← Eesti

2-16-8141/52

Obsah (8)§ 146§ 68§ 77§ 147§ 75§ 135§ 136§ 137

2-16-8141 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-8141 Tsivi

) § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et 21.08.2009 makstud 15 000 krooni ei olnud ettemaks lillekalendri eest, siis järelikult on tegemist alusetult makstud summaga, mille tagasinõudmine on samal põhjusel aegunud, kui eelnevalt nimetatud 663 000 krooni. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja ei ole 09.08.2004 makstud 70 000 kroonist laenu tagastanud, siis igal juhul on hageja laenu tagastamise nõue aegunud.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks 3 aastat.

Kõnealune laen ei olnud antud tähtajatult, vaid tagasimakse tähtajaks oli 6 kuud, mille tagastamisega sattus kostja viivitusse. Järelikult on selle laenu tagasinõue aegunud. 20.07.2009 antud 30 000 krooni suuruse laenu tagastas kostja pangaülekandega 05.05.2010, kusjuures hageja asus seda laenu tagasi nõudma juba 22.11.

  1. Järelikult oli tegemist tähtajalise laenuga, tähtajaga 4 kuud. Kostja sattus selle laenu tagastamisega viivitusse. 28.11.2011 antud 1500 euro suurusest laenust tagastas kostja pangaülekandega 1000 eurot 08.03.2012 ja ülejäänud 500 eurot sularahas 2012 suvel. Järelikult oli tegemist tähtajalise laenuga, tähtajaga 4 kuud ning 500 euro osas sattus kostja laenu tagastamisega viivitusse. 20.06.2011 antud 300 euro suuruse laenu tagastas kostja pangaülekandega 21.09.
  2. Järelikult oli tegemist tähtajalise laenuga, tähtajaga 3 kuud. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja ei ole 28.11.2011 makstud 500 euro suurust laenusummat tagastanud, siis igal juhul on hageja laenu tagastamise nõue aegunud. Kõnealuse laenusumma tagastamisega sattus kostja viivitusse. Tegelikult pidanuks ta selle tagastama juba
  3. märtsis nagu ta tagastas kõnealusest 1500 euro suurusest laenust 1000 eurot.
  4. Kostja on kogenud ja tunnustatud sisekujundaja. Näiteks on kostja saavutanud 2006/07 Eesti parima interjööri preemia konkursil
  5. koha ajakirja xxx eriväljaande erialmanahhis: „xxx“. xxx on kostja saavutanud xxx asuva korteri xxx eest
  6. koha ja xxx preemia „xxx“ xxx. Kostja oli kogenud ja tuntud sisekujundaja juba hagejale teenuseid osutama asudes. Tuntuimatest selle perioodi töödest on kostja teostanud xxx eramu sisekujunduse koostöös K Ö. Tegemist oli C K ema K P eramu sisekujundusega. Tulenevalt tellija isikust ja tehtud töö heast kvaliteedist leidis see töö kajastamist ka ajakirjanduses. Põhjalikum lugu sellest tööst ja ka kostja rollist on ilmunud xxx Õhtulehe artiklis. Kõnealuse töö teostamiseks tegi kostja 26.06.2000 hinnapakkumise summas 171 900 krooni. Tegelikult tasutud summa oli suurem 16 2-16-8141 tööde teostamise käigus tehtud muudatuste tõttu. Samas ei suuda kostja ega tema koostööpartner tegelikult tasutud summa suurust enam täpselt meenutada, kuna tasumine toimus sularahas ca 15 aastat tagasi. Seetõttu lähtub kostja tehtud hinnapakkumisest, milles toodud 171 900 krooni oli tegelikkuses tasutust kindlasti madalam hind. Kõnealuse hinnapakkumise tegemist ja selle alusel tööde teostamist ja tasustamist tõendab kostja K Öi kinnituskirjaga. Lepiku tee 3 töö sisuks oli olemasoleva eramu ümberkujundamine sisekujunduslikke üldelemente kaasates. Hagejale ehitati aga uus eramu, kus kostja poolt toimus väga detailne sisekujunduslahenduse välja töötamine ja elluviimises osalemine. xxx töö kestvuseks oli ca 1 aasta. Hagejale teostatava töö kestvuseks oli aga ca 2 aastat. xxx elamu suletud netopind oli 272 m2, hageja eramu suletud netopind oli aga 323,60 m
  7. Lisaks toimus hagejale ka aiakujundusteenuse osutamine. Eelnimetatu seletab, miks xxx eramu hinnapakkumise hind oli oluliselt madalam võrreldes hageja eramu suhtes osutatud teenuste eest tasutuga. Hageja väited kostja kogenematusest ja sellest tulenevast valmisolekust töötada tasuta, on väärad. Esimese vaidlusaluse ülekande on hageja teinud 12.11.
  8. Selleks ajaks oli juba ilmunud Õhtulehe artikkel, mis kiitis väga tuntud inimese tellimusel teostatud kostja tööd sisekujundajana. See oli kostja tööle väga hea reklaam. Lisaks oli hageja näinud kostja sisekujunduslikku taset xxx tänaval asuva kostja enda korteri sisekujundamisel, mis oli hagejale teenuste osutamise algusajaks samuti teostatud ja mille fotosid on kasutatud mitmetes erialaajakirjades. Sellises olukorras pole kostja nimetamine algajaks sisekujundajaks, kes oli liigutatud hageja antud võimalusest töötada tema heaks tasuta, tõsiselt võetav. 7.
  9. Hageja tellis oma eramu eksklusiivsuse. xxx on tuntud seal asuvate kalliste eramute tõttu. Hageja oli juba 2001 jõukas inimene, kes soovis kvaliteetset ja eksklusiivset kodu. Kostja on väga tuntud ja tunnustatud fotograaf, kes 2000.ndate alguses asus tuntust koguma ka sisekujundajana. Asjaolu, et kostja sisekujunduslik töö on hiljem pälvinud mitmeid auhindu üksnes kinnitab kostja töö kvaliteeti ja seda ka juba perioodil 2001-2003, mil kostja tegeles hageja eramuga. Kostja töötasud ongi keskmisest kallimad, kuna kostja töömeetodiks on tegutseda väga kõrge detailsuse ja pühenduse astmega. Seetõttu on kostja projektid tavapärasest oluliselt pikemad ja ajamahukamad. Tegemist ei ole ärilise konveiermeetodiga, vaid pigem loominguga. See kõik sobis hagejale väga hästi, kes sooviski eksklusiivsust. Hageja väide, et eksklusiivsus oli kostja poolt peale surutud, ei saa olla tõsiselt võetav. Hageja oli tellija, kes dikteeris seda, mille eest ta oli valmis maksma. 7.
  10. Kostja ei ole seadnud tingimuseks mööbli tellimist Xxx Xxx OÜ-st ja tal puudus Xxx Xxx OÜ-ga igasugune vahendustasu kokkulepe. Xxx Xxx OÜ oli üksnes kostja soovitus, millega hageja hea meelega nõustus. Kostja tunnistab, et tema tööprotsess on tõepoolest selline, et ta loob mööbli visuaalse kujunduse ja üldistatud proportsiooni ja fikseerib selle visandite ja joonistena käsitsi. Seejärel viib keegi teine kostja joonised arvutiprogrammi, et koostada detailsed teostusjoonised, mis lihtsustavad mööbli tootmist tehase poolt. Selline on kostja töömeetod tänaseni. Hageja eramu puhul oli kostja jooniste digitaliseerimine tõepoolest Xxx Xxx OÜ ülesanne, mille eest Xxx Xxx OÜ sai ka hagejalt tasu. Kostjal puudus Xxx Xxx OÜ-ga aga mistahes vahendustasu kokkulepe. Hageja vastupidine väide on alusetu. Kostja vaidleb vastu ka sellele nagu oleks kostja töös esinenud mingeid vigu, mis põhjustasid Xxx Xxx OÜ poolt mingite tööde ümbertegemist 25 000 krooni eest. Hageja esitatud lisatööde kalkulatsioon oli osaliselt tingitud hageja muutunud soovidest ja osaliselt ehitajate poolt projektijärgsetest mõõtudest mittekinnipidamisest. Hagejal ei olnud sel teemal ei Xxx Xxx OÜ-le ega ka kostjale mistahes pretensioone. Vastupidi, hageja isegi tasus Xxx Xxx OÜ lisatööde kalkulatsiooni. 17 2-16-8141 7.
