Obsah (12)

§ 7§ 297§ 14§ 60§ 339§ 61§ 342§ 63§ 17§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.augustil 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-1133 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Keskü

§ 7lg 3 kohaselt XX Kar

S § 113 lg 1 järgi õigeks mõista. APELLATSIOON:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Diana Helila. Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 30.05.2018 otsus nr 1-18-1133 XX õigeksmõistmises KarS § 113 lg 1 järgi ja teha uus otsus, millega mõista XX süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning karistada teda vangistusega 9 aastat. Lähtuvalt KarS § 68 lg 1 arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 24.10.2017 – 30.05.2018, ehk 5 kuud 7 päeva. Seega kandmisele kuulub vangistus 8 aastat 6 kuud 23 päeva. 3.1 Süüdistatava ütlused ei riimu kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditega. Kohtuliku uurimise käigus ülekuulatud tunnistaja II ütlustest nähtub, et 21.10.2017 päeval jõi ta koos YY-ga viina tunnistaja kodus, siis umbes kella 17– 18 vahel läks Y enda koju. Õhtul kella 21.00 – 22.00 vahel nägi tunnistaja juhuslikult korruste vahel X, kes pakkus, et võiks viina juua. Mindi X tuppa viinale järele. Tulles tuppa nägi tunnistaja, et põrandal kõhuli paljalt on YY. X ütles, et Y magab ja ei ole vaja teda üles äratada. Kuna YY oli põrandal alasti, siis tunnistaja võttis voodilt teki ja pani Y-le peale. Siis talle tundus, et YY keha temperatuur oli tavaline, arvestades, et toas oli aken lahti. Tunnistaja verd ei näinud. Siis mindi II juurde, kus siis võeti viina koos XX-ga ja KK-ga. Umbes tund – pooleteist pärast palus II KK, et ta saadaks X koju, sest viimane oli väga purjus. KK tagasi tulles teatas, et Y on surnud. Tunnistaja ei uskunud teda, arvas, et see on lihtsalt purjus inimese jutt. 2 Tunnistaja KK ütlustest nähtub, et X tuli II korterisse koos II-ga pärast kella 22.
2. X nägi ta esimest korda. Kuna X oli väga purjus, siis palus I teda, et ta saadaks X koju. Astudes korterisse, sai tunnistaja koheselt aru, et YY on surnud. Tunnistaja verd ei näinud ning toas oli kõik korras. Ta ütles sellest ka X-le, kuid ta ei uskunud teda. Tunnistaja hakkas Y liigutama. Tunnistajale tundus kogu X tegevus teesklemisena. Seega ei läinud XX koos YY-ga 21.10.2017 õhtul magama, vaid oli õhtul II juures. Samuti ei joonud ta koos YY-ga päeva viina, vaid YY oli II juures ilma süüdistatavata. 3.2 Ararex kaupluse videosalvestisest nähtub, et 21.10.2017 kella 11.06 ajal ostsid II ja KK kaks läbipaistvat pudelit. 21.10.2017 kell 13.19 sisenes kauplusesse XX, kust ostis suitsu, läbipaistva pudeli ja mahla. Teiseks, Swedbank pangaautomaadi videosalvestisest ja YY arveldukonto väljavõttest nähtub, et 21.10.2017 kell 15.48 võttis XX sularaha välja, 80 eurot, 10 eurot, 40 eurot, 5 eurot ehk kokku 135 eurot. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et Ararexi poes tasuti YY-le väljastatud pangakaardiga üksnes 21.10.2017 kell 13.21 ja 12.34 ehk ajal, mil XX viibis ise poes. Seega ei riimu XX ütlustega see, et II oleks poes käinud YY pangakaardiga ning ostnud sealt viina. II ütlustest nähtub, et päevasel ajal viibis ta enda kodus, kus oli ka YY. Seega ka selles on vastuolu süüdistatava ütlustes. 3.3 XX ütlustest nähtub, et väljas käis ta ainult päevasel ajal ning pärast oli koguaeg kodus koos Y-ga, kellega koos vaadati filmi. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et YY on helistanud XX-le kella 15.59 ja kell 18.
3. Kell 18.10 ja kell 18.21 tehakse YY kasutuses abonentnumbrilt päring Swedbank saldole. Pärast kella 18.26 lülitatakse YY kasutuses mobiiltelefon välja ning lülitatakse sisse järgmisel päeval kell 09.
