← Eesti

1-17-6580/138

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 145lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 22.

märtsi

  1. a otsus E. G. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marika Reintop
  2. oktoober 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus E. G. kriminaalasjas KarS §

§ 145lg 2 järgi.

  1. Mõista E. G. talle esitatud süüdistuses õigeks.
  2. Tühistada E. G-le kohaldatud tõkend – vahistamine – ja vabastada ta vahi alt.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks E. G-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. E. G. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi selles, et
  6. juunil 2017 pani ta Harju maakonnas asuvas kinosaalis toime muu sugulise iseloomuga teo
  7. aastal sündinud tütarlapse suhtes, kes oli KarS § 147 kohaselt arusaamisvõimetu. Süüdistatav istus kannatanu kõrvale, lükkas tema käe tooli käetoelt ära, pani oma käe kannatanu toolile ja seejärel asetas käe kannatanu reiele. Kannatanu lükkas süüdistatava käe eemale, paludes tal lõpetada. Seepeale võttis süüdistatav käe korraks ära, kuid pani selle uuesti kannatanu reiele 1-17-6580 ja seejärel põlvele. Kannatanu palus veel kord süüdistatavat käsi ära võtta, mida süüdistatav ka tegi, kuid pani pärast seda käe taas kannatanu reiele. See kordus umbes viiel korral. Samal ajal hõõrus süüdistatav oma jalaga kannatanu jala säärepiirkonda.
  8. Samuti süüdistati E. G-d KarS § 145 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, mis seisnesid järgnevas. 2.
  9. Süüdistatav pani varem seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepannud isikuna
  10. novembril 2016 Tallinna liinibussis toime muu sugulise iseloomuga teo
  11. aastal sündinud tütarlapse suhtes. Süüdistatav istus kannatanu kõrvale, puutudes oma kehaga kannatanu keha. Siis hõõrus süüdistatav umbes kümne minuti vältel intensiivselt oma jalaga kannatanu mõlema jala säärepiirkonda. Kui kannatanu küsis süüdistatavalt: „Mida sa teed?“, katkestas süüdistatav hetkeks oma tegevuse, kuid jätkas seejärel. Süüdistatav pani sama kannatanu suhtes toime muu sugulise iseloomuga teo Tallinna liinibussis ka
  12. mail
  13. Ta istus kannatanu kõrvale, ajas oma jalad harki ja hõõrus intensiivselt oma jalga vastu kannatanu jalgu. Kannatanu küsimuse peale „Mida sa teed?“ istus süüdistatav temast eemale ja lahkus bussist. 2.
  14. Samuti pani süüdistatav
  15. juunil 2017 Harju maakonnas asuvas kinosaalis toime muu sugulise iseloomuga teo
  16. aastal sündinud tütarlapse suhtes. Süüdistatav istus kannatanu kõrvale paaristoolile, lükkas parema jala pikalt kannatanu suunas ja hõõrus intensiivselt oma jalga vastu kannatanu vasakut jalga, mille peale tõstis kannatanu oma jalad üles ja tonksas süüdistatava jalga, et viimane oma jala ära võtaks. Seejärel pani süüdistatav oma käe üle käetoe kannatanu toolile, öeldes kannatanule mitu korda, et viimane istub tema koha peal. Mõne aja pärast istus kannatanu koos oma vennaga teisele paaristoolile ja seejärel lahkusid nad kinosaalist. Kui nad tagasi tulid, nägid nad süüdistatavat lahkumas ja istusid oma kohale tagasi. Pärast seda tuli süüdistatav uuesti saali ja üritas istuda samale paaristoolile, kus oli kannatanu, kuid kannatanu ja tema vend istusid seepeale teisele paaristoolile. Mõni hetk hiljem istus süüdistatav taas kannatanu kõrvale ja viis oma parema jala kannatanu suunas, mispeale kannatanu lahkus oma vennaga kinosaalist.
  17. Harju Maakohtu
  18. oktoobri
  19. a otsusega lühimenetluses tunnistati E. G. talle esitatud süüdistuses süüdi. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi mõisteti E. G-le kaks aastat vangistust ning KarS § 145 lg 2 järgi viis aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg-st 2 juhindudes vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakantavaks karistuseks jäi neli aastat vangistust. Maakohus oli järgmistel seisukohtadel. 3.
  20. E. G. süü on tõendatud muu hulgas kannatanute ütlustega, mille usaldusväärsust kinnitavad nende seaduslike esindajate ütlused, ja kirjalike tõenditega. Ka süüdistatav tunnistab suures osas enda süüd, väites, et tundis joobeseisundi tõttu ebatervet tõmmet puudutada lapseealisi kannatanuid, samuti möönis ta, et põhjustas kannatanutele üleelamisi. 3.
  21. Süüdistuses kirjeldatud käitumine on käsitatav muu sugulise iseloomuga teona KarS § 141 lg 1 ja § 145 lg 1 tähenduses. Muu sugulise iseloomuga tegu on suguühtest erinev sugulise iseloomuga tegu, mis võib olla igasugune inimese kehaga seotud tegevus, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahulduseni. Süüdistatava teod olid seksuaalselt ajendatud ja need seisnesid sihipärases ründes lapseealiste kannatanute vaimse tervise ja kehalise puutumatuse vastu.
  22. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. G., kes taotles kohtuotsuse tühistamist süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning selles osas teo 2

