← Eesti

2-17-4177/32

Obsah (4)§ 100§ 105§ 106§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2018, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-4177 Tsiviila

§-st 96 tulenevalt lapse ülalpidamise kohustus.

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 105lg 2 järgi peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad.

Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus. 7.

§ 106

lg-s 2 on sätestatud, et kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Riigikohus on leidnud

  1. oktoobri
  2. a lahendis nr 3-2-1-75-11, et sätte mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid asutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Vanavanemal tekib selle sätte järgi asenduskohustus ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
  3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hageja vanavanemana hagejale ülalpidamiseks elatist maksma. Selleks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas on tekkinud alus asenduskohustuse täitmiseks. 3

(6)2-17-4177
  1. Hageja tugineb sellele, et XXXlt ei ole õnnestunud täitemenetluse käigus elatist sisse nõuda ning elatisenõuet ei täida ta ka vabatahtlikult. Kohus loeb dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et Harju Maakohtu 05.04.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-64781 XXXlt välja mõistetud elatist ei ole õnnestunud sisse nõuda ning isa ei anna elatist ka vabatahtlikult (tl 711). Teatest täitemenetluse kohta (tl 10-11) nähtub, et kohtutäitur algatas 27.06.2016 täiteasjas nr 022/2016/3463 täitemenetluse XXX suhtes elatise võlgnevuse 17 323,05 euro sissenõudmiseks. Täitemenetluste käigus on võlgnik tasunud kohtutäituri ametialasele arveldusarvele kokku vaid 83,40 eurot ning sissenõudja võlgnevuse jääk oli 23.02.2017 seisuga 17248,06 eurot.
  2. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud XXX elatise nõudest teadlik ning sellest teadasaamisel tasus koheselt elatist 100 eurot (maksekorraldus tl 28). Kohus leiab, et 100 euro tasumisest ei saa teha järeldust, et hageja isa on asunud ülalpidamist andma ning vajadus asenduskohustuse täitmiseks puudub. Kumbki pool ei ole väitnud, et XXX on tasunud elatist ka järgnevalt. Ühekordne 100 euro suurune makse ei kata ka poolt igakuiselt tasumisele kuuluvast summast. Kohtu hinnangul on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist ka siis, kui selle kohustuse täitmine on ebaregulaarne või ei ole piisav. Seega on kohtu hinnangul tõendatud

§ 106

lg 2 kohaldamise eeldused, s.o asjaolu, et hageja isalt ei ole võimalik elatist saada (seda vähemasti mitte minimaalseltki rahuldavas ulatuses). 11. Kostja on tuginenud sellele, et tal ei ole võimalik anda hagejale ülalpidamist, kahjustamata enese ja oma alaealiste laste tavalist ülalpidamist. Kostja välja toodud sissetuleku ja kulude arvestuse kohaselt ületavad tema igakuised kohustused kahe lapse ülalpidamiseks tema igakuise sissetuleku. 12.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt ei vabane vanemad lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Vanavanematel ei ole

§ 102

lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu

  1. oktoobri 2012 otsus nr 3-2-1-118-12, p 15 ja
  2. jaanuari 2013 otsus 3-2-1-16012, p 17). Alaealise lapse peamine ülalpidamiskohustus lasub tema vanematel ning vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada (vt Riigikohtu
  3. oktoobri 2011 otsus nr 3-2-1-75-11).
  4. Kostja kinnitusel kuulub talle tema eluasemeks olev kinnistu. Muud olulist vara kostjal tema kinnitusel ei ole. Registri väljavõte kinnitab kostja väidetut. Sellest nähtub et kostjale kuulub üks 892 m2 suurune kinnistu (tl 49) asukohaga XXX, mis on ka kostja registreeritud elukoht (tl 15). Kinnisasjale on seatud hüpoteek summas 7500 eurot Danske Bank A/S kasuks (tl 49). Hüpoteek on seatud kostja lapse ema XXX ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks (tl 58-61).
  5. Kostjale kuulub tema kinnitusel ka osalus äriühingutes MKS Grupp OÜ (tl 50) ning Osaühing Muuga KS (tl 51). Kostja kinnitusel puudub OÜ-l MKS Grupp juba mitu aastat äritegevus ning Osaühing Muuga KS majandusaasta aruande kohaselt moodustab äriühingu kasum 444 eurot. 4