4. Tunnistajate ÕÕ, RR, KK ja II ütlustest ei nähtu, et sel päeval keegi võõrastest isikutest oleks viibinud XX ja YY kodus. Tunnistaja NN ütlustest nähtub, et ta oli YY parim sõber. Tema ütlustest nähtub, et ta on korduvalt näinud, kuidas nii süüdistatav kui YY kasutasid vägivalda üksteise suhtes. Tavaliselt norijaks oli X, sest pärast 3 pitsi viina alustas ta YY torkamist küünarnukiga ribidesse või siis lüües käega vastu pead. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta on olnud paaril korral ka tunnistajaks, nähes kuidas süüdistatav hoiab nuga surnu genitaalide juures või et ta on pannud magavale YY kõri peale 10 kg hantli. Eelpool nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda pole alust. Tunnistajad andsid samu ütlusi, mis on nad andnud ka kohtueelses menetluses ning nad ei ole diametraalselt erinenud kohtus räägitust. 3.4 Analüüsides tõendeid nende kogumis ning lähtudes välistamismeetodist ja usutavuse printsiibist, leian, et tapmise pani toime XX. Vaadeldes sündmuskohal tuvastatud vere pritsemete, jälgede asukohta olen jõudnud järeldusele, et YY saades noaga tagant ette ülalt alla unearterisse, pidi olema istuvas asendis. Unearterist tuleb palju verd, mistõttu pesumasina trumlist leitud kampsun ongi verine, samuti on verine Y vahetuses läheduses olnud tekk. Saades lööki kukkus YY voodi kõrvale pikali maha. Selleks, et varjata toime pandud kuritegu, võttis süüdistatav YY-lt riided seljast ning pani kampsuni pesumasinasse. Tekid ja muud esemed, mis olid verega määrdunud, peitis ta kappi. Samuti ei saa panna tähelepanuta, et XX T – särgilt tuvastati veremäärdumisi, millest üks on tekitatud pritsmest. Tunnistaja AA ütlustest nähtub, et verd koristas ta korteris üksinda ning pesemisvahendid viskas ta prügikonteinerisse. Seega XX ei saanud kokku puutuda surnu verega. Kohus leidis, et süüdistatava särgil esinev verekahtlane määrdumine võis olla tekitatud sellest, et ta üritas YY raputada. Vaidlen sellele vastu, tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et YY pea juures oli väike vereloik. Pritsmeid nad ei näinud tema läheduses. Samuti ei ole eluliselt usutav, et juhul, kui tapmise oleks toime pannud keegi kolmas isik, oleks ta hakanud tapetut riietama, 3 panema tema riided pesumasina trumlisse ja verised tekid peitma kappi. Seega sai tapmise toime panna üksnes YY-ga koos elanud isik ehk XX. Kohtuliku uurimise käigus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub, et selleks, et pääseda koridori, kus asuvad korterid, tuleb esialgu avada korruste vahel olevat ust ning see uks on avatav nn nupuga. Seega ei saanud korrusele pääseda võõras isik ning isegi, kui oleks pääsenud, siis keegi tunnistajatest ei näinud sel õhtul võõraid isikuid korrusel. 3.5 Maakohus ei hinnanud süüdistatava vastavaid väiteid igakülgselt ja kontekstis kõigi teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega. Kohus on võtnud põhjendamatult süüdistatava ütlusi tõena, jättes põhjendamata, miks ta arvab, et süüdistatava ütlused on tõesed ja usaldusväärsed, vaatamata sellele, et neis esines küllaldaselt palju vastuolusid kohtus uuritud tõenditega, mistõttu ei ole kohtuotsus jälgitav. Kohus on põhjalikult analüüsinud kiirabitöötajate poolt avastamata jäetud vägivallateo ja on fokusseerinud tähelepanu sellele, millised tõendid oleksid võinud olla esitatud, jättes aga kõrvutamata muud kohtulikul uurimisel uuritud tõendeid omavahel. Nõustun kohtuga selles, et kui oleks tapmine koheselt tuvastatud, oleks ka lihtsam tõendeid koguda ning sündmuskohta oleks võimalik täpselt fikseerida. Kuid leian siiski, et vaatamata sellele, et tapmine avastati 4 päeva hiljem, ei muutunud sündmuskoht oluliselt. Kriminalistidel õnnestus tuvastada sündmuskohal verepritsmeid ning fikseerida nende trajektoor. Samuti leiti kapist ja pesumasinatrumlist verega määrdunud riided ja tekid, linad. Süüdistatava poja AA ütlustest nähtub, et ta koristas voodi juures olnud vereloiku ning seejärel viskas kõik lapid prügikonteinerisse. Süüdistatav sel ajal võttis aga viina naabrite juures. Ka järgnevatel päevadel tarbiti alkohoolseid jooke. Seega muutus sündmuskoht ainult selles, et voodi juures olev vereloik oli ära koristatud. Muus osas jäi sündmuskoht puutumata. 3.6 Samuti kohtuliku uurimise käigus on kohus rikkunud täiendavate tõendite kogumise sätet.