  11. Kostja kujundas ka hageja eramu õueala ja aia. Hageja väidetud Xxx Xxx OÜ üksnes viis kostja kujundusliku lahenduse ellu, st ehitas õueala ja aia välja. Kujunduslahenduse töötas aga välja just kostja koostöös xxx OÜ projektijuhi Ü Giga. Kostja töö hõlmas kogu aia kujunduslahenduse, st kogu aia graafilise ja funktsionaalse lahenduse väljatöötamist ning taimede valikus osalemist. 7.
  12. Kostja osales ka hageja eramu põhiplaani ja ruumijaotuse muutmises. Algselt tegi maja põhiplaani ja ruumijaotuse arhitekt, kuid võrreldes algse projektiga tehti ka siin kostja töö tulemusel muudatusi. Kostja mäletamist mööda muudeti näiteks hageja garderoobi (algselt mõeldud kapina, kuid muudatuse tulemusena teostati walk-in garderoobina rõdumahu arvelt); ateljee idaseinas voodi asukohal olevast aknast loobuti; ateljee kagu akna proportsioonid tehti ümber. Kostja tegeles hageja eramuga ca 2 aasta vältel. Hageja väide, et kostja töö summaarseks ajakuluks oli ca 2-3 kuu töö, on täiesti väär. 7.
  13. Kostja ei eita, et hageja poolt makstud tasu oli kõrge. Samas oli kostja panus ka tavapärasest oluliselt detailsem ja pühendunum. Hageja poolt väidetud tasu suurusjärk 40 000 krooni võinuks olla mõne keskpäraseid tüüplahendusi pakkuva sisekujundusprojekti hind. Võrdluseks kostja selle aja töödest oli tema poolt osutatavate fototeenuste mõnepäevase tööhind kõrgem kui hageja väidetud 40 000 krooni. Hageja eramu ehitati ja kujundati eksklusiivsena, kasutades erilisi lahendusi. Kostja tegeles hageja eramuga ca 2 aastat. Kostja töö sisu kinnitab, et tegemist pole tavapärase sisuga sisekujundusteenusega, vaid oluliselt mastaapsema teenusega. Kostja poolt koostöös K Öiga aastatel 2000-2001 teostatud C Ki ema maja suhtes osutatud sisekujundteenuste eest maksti samuti vähemalt 171 900 krooni, kuigi seal oli erinevalt hageja eramust tegemist olemasoleva maja sisekujundlahenduse ümbertegemisega ja seda oluliselt väiksemal pinnal, kui seda oli hageja eramu. Kohtueelselt on kostja kirjutanud hagejale, et hageja poolt makstud tasu suurus oli 300 000 krooni. Kostja vastuses on kostja selgitanud, et see summa võis olla ka suurem. Probleem on selles, et kõnealuse tasu maksmiseks polnud sõlmitud kirjalikku kokkulepet, mistõttu kostja ei suuda täpset tasu suurust meenutada. Kõne all on ca 15 aastat tagasi tehtud töö ja selle eest makstud tasu. Tasu võimalik kõrgem suurus kui 300 000 krooni hakkas kostjale tunduma tõenäolisem, kui ta hageja huvides tehtud kulutusi meenutades avastas, et hageja on kostjale kandnud üle raha rohkem, kui on kostja meenutatud kulutuste ja kõnealuse 300 000 krooni summa. Samas on kostja oma vastuses möönnud, et võimalik, et ta ei mäleta kõiki hageja huvides tehtud kulutusi ja nende suurusi. Võimalik, et hageja nõustus kostjale maksma kõrgemat tasu ka perekondliku sideme tõttu. Hageja on jõukas inimene ja käitus tol ajal kostja suhtes heatahtlikult. Vastab tõele, et hageja tasus kostja ja nende ühise poja Londoni reisi lennupiletite ja hotelli eest. Samas mingit taskuraha pole hageja kostjale andnud. Selline väide on naeruväärne. 7.
  14. M P kinnitusest ei tulene, et talle on hageja eramu projekteerimise eest makstud 4050 000 krooni. Ta on üksnes kinnitanud, et sellised võisid olla eramajade projekteerimise hinnad. Sellised võisid aga hinnad olla eelkõige tüüpprojektidel. Puki teel, kus asub hageja eramu, on ka teisi M P projekteeritud maju. Asumi ühtse ansambli huvides on seal eramute projektid pigem sarnased. Erilisus ja eksklusiivsus tulebki mängu eelkõige siselahenduste, aga ka aialahenduse kaudu. 7.
  15. Hageja ei kompenseerinud kostja kulutusi sularahas. Kostja eitab hageja poolt sularahas kostja kulutuste kompenseerimist. Kõik kulutused kompenseeriti hageja poolt ülekannete teel. Kostja ei ole ostnud nn ilusaid asju fototeenuste osutamise eesmärgil, et need hiljem tagasi viia. Kui kostjal on olnud vaja fototeenuste osutamisel ajutiseks kasutamiseks rekvisiite, siis 18 2-16-8141 on ta need laenanud ja hiljem tagastanud. See ei ole mõeldav ja mõistlik, et kostja ostab kõigepealt asja välja ja seejärel müüb müüjale tagasi. Kostja ei ole selliselt käitunud. Üldine kostja selgitus erinevate esemete ostmise järjekorra ja ajastuse kohta on selline, et elamu sisustamisel ei osteta asju tingimata n.ö kronoloogilises järjekorras, vaid vaatega tulevikku. See tähendab, et kui kuskil leidus üks või teine ese, mida sisekujundaja (vaimusilmas) nägi osana lõpplahendusest, siis osteti see ära (vaas võis olemas olla enne lauda või riiulit, millele see hiljem paigutati jne). 2001-2003 perioodil tuli arvestada ka tänasega võrreldes oluliselt väiksema valikuga, mistõttu iga „hea“ asi oli mõistlik kohe ära osta. Naeruväärne on väita, et ühe töötooli hind oli 22 eurot. 7.
  16. Hageja väide, et 17.05.2002 ülekanne summas 10 000 krooni oli hageja abi kostjale prožektori või prožektorifiltri purunemisest tingitud uue prožektori ostmiseks ei vasta tõele. Kõnealuse summa puhul on ülekande selgituses õigesti märgitud „valgusti arve 134 maksmiseks“, kuna see puudutas hageja eramusse kostja poolt ostetud valgustit. Hageja jutt, et siin oli tegemist hoopis kostja prožektori või prožektori filtri purunemisega, ei vasta tõele. Prožektorites kasutatakse geelfiltreid, mis on plastikkile sarnased ja seetõttu ei purune. 7.
  17. Hageja väited selle kohta, et tegemist võis olla kostja enda kodu sisustamiseks ostetud esemetega, ei vasta tõele. Kostja koduks olev xxx korter oli hagejale teenuste osutamise algusajaks juba mõnda aega kõigi detailideni sisustatud. Hageja ostis uue korteri xxx alles
  18. aasta lõpus, misjärel
  19. aasta alguses algasid seal esmalt lammutustööd ning alles seejärel ehitustööd, millele järgne sisustamine. Kostja kolis uude korterisse alles 2003 lõpus. Seega, kui vaadata hageja poolt kostjale tehtud ülekannete aegu ning kostja poolt hageja huvides kantud kulutuste aegu, siis selline hageja spekulatsioon on täiesti alusetu. 7.
  20. Kostja ei ole hagejalt palunud laenu oma korteri ostmiseks. Kostja väitel on ta saanud hagejalt vähemalt 300 000 krooni töötasuna hageja eramu suhtes sisekujundusteenuste osutamise eest. Kostja sõlmis xxx korteri ostuks lepingu alles 29.11.
