KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-3784 Määruse tegemise aeg ja koht 14.11.2018, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Kohtuasi XX avaldus l
§ 423
lg 1 p 13 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Brüssel II bis määruse artikkel 8 lg 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjades pädevus, kui avaldus on esitatud lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht (habitually resident, eest keelses tõlkes määruses läbivalt tõlkeviga „alaline elukoht“) on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Vastavalt Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg-le 1 säilitavad, juhul kui laps kolib seaduslikult ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue hariliku viibimiskoha, lapse varasema alalise elukohariigi kohtud erandina art-st 8 pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist, et muuta kõnealuses liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui selle isiku harilik viibimiskoht, kellele on vastavalt suhtlusõigust käsitlevale kohtuotsusele antud suhtlusõigus, on jätkuvalt lapse varasema hariliku viibimiskoha liikmesriigis.
- Vaidlust ei olnud, et lapsed elavad hiljemalt alates 06.11.2017 Saksamaal ning avaldaja esitas 26.01.2018 avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks, mitte suhtluskorra muutmiseks. Maakohus möönis, et Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg 1 võib tulla kohaldamisele, kuid selle sõnastuse ja mõtte kohaselt säilib liikmesriigi kohtul pädevus kolme kuu jooksul pärast kolimist üksnes juhul, kui selle riigi kohus on teinud lahendi vanema ja lapse suhtlemise kohta ning ainult siis, kui soovitakse muuta varasema lahendiga määratud lapsega suhtlemise korda. 26.01.2018 avalduses ei palunud avaldaja suhtluskorda muuta. Pealegi ei leidnud tõendamist, et suhtluskorda oleks tahtlikult rikutud. Seega ei ole Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg 1 26.01.2018 avalduse lahendamisel asjakohane. Seetõttu jättis maakohus avalduse läbi vaatamata.
- Kuna maakohus tuvastas, et asi ei allu Eesti kohtule, ei võtnud ta menetlusse avaldaja 05.04.2018 esitatud avalduse täiendust suhtluskorra määruse muutmiseks sõidukulude tasumise osas ning jättis rahuldamata ka vastuväite kohtu tegevusele. 05.04.2018 avaldus oli esitatud pärast 3 kuu möödumist laste elama asumisest Saksamaale. Määruskaebus ja selle põhjendused
- Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule lepitusmenetluse läbiviimise jätkamiseks.
- Maakohus rikkus kohtualluvust puudutavate asjaolude välja selgitamata jätmise ja kohtualluvuse üle alles lõpplahendis otsustamisega oluliselt menetlusnorme. 3
(7)- Kohtul tuleb avaldust saades kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama. Kohtualluvust tuleb kontrollida viivitamatult, mitte alles lõpplahendis. Maakohtule pidi avalduses toodud asjaoludest tulenevalt olema teada, et puudutatud isikud on avalduse esitamise ajaks asunud Saksamaale elama. Maakohus võttis avalduse menetlusse ja hakkas asja sisuliselt arutama, mh määras vanemate ärakuulamise aja. Maakohus ei täpsustanud kohtualluvusega seonduvat isegi pärast seda, kui puudutatud isik 1 esitas 15.02.2018 seisukoha, milles leidis, et asi ei allu Eesti kohtule.
- Kohtu kohaldatav norm ei või tulla pooltele üllatusena. Maakohus ei täpsustanud kohtualluvust puudutavaid asjaolusid ka 13.03.2018 ärakuulamisel ega selgitanud avaldajale kohtualluvusega seonduvat ega seda, et kohus võib jätta avalduse läbivaatamata.
