Obsah (7)

§ 210§ 211§ 25§ 37§ 27§ 34§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 31. jaanuar 2018.a, Tallinn Tsiviilasi XXX

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt kant Riigikohtu

1. oktoober
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16). 10.

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1).

See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

2. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).
3. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

13. Pooled vaidlevad, kas sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX kuulub endiste abikaasade ühisvarasse. Kostja vastuväite kohaselt on sõiduauto kostja lahusvara, mis ei kuulu ühisvarana jagamisele. 14.

§ 27

lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 27

lg 1 kohaselt ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 p 2 kohaselt abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke alusel. Sarnane regulatsioon on

1995 § 15 lg

2. 03.04.2017 esitatud vastuses (lk 21 jj) väidab kostja, et hageja kinkis kostjale vaidlusaluse sõiduauto. Kinke tegemist motiveerib kostja asjaoluga, et kostja hoidis sularaha, mis ta oli saanud eelmise sõiduki müügist, kodus ravimiriiulil vitamiini purgis, kokku 10 000 eurot. Ühel päeval kui ta soovis sellesse vitamiini purki täiendavat raha lisada, avastas kostja, et see vitamiini purk on riiulilt kadunud. Kuna kostja otsis läbi kogu väljas olnud prügikonteineri ning ei leidnud sealt ära visatud vitamiinipurki koos 10000 eurot, on tänaseni kostjal kahtlus, et hageja omastas kostja 10000 eurot. Kuna kostja raha oli kadunud, tegi hageja žesti ja otsustas kostjale kinkida sõiduauto Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX. Alternatiivselt leiab kostja, et sõiduk on soetatud kostja 3 lahusvara arvelt kuna kostja andis hagejale laenu 09.09.2008 summas 100 000 krooni, millest hageja maksis tagasi 10 000 krooni.
3. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et juhul kui kostja väidab, et vaidlusalune sõiduk kuulub kostja lahusvarasse, peab ta oma väidet tõendama.
4. Hageja ei nõustu ühegi kostja väitega. Mingisugust kinke tegemist ei ole hageja poolt kostjale toimunud. Asjakohatud ja täielikult tõendamata on kostja selgitused, mille kohaselt kostja hoidis kodus riiulil vitamiinipurgis sularaha summas 10 000 eurot, mille hageja ära viskas. Kostja on selliseid süüdistusi hagejale ka varem esitanud, kuid hageja nendega kindlasti ei nõustu. Kostja seesugune jutt on väljamõeldis ja vastuolus igasuguse elulise usutavusega. Kui kostjal oleks olnud 10 000 eurot, siis ei oleks kostja kindlasti seda hoidnud kuskil juhuslikul riiuliäärel. Tekib ka küsimus, millisesse vitamiinipurki mahub sularahas 10 000 eurot. Menetluses on kostja esitanud väiteid ka selle kohta justkui hageja ei oleks mitte kostja raha ära visanud vaid selle omastanud. Hageja kinnitab, et loomulikult ei ole toimunud ka mingit kostja raha omastamist tema poolt ning ka eeltoodud kostja väited on ebaõiged ja tõendamata.
5. Asjakohatu on kostja väide, et kostja on laenanud hagejale 100 000 krooni, millest hageja on maksnud tagasi vaid 10 000 krooni. Hageja väidab, et mingit laenu andmist pole kunagi toimunud. Väidetavast laenust loeb hageja esmakordselt kostja poolt käesolevas menetluses esitatud seisukohast. Tegelikkuses puudutasid kostja poolt esile toodud ülekanded ühiste kulutuste kandmist poolte maakodu ehitusse.
6. Kohus asub seisukohale, et kostja väited on vastuolulised ja tõendamata. Kostja väide, et ta ostis oma rahadega vaidlusaluse sõiduauto, on vastuolus kostja väitega, et hageja kinkis kostjale sõiduauto. Kostja ei ole oma väiteid, et hageja kinkis vaidlusaluse sõiduki kostjale või et kostja andis laenu hagejale summas 100 000 krooni kohtule tõendanud (TsMS § 230 lg 1), mistõttu asub kohus seisukohale, et kostja väited kinketehingu ning laenu 100 000 krooni andmise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti leiab kohus, et paljasõnalised ja täielikult tõendamata on ka kostja väited hageja poolt sularaha omastamise/ära viskamise kohta summas 10 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et käesolevas asjas vaidluse all olev sõiduk on omandatud kostja eelneva sõiduki võõrandamisest saadud raha eest. Kohtule esitatud sõidukite registriväljavõte (lk 37) tõendab vaid kostja nimele liiklusregistris registreeritud sõidukeid. Kohus leiab, et isegi kui kostja müüs mõne eelneva sõiduki abielu ajal, siis vara müügist laekunud raha ükskõik kumma abikaasa arvelduskontole moodustab abikaasade ühisvara,