§ 297

lg 1 võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Kohus on omal algatusel keset prokuratuuri tõendite esitamist nõudnud prokuratuuril esitada kirjalikke tõendeid (YY invaliidsustõend, kinnisturaamatu väljavõte), tunnistaja perearst väljakutsumine, kusjuures perearsti küsitlemist pidi alustama prokuratuur, vaatamata sellele, et see tunnistaja ei ole prokuratuuri tõendite loetelu ning prokuratuur ei taotlenud selle tunnistaja väljakutsumist. Kokkuvõtvalt leian, et kriminaalasjas uuritud tõenditega on tõendatud, et XX on toime pannud teise inimese tapmise. Kohtu seisukohad ei ole põhjendatud, sest need ei vasta tuvastatud asjaoludele. Sellega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, olles hinnanud tõendeid valikuliselt ja puudulikult, mille tulemusena on kohus jõudnud valedele järeldustele, mis on kaasa toonud XX õigeksmõistmise esitatud süüdistuses. KAITSJA SEISUKOHT:

1. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu
2. mai 2018.a kohtuotsuse muutmata. Harju Maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises talle inkrimineeritud süüdistuses KarS § 113 lg 1 tunnustel on seaduslik ja põhjendatud. 4.1 Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning teinud nendest lähtuvalt õige kohtulahendi. Harju Maakohus leidis põhjendatult, et kohtulik uurimine ei ole tõendanud XX süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistus viitab kaitsealuse poolt kuriteo toimepanemise võimaluse olemasolule ning sellele tuginedes on süüdistaja konstrueeritud kaitsealuse võimaliku kuritegeliku tegevuse ja taotleb kohtult kaitsealuse karistamist. Prokurör analüüsib apellatsioonis tõendeid mugandades need selliselt, et kaitsealuse poolt kuriteo toimepanemine oleks usutav. Leian, et isiku süüd kuriteo 4 toimepanemises tuleb tõendada ning see, mida või millesse prokurör usub, ei ole süü tõendamise seisukohalt asjakohane. 4.2 Kohatu on prokuröri poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et XX särgilt tuvastati veremäärdumisi, millest üks on tekitatud pritsmest. Jääb arusaamatuks millele toetudes prokurör seda väidab. Kuivõrd kriminaalmenetluses suudeti vaatlusega tuvastada, et tegemist on verekahtlase määrdumisega ja jäi kindlaks tegemata kas ja kelle verega on tegemist, on kogu apellatsioonis esitatu prokuröri võimalik versioon juhtunust s.o. väljamõeldis, mis ei toetu millelegi objektiivsele. Prokurör jätkab apellatsioonkaebuses detailirohkelt XX poolt kuriteo toimepanemise võimaluse kirjeldamist. Prokurör leiab vastupidiselt kohtule, et kaitsealune pani toime kuriteo, kuna tal oli selleks võimalus. 4.3 Ükski käesolevas kriminaalasjas antud tunnistajate ütlustest ei kinnita, et XX oleks toime pannud temale süüdistuses esitatud kuritegu. Muid XX süüd kinnitavaid tõendeid antud kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastatud. Süüd kinnitavaks tõendiks ei saa lugeda asjaolu, et kaitsealune oli tapetu elukaaslane ja elas temaga samas korteris. XX ei ole kordagi end temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud. Kaitsealune andis eeluurimisel ütlusi sündmuse asjaolude kohta. Kuigi XX ütlused ei ole täielikus kooskõlas teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, tuleb tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada mõjuritena rasket joobeseisundit sündmuse ajavahemikul ning hilisemat elukaaslase surmast tekkinud śokki (milliseid asjaolusid kinnitasid ka tunnistajate ütlused). Kaitsealuse poolt eeluurimisel antud ütlustes esinev osaline vastuolu muude tõenditega on eeltooduga seletatav ega tõenda kaitsealuse suhtes esitatud süüdistust. 4.4 Maakohtus uuritud tõendid näitavad, et lisaks kaitsealusele oli võimalus kuritegu toime panna teadmata arvul isikutel, kes erinevatel aegadel käisid või kellel oli võimalus sündmuse toimumise ajavahemikul käia korteris Tallinnas, XXX. Võimalus korterisse siseneda ja kuritegu sooritada teadmata arvul isikutel tuleneb asjaolust, et korteriuks oli lukustamata või isegi osaliselt avatud (irvakil), mida kinnitasid mitmed kohtulikul uurimisel ülekuulatud tunnistajad. Kuriteo sooritamise võimalikud motiivid võisid tuleneda nii asjaolust, et tapetu tarvitas valimatult erinevate inimestega alkoholi, kui ka tema iseloomust, mis tunnistajate ja ka kannatanute endi ütluste kohaselt võis alkoholi tarvitamisel olla äkiline ja konfliktne. 4.5 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama ega tunnistama iseenda vastu. Kaitsealuse käitumisele tuleb hinnang anda in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt s.o. kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