(6)1-17-6580 kvalifitseerimist KarS § 145 lg 2 järgi. Samuti taotles süüdistatav kohtuotsuse tühistamist osas, milles ta mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 145 lg 2 järgi. Süüdistatav palus end mõista süü tõendamatuse tõttu õigeks
  1. novembril 2016 ja
  2. mail 2017 toimepandud tegudes ning kvalifitseerida
  3. juunil 2017 toimepandu avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 lg 1 järgi.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatava käitumist ei saa kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 järgi, kuna ta ei rünnanud avalikku korda, vaid kannatanute seksuaalset enesemääramisõigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. G. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks üldmenetluse korras. Alternatiivselt palub kaitsja teha Riigikohtul uue otsuse, millega kvalifitseerida süüdistatavale KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüks arvatud tegu KarS § 145 lg 2 järgi, mõista süüdistatav KarS § 145 lg 2 järgi õigeks
  8. novembril 2016 ja
  9. mail 2017 toimepandud tegudes ning kvalifitseerida
  10. juunil 2017 toimepandu KarS § 262 järgi. Samuti taotleb kaitsja karistuse vähendamist. Kassatsiooni väited on lühidalt järgmised. 6.
  11. Süüdistatava süü
  12. novembril 2016 toimepandud teos ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Ekslik on ka süüditunnistamine
  13. mail 2017 toimepandud teos, kuna süüdistatav loobus teo lõpuleviimisest.
  14. juunil 2017 ei pannud süüdistatav toime sugulise iseloomuga tegu KarS § 145 lg 2 järgi, vaid rikkus avalikku korda KarS § 262 tähenduses. 6.
  15. Süüdistatavale KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüks arvatud käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 145 lg 2 järgi, kuna kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu. Ta oli teo toimepanemise ajal küll noorem kui 10-aastane, kuid oli peatselt saamas 10-aastaseks ja pidi seega juba aru saama sugulise iseloomuga teo tähendusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  16. Kolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid E. G. süüküsimuse lahendamisel KarS §

§ 145lg 2 järgi valesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb kohtuotsused Kr

MS § 362 p 1 alusel tühistada. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

  1. E. G-le arvatakse kõikides süüdistuses märgitud tegudes süüks oma jala hõõrumist lapseealise kannatanu ühe või mõlema jala säärepiirkonna vastu ja ühel juhul lisaks oma käe korduvat asetamist kannatanu reiele ja põlvele. Kohtud tuvastasid menetlusnõudeid järgides nende tegude toimepanemise asjaolud, samuti selle, et süüdistatava motiiviks oli endal seksuaalse rahulduse esilekutsumine. Viimasest järeldasid kohtud, et süüdistatava käitumine on käsitatav muu sugulise iseloomuga teona KarS §-de 141 ja 145 tähenduses. Kolleegium seda seisukohta ei jaga.
  2. Maakohus leidis, et muu sugulise iseloomuga tegu on KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisulise tunnusena määratletav kui „igasugune inimese kehaga seotud tegevus, välja arvatud suguühe, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahulduseni“. Kohtuotsuse kohaselt hõlmab see määratlus süüdistatava käitumist, sest tema „tegevuse puhul on tegemist seksuaalselt motiveeritud täiskasvanud isiku sihipärase 3