§ 25

. Riigikohus on ka varem leidnud, et ühisvaras oleva raha kandmine ühe abikaasa kontolt teisele ei muuda vara õiguslikku seisundit (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 16). Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole tõendanud lahusvara aluseks olevaid asjaolusid. 20.

§ 25

kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Käesolevas asjas lõppes varaühisus poolte abielu lahutamisega 03.03.2014. Kohus on tuvastanud, et kostja omandas sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX abielu ajal (abielu sõlmiti 14.01.2010). Seega on sõiduauto poolte ühisvara. Asjaolu, et sõiduauto on poolte ühisvara, nähtub muu hulgas kohtule esitatud müügilepingust 12092013 (lk 5), millest selgub, et kostja ostis abielu ajal 12.09.2013 sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX ostuhinnaga 11500 eurot. Kohus asub seisukohale, et 4 sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX kuulub

§ 25alusel poolte ühisvarasse.

1. Kostja vastuse kohaselt kandis ta alates abielulahutusest aastatel 2014 – 2016 auto eest hoolduse- ja remonditööde kulud, ülevaatuskulud ja kindlustused, kokku 900 euro ulatuses. Hageja leiab, et asjakohatud ja tõendamata on kostja väited autole kulutuste tegemise kohta summas 900 eurot. Juhul kui hageja peaks kandma kostja kasutuses olnud sõiduautoga seotud kulud, sooviks hageja kostjalt kasutusteelise hüvitamist.
2. Tõele vastab, et hageja töötab Honda esinduses müügiesindajana. Täielikult tõendamata on kostja väide, et vaidlusalusel sõiduautol (Honda CR-V, esmane registreerimine 2008, reg.nr XXX) olid mitmed pleki mõlgid, kriimud, üks küljepeegel oli katki, sisemus oli määrdunud ning töökorras ei olnud konditsioneer ja käigukast. Hagejale teadaolevalt oli sõiduk korras ja ühtegi kostja poolt osundatud puudustest ei esinenud. Sõidukil esinevaid väidetavaid puudusi ei tõenda kuidagi ka kostja poolt 10.04.2017 menetlusdokumendi lisana 2 ja 3 esitatud hinnapakkumised (lk 38-39). Kohus juhib tähelepanu, et lisana 2 ja 3 esitatud hinnapakkumised on hinnapakkumistest nähtuvalt võetud vastavalt 06.04.
3. a ja 10.04.
4. a, s.o enam kui 4 kuud peale sõiduauto võõrandamist (28.11.2016). Kohus nõustub hagejaga, et nimetatud hinnapakkumised ei saa seega kuidagi kinnitada, et vastavad vead olid autol olemas ka müügi hetkel. Hageja juhib ka tähelepanu, et lisana 2 esitatud hinnapakkumises (lk 38) on kinnitatud, et „pakkumine on koostatud vastavalt kliendi soovil ja ei ole defekteeritud meie esinduses“. Hinnapakkumine on seega koostatud kliendi sõnade kohaselt ja ei tõenda ühelgi juhul, et autol vastavad vead ka tegelikult on. Klient võib autoteeninduselt küsida hinnapakkumist mistahes tema poolt soovitud tööle. Lisana 3 (lk 39) esitatud hinnapakkumine ei puuduta üldse puudusi autol vaid tavapärast hooldust, mida loomulikult iga auto puhul teha tuleb ja mis ei vähenda auto väärtust. Auto kasutamisega kaasnevad kahtlemata kulutused, mida kannabki auto kasutaja. Kohus märgib, et auto jäi peale abielulahutamist kostja kasutusse, mistõttu kulusid pidi kandma kostja. Autole kulutuste kandmise kohta - seesugust nõuet kohtule esitatud ei ole. Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-31-10, p 14). Kohus lisab, et erinevalt varaühisusest, mille korral

