidi olema juba pensionile jäädes teada, et tal on soodsam valida pension
24. aasta ametipalga järgi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
25. Leian, et R.V.i kaebus ei ole põhjendatud. PPVS § 100 lõike 1 kohaselt arvutatakse politseiametniku pensioni suurus lähtuvalt tema viimase ametikoha palgaastmele vastavast palgamäärast või diferentseeritud palgamäärast või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaimast palgamäärast või diferentseeritud palgamäärast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja tema viimasele teenistusastmele vastavast teenistusastmetasust. Valiku, milline palk pensioni suuruse arvutamise aluseks võetakse, teeb pensioni saamiseks õigustatud politseiametnik ise. PPVS § 104 lg 1 punktist 1 ja § 105 lõikest 1 tulenevalt määratakse politseiametniku väljateenitud aastate pension alates seaduses sätestatud pensioniõigusliku vanuse täitumise või politseiteenistusest vabastamise päevast eluajaks. Neist sätetest tuleneb selgelt, et politseiametniku väljateenitud aastate pension määratakse ühekordse otsusega eluajaks: selle otsuse tegemisel määratakse politseiametniku valikust lähtudes edaspidiseks siduvalt pensioni arvutamise ametipalk.
26. Vastustajal on õigus, et PPVS annab politseiametnikule valikuõiguse pensioni taotlemisel, ent ei võimalda tehtud valikut hiljem muuta. Põhjendamatu on aga kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole viidanud ühelegi normile, mis valiku muutmist keelaks. Sellise keelunormi olemasolu pole vajalik ning keeld tuleneb lubava normi puudumisest.
27. Kaebaja soov, et tema pensioni hakataks arvutama mitte viimase ametipalga järgi (millise valiku tegi kaebaja enne pensioni määramist), vaid talle soodsaima ametipalga järgi, ei ole käsitatav soovina pensioni ümber arvutamiseks PPVS § 106 tähenduses ega ole võrreldav pensioni ümber arvutamisega lähtudes Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 tehtud kohtuotsusest. Pensioni indekseerimisel PPVS § 106 kehtiva redaktsiooni tähenduses ning PPVS § 106 varasema redaktsiooni alusel (enne
28. jaanuari 2013) toimunud pensioni ümber arvutamisel pensioni arvutamise aluseks olnud palgamäära või teenistusastmetasu muutumisel ei toimu (ega toimunud) pensioni arvutamise ametipalga muutmist. Enne
29. jaanuari 2013 oli pensioni ümber arvutamise sisuks pensioni suuruse korrigeerimine lähtudes pensioni arvutamise ametipalga suuruse muutumisest. Alates
30. jaanuarist 2013 toimub pensioni indekseerimine, mis seisneb pensioni suuruse korrutamises Vabariigi Valitsuse poolt igal aastal kehtestatava indeksiga. Pensioni ümber arvutamisel lähtutakse praegu ja lähtuti ka enne
31. jaanuari 2013 pensioni arvutamise ametipalgast, mille politseiametnik oli valinud pensioni määramisel.
32. Kohtuasjas 3-4-1-18-14 tehtud Riigikohtu otsuse tagajärjeks oli pelgalt see, et aastatel 2010 kuni 2012 pensioneerunud politseiametnike väljateenitud aastate pension tuli
33. jaanuari 2013 seisuga arvutada lähtudes politseiametniku poolt pensioni määramisel valitud pensioni arvutamise ametipalga suurusest
34. jaanuaril
35. Kaebaja jäi pensionile
36. veebruaril 2011 ning valis pensioni arvutamise ametipalgaks oma viimase teenistuskoha ametipalga. Riigikohtu otsusest tulenevalt pidi Sotsiaalkindlustusamet alates
37. jaanuarist 2013 arvutama kaebaja pensioni ümber ja lähtuma kaebaja viimasele ametikohale sisuliselt vastava ametikoha palgast
38. jaanuaril
39. Riigikohtu otsusest ei tulene, et aastatel 2010 -3- kuni 2012 pensionile jäänud politseiametnikud oleksid pidanud saama uuesti valida, millisest palgast pensioni arvutamisel lähtutakse.