  21. Hageja väitel palus kostja temalt laenu korteri ostmiseks juba 2002 jaanuaris, kusjuures hageja kandis väidetavalt laenuna antud summa üle 10.04.
  22. Kõnealune korter polnud 2002 jaanuaris veel müüki tulnudki. Samuti, miks pidanuks kostja vajama korteri ostuks laenu juba 2002 alguses, kui korteri ostutehingu sõlmis kostja alles 29.11.
  23. Kostja ei olnud xxx korteri ostuks ettemaksu tasunud. 29.11.2002 korteri müügilepingu p-st 2.1.
  24. nähtub, et kostjal oli korteri müügihind 29.11.2002 täielikult tasumata. Kostja tasus kogu xxx korteri müügihinna 10.12.2002 pangast saadud laenu abil. Kostja konto väljavõttest nähtub, et 10.12.2002 on pank teinud kostjale laenu väljamakse summas 1 500 000 krooni, millest samal kuupäeval on korteri ostuhinnana kantud 1 285 000 krooni üle müüjaks olnud R S. Seega on kostja finantseerinud täies ulatuses korteri ostu pangalaenu abil, mitte hagejalt saadud olematu laenu abil. 7.
  25. Hageja muud väited seoses kostja korteri ostuga on ebaõiged. Hageja väited, et tal eksisteeris poeg Ji jaoks mingi fond, kust kostja soovis laenu, on jabur. Fond võis hagejal ju olla (kostja ei tea, kas oli või ei olnud), kuid väide, et kostja soovis oma poja heaolu arvelt hagejalt korteriostuks raha, on pahatahtlik vale. Väide, et hageja oli valmis laenama üksnes hüpoteegi vastu, kuid vastutulekuna kostjale laenas ikkagi ilma hüpoteeki vastu saamata, pole usutav. Hageja on äriliselt väga kogenud inimene, kes ei laenaks suuri summasid ilma tagatiseta. Hageja väited kostja regulaarsest majanduslikust kitsikusest ei vasta samuti tõele. Kostjal on esinenud majanduslikult keerulisemaid aegu, kuid mitte hageja väidetud perioodil 2001-
  26. Seda kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et kostja kvalifitseerus pangalaenukõlbulikuks, et osta omale uus korter. Sealjuures vana korteri andis kostja üürile, 19 2-16-8141 mitte aga ei müünud uue korteri ostu finantseerimiseks maha. See näitab kostja rahalist kindlust kõnealusel perioodil. Seega polnud kostjal hagejalt laene sel perioodil vaja. 7.
  27. Lillekalendri jaoks oli ettemaks vajalik, kuna tegelik tööde ettevalmistus (vaaside tellimine erinevatelt Saksamaa müüjatelt, tekstiilid, tapeedid, (värsked) lilled jne) algas varem, kui B OÜ poolt tehtud esimene makse. Ettevalmistused algasid vähemalt kuu enne pildistamist. 7.
  28. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et ülekandele eelneva päeva ehk 12.11.2001 kontojäägiks oli 152 730,34 krooni, mis on enam kui piisav arvuti ostmiseks. Kõnealusest pangakonto väljavõttest nähtub veel ka see, et 13.12.2001 ehk siis ca 1 kuu pärast hageja ülekannet on kostja tõepoolest arvuti ostnud, tasudes selle eest 79 999,30 krooni. Sealjuures oli arvuti ostule eelneval päeval ehk 12.12.2001 kostja konto jääk 174 998,77 krooni. Isegi, kui sellest summast arvestada maha hageja poolt väidetavalt kostjale arvuti ostuks laenatud 40 000 krooni, siis olnuks arvuti ostmiseks vabade vahendite hulk olnud kostjal ikkagi 134 998,77 krooni, mis on piisav arvuti ostuks. Tegelikkuses ei olnud kõnealuse 40 000 krooni suuruse ülekande eesmärk laen, vaid tegemist oli hageja eramu ehitusega seoses kantud kulutuste kompenseerimisega. Hageja teadis kostjaga suhtlemisest kostja arvutiostuplaani, mistõttu kasutas seda ülekande selgituses. 7.
  29. Hageja väide, et tema poolt 22.05.2002 tehtud ülekanne summas 10 000 krooni oli laen kostja uude korterisse ostetava uue mööbli tarbeks, on väär. Kostja ostis kõnealuse korteri xxx alles 29.11.2002, kusjuures selle korteri sisustamine algas alles 2013 suvel. Seega 22.05.2002 ei olnud mingil moel võimalik, et kostja vajanuks laenu mööbli ostuks korterisse, mille ostutehing toimus alles pool aastat hiljem. Tegelikkuses oli tegemist hageja eramus ateljee nimelisse tuppa soetatud mööbliostukulude kompenseerimisega. 7.
  30. Hagejale osutas sisekujundusteenuseid kostja, kes tegi kogu töö ja oli see, kellele hageja maksis tasu. Kostja tunnistab laenudena üksnes 70 000 krooni ja 1500 euro suurust ülekannet. Ülejäänud ülekannete näol oli tegemist tasuga kostja poolt osutatud teenuste eest ja kostjale tema poolt hageja huvides tehtud kulutuste kompenseerimisega. KOHTU PÕHJENDUSED
  31. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
  32. Hageja on esitanud nõude laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
  33. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on hagis nimetatud summad kokku 48 305,92 eurot, s.o 12.11.2001 summa 40 000 krooni (2556,47 eurot); 10.04.2002 summa 300 000 krooni (19 173,49 eurot); 22.04.2002 summa 10 000 krooni (639,12 eurot); 17.05.2002 summa 10 000 krooni (639,12 eurot); 22.05.2002 summa 20 000 krooni (1278,23 eurot); 07.06.2002 summa 10 000 krooni (639,12 eurot); 25.06.2002 summa 50 000 krooni (3195,58 eurot); 19.12.2002 summa 182 000 krooni (11 631,92 eurot); 31.03.2003 summa 41 000 krooni 20 2-16-8141 (2620,38 eurot); 09.08.2004 summa 70 000 krooni (4473,82 eurot); 21.08.2009 summa 15 000 krooni (958,67 eurot); 28.11.2011 summa 500 eurot (algne summa 1500 eurot, sellest 1000 eurot tagastatud) kostja pangakontole üle kandnud (vt ka I kd, tl 9-12).
  34. Pooled vaidlevad praegusel juhul esmalt laenulepingute olemasolu (v.a 09.08.2004 ja 28.11.2011 ülekanded) üle. Seejuures on kostja esitanud ka nõude aegumise vastuväite. Hageja väidetel olid ülalnimetatud summad laenud kostjale suuliste laenulepingute alusel. Kostja tunnistab laenudena üksnes 09.08.2004 ülekannet summas 70 000 krooni ja 28.11.2011 ülekandest (1500 eurot) hagetavat jääki summas 500 eurot, kuid väidab, et need on hagejale tagasi makstud. Ülejäänud ülekanded ei olnud kostja väidete kohaselt laenud, vaid olid seotud aadressil xxx hagejale kuuluva eramu ehitusega ehk tasu kostja poolt osutatud sisekujundusteenuste eest ja kostjale tema poolt hageja huvides tehtud kulutuste kompenseerimine. Hageja möönab, et kostja oli tegev hageja kodu ehitamise juures, kuid mitte niisuguses ulatuses, nagu kostja seda püüab näidata, ning mitte tasu eest.
  35. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud 48 305,92 euro väljamõistmise nõue on tõendamist leidnud asjaoludest lähtuvalt õiguslikult põhjendatud. Kõnealune õigussuhe on poolte esitatu põhjal kvalifitseeritav laenusuhtena. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega

§ 68lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil.

Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.

§ 77

lg 1 järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Laenulepingute sõlmimiseks ei näe seadus ette kohustuslikke vorminõudeid. Järelikult tuleb selline leping lugeda sõlmituks, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 13. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja (hageja) esmane põhikohustus. Asja materjalidest nähtuvalt on vastavad rahasummad (kokku 48 305,92 eurot) üle kantud kostja arvelduskontole (vt I kd, tl 9-12). Hageja arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et hageja on kosjale ülekannete tegemisel selgitusena viidanud laenulepingutele (ka laenule) ning osade ülekannete juurde on hageja kirjutanud ka laenulepingute numbrid, mis tema väidete kohaselt olid mõeldud selleks, et suuliselt sõlmitud lepingutest jääks märk maha ja motiveeriks kostjat laenuna antud abisse selliselt suhtuma. Lepingute numeratsiooni täheline osa kujunes lepingupoolte nimedest, mõnel juhul ka poeg Ji nimest, kelle jaoks mõeldud varudest mõned summad pärinesid (vt ka hageja vande all antud ütlusi, III kd, tl 30). Tunnistaja J Vi ütluste kohaselt on kostja palunud hagejalt laenu, nii xxxnt korteri ostmiseks (oli vaja 500 000 – 600 000 krooni) kui ka nt arvuti soetamiseks, mille kostja lubas tagasi maksta hagejale kui tal hakkab hästi minema (vt II kd, tl 145). Ka hageja kinnitas vande all ütlusi andes, et tema andis kostjale raha laenuks ning esimene laenu osa oli kostjale tema töövahendi ostmiseks ja suurema laenu osa oli xxx korteri soetamiseks. Hageja vande all antud ütlustest järelduvalt oli neil kostjaga etapiviisiline kokkulepe ning lepiti kokku, et kui kostjal hakkavad sissetulekud tulema, siis maksab ta tagasi, konkRset tähtaega kostjaga ei pandud. Vaidlus puudub, et 21 2-16-8141 pooltel oli ka peale lahutust väga hea suhe ning hageja aitas kostjat majanduslikult (vt ka nt I kd, tl 148-149, 151), kuna kostja oli nende ühise poja isa. Samuti kinnitas hageja vande all, et laenusumma, mida kostja soovis korteri jaoks oli 600 000 – 700 000 krooni, 2002. a võttis kostja väikeste summadena raha laenuks ning detsembris, kui toimusid elektritööd, siis võttis suurema summa laenuks, edasised laenud leppisid pooled kokku telefoni teel ja ka see lepiti kokku, et laenude tagasimaksmine toimub pangaülekannetena. Viimased laenusummad olid Maksu- ja Tolliametile mõeldud summade katteks. Hageja vande all antud ütluste kohaselt valis kostja ise, millise summa ta hagejale tagastas ning kostja on vahepeal väikeste summade kaupa laenu tagastanud (nt 300 eurot), kuid suuremaid summasid ei ole tagasi kandnud. Tunnistaja J Vi kui ka hageja vande all antud ütlused on kooskõlas ka asjas esitatud tõenditega. Nimelt on hageja saatnud kostjale 21.11.2009 e-kirja viidates pooltevahelisele kokkuleppele, lisades oma arvelduskonto võla tagastamiseks, mille peale kostja kinnitas 22.11.2009 e-kirjaga, et ta sai maili kätte ja hakkab siis osade kaupa tagasi maksma (vt I kd, tl 149). 29.04.2010 e-kirjaga teatas kostja hagejale, et ta saab tagasimakse teha ning 05.05.2010 e-kirjaga teavitas hagejat ülekande tegemisest (summas 30 000 krooni; vt I kd, tl 148). 21.09.2011 e-kirjaga teatas kostja hagejale järjekordse abi tagastusest, mida hageja oli kostjale andnud (summas 300 eurot; vt I kd, tl 151). 14. Laenusaaja (kostja) põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise kohustus. Ka tunnistaja J Vi ja hageja vande all antud ütluste kohaselt pidi kostja laenud tagastama, kui tal hakkab paremini minema. Ülalnimetatud ja kostja poolt hagejale tagastatud laenusummad on asja materjalidest nähtuvalt samamoodi hageja kandnud kostja arvelduskontole (s.o 20.07.2009 makse summas 30 000 krooni ja 20.06.2011 makse summas 300 eurot, selgitustega „laenuks“; vt I kd, tl 11-12) ning tagasimaksed on toimunud samuti ülekannete teel. Veel on kostja tunnistanud laenuna saadud summadena 09.08.2004 ülekannet summas 70 000 krooni, selgitusega „vastavalt lepingule TV04“ (vt I kd, tl 10) ja 28.11.2011 ülekandest (1500 eurot) hagetavat jääki summas 500 eurot, selgitusega „laenuks“ (vt I kd, tl 12). Seejuures puudub vaidlus, et hageja 28.11.2011 ülekandest (1500 eurot) on kostja hagejale tagastanud pangaülekande kaudu 1000 eurot. Kostja väited (tunnustatud) laenude sularahas tagastamise kohta ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud. Hageja eitab kostja poolt sularahas laenude tagasimaksmist. Üksnes kostja vande all antud ütlused selles osas ei ole kohtu arvates piisavad, kuivõrd pooltevaheline praktika näitab, et tagasimaksed on toimunud just pangaülekannete kaudu, mitte sularahas. Samuti ei ole kostjale kuuluva äriühingu (Osaühing V S) arvelduskontolt sularaha väljavõtmised kuidagi seostatavad hagejale laenu tagasimaksmisega (vt I kd, tl 113-120). Isegi kostja on ise märkinud, et ta ei mäleta, kas kostja poolt nimetatud sularaha väljavõtmised olid ikkagi seotud 100% hagejale laenu tagastamisega (vt nt I kd, tl 73). 15. Asjaoludest, et kostja sõlmis xxx korteri ostuks lepingu 29.11.2002 ettemaksu eelnevalt tasumata ning tasudes müügihinna 10.12.2002 pangast saadud laenuga, ei kinnita kohtu arvates hageja väidete ebaõigust. Hageja väidet, et kostja soovis xxx korteri soetamiseks laenu, on kinnitanud ka tunnistaja J V. Samuti viitavad hageja tehtud ülekanded just laenudele. Kostja on selgitanud, et kõnealune korter polnud 2002 jaanuaris ega laenu ülekandmise ajal (10.04.2002) veel müüki tulnud. Samas nähtub tunnistaja J Vi ja hageja vande all antud ütlustest, et kostja näitas tunnistajale sel perioodil üht kinnisvara objekti, mida ta teadis, et läheb arendamisele ning kus oli tal hea võimalus osta korter. Tunnistaja J V käis kostjaga koos seda korterit vaatamas (võis olla suvi 2002) ning tunnistaja eeldas, et kui seal tööd käivad, siis on korter ära ostetud. Hageja kinnitas vande all, et ta sai kostjast aru, et kostja pangast lisalaenu ei saa, kuna tal oli juba olemasolev laen. Hageja vande all antud ütluste kohaselt oli kostjale oluline, et ta saaks 2002 aprillis teha ettemaksu, kuna sellele 22 2-16-8141 pinnale oli teisi tahtjaid, ning teised maksed siis, kui kostja hagejat teavitab. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kostjal oli juba xxx korteriomandi (tol ajal kostja elukoht) peal pangalaen hüpoteegi suurusega 600 000 krooni (vt I kd, tl 182-183), mis toetab omakorda hageja väiteid ja kostja majanduslikku seisundit. Lisaks nähtub 29.11.2002 sõlmitud notariaalsest müügilepingu p-st 1.1., et Tallinna Hooneregistrile oli 11.07.2002 esitatud ja Tallinna notar A M poolt 26.06.2002 tõestatud ehitise mõttelise osa ostu-müügileping, nõudeõiguse mõtteliste osade loovutamise leping ja pandileping. Seega isegi juhul, kui kõnealune kinnisasi polnud väidetavalt veel müüki tulnud, võib eeldada, et kostja oli teadlik selle objekti arendusele minekust, kuna tema isiklik assistent (käesolevas asjas tunnistaja) T T oli viidatud (26.06.2002) lepingu osapool, kelle kasutusse jäi samas majas korter nr 11 (vt II kd, tl 43). Asjaolu, kas kostja tasus korteri müügihinna (1 285 000 krooni) ikkagi saadud pangalaenuga või osaliselt hagejalt saadud laenuga, ei oma tähtsust, kuivõrd tuvastamist on leidnud, et kostja sai hagejalt laenu. Lisaks oli vaja kõnesolevat korterit remontida. 16. Kostja on selgitanud, et nii hageja poolt 13.11.2001 tehtud 40 000 krooni ülekande päeval kui ka kostja poolt arvuti ostu päeval 13.12.2001 oli kostja kontol piisavalt rahalisi vahendeid arvuti ostmiseks, mistõttu ta ei vajanud hagejalt 40 000 krooni arvuti ostuks. Vaidlus puudub, et kostja ostis 13.12.2001 arvuti summaga 79 999,30 krooni. Kohus on seisukohal, et kostja sellekohased selgitused ei lükka ümber hageja poolt kostjale vaidlusaluses summas laenu andmist. Arvuti ostmiseks laenu andmist kostjale on kinnitanud nii tunnistaja J V kui ka hageja vande all. Samuti viitab vastav hageja ülekanne just arvuti ostmiseks laenu andmisele (vt I kd, tl 9). Ka tunnistajad ja hageja vande all on kirjeldanud kostja majanduslikku seisu kehvapoolsena, mida tõendavad ka kostja poolt hagejale saadetud e-kirjad (vt I kd, tl 148-149, 151), kui ka kostja pidevad laenude võtmised (vt I kd, tl 9-12). 17. Kostja väidab, et hageja kandis talle 21.08.2009 üle 15 000 krooni ettemaksuna lillekalendri eest. Seejuures selgitas kostja, et xxx filiaal tellis vastavad tööd B OÜ-lt, kes tellis need omakorda kostja firmalt Osaühingult V S, ning niipea, kui B OÜ oli 01.10.2009 tasunud Osaühingule V S kõnealuse töö eest esimese osamakse 30 000 krooni, võttis kostja Osaühingu V S kontolt 02.10.2009 sularaha välja 20 000 krooni ja maksis sellest 15 000 krooni hagejale tagasi. Hageja eitab sellist sularaha tagasimakset. Vaidlus puudub, et B OÜ tellis Osaühingult V S lillekalendri lillepildid ning ka tasus nende eest. Samas oli tegu kahe äriühingu vahelise tehinguga ning asjas esitatud ja kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et vaidlusalune ülekanne oleks kostja äriühingule ettemaks lillekalendri eest, mis on tagastatud sularahas. Kohtu hinnangul ei tõenda Osaühingu V S kontolt sularaha väljavõtmised 15 000 krooni tagasimaksmist hagejale. 18. Veel märgib kohus seoses kostja väidetega, et kui kostja äriühing on tasunud hageja eramus asuva diivani katteriide vahetuse eest xxx AS-ile kokku 35 166,10 krooni ning isegi kui hageja ei ole viidatud summat kostja äriühingule kompenseerinud, ei saa kostja praeguses asjas sisuliselt menetluslikult tasaarvestada oma äriühingu väidetavat nõuet hageja vastu enda laenuvõlaga hagejale. 19. Kohtu hinnangul on tõendamata (hageja poolt vaidlustatud) kostja väide, et hageja kandis kostjale 663 000 krooni üle kostja poolt osutatud teenuste eest. Sisuliselt väidab kostja, et hageja maksis talle osutatud sisekujunduse ja ka aiakujunduse eest tasu ca 350 000 eurot ning ülejäänud osa ca 313 000 krooni oli hageja eramu tarbeks tehtud kulutuste kompensatsioon. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtu hinnangul ei ole esitatud ja kogutud tõendite 23 2-16-8141 põhjal tuvastatav kokkulepe, et kostja kohustus osutama teenuseid ning hageja maksma selle eest tasu. Asjaolust, et kostja oli tegev hageja ja oma poja kodu ehitamise juures, ei saa teha järeldusi kostja väidetud teenuste osutamise lepingulise suhte kohta. Asjas esitatud ja kogutud materjalidest järelduvalt oli kostja vaidlusalusel ajal tegutsev fotograafina ning asus tuntust koguma sisekujundajana (vt ka nt II kd, tl 13). Kostja väited selle kohta, et ta tol ajal oli juba kogenud ja tunnustatud sisekujundaja, ei ole menetluses tõendamist leidnud. Sellel perioodil on kostjal ette näidata üksnes oma xxx tänaval asuva korteri sisekujundus ning oma hea tuttava C Ki ema eramu sisekujundus ja seda ka koostöös K Öiga. Seejuures nähtub C Ki ema eramu sisekujundamist kajastanud xxx (xxx) artiklist, et C K palus sisekujundamist tegema oma kauaaegse sõbra, moefotograaf T Vi (kostja), kes pole küll seda tööd palju teinud, aga keda soovitati kui värvi- ja detailitundlikku kunstnikku, ning viimane kutsus appi sisearhitekti K Öi (vt II kd, tl 127-128). Veel nähtub xxx (xxx) artiklist, et kostja nägi sel ajal uues elukutses loogilist jätku oma varasematele töödele ning esimeseks suuremaks tööks oligi uues ametis oma hea tuttava C Ki ema maja, mille kallal töötas kostja koos sisearhitekt K Öiga. Samas xx artiklis kirjeldab tööde tellija, et värvivalikute juures võib kostjat sisekujundajana täielikult usaldada, kuid muus osas ei osanud ta öelda, sest kostja tegi maja koos K Öiga (vt II kd, tl 13-16). Kohtu arvates ei tee kostjast (kellel ei ole mh vastavat erialast haridust) veel kogenud ja tunnustatud sisekujundajat oma korteri ja hea tuttava eramu sisekujundamine. Kostja viited 2006/07 ja 2009 auhindadele ei ole asjakohased, kuna praeguses asjas on vaidluse all tööd, mida tehti aastatel 2001 – 2003. Ajakirjas xxx (oktoober xxx) kajastatud artiklis kiidetakse kostja maitset ja kodu kujundust ning nimetatakse kostjat moe- ja reklaamifotograafiks (mitte kogenud ja tunnustatud sisekujundajaks) (vt II kd, tl 120). Sisuliselt sama võib lugeda ka ajakirjade xx (detsember