(6)1-17-6580 ründega […] kannatanu psüühilise ja vaimse tervise ning alaealise isiku kehalise puutumatuse vastu, mille eesmärgiks oli seksuaalse rahulduse saamine“. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga ilma omapoolseid põhjendusi lisamata.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis
  2. novembri
  3. a otsuses nr 1-16-5792/101, et sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes ei saa lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures peab kohus hindama sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. (Vt viidatud otsuse p 15.) Kuigi Riigikohus piiritles osutatud asjas üksnes KarS § 141 koosseisu toimeala, kehtivad samad seisukohad kõikide karistusseadustiku
  4. peatüki
  5. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude kohta.
  6. KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. septembri
  8. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 43). Samas ei õigusta märgitu veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ning põhiseaduse § 23 lg-s 1 ja KarS § 2 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni (vt ka Riigikohtu üldkogu
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj).
  11. Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-5-16, p 7). Selle nõude kohaselt on keelatud arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire. Teisisõnu ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. aprilli
  15. a otsus nr 4-17-4621/22, p 14.)
  16. Praeguses asjas olid kannatanud lapseealised ja süüdistatava käitumisviis oli üldise arusaama kohaselt kahtlemata ahistav ning kannatanuid oluliselt häiriv. Ometi ei näita need asjaolud veel seda, et kannatanute suhtes toime pandud teod olid karistusõiguslikult käsitatavad sugulise iseloomuga tegudena KarS §-de 141 ja 145 tähenduses. Süüdistatava tegude laadiks oli oma jala hõõrumine hetkeliselt või lühema aja vältel kannatanute jala säärepiirkonna vastu ning käe korduv, kuid hetkeline asetamine ühe kannatanu põlvele ja reiele. Sellised teod kahjustavad kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust olemuslikult vähe ega ületa sellist intensiivsuse piiri, mis oleks vajalik rääkimaks kuritegudest KarS §-de 141 ja 145 mõttes. Vastasel korral oleks nende koosseisudega hõlmatud oma raskusastmelt ka väheintensiivsed ja kaitstavaid õigushüvesid üksnes väga vähesel määral rikkuvad kehalised kontaktid, mille võrdsustamine KarS §-des 141 ja 145 kirjeldatud tegudega ja kriminaalkorras karistatavaks lugemine poleks karistusõiguse ultima ratio-põhimõtet arvestades õigustatud. Samuti laieneks KarS §-de 141 ja 145 karistatavusala lubamatult ning muudaks nende karistusnormidega 4
(6)1-17-6580 hõlmatavate õigusvastaste tegude ringi piiritlematult laiaks, mis tähendaks KarS §-de 141 ja 145 võimalikku vastuolu määratletuspõhimõttega.
  1. Eeltoodud seisukohti ei muuda ka kohtute tuvastatud asjaolu, et E. G-d ajendas temale süüks arvatud tegusid toime panema seksuaalse rahulduse esilekutsumine. Mingi teo lugemine kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust piisavalt oluliselt kahjustavaks teoks ei sõltu üldjuhul sellest, kas süüdlase motiiviks oli just seksuaalse rahulduse esilekutsumine või tegutses ta muul motiivil (nt vihast vms). Selle õigushüve kahjustamise ulatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata eeskätt teo objektiivset avaldumist ehk välist teopilti, sh teo laadi, intensiivsust, kestust jms (vt ka otsus nr 1-16-5792/101, p 15).
  2. Seda, et E. G. käitumine jääb väljapoole KarS §-des 141 ja 145 ette antud karistatavuspiire, näitab seegi, et nende tegudega samalaadsed teod on karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis karistatavad väärtegudena KarS § 1531 lg 1 järgi. Ehkki nimetatud karistusnorm jõustus
  3. juulil 2017, s.o pärast süüdistuses märgitud tegude toimepanemise aega, juhib kolleegium tähelepanu järgnevale.
  4. KarS § 1531 („Seksuaalne ahistamine“) lg 1 dispositsioon hõlmab teise inimese tahte vastast ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalist seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseis, 385 SE) teise lugemise seletuskirjas põhjendati KarS § 1531 väärteokoosseisu kehtestamist sellega, et osa kannatanu tahte vastastest seksuaalse tähendusega tegudest ei pruugi oma raskusastmelt ja intensiivsuselt paigutuda näiteks KarS § 141 kuriteokoosseisu alla, kuid eeldavad siiski karistusõiguslikku sekkumist. Seletuskirjast tulenevalt hõlmab KarS § 1531 samamoodi nagu KarS § 141 kannatanu tahte vastast puudutamist ja käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid need teod on võrreldes KarS § 141 alla langevate õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed.
  5. Eelnevast tuleneb, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada KarS §-ga 1531 seksuaalse ahistamise väärteo lisaks karistusseadustiku
  6. peatüki
  7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele, välistamaks teatud karistatavuslünka. Sellest võib omakorda järeldada, et ka seadusandja hinnangul polnud enne kõnealuse karistusnormi jõustumist osa inimese seksuaalset enesemääramisõigust ja tema kehalist puutumatust väheolulisel määral rikkuvaid tegusid karistatavaks kuulutatud.
  8. Praeguses asjas käitus süüdistatav kannatanute tahte vastaselt, tema tegevus oli kehaline ja sel oli seksuaalne tähendus ning ta alandas oma jala hõõrumisega lapseealiste kannatanute vastu ja lisaks ühe kannatanu põlve ja reie korduva katsumisega nende inimväärikust. Küündimata oma raskusastmelt KarS §-de 141 ja 145 toimealasse, oleksid sellised teod karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis käsitatavad seksuaalse ahistamisena KarS § 1531 lg 1 järgi.
  9. Eelneva kokkuvõtteks märgib kolleegium, et süüdistatava käitumine ei ole hõlmatud KarS §-des 141 ja 145 sätestatud koosseisudega ning seepärast kohaldasid kohtud temale omistatud tegude kvalifitseerimisel KarS §