40. Ekslik on kaebaja seisukoht, et Sotsiaalkindlustusamet pidi kaebaja pensioni määramise otsust muutma seoses sellega, et PPA esitas
41. aprilli 2017 uue teatise nr 1.9-9/412-2, kus on kajastatud, milline oli kaebaja jaoks soodsaim palk kaebaja viimase viie teenistusaasta jooksul. PPA teatis on käsitatav tõendina kaebaja palgatingimuste ja teenistusstaaži kohta. Konkreetses teatises on märgitud, milline oli kaebaja soodsaim palgamäär, ent kuna kaebajale on politseiametniku väljateenitud aastate pension määratud tema viimase teenistuskoha palga alusel ning kaebajal ei ole õigust nõuda pensioni arvutamise ametipalga muutmist, siis on PPA
42. aprilli 2017 teatise puhul Sotsiaalkindlustusameti jaoks tegemist asjakohatu tõendiga ehk teisisõnu tõendiga, mis tõendab selliseid asjaolusid, mis ei ole pensioni arvutamise seisukohast olulised. Kuna kaebaja pension arvutatakse tema viimase teenistuskoha palga järgi, siis ei ole pensioni seisukohast mingisugust tähtsust sellel, millist palka sai kaebaja mistahes muul ajal või milline oli tema viimase viie teenistusaasta jooksul tema jaoks soodsaima palgaga ametikoht.
43. Kaebaja seisukoht võrdse kohtlemise nõude rikkumise osas ei ole põhjendatud. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest saaks rääkida, kui oleks tuvastatav, et teatud politseiametnikel on võimalus pensioni arvutamise ametipalga osas tehtud valikut muuta, teistel aga mitte. Kuna sellist võimalust pole ette nähtud ühelegi politseiametnikule, siis kohtleb seadus kõiki võrdselt. Võrdse kohtlemise nõue ei kaitse isikuid mingisuguste asjaolude hilisema muutumise eest. Isegi juhul kui kaebajal on õigus selles, et pensionile jäämise ajal (st.
44. aasta veebruaris) oli tema jaoks kõige soodsam valida pensioni arvutamise ametipalgaks viimane ametipalk, ent
45. jaanuari 2013 seisuga oleks soodsam olnud pensioni arvutamine
46. aastal saadud politseijuhtivinspektori diferentseeritud ametipalgast, ei anna see õigust nõuda pensioni arvutamise aluse muutmist. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua, et politseiametniku väljateenitud aastate pension arvutataks igal ajahetkel talle kõige soodsamal moel. Ka enne
47. aastat, mil praeguse indekseerimise süsteemi asemel toimus pensionite ümber arvutamine vastavalt pensioni arvutamise ametipalga muutumisele, oleks olnud täiesti mõeldav (ning võimalik, et praktikas esineski), et ühe isiku pension kasvas proportsionaalselt rohkem kui teiste oma, kuna selle isiku pensioni arvutamise ametipalgale vastav palgamäär suurenes teiste omast rohkem. PPA-l oli õigus palgasüsteemi muuta selliselt, et erinevate ametikohtade palgamäärade proportsionaalne erinevus muutub ja sellest tulenevalt muutusid ka nende palkade järgi arvestatavad pensionid. Kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et põhiseadusega oli vastuolus olukord, kus üksnes teatud politseiametnike puhul võeti pensioni arvutamise aluseks n-ö vähendatud ametipalk ning sellest tulenevalt arvutati
48. jaanuari 2013 aasta seisuga pensionid ümber selliselt, et lähtekohaks võeti palk, mida sai
49. jaanuari 2013 seisuga politseiametnik, kelle töö oli sisulises mõttes sama, mis sellel ametikohal, mille järgse palga oli pensionile jäänud ametnik pensioni määramise ajal valinud enda pensioni arvutamise ametipalgaks. Vaidlust ei ole selles, et
50. jaanuarist 2013 arvutati kaebaja pension ümber vastavalt palgamäärale, mis oli
51. jaanuari 2013 seisuga ette nähtud politseiametnikule, kes tegi sarnast tööd, nagu kaebaja oma viimasel teenistuskohal (ehk jälitusametniku ametikohal). On tõepoolest võimalik, et
52. jaanuari
53. aasta seisuga oli
54. aastal kaebaja poolt täidetud politseijuhtivinspektori ametikohale vastavat tööd tegeva politseiametniku diferentseeritud ametipalk suurem kui eelnimetatud jälitusametniku tööle sisuliselt vastava politseiametniku palk, ent see ei anna kaebajale alust nõuda pensioni ümber arvutamist ega alust väiteks, et kaebaja on sattunud lubamatult -4- ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste politseiametnikega. Kõigi politseipensioni saamiseks õigustatud isikute pensionid arvutatakse samadest põhimõtetest lähtudes ning kõigi puhul on üheks aluseks nende endi poolt pensioni määramisel valitud palk. Olenemata sellest, millest kaebaja oma valiku tegemisel lähtus ja olenemata sellest, kuidas hiljem muutusid palgamäärad sellistel teenistuskohtadel, kus kaebaja oli varem töötanud, ent mille palka ta oma pensioni arvutamise ametipalgaks ei valinud, tuleb tema pension arvutada tema viimasele teenistuskohale vastava ametikoha palgast lähtudes. 14.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik -5-