pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära). Hageja on seisukohal, et lapsevanem on kohustatud oma last ülal pidama ja selleks vahendeid leidma. Kostja igakuine töötasu sisaldab ka ületunnitöid, kostja on sunnitud tegema ületunnitööd põhjusel, et töökohal on vähe trammijuhtidest töötajaid ning ka põhjusel, et ülal pidada kõiki tema lapsi. Hageja arvab, et kostja ei anna täit ülevaadet lapsevanema võimest last seaduses määratud osas ülal pidada. 15.11.2017 menetlusdokumendis on hageja seisukohal, et Harju Maakohtu 26.02.2016 otsus läheb vastuollu lapse huvidega ning antud juhul on juba olemas Riigikohtu lahendid, millest lähtuvalt minimaalses summas elatisenõude puhul ei ole nõutav tõendite esitamine. Vastavalt TsMS § 432 kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. 2016.a tehtud otsuse põhjal on laps põhimõtteliselt jäetud ilma võimalusest pöörduda kohtusse ja nüüd on tekkinud vajadus midagi tõestada. Hageja seaduslik esindaja on sattunud antud olukorda 2016.a tehtud kohtuotsuse tõttu. Lapsed kasvavad ning iga aastaga suurenevad kulutused. Tekkivad uued huviringid ja huvid, kasvavad kulutused, mis on seotud õppimise ja haridusega ning arenguga.
lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2016.a elatise miinimum suuruseks oli 215 eurot kuus, alates 2017.a elatise miinimumsuuruseks on 235 eurot. Isa materiaalne olukord juba pikemat aega ei muutu või varjab kostja teadlikult oma materiaalset seisukorda ning kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-14-51070 on temalt väljamõistetud elatis summas 177 eurot. Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne, on kohtupraktikas lähtutud sellest, et
lg 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE 2013 novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. Kusjuures uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jms.
lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seega puudub hageja nõuete rahuldamiseks seaduslik alus, kuna aasta tagasi otsustas kohus, et puuduvad alused elatise suuruse muutmiseks ning ei esine asjaolusid, mis tingiksid elatise suuruse muutmist käesoleval ajal. Juhul, kui hagi rahuldatakse, ei saa kostja enam oma elamisvajadustega toime tulla ning teised lapsed jäävad varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja esitab väljavõte oma pangakontolt, kust on näha kostja sissetulekud ja väljaminekud, mingit registrisse kantud vara kostjal ei ole. 17.11.2017 menetlusdokumendis esitab kostja oma arvamuse hageja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtete kohta. Analüüsides esitatud väljavõtteid asub kostja seisukohale, et hageja ema ei esitanud kohtule dokumente, mis näitaksid kõiki tema sissetulekuid. Isegi kui lähtuda esitatud dokumentidest, on hageja ema igakuine sissetulek keskmiselt 4000 eurot kuus (24 000 eurot). Hageja ema sissetulek ületab kostja sissetulekut mitmekordselt. Seega jääb kostja täies ulatuses oma vastuväidete juurde. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja vastas kohtule, et hageja soovib muuta Harju Maakohtu otsust (tlk 20jj). Kostja ei ilmunud kohtuistungile ja hageja taotleb asja sisulist läbivaatamist ilma kostja osavõtuta. Hageja soovib kostjalt elatist alates hagi esitamisest elatise miinimummääras kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja teatas 31.01.2018 kohtule, et ta ei saa kohtuistungile ilmuda, kuna ei saa selleks töölt vabu päevi, samuti puuduvad tal vahendid. Kostja on nõus asja lahendamisega ilma tema osavõtuta ja jääb kõikide oma vastuväidete ja avalduste juurde. Kohtu seisukoht Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
Hageja on kostja laps, seega on hageja õigustatud kostjalt ülalpidamist saama. Harju Maakohtu 16.07.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-51070 on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud alates 13.04.2014 elatis 177,50 eurot kuus. Harju Maakohtu 26.02.2016 otsusega tsiviilasjas nr 214-62285 on kohus jätnud rahuldamata hageja hagi elatise suurendamise nõudes, otsus on jõustunud 29.04.2016. TsMS § 459 lg 1 kohaselt, pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on 5 2-17-8774 muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. TsMS § 459 lg 2 kohaselt, otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.
lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
lg 1 kohaselt, isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Kuna
lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kuna
lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike.
lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-164-10 selgitanud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult 6 2-17-8774 koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-1-174-16 (p 13) selgitanud, et
lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
lg 1 sätestatud määra ning et
lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Hageja on kohtu ette toonud, et tema kulutused söögile moodustavad igakuiselt 300 eurot, kulutused riietele 150 eurot, kulutused mänguasjadele ja kulutused tema arendamiseks 50 eurot kuus, kokku 500 eurot. Hageja on märkinud kulutusteks ka kommunaalmaksed (elektri-, vee-, gaasi-, prügiveokulud) ja teised kulutused (mööbel, toidunõud, hügieenitarbed), kuid summaliselt kulutusi välja toonud ei ole. Kohus leiab, et hageja kulutusi toidule summas 300 eurot on võimalik pidada põhjendatuks juhul, kui hageja tasub ka koolilõuna eest; samas on igakuised kulutused riietele 150 eurot kuus ülepaisutatud. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja ei osale hageja ülalpidamises. Kostja arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja on tasunud hagejale elatist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ema on täitnud oma ülalpidamiskohustust. Samuti ei nähtu hageja ema arveldusarve väljavõttest, et hageja ema ei ole suuteline kandma samuti hageja ülalpidamise kulusid võrdeliselt kostjaga. Lähtudes eeltoodust ei anna kohus hinnangut hageja ema sissetuleku liikidele ja kulutustele, mis on kostja poolt esile toodud 17.11.2017 menetlusdokumendis. Hageja on esitanud kohtule teabe selle kohta, et Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi. 2013 novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta
lg 2 järgi abikaasa on õigustatud isikute järjestuses võrdsustatud alaealise lapsega ning ta saab ülalpidamist enne täiskasvanud last või abielus olevat alaealist last ja ülejäänud sugulasi. Seega saab kehtiva perekonnaseaduse järgi pidada ülalpidamist andma kohustatud isiku suhtes tema abikaasat ja alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama õigustatud isikuteks. Hageja on seisukohal, et kohtule tuleb kostja Soomes elavatele lastele makstava elatise osas arvestada, et laste seaduslik esindaja saab riiklikku toetust 300 eurot. Kohus märgib, et hageja eelnimetatud väidet tõendanud ei ole ning kohtu hinnangul ei ole see ka tarvilik, kuna kostja tasub Soomes elavatele lastele üle kahe korra vähem elatist, kui on seda tasunud hageja eest hageja emale. Samas ei anna see alust väita, et Soomes elavad lapsed oleks vähem kindlustatud kui Eestis elavad lapsed, sest lisaks kostjale on laste ülalpidamiskohustus ka laste emal ja lastele on tagatud ka Soome Vabariigi poolt makstavad toetused. Kohus leiab, et kostja arveldusarve väljavõttest ei nähtu, et kostja elustandard on keskmisest parem ning kostja kulutused ebamõistlikud. Samuti on kostja kohtule selgitanud, et on pidanud paremast elustandardist loobuma tulenevalt ülalpidamiskohustuste täitmisest. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-67-17 asunud seisukohale, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kohus leiab, et hagis taotletaval määral ei ole kostja võimeline hagejale ülalpidamist andma. Käesoleval ajal on elatise miinimummääraks 250 eurot ning sellises määras elatise väljamõistmine suurendaks kostja ülalpidamiskohustust täiendavalt 72,50 euro võrra. Arvestades ka Eesti ja Soome erinevat elatus- ja hinnataset, oleks elatise suurendamisel väljamõistetud elatis kostjale ebamõistlikult koormav ja võib panna vanema olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kohus märgib ka seda, et osa hageja kulutustest on kaetud riikliku peretoetusega. Kohus nõustub hagejaga selles, et kuna pärast elatise väljamõistmist 16.07.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-51070 on suurenenud
MS § 459 lg 1 sätestatud alused välja mõistetud elatise suuruse muutmise 8 2-17-8774 taotlemiseks. Samas on tsiviilasjas nr 2-14-62285 26.02.2016 otsusega tuvastatud, et välja mõistetud elatise summas 177,50 eurot suuruse muutmine ei ole põhjendatud. Kohus on 31.10.2017 e-kirjaga andnud hagejale tähtaja esitada ja tõendada asjaolud, mis on muutunud või tekkinud pärast 29.04.2016, so pärast tsiviilasjas nr 2-14-62285 26.02.2016 otsuse jõustumist. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kulutused on pärast nimetatud otsuse jõustumist oluliselt suurenenud. Kostja on kohtu hinnangul tõendanud, et kostja võimekus maksta elatist ei ole alates 2016 veebruarist suurenenud. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt, kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt elatise muutmise hagilt riigilõivu ei võeta. Arvestades asjaolu, et hageja on alaealine laps, kellel puudub iseseisev sissetulek, oleks kostja menetluskulude hageja kanda jätmine kohtu hinnangul hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ka ebamõistlik. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.