) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja poolt tasutud 2477,76 eurot tuleks lugeda tasutuks põhivõlgnevuse eest. Hageja ei nõustu ka kostja väitega nagu oleks hageja nõutud kõrvalnõuded ebamõistlikult suured. Kostja oli teadlik, et lisaks põhivõlale arvestab krediidiandja ka intressi, mis on laenusaaja poolt makstav tasu laenusumma kasutamise eest. Kostja vastuväited hagile 2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja tunnistab, et ta sõlmis laenulepingu nr XXXX , kuid ei nõustu hageja nõudega. Laenuleping nr XXXX on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (
) § 402 lg 1 mõttes. Hagiavalduse esitamise ajaks oli kostja laenulepingu alusel maksnud 2 2477,76 eurot. Kuna
lg 1 järgi tuleb tarbijakrediidi puhul esmalt lugeda tasutuks põhivõlgnevus, on viimane juba tasutud täies määras ning hageja tegelikuks eesmärgiks on välja nõuda kõrvalnõudeid. Kostja majanduslik seisund on halb, sest ta on töövõimetuspensionär. Kostja igakuine sissetulek on vaid 303 eurot, millest suurema osa peab ta kulutama ravile. Arvestades kohustuse täitmise ulatust, kostja sissetulekut ja majanduslikku seisundit, on kõrvalnõuded ebamõistlikult suured ja kostja taotleb nende vähendamist. Maakohtu põhjendused
). Hageja palub kostjalt kohustuse täitmisena välja mõista põhivõlgnevuse 1253,57 eurot, intressi 201,65 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised seadusjärgses viivisemääras perioodi 23.10.201628.09.2017 eest 95,04 eurot ning viivised alates 29.09.2017 kuni põhinõude 1253,57 euro täitumiseni
6. Kohus hindab kostja vastuväiteid võlgnevuse osas.
lg 1 tulenevalt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. 7. Poolte vahel on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse tähenduses.
järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr 49,83% ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3). Krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (27.12.2013) tarbimislaenude kulukuse määr 34,44%.
Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on
Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist
lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel, mille järgi võib võlausaldaja raha maksmise kohust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Kostja on seisukohal, et kuna
lg 2 järgi tuleb tarbijakrediidi puhul esmalt lugeda tasutuks põhivõlgnevus ja hagiavalduse esitamise ajaks oli kostja laenulepingu alusel maksnud 2477,76 eurot, siis on põhivõlgnevus juba tasutud täies määras (tl 116 pöördel). Kohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Üldtingimuste punkti 4.1 järgi kohustub laenusaaja tagastama krediidisumma ja tasuma intressi vastavalt lepingule lisatud graafikule. Hageja on selgitanud, et kostja maksetega on arvestatud maksegraafiku järgi 686,43 eurot põhivõlgnevuse, 1720,35 eurot intressi, 5,98 eurot viivise ning 35 eurot tasuliste meeldetuletuste/võlateatiste tasumise katteks. Pärast lepingu 3 ülesütlemist tasus kostja veel 65 eurot, millest 5 eurot luges hageja tasutuks sissenõudmiskulude eest ning 60 eurot põhivõlgnevuse eest (tl 27 pöördel, tl 28). Eeltoodu on kooskõlas
lg-s 2 sätestatuga, sest arvestada tuleb, millised kohustused olid ebapiisava makse tegemisel muutunud sissenõutavaks. Kostja pidi laenusumma tagastama laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel. Üldtingimuste punktist 9.1 tulenevalt oli laenuandjal õigus nõuda tähtaegselt tasumata maksetelt viivist ning punkti 9.3 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda saadetud võlgnevuse teatiste eest hüvitist. Hageja on hagiavalduses esitanud ülevaate võlgnevuse kujunemisest. Kostja ei ole hageja poolt välja toodud andmetel esitanud omapoolset arvestust. Kohtu hinnangul on hageja kostja poolt tasutud osamaksetega lugenud õiges järjekorras kostja kohustused täidetuks. Seega on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevusena 1253,57 eurot. 8. Järgnevalt hindab kohus kõrvalnõudeid. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 201,65 eurot. Intressi arvestamise ja tasumise kord on sätestatud üldtingimuste punktis 8.
lg 1 esimese lause järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja on tasunud intresse maksegraafiku järgi kuni 09.07.2016 (kaasaarvatud) ning laenuleping lõppes 23.10.
Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist järgnevalt: 23.10.2016 – 09.01.2017 summalt 1313,57 eurot viivis 22,74 eurot; 10.01.2017 – 27.02.2017 summalt 1273,57 eurot viivis 13,68 eurot; 28.02.2017 – 30.03.2017 summalt 1263,57 eurot viivis 8,59 eurot; 31.03.2017 – 18.04.2017 summalt 1258,57 eurot viivis 5,24 eurot; 19.04.2017 – 28.09.2017 summalt 1253,57 eurot viivis 44,79 eurot, kokku summas 95,04 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. 10. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist 30 eurot. Kuna nõue on üle 1000 euro, siis
² lg 2 p 3 alusel võib hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Hageja on saatnud 2 meeldetuletuskirja, siis on nõue summas 30 eurot (25+5) õiguslikult põhjendatud.
lg 8 ja § 1132 lg 5 kohaselt võib viivise ning sissenõudmiskulude hüvitist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
alusel võib kohus ebamõistlikult suurt viivist või sissenõudmiskulude hüvitist kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tulenevalt
lg 5 teisest lausest võetakse sissenõudmiskulude hüvitise vähendamisel muu hulgas arvesse tarbija kohtuväliselt esitatud vastuväiteid nõude suhtes või varasemat nõude tunnistamist. 4 Kõrvalnõude suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb selle vähendamist, käesoleval juhul kostjal. Viivise vähendamise osas on Riigikohus varem olnud seisukohal, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-113-11, p 61). Erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks peab kolleegium juhtumit, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. Kolleegium selgitab, et
§-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-28-17, p-d 12 ja 13). 07.12.2017 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 114,27 eurot. Kostja on selgitanud, et tema igakuiseks sissetulekuks on töövõimetuspension 303,47 eurot (tl 84-86). Arvestades kostja majanduslikku seisundit oleks viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise vähendamata jätmisel oluline negatiivne mõju kostja toimetulekusuutlikkusele, seevastu viivise ja sissenõudmiskulude vähendamisel vähene mõju hageja majanduslikule seisundile. Arvestada tuleb, millises ulatuses kostja on juba kohustust täitnud. Kohus jätab tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude ja sissenõudmiskulude hüvitise 30 eurot rahuldamata. Menetluskulud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.