- Asja läbivaatamata jätmine on ebaõige ka sisuliselt. Brüssel II bis määruse artikkel 8 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt alluvad vanemliku vastutuse asjad selle riigi kohtule, kus on lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal. Vaidluse esemeks on maakohtu määrusega kinnitatud avaldaja ja laste suhtluskord, mille täitmise tagamiseks näeb
§ 563
ette võimaluse suhtluskorra rikkumise korral pöörduda poolte lepitamiseks kohtu poole. Suhtluskorda puudutava avalduse esitamise ajal (09.03.2017) elasid puudutatud isikud Eestis, millest tulenevalt allub suhtluskorda (sh selle täitmist) puudutav vaidlus Eesti kohtule. 16. Asi allub Eesti kohtule ka juhul, kui käsitleda lepitumenetluse avaldust eraldi menetlusena. Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg 1 järgi säilib lapse varasema hariliku viibimiskoha riigi kohtul kolmeks kuuks pärast ümberasumist pädevus muuta selles liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui suhtlusõiguse saanud isiku harilik viibimiskoht on jätkuvalt lapse varasema hariliku viibimiskoha riigis. Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 26.01.2018 esitati avaldus lepitusmenetluse läbiviimiseks, millega ei kaasne suhtluskorra muutmine, ning seetõttu ei allu asi Brüssel II bis määrusest tulenevalt Eesti kohtule. Maakohus leidis, et suhtluskorra muutmiseks oleks tal olnud pädevus, kuid lepitusmenetluse läbiviimiseks pädevus puudub. Selline maakohtu seisukoht ei ole kooskõlas
-ga ning paneb avaldaja ebamõistlikku olukorda, kus kohtualluvuse üle otsustamine sõltub esitatud taotluse sõnastusest. Maakohus jättis arvestamata
§ 563
lg 1, millest tulenevalt on lepitusmenetluse läbiviimiseks vajalik kohtu teavitamine suhtlemiskorda puudutava määruse rikkumisest. Lepitusmenetluse läbiviimise käigus peaks selguma, kas on võimalik asi lahendada vanemate vahelise lepitamise ja kokkuleppega (nt perenõustamistel) või otsustab kohus, kas ja milliseid sunnivahendeid rakendada, millises ulatuses suhtlemist puudutavat määrust muuta või milliseid muudatusi teha vanema õigustes lapse suhtes. Seda, kas ja millises ulatuses on vaja algatatud menetluse tulemusena varem määratud suhtluskorda muuta, saab ja võib otsustada ainult kohus. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tulenevalt PKS §-st 123 on ainult kohus pädev hindama, kas suhtluskord vastab lapse huvidele või mitte.
§ 477lg-st 5 tulenevalt ei ole kohus hagita menetluses seotud avaldaja taotluste ega asjaoludega. Eeltoodut arvestades ei oma tähtsust, kas avalduses on palutud 4
(7)suhtluskorda muuta või mitte, kuivõrd selle üle otsustamine on niikuinii vaid kohtu pädevuses ega sõltu avaldaja esitatud taotlustest ja asjaoludest.
- Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Saksamaa kohtus menetlemine võimaldab kiiret sekkumist, vähendab laste koormamist kohtumenetlusega, kindlustab tõendite parema kättesaadavuse ja lapse huve kaitsvate institutsioonide läheduse. Laste Saksamaale kolimise kui suhtluskorra määramise asjaolusid arutas Eesti kohus, mis tähendab, et nii kohtul kui siinsetel kaasatud asutustel on olukord ja asjaolud täpselt teada, samas kui Saksamaa vastavad asutused ei ole ilmselt suhtluskorra olemasolust ega sellega seonduvatest asjaoludest üldse teadlikud.
- Arusaamatu on maakohtu järeldus, et suhtluskorra tahtlik rikkumine ei leidnud tõendamist, kuna maakohus jättis pädevuse puudumise tõttu asja läbi vaatamata ning ei arvestanud avaldaja esitatud tõenditega.
- Avaldajal ei oleks tekkinud menetluskulusid, kui maakohus oleks kohtualluvust puudutavad asjaolud välja selgitanud ja kohtualluvuse osas seisukoha võtnud õigeaegselt. Ka puudutatud isiku 1 menetluskulud oleks olnud välditavad. Menetluskulud on õiglane jätta poolte endi kanda. Menetluse edasine käik
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
- Puudutatud isik 1 vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Määruse põhjendused
- Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb
§-de 667 lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud Brüssel II bis määruse artikleid 8 ja 9, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise.
- Brüssel II bis määruse artikkel 8 lg 1 kohaselt liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis ja lg 2 järgi lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg 1 sätestab, et kui laps kolib seaduslikult ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue alalise elukoha, säilitavad lapse varasema alalise elukohariigi kohtud erandina artiklist 8 pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist, et muuta kõnealuses liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui selle isiku alaline elukoht, kellele on vastavalt suhtlusõigust käsitlevale kohtuotsusele antud suhtlusõigus, on jätkuvalt lapse varasema alalise elukoha liikmesriigis. Artikkel 9 lg 2 kohaselt lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui lõikes 1 nimetatud suhtlusõiguse kasutaja on tunnustanud lapse uue alalise elukoha liikmesriigi kohtute pädevust, osaledes sealsete kohtute menetlustes nende pädevust vaidlustamata.
- Lastega suhtlemise korra on maakohus kindlaks määranud 18.09.2017 määrusega ja ema koos lastega on kolinud alaliselt elama Saksamaale 06.11.
