Kohus leiab, et avaldaja ei ole esitanud kohtule andmeid, mis võimaldaksid võlgnikule menetlusdokumente kätte toimetada. Kohus ei ole vaatamata mõistlikele pingutustele suutnud neid andmeid ka ise leida. Kohus märgib, et vande võtmisel ja TMS § 62 lg-st 2 lähtuvate sanktsioonide rakendamisel ei ole kohtul võimalik tugineda nö kättetoimetamisfiktsioonidele (eeskätt
§-d 322 jj). Samuti on vande võtmiseks vajalik tagada võlgniku isiklik kohtusse ilmumine (TMS § 61 lg 1). Viimane eeldab, et kohtule on teada võlgniku asukoht, mille osas saaks sundtoomist rakendada, nt elukoht, kus võlgnik viibib tavaliselt väljaspool tööaega, või töökoht, kus võlgnik viibib tavaliselt tööajal. Käesoleval juhul on Xxxx kohtule avaldanud, et võlgnik ei ole nende töötaja ja ei viibi püsivalt nende asukohas. Samuti ei ole võlgniku väidetaval kodusel aadressil suudetud dokumente kätte toimetada, kuigi seda on üritatud mitmel korral väga erinevatel kellaaegadel. Seega tuleb käesoleval juhul jätta avaldus läbi vaatamata. Asja menetlenud kohus esitab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (
Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (
Hagita menetluses kannab menetluskulud menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse (
Seetõttu tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.