§ 7lg.

3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni väidete ja kaitsja seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning tühistamisele ei kuulu. 5.1 Apellant on apellatsioonis viidanud asjaolule, et rikutud on

§ 297lg 1 normi.

Apellant ei ole apellatsioonis märkinud, kas nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või mitte ning mida selline rikkumine võis kaasa tuua.

§ 14

sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses 5 lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (vt 3-1-1-67-07, p 7.1) Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel on kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab

§ 60

lg 2 kohaselt lugeda mingi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele (tõendamisele) tuginevalt (vt 3-1-1-91-07, p 6.4). Kolleegiumil tuleb möönda, et maakohus sekkus aktiivselt võistlevasse menetlusse, kuid kolleegium asub seisukohale, et maakohus ei võtnud endale ei süüdistus- ega kaitsefunktsiooni, vaid maakohtu eesmärk oli tuvastada faktilised asjaolud menetluses. Maakohtu poolne tõendite kogumine tulenes põhjusel, et prokuröri esitatud tõenditest nähtusid asjaolud, mis olid tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalikud kohtule esitada. Käesolevas asjas ei ole prokurör apellatsioonis märkinud asjaolusid, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

§ 339lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses.

5.2 Maakohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist tuleks lugeda tõepoolest aktsepteeritavaks

§ 297

lg 1 märgitud ajal, s.o pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist.

§ 339

lg-s 2 sätestatud olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega tegemist juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Olukorras kus prokurör ei ole viidanud, et maakohus oleks kohtuotsuses tuginenud ainuüksi või määravas ulatuses kohtu enda algatusel kogutut tõenditele, pole põhjust lugeda nimetatud menetlusõiguse rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes.

6. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Prokurör taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 6.1 Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava XX ja tunnistajate GG, PP, KK, II, KK, ÕÕ, AP, RR, NN, AA, JJ, MM, GG ja kannatanute SS ja NN ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud prokuröri väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava, kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (kd 3 lk 234-243). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, 6 kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatava süü ei ole leidnud tõsikindlate tõenditega tõendamist temale inkrimineeritavas teos. Maakohtu otsuses toodud põhjendused XX süü tõendamatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõiki võimalikke XX süüd puudutavaid kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada ning kahtluste püsimajäämisel tuleb need tõlgendada

§ 7lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks.

Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon kattuvad sisuliselt, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-11-23-11 p 18). 7. Apellant leiab, et süüdistusversioon tuleb lugeda kaitseversioonist usutavamaks ning lähtuda usutavuse printsiibist.. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina

§ 63

lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab

§ 60

lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, mitte oletustel. Pelgalt elulise usutavuse ja oletuste pinnalt ei saa süüdistatavat süüdi tunnistada. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile, mis ei kinnitanud tõsikindlat süüdistatava süüd. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Apellatsioonis toodud põhjendused ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just prokuröri versiooni toimunust. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõsikindlat tõendada, et YY tappis XX. 7.1 Apellatsioonis pole viidatud ühelegi tõendile, mis tõsikindlalt kinnitaks XX poolt YY tapmist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole kaudsetest tõenditest tekkinud sellist usaldusväärset tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta XX poolt. Prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

7 7.2 Kolleegium asub seisukohale, et maakohtus ristküsitletud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o XX poolt YY tapmist ning tunnistajate ütlustest ei saa teha järeldust, et YY tapjaks oli just XX, mitte keegi teine isik. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolu tõsikindlat kinnitaks, puuduvad, toetub prokurör apellatsioonis selles osas üksnes oletustele. Tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). 7.3 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud süüdistatava XX ütlustel hindamisel arvesse, et need on vastuolus tunnistajate II ja KK ütlustega, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus on äärmise põhjalikkusega analüüsinud XX kohtueelsel uurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütlusi (kd 3 lk 239, 241, 242), seejuures kõrvutades neid ka tunnistajate II ja KK ütlustega, mis antud 21.10.2017 toimunud sündmuste kohta. Ka on maakohus näidanud ära, et süüdistatava XX ütlused haakuvad sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Hinnanud on maakohus süüdistatava seisundit 21.10.2017 ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et arvestades süüdistatava elukorraldust (pidev alkoholi tarbimine seisundini, kus isik ei suuda enam püsti püsida) ei andnud süüdistatav kohtueelsel uurimisel vastuolulisi ja ebausaldusväärseid ütlusi vaid tulenevalt oma seisundist nimetatud kuupäeval, ei tajunud süüdistatav kellaaegasid ja toimunud tegevusi ning sündmusi adekvaatselt. Nõustuda tuleb maakohtuga, et tulenevalt tunnistajate II ja KK ütlustest, kes ka prokuröri seisukohalt on usaldusväärsed, on kinnitust leidnud asjaolu, et süüdistatav ei olnud 21.10.2017 õhtul adekvaatne ja kontaktne, mistõttu ei pruugi ta mäletada asjaolusid terviklikult. Süüdistatava ütluste hindamisel tuleb arvestada ka seda, et mingite vastuolude esinemine näiteks kellaajas olmetegevuse kirjeldamisel ei ole oluline ega usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Tegemist ei ole erakordse tegevusega, mis peaks jääma meelde ja millele keskenduda, mistõttu ei ole oluline, et süüdistatava poolt öeldu poes käimise kellaaeg ei haaku kaupluse videosalvestisega. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et teatud asjaolud mida süüdistatav ei ole kohtueelsel uurimisel maininud (nt sularaha võtmine YY pangakaardiga), ei ole aluseks seada kahtluse alla süüdistatava ütlusi, kuivõrd nende asjaolude kohta ei ole süüdistatavale küsimusi esitatud. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta süüdistatava XX ütluste diametraalselt vastuolulisele võrreldes tunnistajate II ja KK ütlustega. 7.4 Apellatsioonist nähtuvalt, taotleb prokurör süüdistatava süüditunnistamist kaudsete tõendite põhjal, kuivõrd kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaks YY tapmist XX poolt. Apellant leiab, et lähtuda tuleb ka välistamismeetodist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga varasemas praktikas leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Kolleegiumil tuleb märkida viidates Riigikohtu lahenditele (vt 3-1-1-12-07, 3-1-1-33-08), et välistamismeetodi kasutamine on võimalik üksnes siis, kui kuritegu pannakse toime ruumis, kus viibivad mitu kindlakstehtud isikut, kellest ühegi kohta pole otseseid tõendeid õnnestunud koguda. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis 3-1-1-36-15 asunud seisukohale, et asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks 8 sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda aga, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. Seega tuleb kolleegiumil märkida, et ei ole igal juhul ja täielikult välistatud mingis muus olukorras välistamismeetodi kasutamine, kuid välistamismeetodi puhul peavad põhjendustes kajastuma argumendid selle kohta, mille alusel leitakse, et tegu ei saanud toime panna keegi teine isik ehk siis eeldatakse siiski kindlakstehtud isikute ringi ning kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. 