Obsah (7)

§ 102§ 101§ 96§ 97§ 100§ 99§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2018 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-1102 Tsiviilasi S Pi ja R Pi

§ 102

alusel alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra ja mitte mõista kostjalt hagejate kasuks kummalegi rohkem elatist kui 67 %

§ 101lg 1 sätestatud määrast.

Kostja palub ka jätta rahuldamata hagejate taotlus elatise väljamõistmiseks tagantjärele perioodil 01.12.2017 kuni 22.01.2018 kummalegi hagejale 54,97 eurot, kokku summas 109,94 eurot. Menetluskulud palub kostja panna täielikult hagejate kanda.

1. Kostja annab hagejatele ülalpidamist vahetult, mis on arvestatava suurusega ja seetõttu on olnud tema poolt tehtud kulutuste maha arvestamine elatise maksmisel rahas igati õigustatud. Hagejate ja kostja elukohtade vahemaa on ca 18 km. Hagejad kohtuvad kostjaga regulaarselt üle kahe nädala nädalavahetustel, mil lapsed viibivad 2 päeva kaupa isa juures. Kostja on kohustatud lastega kohtumiseks sõitma autoga hagejate koju ja tooma nad enda juurde, samuti nad uuesti koju tagasi viima. Iga nädalavahetus tuleb kostjal hagejate enda juurde toimetamiseks läbida see vahemaa 4 korda, mis kahel korral kuus teeb aga 8 korda. 8x 18= 3 144 km. Hagejate ema on keeldunud laste transportimisest ja selleks vajalike kulude kandmisest ning väidab, et kui kostja soovib lastega suhelda, siis viigu ja toogu lapsi ja katku kõik sõiduga seonduvad kulud täiendavalt laste elatisele. Kostja on seisukohal, et laste transpordiga seonduvad kulud tuleb kanda laste ülalpidamiseks arvestatavate vahendite arvelt. Teiseks veedavad lapsed kostja juures igakuiselt 4 päeva (13 % kuust) ja kostja teeb nende ülalpidamiseks vahetuid kulutusi. Hagejate ema ülalpidamiskohustus on samuti PK § 101 lg 1 alusel määratletav rahaliselt. Hagejate ülalpidamiseks maksab riik ka lastetoetust 55 eurot lapse kohta. Hagejate ülalpidamiseks peaks hagiavalduse nõude kohaselt kuluma 250 + 250 + 55 = 555 eurot kuus ühele hagejale, kahele hagejale kokku 1 110 eurot kuus. Hagejad ei väida hagiavalduses, et nende ema panustab hagejate ülalpidamiseks omapoolselt vähem kui 500 eurot kuus. 555 eurot kuus ühe lapse ülalpidamiseks on kostja arvates palju ja faktiliselt seda kulu hagejate ema ka ei tee.
2. Kohtupraktikas arvestatav Tartu Ülikooli sotsiaalteadusuuringute keskus RAKE poolt
3. aasta novembris koostatud lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüsi kohaselt ühe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonnas on lapse ülalpidamiskulud keskmiselt 304 eurot kuus. Ühe lapse kohta arvestatuna vähenevad lapse ülalpidamiskulud nii kahe kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav mastaabisäästu kaudu – teise ja kolmanda lase puhul (eeldusel, et tegu ei ole mitmikega) on noorematel lastel võimalik kasutada vanemate laste mänguasja, osaliselt ka riideid jne. Samuti vähenevad mitmelapselistes leibkondades oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta. Kinnitust on leidnud ka mastaabisääst toidule kuluva summa osas - suuremates leibkondades ühele leibkonnaliikmele kuluv summa kahaneb. Vanuse järgi laste keskmine ülalpidamine kuus vanuses 7-10 aastat on 194 eurot kuus, vanuses 11-13 aga 220 eurot. Esitades kostja vastu elatise nõude miinimum määras, nõuavad hagejad kostjalt tegelikult suurema elatise andmist kui miinimum määras, sest kostja annab hagejatele ülalpidamist lisaks rahas makstavale ka vahetu ülalpidamisena ajal, mil hagejad viibivad kostja juures.