§ 34

lg 2 alusel võib nõuda hüvitamist ühisvara arvel, ei ole varalahususe korral sellise nõudeõiguse võimalust ette nähtud. 23. Vaidlus puudub, et abielu ajal omandatud sõiduauto on kostja poolt ilma hageja tahteavalduseta müüdud. Kostja on kohtule esitanud sõiduauto müügilepingu (lk 24), millest selgub, et kostja müüs sõiduauto 28.11.2016 XXX´ile hinnaga 4000 eurot. Sõiduk kuulus selle võõrandamise ajal poolte ühisvarasse

§ 25alusel.

Kuna sõiduauto on ära müüdud, siis kohus ei saa ühisvarana sõiduautot jagada. Olukorras, kus ühisvarasse kuuluv sõiduk on ühe abikaasa poolt müüdud, tekib kostjal

§ 34lg 1 alusel kohustus sõiduki väärtus hüvitada.

Nimetatud hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kuni hüvitamiseni võib kuuluda ühisvarasse hüvitamisnõue abikaasa vastu.

1. Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest, RK 3-2-1-38-
2. Omandi väärtus määratakse kindlaks omandi kaotamise aja seisuga ehk kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Selleks, et hüvitise suurus määrata, tuleb kindlaks teha eseme väärtus. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS § 65, mis sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).
3. Kohus on seisukohal, et müügileping ja eriti veel seotud osapoolte vahel sõlmitud müügileping hinnaga 4000 eurot ei tõenda sõiduauto tegelikku väärtust. Hageja väite 5 kohaselt müüs kostja sõiduauto enda uuele elukaaslasele XXXile. Kostja ei ole hageja väitele vastu vaielnud, seega loeb kohus hageja väite õigeks. Hageja leiab, et analoogilise sõiduauto keskmine müügihind on 8 918 eurot. Vara väärtust on võimalik tõendada sarnase vara müügipakkumistega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-110-09, p 16). Seoses sõiduauto väärtusega juhib hageja tähelepanu, et müügi hetkel jäi sõiduauto läbisõit alla 120 000 km (eelnev nähtub mh kostja 10.04.
4. a menetlusdokumendist). Ei ole eluliselt usutav, et
5. a Honda CR-V läbisõiduga alla 120 000 eurot õiglane turuväärtus on 4000 eurot nagu väidab kostja. Näiteks hageja poolt esitatud sõiduautode hinnapakkumistest soodsaima 7499 euroga müügis oleva sõiduauto läbisõit on 246 500 km, 8400 euro eest müüakse autot läbisõiduga 177 566 km, 8550 euro eest läbisõiduga 213 000 km ja 8900 euro eest läbisõiduga 165 000 km. 120 000 suuruse läbisõiduga analoogilise auto hind on 9900 eurot.
6. Kostja müüs ühisvarasse kuuluva sõidu ühisvarasse kuuluva auto enda uuele elukaaslasele XXXile abielu kestel selliselt, et hageja ei olnud sõiduauto müümisega nõus. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (

§ 29lg 1).

Seetõttu tuleb hagejale hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest. Kostja ja tema uue elukaaslase vahel sõlmitud müügileping ei tõenda sõiduauto turuväärtust, sest kohus leidis võrdluses sarnaste autode müügikuulutustega automüügiportaalis www.auto24.ee, arvestades sõiduki kulumist ja läbisõitu, et sõiduki väärtus lahendi tegemise ajal on vähemalt 7400 eurot, mistõttu peab hageja saama hüvitisena omandi kaotamise eest 3700 eurot. Kuivõrd sõiduauto võõrandati abielu kestel ilma hageja nõusolekuta, tuleb hagejale hüvitada pool auto turuväärtusest,

§ 34lg 1. Menetluskulud 27. Ts

MS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. Kohus andis hagejale 25.02.2016 määrusega riigi õigusabi. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 6