7.5 Apellatsioonis puuduvad tõsikindlad argumendid selle kohta, mille alusel leitakse, et tegu ei saanud toime panna keegi teine isik vaid see sai olla ainult süüdistatav XX. Apellant on märkinud, et tunnistajate ÕÕ, RR, KK ja II ütlustest ei nähtu, et sel päeval oleks keegi võõrastest isikutest viibinud XX ja YY kodus. Kolleegiumil tuleb nentida, et apellatsioonis märgitud sel päeval on äärmiselt ebamäärane, seda enam, et ka süüdistuse ajavahemik, millal võidi tapmine toime panna on suhteliselt pikk. Seejuures ei kinnita tunnistaja RR, et kedagi võõrast ei olnud. Tunnistaja on andnud ütlusi, et ta ei olnud kodus päev enne ning eelmisest päevast ei tea ka tunnistaja midagi (kd 1 lk 51, 52). Prokurör on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et tunnistaja ÕÕ ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ÕÕ ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on prokurör maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. Samas tuleb märkida, et ka tunnistaja ÕÕ ei ole tegelikkuses andnud ütlusi, et keegi võõrastest isikutest korteris ei viibinud. Tunnistaja on andnud ütlusi, et ta ei tea, kes seal korteris veel võisid olla sel päeval (kd 1 lk 63). Ka ei ole tunnistajad II ja KK kordagi ristküsitlusel andnud ütlusi, et kedagi võõrast, kes võis korteris viibida ei ole näinud, kuivõrd sellist küsimust ei ole neile ristküsitlusel esitatud. Kuivõrd sellist küsimust ei ole ei ole tunnistajatele esitatud, ei saa ka apellant ise taolisele väitele tõsikindlat toetuda. Apellant viitab apellatsioonis asjaoludele mida tunnistajalt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on tunnistaja andnud ütlusi väga üldiselt. Nii ei ole apellant täpsustanud, kas kedagi võõrast on korteris või selle läheduses nähtud süüdistuses märgitud ajavahemikus, kui tapmine toime pandi. Apellant on teinud tunnistajate üldisest vastusest järelduse, et kedagi võõrast ei viibinud XX ja YY korteris. Tegelikkuses ei ole apellatsioonis viidatud tunnistajad selliseid ütlusi andnud ning osadelt tunnistajatelt ei ole üldse selle kohta küsimust küsitud. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et tal oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda tunnistajaid nende ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik süüdistusversiooni kinnitamiseks ning kaitseversiooni ümberlükkamiseks, kuid käesolevas asjas prokurör seda teinud ei ole. 7.6 Apellatsioonis ei ole viidatud konkreetsetele tunnistajate ütlustele, mis kinnitaksid prokuröri esitatud versiooni, et korrustele ei saanud pääseda võõrad isikud ning kohus ei saa hakata ise otsima kelle ütlused ja millises osas sobituvad apellatsiooniga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et sisuliselt viitab apellant asjaoludele mida tunnistajalt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on tunnistaja andnud ütlusi väga üldiselt. Nii ei ole apellant esitanud tunnistajatele, kelle elukohaks on Valdeku 105 Tallinn küsimust, kas võõrastel on üldse võimalik pääseda koridori, kus asuvad korterid ning kas uksed on alati suletud või on ka olnud juhtumeid, kus uksed on olnud avatud ja juurdepääs kõigile isikutele, et kinnitada enda süüdistusversiooni, mille kohaselt ei ole ühelgi võõral juurdepääsu korteritele. Tunnistaja II üldsõnaline ütlus, et iga korruse jaoks on meil eraldi 9 võtmed, ei kinnita, et korterisse juurdepääs teistele isikutele puudus. Konkreetsetele tunnistajate ütlustele, mis kummutaksid maakohtu poolt tuvastatu, prokurör apellatsioonis viidanud ei ole. 7.7 Apellant asub seisukohale, et tunnistaja NN ütlustest võib teha järelduse süüdistatava XX käitumise ehk vägivalduse osas YY suhtes. Kolleegium nõustub, et tõepoolest on Riigikohtu kriminaalkolleegium varem selgitanud, et ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14.). Maakohus ei ole süüdistatava sellist käitumist jätnud tähelepanuta (kd 3 lk 237), vastupidi maakohus analüüsis oma põhjendustes ka süüdistatava teisi käitumisakte, tema läbisaamist YY-ga, mida karistatava teona ei käsitata ning jõudis järeldusele, et tunnistajate RR, PP ja kannatanute SS ja NN ütlustest saab teha ühese järelduse, et süüdistatav võis muutuda alkoholijoobes ka agressiivseks, kuid samas rõhutasid isikud pigem tapetu vägivaldsust. Arvestades asjaolu, et apellant ei ole nimetatud maakohtu järeldust vaidlustanud ega mingeid argumente selle kohta apellatsioonis esitanud, siis tuleb nõustuda maakohtuga, et antud tunnistajate ja kannatanute ütluste pinnalt ei saa teha ühest järeldust süüdistatava, kui potentsiaalse tapja kohta, kuivõrd tegemist oli paariga, kus sageli tülitseti ning tülitsejateks olid mõlemad osapooled, sh vägivalda tarvitati ka tapetu poolt süüdistatava suhtes. 