4. Kostja taotleb arvestada mõjuvate põhjustena miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks hagejate kasuks järgmisi asjaolusid: lapsed elavad ühes kuus vähemalt 13,3 % kostja juures ja kostja kannab samas proportsioonis vahetult nende ülalpidamiskulud. Kostja kulutab igal juhul käesoleval ajal hagejate enda juurde transportimiseks kuus ca 43,2 eurot, mis moodustab ühe lapse kohta 21,6 eurot ning 8,64 % ühe lapse igakuisest elatisenõudest kostja vastu. Hagejate igakuised vajadused saavad kaetud kummalgi 55 euro ulatuses riikliku lastetoetuse arvelt, millest ½ ehk 27,5 eurot omakorda moodustab 11 % kostja vastu esitatud elatisnõudest. Tegelikkuses on hagejate igakuised vajadused kaetud 13,3 % + 8,64 % + 11 % = 32,94 % ulatuses nii kostja poolt vahetult kui ka riikliku lastetoetuse arvelt, mistõttu hagejate nõue ei ole vähemalt 33 % ulatuses kummalgi põhjendatud. Lisaks tavapärasele ülalpidamisele teeb kostja hagejate kasuks ka muid ühekordseid kulutusi, mida ei ole arvestatud käesolevas vastuses.
5. Kostja leiab 17.04.2018 menetlusdokumendis, et hagejad ei ole põhjendanud, miks nad hindavad, et kostja peab maksma nende ülalpidamiseks enam kui hagejate ema, kes arvestab enda kasuks laste igakuise toetuse. Hagejate kulud on suuremad kui elatismiinimum ja neid kaetakse lisaks vanematele ka riigipoolse lastetoetusega. Hagejad ei ole täitnud enda tõendamiskohustust. Kostja peab samaväärselt tagama hagejatele ajaks, mil lapsed on kostjaga, tagama eluaseme, toidu, pesemise, vaba aja veetmise. Kostja teeb samasuguseid kulutusi hagejatele ajal, mil nad on kostjaga kui hagejate ema, kuid peab maksma kinni ka hagejate ema kokkuhoitud kulutused. Need kostja kulutused on vahetult laste igapäevaseks ülalpidamiseks, lisaks teeb kostja kulutusi samuti lastega reisimiseks. Kostja ei nõustu hagejate väljendatud seisukohaga, et kostja ei kohtu hagejatega regulaarselt, vaid täiesti juhuslikult.
6. Kostja ei ole nõus, et lapsed peaksid sõitma neid vahemaid ühistranspordiga, ümberistumistega, asulast, seda eriti pimedal ajal. Laste sundimine läbima neid vahemaid 4 ühistranspordiga, toob kaasa suure ajakulu, minimaalne aeg 1 h . Ei ole turvaline lubada xxxx ja xxxx - aasta vanused lapsed seiklema üksinda õhtusel ajal ühistranspordiga ema ja isa vahet trajektooril xxxx- xxxx Lastetoetuse mahaarvamist kostja täidetavast kohustusest põhjendab kostja täiendavalt sellega, et lastetoetus on toetus vanematele laste ülalpidamiseks ja mitte üksnes selle vanema poolsete kulude kandmiseks, kelle juures lapsed elavad, vaid ka teise vanema kantavate kulude kandmiseks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb täielikult rahuldada. Kohus lahendab esmalt poolte poolt esitatud ja kohtu poolt lahendamata taotluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.
8. Hagejad esitasid 19.06.2018 kohtule taotluse 15.06.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostjal ei ole vastuväiteid protokolli parandamiseks. Hageja esitas protokolli parandamise taotluse õigeaegselt, so kolme tööpäeva jooksul alates protokolli allkirjastamisest. TsMS § 53 lg 2 sätestab, et menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. TsMS § 53 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile.
9. Kohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. TsMS §-s 50 on sätestatud protokolli kohustuslik sisu. Vastavalt TsMS § 50 lg-le 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Hageja osundatud lause on menetlustoimingu seisukohalt oluline, mistõttu kohus rahuldab taotluse ja parandab protokolli. Kohus asendab protokollis hagejate ema M Pi lause „See on eramu, asub xxxx“ lausega „See on eramu, asub xxxx“.
10. Tulenevalt TsMS § 5 lg 2 on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 96