  1. xx)ja xx (juuni
  2. xx)artiklitest (vt II kd, tl 121-126 pöördel). Kostja vähesele kogemusele sisekujunduse vallas viitavad kaudselt ka asjaolud, et kostja valed mõõtmised tekitasid olukorra, kus Xxx Xxx OÜ oli sunnitud ligi 25 000 krooni eest ümber tegema juba tehtud töid, mille hageja maksis kõik kinni (vt I kd, tl 179-180). 20. Hageja vande all antud ütluste kohaselt tegi kostja hageja majja sisekujunduse ning korraldas möbleerimise, mida tegi tasuta. Hageja sai aru, et kostja soovib heastada selle, mis ta oli isana tegemata jätnud ning hageja pidas sellist abistamist loomulikuks. Hageja kinnitas, et ta ei oleks raha eest kostjat tööle võtnud, arvestades, kui palju ta on teda eelnevalt aidanud. Ka tunnistaja J V kinnitas, et kostjale pakuti välja võimalus sisustada nende xxx maja, mõte oli selles, et kostja saab sisustuses vabad käed ning tal on võimalik kasutada seda tööd edaspidi enda müümisel reklaammaterjalina. Tunnistaja J Vi ütluste kohaselt kostja tollel ajal sisekujundajana formaalsusi ei osanud, kõik joonised olid lihtsalt hariliku pliiatsiga ruudulisel paberil. Koos koostati ruumi lahendus ning kostja tegi sisekujunduse laias laastus ise, mööbel oli eritellimusel, kostja tegi visandid ja mööblifirma tegi detailjoonised, aeda puudutas kostja minimaalselt, selle jaoks oli eraldi inimene. Sisekujunduses vajalikud elemendid ostis kostja firma või kostja ning hageja hüvitas need kostja soovil sularahas, mille üleandmist nägi tunnistaja J V ise. Tasuks sisekujunduse eest oli see portfoolio, st enda teostamine. Kostja vande all antud ütluste järgi pidi tema tegema kogu maja projekti, mis koosneb maja üldehituslikest muudatustest ja sisekujundusest kuni viimsete detailideni, ka aia kujunduse ning kogu valgustus on tehtud tema planeeringute ja ettepanekute järgi. Kostja ütluste kohaselt sündis kokkulepe nii, et tema tegi ettepaneku ning siis arutati hagejaga kõik üksikasjalikult läbi, kõik detailid on temaga kooskõlastatud. Hageja palus kujundada kogu maja aiani välja. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt hakkasid nad hagejaga summadest rääkima 2002. a kevadel, see oli suusõnaline kokkulepe, umbes 300 000 – 350 000 krooni. Tunnistaja T T kinnitas kohtule, et ta hageja ja kostja omavaheliste vestluste ega kokkulepete juures ei viibinud ning tasustamisest ei tea ta midagi, kuid ta on kostjaga hageja maja 24 2-16-8141 sisustamist arutanud, tööd algasid juba arhitektide plaanidest, arhitekt oli teinud esialgse planeeringu ning nad kostjaga kritiseerisid ja arutasid seda. Tunnistaja T T ütluste kohaselt olid mõned väikesed muudatused, mida sai teha, kuid üldised asjad olid paigas. 21. Seega nähtub asjas esitatud ja kogutud tõenditest poolte vahel pigem nn sõbrakokkulepe. Muu hulgas toetavad kohtu seisukohta isiklikud väga head suhted poolte vahel. Lisaks haakuvad hageja vande all antud ja tunnistaja J Vi ütlused asjas esitatud teiste tõenditega, kuid kostja vande all ütlusi teised tõendid ei toeta, mh tööde väidetavat mahtu, ning osaliselt on väited ka vastuolulised. Nimelt kohtuistungil kinnitas kostja vande all, et tema kui eraisik osutas hagejale teenuseid, samas menetlusdokumentides selgitas kostja, et hageja ülekannete selgitused (st viited laenudele) olid kasulikud hageja jaoks, kuna ta pääses selliste selgitustega ülekannete tõttu sisekujunduse eest makstavalt tasult käibemaksu tasumise kohustusest, mis hagejal oleks olnud, kui kostja äriühing oleks esitanud hagejale arved sisekujundusteenuste eest. Kohus märgib, et kui kostja eraisikuna osutas hagejale teenuseid, siis miks oleks pidanud kostja äriühing üldse hagejale arveid esitama, samuti ei tuleks hagejal tasuda eraisikule käibemaksu. Seetõttu on ka kostja väited äriühingust summade kättesaamise kohta asjakohatud, kuivõrd kohus ei ole tuvastanud ega kostja väitnud, et Osaühing V S oleks hagejale mingisuguseid teenuseid osutanud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et ka sisekujundus ja aia kujundus oli juba arhitekt M P poolt ette antud (vt II kd, tl 75-80). Hagejal oli 09.04.2002 sõlmitud OÜ-ga Xxx Xxx tööettevõtuleping xxx- ja heakorratööde teostamiseks xxx (vt II kd, tl 81-85) ning hageja koduaia projekti (taimmaterjali nimekiri, raieteplaan, projektjoonis) tegi Ü G (OÜ xxx; vt II kd, tl 86-89), kellele hageja ka tasus (vt II kd, tl 90-91). Viimane on 03.10.2016 kirjas kinnitanud, et kogu xxx projekt ideest, ümberkohandustest ja lõplikku realiseerumiseni toimus aastatel 2001 – 2002 mitmes etapis ja muutustega, algne projekt on valminud aastal 2001 ning aia lõplik lahendus sai tehtud koostöös kostjaga (vt II kd, tl 33-34). Kohtuistungil vande all ütlusi andes selgitas kostja, et ta sekkus aiakujunduse osas, kuna olid teatud puudujäägid M P xxx tehnilises projektis ja planeeringus. Nimelt oli M P xxx teinud veesilma ateljee juurde, mille kostja muutis ära, veesilm sai tõstetud maja lõunapoole, mis läks risti suure toa perimeetriga. Samuti lasi kostja kujundada basseini läbiva kivitee. Vaidlus puudub, et kostja soovitas hagejal mööbli tellida Xxx Xxx OÜ-st, kus B S oli kostja tuttav. B S kinnitas 13.07.2016 e-kirjas, et kostja teostas hagejale aadressil xxx, Tallinn täies mahus sisekujunduse projekteerimise tööd ning lisas e-kirjale hageja poolt tasutud mööbli tellimuste spetsifikatsioonid (vt I kd, tl 131-139). Viidatud ühe lisa (tellimisleping nr B-30) kohaselt on Xxx Xxx OÜ nimetanud oma tööks ka kogu mööbli projekteerimise summas 15 000 krooni (vt I kd, tl 135). Hilisemas (03.10.2016) e-kirjas on B S täpsustanud, et kostja koostas hagejale valmistatud mööbli eskiisprojekti (nagu ka tunnistaja J V kirjeldas – joonised hariliku pliiatsiga ruudulisel paberil) ning Xxx Xxx OÜ tegi tellimuslepingus nr B-30 toodud kogu mööbli valmistamiseks mõeldud konstruktorjooniseid (vt II kd, tl 21-32). 