7.8 Prokurör on XX süüd kaudselt kinnitavate tõenditena viidanud ka sündmuskohal tuvastatud verepritsmete asukohale, pesumasina trummlist leitud kampsunile, Y vahetus läheduses olnud tekile, XX T- särgil tuvastatud veremäärdumisele ning tunnistaja AA ütlustele. Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et apellatsioonis ei ole märgitud milliseid sündmuskohalt leitud verepritsmeid prokurör silmas peab, kuivõrd verepritsmed olid sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fototabelitest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist (täiendav) ja sellele lisatud fototabelitest nähtuvalt erinevates kohtades, nii oli pritsmeid dušinurga vanni esipaneelil, kui ka voodi ees maas, sektsioonkapi pinnal, seinal, voldikuksel jne. Tähelepanu väärib eraldi seegi, et XX T- särgil oleva vere kohta ei ole tehtud DNA ekspertiisi, mistõttu ei ole võimalik, nagu ka maakohus märkis, kindlaks teha ja tõsikindlat järeldada, et see on üldse tapetu veri. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda apellatsioonis viidatud tõendid järeldada muud, kui et kogu korteris olid verepritsmed ning tapetu kampsun oli verine ja süüdistatava särk oli veremäärdumisega, kuid kelle veri särgil oli, pole kindlaks tehtud. Samas ei nähtu apellatsioonist, kuidas on prokurör nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud ning lükanud ümber maakohtu poolt tuvastatu. Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et apellatsioon tugineb üksnes oletustele maakohtu otsuse kummutamisel. 7.9 Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis toodud seisukohad veenvad, et eelmärgitud kaudsed tõendid kinnitatavad süüdistatava süüd. Prokuröri seisukoht sündmuste kulgemisest on oletuslik. Asjaolu, et korteris olid tuvastatud verepritsmed, pesumasinast leitud kampsun ja verine tekk ning muud leitud verised esemed, mis olid verega määrdunud, ei tähenda seda, et süüdistatav XX oli YY tapjaks süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Ka ei saa sellist asjaolu tuletada pelgalt sellest, et juhul, kui tapmise oleks toime pannud keegi kolmas isik, siis ei 10 oleks hakatud tapetut lahti riietama, asju pesumasinasse panema ning tekke kappi peitma. Apellandi selline arvamus peaks olema tõendatud ja põhinema mingitel tõenditel, kuna tegemist ei ole üldteada asjaoluga. Asjakohane pole viide ka sellele, et süüdistatav ei saanud kokku puutuda surnu verega, kuna AA ütlustest nähtub, et verd koristas ta korteris üksinda ning pesemisvahendid viskas prügikonteinerisse. Tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib väita, et kuna verine kampsun oli pandud pesumasinasse ja tekid kappi ning need olid seal mitu päeva, siis ei ole alust arvata, et süüdistatav tapmise toime pani, kuivõrd tal ei olnud midagi varjata. Arvestades asjaolu, et korteri uks ei olnud lukustatud ja süüdistatav kutsus sinna tunnistajaid ajal mil YY maas lebas, on võimalik taas väita, et süüdistataval ei olnud midagi varjata. Veenev pole ka arutluskäik, et unearterist tuleb palju verd ning kuna XX T- särgil tuvastati veremäärdumisi, millest üks on tekitatud pritsmest, siis on tema tapmise toime pannud. Nõustuda saab sellega, et on üldteada asjaolu, et arteriaalne verejooks on vererohke, kuid arvestades T- särgilt leitud vähest verd, võib ja saab taas väita, et tapmise korral, olles tapetule väga lähedal oleks pidanud särgil olema rohkelt verd. Samuti tuleb arvestada korteri seisukorda (äärmiselt korratu) ja asjaolu, et korteris oli verd erinevates kohtades, siis ei ole välistatud, et veri sattud särgile juhuslikul ajal, mil see oli võetud seljast ja kuhugile jäetud. Tuvastamist on leidnud, et süüdistataval olid seljas vahepeal teised riided ning T- särgi pani selga taas, kui tuli politsei. 7.10 Apellandi versioon, et tapetu oli istuvas asendis ning kukkus voodi kõrvale pikali maha on samuti oletuslik. Arvestades surnu ekspertiisiaktis nr 17E-PõS0028/527 toodud eksperdiarvamust saab asuda seisukohale, et YY võis saada vigastuse nii istudes, lamades, kui ka seistes. Lisaks sai ja võis YY liikuda toas ringi, mistõttu ei ole välistatud, et tapetu liikus toas ringi ning veri sattus erinevatele esemetele ja kohtadele korteris liikumise tõttu. Pole ka välistatud, et tapetu võttis ise kampsuni seljast ja püüdis sellega haava sulgeda, mitte süüdistatav ei võtnud tapetul kampsunit seljast, nagu väidab apellant. Seejuures ei ole tavapäratu, et tapetu oli korteris olles paljas, kuna tunnistaja II ütluste kohaselt oli see Y puhul täiesti normaalne ning ka põrandal lamamine ei olnud ebatavaline (kd 1 lk 72, 73). Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonis toodud sellised põhjendused ja tehtud järeldused ei toetu tõenditel, vaid prokuröri enda versioonil (arvamusel), mistõttu ei kummuta ega välista sellised seisukohad maakohtu järeldusi ning ei kinnita süüdistusversiooni. 7.11 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt

§ 17

lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi. Prokuröril oli seega õigus taotleda, kas tunnistajate uuesti ristküsitlemist uute asjaolude suhtes, mis ei olnud teada enne tunnistajate ristküsitlemist või taotleda täiendavate tunnistajate ristküsitlemist, kes võiksid anda ütlusi selle kohta, kas võõrastel isikutel on üldse võimalik juurdepääs Valdeku 105 majja ja koridori, kus asuvad korterid. Ka oli võimalus taotleda täiendava DNA ekspertiisi määramist, et tuvastada kelle veri on T- särgil, mis oli süüdistatava seljas, et kinnitada süüdistuse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud kaitseversioon. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu, kas tunnistajate 11 ütluste või ekspertiisi määramise põhjal välja selgitada süüdistusversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud kaitseversiooni. 7.12 Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaudset tõendid ei moodusta sellist usaldusväärset tõendi kogumit, et selle pinnalt jaatada tõsikindlalt YY tapmist XX poolt. Kolleegium ei näe, mil viisil oleks võimalik esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta, vaid mõne kaudse tõendi põhjal ning lugeda XX süü tõendatuks, kuivõrd isiku süü tõendamine kaudsete tõenditega eeldab tõendite paljusust. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui tõendite hindamisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kuna täiendavad tõendid puudusid, tuligi maakohtul kõrvaldamata kahtlus vastavalt

§ 7lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks ja süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteos Kar

S § 113 lg 1 järgi õigeks mõista. 8.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Vastavalt

§ 185

lg-st 2 ls 2, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Apellatsioonimenetluse kulu on XX-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. XX kaitsja Margus Viira esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni vastuväidete koostamiseks 2,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 125 eurot, millele lisandub käibemaks 25 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks, mistõttu tuleb Viira & Partnerid Advokaadibüroo vandeadvokaadi Margus Viira kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 150 eurot (sh käibemaks 25 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 30.

mai 2018.a otsuse üldmenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12