- Laste isa esitas suhtluskorra määranud maakohtule 26.01.2018 avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks. Avaldus oli esitatud enne 3 kuu möödumist laste kolimisest teise riiki. 5
(7)Vaidlust ei ole, et avaldaja on Eestis ehk siis riigis, mille kohus on määranud kindlaks suhtluskorra. 25.
§ 563
lg 1 sätestab, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Lepitusmenetluse puhul on tegemist hagita menetluse eripärase alaliigiga, kus hagita menetlus on põimunud lepituse elementidega. Seega on tegemist iseseisva hagita menetlusega, kus kohtunik on ühtlasi ka lepitaja rollis (Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne III, lk 592). 26.
§ 563
lg 6 sätestab, et kui vanemad saavutavad kokkuleppe kohtumääruses sätestatust või varem kokkulepitust erinevas suhtlemise korralduses ja see ei ole vastuolus lapse huvidega, protokollitakse kokkulepe kui kohtulik kompromiss ja kohus kinnitab selle määrusega, mis asendab senist määrust või kokkulepet ja lg 7 kohaselt, kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet ja milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. 26.01.2018 avalduses ja 13.03.2018 toimunud ärakuulamisel selgitas avaldaja, et ta ei pea vajalikuks 18.09.2017 määrusega kehtestatud suhtlemiskorda muuta ja soovib ennekõike nimetatud määruse nõuetekohast täitmist. Kuigi avaldaja on väljendanud tahet alustada lepitusmenetlust ja mitte muuta suhtluskorda, ei nõustu kolleegium maakohtuga, et avaldaja suhtluskorra muutmise taotluse puudumine tingib selle, et avalduse läbivaatamine ei allu Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg 1 järgi Eesti kohtule. Kuigi avaldaja ei soovinud 26.01.2018 avalduses otseselt suhtluskorra muutmist, tulenes kohtu õigus ilma vastava taotluseta suhtluskorda muuta
§ 563lg-st 7.
Õige on määruskaebuse väide, et maakohus on avaldaja pannud ebamõistlikku olukorda, kus kohtualluvuse üle otsustamine sõltus esitatud avalduse sõnastusest, mitte aga selle sisust. Kolleegium märgib, et lepitusmenetluse sisuks ongi suhtluskorra täitmisega seotud probleemide lahedamine ja seda ei saa käsitleda eraldi hagita menetlusena, millel puudub seos suhtluskorra muutmisega. Kuna lepitusmenetluse alustamine on oma sisult otseselt puutumuses suhtluskorra määramisega, siis avalduse suhtes Eest kohtute kohtualluvuse otsustamisel tuleb lähtuda Brüssel II bis määruse artikkel 9 lg-st
- Arvestades, et avaldus esitati kolme kuu jooksul pärast laste Saksamaale elama asumist, allub vaidlus Eesti kohtule.
- Avaldaja 05.04.2018 avalduse täiendust ei ole alust käsitleda eraldi avaldusena suhtluskorra määramiseks, vaid tegemist on 26.01.2018 esitatud lepitusmenetluse alustamise avalduse täpsustamisega ja ettepanekuga lepitusmenetluse tulemusena muuta suhtluskorda.
- Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et maakohtu poolt kohtualluvuse normide kohaldamine tuli pooltele üllatusena. Puudutatud isik 1 selgitas oma seisukohta kohtualluvuse osas 15.02.2018 dokumendis. Avaldaja esitas oma seisukoha 6
(7)kohtualluvuse osas 08.03.
- Seega oli menetlusosalistele teada, et kohtualluvuse osas on vaidlus.
- Kolleegiumi arvates ei takista avalduse menetlemist see, et lapsed elavad praegu koos emaga Saksamaal. Maakohtul on võimalus vajadusel kasutada menetluse läbiviimisel Saksamaa pädevate ametkondade või kohtute abi. Samuti on suhtluskorda reguleerivad lahendid täidetavad nii Eestis kui Saksamaal. Õige on see, et lepitusmenetluse eesmärkide täitmiseks on vajalik mõlema vanema isiklik osavõtt menetlusest. Eemal viibiva menetlusosalise ärakuulamist on võimalik kohtul korraldada tehnilisi vahendeid kasutades või vajadusel korraldades seda teise riigi kohtu kaudu. Juhul kui üks vanematest keeldub menetluses osalemast, on kohtul võimalik kaaluda
§ 563lg-s 7 toodud abinõude kohaldamist.
30. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab avalduse uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis menetluskulude jaotus määratakse maakohtu poolt tehtavas lahendis. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)