22. Kohtu hinnangul ei ole ka selline (sh sellises suurusjärgus) tasu kokkulepe usutav. Sisuliselt on kostja tuletanud oma väidetava tasu kokkuleppe hageja poolt talle tehtud ülekannetest. Kostja isegi ei mäletanud, millises suuruses tasu kokkulepe oli, väites alguses, et see oli 300 000 krooni (vt I kd, tl 142), sellele järgnes, et vähemalt 300 000 krooni (s.o 10.04.2002 ülekanne) ning võis olla ka suurusjärgus 350 000 krooni või isegi veel enam. Kohus möönab, et vaidlusalusest kokkuleppest on tõesti kaua aega möödas, kuid kohtu arvates ei ole usutav, et nii olulist kokku lepitud summat täpselt ei mäletata, kuid mäletatakse igasuguseid väikeseid muid detaile, mida kõik kostja tegi ning millal ja millistes summades kostja hagejalt laenu sai. Kostja väidete järgi teostas ta 2001. a lõpust ca kahe aasta vältel xxx 25 2-16-8141 asuva 2-korruselise eramu sisekujunduse (vt nt II kd, tl 129 ja selle pöördel). Vaidlus puudub, et kirjalikku hinnapakkumist vms kostja hagejale ei teinud, mis samuti vähendab poolte vahel tasu kokkuleppe olemasolu usutavust. Lisaks on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et summadest hakkasid nad rääkima 2002. a kevadel. Seega kui kostja asus varem hagejat abistama, siis tegi ta seda tasuta. Veel on kostja vande all kinnitanud, et ta on saanud sarnast tasu ka teiste samaväärsete projektide käigus, tuues näiteks C Ki projekti, mis ulatub 200 000 kroonini. Kostja on kohtule tõendina esitanud C Ki ema eramule tehtud hinnapakkumise summas 171 900 krooni (vt II kd, tl 17-18). Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et kostja töötas selle projekti raames koos sisearhitekt K Öiga ning usutav ei ole, et ainult kostja sai üksi tasu. Seejuures on P T oma 03.04.2017 e-kirjas (vt II kd, tl 129) nimetanud sisearhitektide tunnitasude suurused, kuid sel perioodil ei olnud kostja sisearhitekt (küll aga oli K Ö). Kohtu arvates üksnes tuntud nime eest (nagu P T nimetab kostjat) ei saa lugeda kostjat sisearhitektiks ega kogenud ja tunnustatud sisekujundajaks (vt vahetegemist II kd, tl 153 ja selle pöördel), küll aga oli kostja tuntud fotograaf. Samas kostja teenuste osutamise hind fotograafina (vt II kd, tl 64), ei tõenda kostja teenuste osutamise hinda sisekujundajana. Asja materjalidest nähtub, et konkRse maja arhitekti M P tasu kogu maja arhitektuurse lahenduse (põhiplaanid, kõik tehnilised ja konstruktsioonilased joonised, aia ideeline üldplaan jmt) eest võis sel ajal olla suurusjärgus 40-50 000 krooni (vt I kd, tl 181; II kd, tl 154 ja selle pöördel). 23. Kostja poolt väidetavalt tehtud ja hageja poolt kompenseeritud kulutuste suurusjärgu tuletab kostja nii, et kui kostja poolt osutatud teenuste eest makstud tasu suuruseks oli ca 350 000 krooni, siis perioodil 12.11.2001 kuni 31.03.2003 hageja poolt kostjale üle kantud ülejäänud 313 000 krooni näol oli tegemist kulutuste hüvitamisega. Kulutuste tõendamiseks on kostja esitanud mh nii enda kui ka temale kuuluva äriühingu Osaühingu V S arvelduskonto väljavõtted (vt I kd, tl 80-128) ning tabeli 2001 – 2003 kostja poolt sooritatud ostudest (vt I kd, tl 129-130). Nimetatud kontodelt on kostja väidetavalt teostanud hageja eramu tarbeks ülekandeid kogusummas vähemalt 268 714,18 krooni, siis jääb üle 44 285,82 krooni, millises võis kostja olla teinud sularahas kulutusi hageja eramu tarbeks, samas möönab kostja, et täpselt pole enam võimalik seda numbrit kindlaks teha. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja ega tema äriühingu arvelduskonto väljavõtted ning kostja koostatud tabel, et need oleksid hageja jaoks või tema heakskiidul tehtud kulutused. Seejuures on tunnistaja J V kinnitanud kohtule, et sisekujunduses vajalikud elemendid ostis kostja või tema firma ning hageja hüvitas sularahas, kuna see oli kostja eelistus. 24. Kohtu hinnangul ei ole hagis esitatud nõuded aegunud.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et juhul, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kohus märgib, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (vt Riigikohtu 17.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 12). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja laenulepingud VÕS § 398 lg 1 alusel üles öelnud alates 17.05.2016 (vt I kd, tl 13-14). Kostja ei ole menetluses tõendanud, et laenulepingud oleksid olnud tähtajalised ega nende tähtaegasid. Üksnes kostja tagasimakstud summad mingit konkRset kokkulepitud tähtaega ei tõenda, pigem toetavad sellised ebakorrapärased 26 2-16-8141 tagasimaksed hageja väiteid, et pooled konkRsetes tähtaegades kokku ei leppinud. Seega muutus seni tagastamata laenude tagastamise kohustus sissenõutavaks laenulepingute ülesütlemisel. 25. Kostja väidete järgi oleks hageja pidanud pöörduma peale 21.11.2009 e-kirja (vt I kd, tl 149) 3-aasta jooksul kohtusse. Kohus leiab, et laenulepingud tuleb lugeda praegusel juhul kehtivalt üles öelduks siiski 16.03.2016 saadetud teate alusel.