§ 145lg 2 järgi materiaalõigust valesti.

Kolleegiumi hinnangul ei vasta süüdistatavale esitatud süüdistuses kirjeldatud teod ka ühelegi muule tegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioonis sätestatud kuriteo- või väärteokoosseisule. Kuna KarS § 1531 jõustus pärast süüdistuses märgitud tegude toimepanemist, ei saa KarS § 5 lg-s 3 sätestatud raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamise keelu tõttu kvalifitseerida tema käitumist ümber KarS § 1531 lg 1 5

(6)1-17-6580 järgi. Seetõttu tuleb E. G. süüditunnistamine ja karistamine KarS §

§ 145lg 2 järgi tühistada. 20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse E. G. kriminaalasjas KarS §

§ 145lg 2 järgi ja mõistab E.

G. talle esitatud süüdistuses õigeks, tühistab tema suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – ning vabastab E. G. vahi alt. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. E. G. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 180 euro suuruses summas, sh käibemaks 30 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse analüüsiks ja kassatsiooni koostamiseks kuus pooltundi. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi: määrus) § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 4 juhindudes tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt.
  4. Määruse § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 100 euro ühes kohtuastmes. Määruse § 1 lg-st 6 tulenevalt arvestatakse lihtmenetluses riigi õigusabi osutamisel tasu sama määra järgi ka kassatsioonimenetluses. Kuna praegust asja arutatakse lühimenetluses ja kaitsja pole Riigikohtule määruse § 2 lg 1 alusel riigi õigusabi tasu suurendamise taotlust esitanud, on määruse § 6 lg 4 kohaselt maksimaalne summa, mille saab riigi õigusabi osutamise eest kindlaks määrata, 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Seepärast määrab kolleegium kaitsja osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Roosma, Hannes Kiris, Paavo Randma 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.