alusel on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps.

§ 100

lg 1 järgi ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Igakuine elatis lapsele ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast (

§ 101lg 1), mis on 2018.

aastal 250 eurot kuus. Elatise ulatuse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja tavapärast elulaadi (

§ 99

) ning vanemate varalist seisundit (

§ 102ja § 105 lg 3).

Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102

lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). 17.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 96ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Kohtule esitatud sünnitunnistustega on tõendamist leidnud, et M Pil ja R Pil on ühised alaealised lapsed S P (hageja 1), sündinud xxxx ja R P 5 (hageja 2) sündinud xxxx (tl 7). Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ela hagejatega koos. Pooled vaidlevad elatise suuruse üle. Kohus on pooltele 20.03.2018 määrusega selgitanud menetluslikku olukorda ning poolte tõendamiskohustust (tl 20-

2. Hagejad nõuavad kostjalt miinimumelatise tasumist. Kostja on menetluses esitanud vastuväite, et lapsed viibivad osa ajast isa juures ning sel ajal kannab laste isa laste vajaduste rahuldamiseks kulusid. Riigikohus on märkinud, et asjaolu, et lahusolev vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures ( vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-165-13, p 12 ning määrus nr 3-2-1-177-16, p 11). Samuti on Riigikohus märkinud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-56-15, p 12). Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et lapsed viibivad mingi osa ajast tema juures ja ta kannab sel ajal laste ülalpidamiskulud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks kandnud mingi osa laste kuludest.
3. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja 1 on välja toonud enda vajaduste suuruseks 686,27 eurot ning hageja 2 on märkinud igakuiste kulude suuruseks 593,37 eurot. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaja tuvastada laste igakuiste vajaduste suurust. Hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealiste lasteülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-160-12, p 17). Samuti ei saa antud juhul kohaldada mastaabisäästu. Kohus nõustub hagejate esindaja seisukohaga, et mastaabisääst ei ole võimalik, kuna lapsed on erinevas vanuses 13 ja 9 ning erinevast soost. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejatel vajalik käesoleval juhul tõendada oma igakuiseid vajadusi ning tulenevalt

§ 101

lg-st 1 ei tohi alaealisele väljamõistetav elatis olla väiksem seadusega sätestatud miinimummäärast. 20.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. Järgnevalt teeb kohus selgeks hagejate vanemate varalise seisundi, sh kostja võimalused elatist tasuda. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei 6 ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt.
3. 15.06.2018 toimunud kohtuistungil kohustas kohus pooli esitama tõendid oma varalise seisundi kohta ning hoiatas neid, et andmete esitamata jätmisel, võib kohus teha järelpärimisi. Kohus leidis, et pooled ei esitanud piisavalt andmeid oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta ning tegi ise päringud Maksu- ja Tolliametile ning krediidiasutustele. Hagejate seaduslikule esindajale kuulub ½ kaasomandist kinnisasjast asukohaga xxxx (tl 7), mis on pere eluasemeks. Samuti kuulub hagejate emale sõiduauto. Hagejate seaduslikule esindajale makstakse iga kuu peretoetust alates jaanuarist 2018 110 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt on hagejate seadusliku esindaja viimase kuue kuu keskmiseks bruto tulu suuruseks 2 216,25 eurot kuus (tl 133). Kostjale kuulub järelhaagis (tl 71) ning kinnisasi asukohaga xxxx (tl 70). Kostja bruto sissetulekuks viimase kuue kuu jooksul on 2 583,33 eurot kuus. Nii hagejate seaduslikule esindajale kui ka kostjale kuuluvad LHV Pensionifondi L osakud (tl 127).
4. Riigikohus on selgitanud, et kui vanemal on sissetulekuid, mis võimaldavad tal maksta lastele elatist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, ei ole alust mõista elatist välja alla

§ 101lg-s 1 sätestatud alammäära.

Kostja on menetluses tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-174-16 leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Kostja on oma vastuses tuginenud asjaolule, et hagejate igakuised vajaduse saavad kaetud kummalgi 55 euro ulatuses riikliku lastetoetuse arvel. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-135-17, p 28.2). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-174-16 märkinud, et

-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. 24. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et elatise vähendamiseks alla miinimumi peretoetuse arvelt ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine asjas erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostjal on hagejate ülalpidamise andmiseks piisav sissetulek. Kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et kostja sissetulek võimaldab kostjal tasuda hagejatele igakuist elatist

-i § 101 lg 1 ettenähtud määras. Seega kuulub rahuldamisele hagejate nõue, mille kohaselt hagejad paluvad kostjalt välja mõista alates 23.01.2018 igakuine elatis pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Elatis tuleb tasuda hagejate ema arveldusarvele kalendrikuu eest ette hiljemalt iga kuu 5. kuupäevaks. 25. Järgmisena võtab kohus seisukoha hagejate nõude osas välja mõista tagasiulatuvalt elatise osas perioodi 01.12.2017 kuni 22.01.2018 eest summas 54,97 eurot kummalegi hagejale.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ka ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada 7 nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-35-16, p 19 ja 20). Kohus tuvastas eelneval, et kostjal on kohustus maksta hagejatele igakuist elatist

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Kohtule esitatud e-kirjadega on tõendamist leidnud, et hagejate ema on nõudnud kostjalt elatise maksmise kohustuse täitmist miinimummääras ja palunud mitte kohtumiskorra kulusid miinimumelatisest maha arvata (tl 9-10). Seega on põhjendatud rahuldada hagejate nõue välja mõista kostjalt tagasiulatuvalt elatis perioodi 01.12.2017 kuni 22.01.2018 eest summas 54,97 eurot kummalegi hagejale. MENETLUSKULUD

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda.
2. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 8