§ 75

lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul on hageja 21.11.2009 e-kirjas edastanud kostjale oma arvelduskonto võla tagastamiseks. Kõnealuses e-kirjas ei ole hageja kohtu arvates ühemõtteliselt avaldanud, et kui kostja kohe võlga ei tagasta, loeb hageja laenulepingud (täiendavate avaldusteta) ülesöelduks või et kohustuste kohese täitmata jätmise tagajärjeks on lepingute lõpetamine. Ka e-kirja pealkiri (arvelduskonto andmed) ei viita lepingute ülesütlemisele, lõpetamisele vms. Hageja avaldus laenulepingute korraliseks ülesütlemiseks sisaldub kohtu arvates 16.03.2016 teates. Teade on vastavalt ka pealkirjastatud. Vaidlus puudub, et kostja on vastava laenulepingute ülesütlemise teate kätte saanud (vt ka I kd, tl 68, 141). 26. Vastavalt

§ 135

lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev

§ 136

lg 6 kohaselt ajavahemiku viimasel päeval.

§ 137

lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse

§ 136lg 8 kohaselt tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Vastavalt

§ 147

lg-tele 1 ja 2 tuleb

§ 146

lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust arvestada seega alates 18.05.2016 kella 00.

  1. Nõude aegumistähtaeg lõppenuks järelikult 17.05.2019 kell 24.
  2. Tsiviilasjas menetletav hagiavaldus on esitatud kohtule 24.05.2016, seega aegumistähtaja jooksul.
  3. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda laenulepingute alusel tagastamata laenusummade tagastamist summas 48 305,92 eurot, samuti viivitusintressi (viivise) tasumist.
  4. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
  5. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest (24.05.2016) kuni kohtuotsuse tegemise päevani (01.10.2018) kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Hageja viivisenõudele ei ole kostja 27 2-16-8141 eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  6. jaanuari ja
  7. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär 24.05.2016-30.06.2016 aastas 0,05% ja 01.07.2016-01.10.2018 aastas 0%. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär aastas 2016 esimesel poolaastal 8,05% (0,05 + 8) ning alates 2016 teisest poolaastast kuni tänaseni 8% (0 + 8). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva (v.a 2016, kus on 366 päeva) ning lähtudes 48 305,92 euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 24.05.2016-30.06.2016 (s.o 38 päeva) eest 403,74 eurot (48 305,92 x 0,0805 / 366 x 38); ajavahemiku 01.07.2016-31.12.2016 (s.o 184 päeva) eest 1942,80 eurot (48 305,92 x 0,08 / 366 x 184); ajavahemiku 01.01.2017-30.06.2017 (s.o 181 päeva) eest 1916,36 eurot (48 305,92 x 0,08 / 365 x 181); ajavahemiku 01.07.201731.12.2017 (s.o 184 päeva) eest 1948,12 eurot (48 305,92 x 0,08 / 365 x 184); ajavahemiku 01.01.2018-30.06.2018 (s.o 181 päeva) eest 1916,36 eurot (48 305,92 x 0,08 / 365 x 181); ajavahemiku 01.07.2018-01.10.2018 (s.o 93 päeva) eest 984,65 eurot (48 305,92 x 0,08 / 365 x 93). Kokku on viivis seadusjärgses määras käesoleva otsuse tegemise (01.10.2018) seisuga seega 9112,03 eurot. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ka välja alates 02.10.2018 viivise protsendina põhinõudelt (48 305,92 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  8. Kokkuvõttes rahuldas kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 48 305,92 eurot, seisuga 01.10.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 9112,03 eurot ja edasi viivise protsendina põhinõudelt (48 305,92 eurolt) alates 02.10.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  9. Harju Maakohus rahuldas 27.05.2016 määrusega hageja avalduse hagi tagamiseks ning seadis kostjale kuuluvale XXX mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga XXX, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 55 000 eurot hageja kasuks. Kohtumääruse alusel on kostjale kuuluvale osale kinnisasjast kantud kohtulik hüpoteek kinnistusraamatusse kohtunikuabi poolt 01.06.
  10. TsMS § 442 lg 5 esimesest lausest juhindudes lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus leiab, et vastavalt TsMS § 445 lg-s 2 sätestatule on vajalik jätta eelnevalt kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna kuni kohtuotsuse täitmiseni. MENETLUSKULUDE JAOTUS
  11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda. 28 2-16-8141
  12. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
  13. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 29

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.