(6)2-17-4177 Kostja esitatud majandusaasta aruannetest (tl 62-81) nähtuv kinnitab kohtu hinnangul seda, et kostjal puudub märkimisväärne tulu äritegevusest. MKS Grupp OÜ 2014-2016 majandusaasta aruannete kohaselt äriühingus tegevus puudub. Osaühingu Muuga KS majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu
  1. a aruandeaasta kasum 589 eurot ja
  2. a kasum 444 eurot.
  3. Liiklusregistri päringu vastuse (tl 158) kuulub kostjale sõiduauto Volkswagen Multivan ehitusaastaga 1998 ning Respo haagis ehitusaastaga
  4. Kohtu hinnangul ei saa olla tegemist suure väärtusega varaga, võttes arvesse sõidukite ehitusaastat. Muu registervara kostjal päringute kohaselt puudub.
  5. Krediidiasutustele tehtud päringute vastuste kohaselt on kostjal arvelduskonto Danske Bank A/S Eesti filiaalis, millele on laekunud ajavahemikus 17.06.2017-17.12.2017 722 eurot, sh 457 eurot kostja enda kontolt AS-is LHV Pank (tl 122-133). Kostjal on arvelduskonto ka AS-is LHV Pank, millele on laekunud ajavahemikus 21.06.2017-22.12.2017 2109,84 eurot, sh 31,50 eurot kostja enda kontolt Danske Bank A/S Eesti filiaalis (tl 145-153). Kostja keskmine sissetulek on olnud seega 6 kuu jooksul ((722-457)+(2109,84-31,50))= 2343,34 eurot, s.o keskmiselt 390 eurot kuus.
  6. Maksu- ja Tolliameti teatisest isiku sissetuleku kohta (tl 138-144) nähtub, et ajavahemikus 01.06.2017 kuni 30.11.2017 on kostjale tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 2340,81 eurot (s.o keskmiselt 390 eurot kuus).
  7. Kostja sissetulek koosneb tuvastatud asjaolude põhjal töötasust, kostja erinevate väidete kohaselt kas 412 või siis 470 eurot kuus. Tsiviilasja menetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et kostjal on veel täiendavad sissetulekud või muu vara, mille arvelt hagejale ülalpidamist anda, enda ja oma alaealiste laste ülalpidamist kahjustamata. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et kostjal on võimalik oma sissetulekuid suurendada sellisel määral, et sellest piisaks enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks ning saaks täiendavalt ka hagejat ülal pidada. Kostjal on ka kohustus tasuda igakuiselt arveid, mis on seotud tema eluasemega.
  8. Kohus leiab, et kostjal puuduvad sellised vahendid, millest saaks tasuda hagejale igakuiselt elatist nii seadusjärgses miinimummääras kui ka üldse mingis ulatuses. Seetõttu jätab kohus hagi rahuldamata.
  9. Kuivõrd kohus leiab, et kostjalt ei saa elatist välja mõista seetõttu, et tal puudub vastav vara ja sissetulek, ei käsitle kohus ka muid väiteid, s.o seda, kas väljamõistetavat elatist võiks vähendada riigi poolt tasutava lapsetoetuse või elatisabi võrra või seetõttu, et lapse kulud ühes kuus on väiksemad, kui kahekordne elatise miinimummäär. Menetluskulude jaotus
  10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
  11. Hagi jäeti täies ulatuses rahuldamata. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg-s 4 on sätestatud, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 5
(6)2-17-4177 Kohtu hinnangul ei ole õiglane jätta elatise nõudmise kulusid kasvõi mingis ulatuses hageja enda kanda, kuivõrd elatise nõue on esitatud hagejale elementaarselt vajaliku ülalpidamise saamiseks. Kuna hageja on alaealine, on õiglane, et praeguses asjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.