Tsiviilasi nr: 2-18-7265 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-18-7265 Määruse tegemise aeg ja koht 29.10.2018, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots, Ul

§ 3

lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus avaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Samuti TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta (hagi)avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 15. Kohus kontrollis pankrotiavalduses toodud asjaolusid avaldusele lisatud dokumentide ja elektroonilise Kohtute Infosüsteemis registreeritud kohtudokumentide alusel ning tegi kindlaks, et võlgniku XX (isikukood XXXXXXXXXXX) pankrot kuulutati välja tsiviilasjas nr 2-12-5270 Pärnu Maakohtu 08.03.2012 kell 16.00 määrusega (jõustus 24.03.2012), kusjuures pankrotimääruses toodud ajutise pankrotihalduri aruande järgi seisuga 06.03.2012 oli võlgnikul vara väärtusega 69 561,28 eurot ja kohustuste suurus oli 309 122,76 eurot, sh võlgniku suuremad võlausaldajad olid AS SEB Pank nõuete kogusummaga vähemalt 193 394,56 eurot, Swedbank AS nõuete kogusummaga vähemalt 19 737,95 eurot ja Maksu- ja Tolliamet 114 908,96 euro suuruse nõudega. Maksuvõlga nimetas võlgnik pankrotiasjas 07.03.2012 kohtuistungil ka peamiseks maksejõuetuse tekkimise põhjuseks. Seega oli Maksu- ja Tolliameti 19.12.2011 vastutusotsuse nr 13-7/95-3 alusel XX-lt kui OÜ D juhatuse liikmelt sissenõutav, enam kui 114 000 eurone maksuvõlg pankroti väljakuulutamise ajal teada ning hõlmatud pankrotimenetlusega nagu ka teised käesolevas pankrotiavalduses nimetatud võlausaldajate SEB Pank AS, Swedbank AS ja Luminor Bank AS (endine Nordea Finance Estonia AS) nõuded. Pärnu Maakohtu 16.08.2012 määrusega ts.asjas nr 2-125270 kinnitati XX pankrotihalduri K.Rattuse poolt esitatud jaotusettepanek 3 võlausaldaja, so AS SEB pank, AS Swedbank ja AS Nordea Finance Estonia tunnustatud nõuetega kogusummas 207 918,31 eurot, so enam kui 100 000 euro võrra väiksemana pankrotimääruses kajastatud summast põhjusel, et Maksu- ja Tolliamet oma nõuet pankrotihaldurile

§ 94

sätestatud korras ja

§ 93

lg 1 nimetatud tähtaja jooksul ega ka hiljem pankrotimenetluses tunnustamiseks ei esitanud (tõendatud mh ts.asjas nr 2-12-5270 pankrotihalduri 02.08.2012 e-kirjaga kohtule esitatud tunnustatud nõuete tabeliga).

1. 22.04.2014 kohtumäärusega (jõustus 10.05.2014) lõpetati pankrotivõlgnik XX pankrotimenetlus tsiviilasjas nr 2-12-5270 lõpparuande kinnitamisega ning samas algatati tema kohustustest vabastamise menetlus.
2. Pankrotimenetluse ajal olemas olnud ja pankrotimenetluses esitamata või tunnustamata jäänud nõuete võlgniku vastu esitamist reguleerib

§ 167

lg 1, mille kohaselt pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata.

§ 168

järgi on pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet või kui kohus on võlausaldaja nõuet tunnustanud. 3

§ 168

järgi on pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet või kui kohus on võlausaldaja nõuet tunnustanud. Sellisel juhul saab võlausaldaja tunnustatud nõuete nimekirja alusel oma nõude täitemenetluses sundtäita samamoodi nagu tavalise täitedokumendi olemasolul. Eelnev ei tähenda, et nõue, mille kohta oli enne pankrotimenetlust olemas täitedokument, lõppeb, kui see jääb pankrotimenetluses tunnustamata, ja et varasem täitedokument kaotab sellest tulenevalt õigusjõu. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et pankrotiseadusest tulenevalt on nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti.“

§ 167

lg 1 ei takista võlausaldajal esitada võlgniku vastu nõuet, kuna pankrotimenetluse eesmärgiks ei ole lõpetada kõiki võlgniku vastu eksisteerivaid nõudeid.

1. Kohtu hinnangul asjaolu, et tänaseks on võlgnik XX maksejõuetu nii töö puudumise kui ka töövõime osalise puudumise tõttu, ei ole sedalaadi uus asjaolu, mis muudaks või mõjutaks XX maksejõuetust kui faktilist asjaolu, mis tuvastati juba 08.03.2012 pankrotimäärusega. Uutel asjaoludel uue pankrotimenetluse läbiviimise aluseks saab olla eelkõige uute, peale pankrotimenetlusse lõppu sissenõutavaks muutunud nõuete ajal tekkinud püsiv suutmatus nõudeid rahuldada, mitte kestva maksejõuetuse jätkumisel lisandunud erinevad maksejõuetuse põhjused nagu töötus või tervise halvenemine.
2. Kohus asub seisukohale, et 09.05.2018 pankrotiavalduses tooduga samadel asjaoludel sama isiku suhtes on olemas jõustunud kohtulahendid - tsiviilasjas nr 2-12-5270 tehtud 08.03.2012 pankrotimäärus ja 22.04.2014 pankrotimenetlust lõpetav määrus, mistõttu tuleb käesoleva pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda

§ 3lg 2 ja Ts

MS § 371 lg 1 p 4 alusel. 22. XX selgitab 09.05.2018 pankrotiavalduses, et tema eesmärgiks on vabaneda Maksu- ja Tolliameti võlanõudest pankrotimenetlusele järgnevas kohustustest vabastamise menetluse raames. Samas avaldaja ise tunnistab, et tsiviilasjas nr 2-12-5270 Pärnu Maakohtu 22.04.2014 määrusega algatatud kohustustest vabastamise menetlus lõpetati 05.09.2016 kohtumäärusega XX kohustustest vabastamisest keeldumisega

§ 175

lg 2 p 2 alusel põhjusel, et võlgnik rikkus süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Kohus tuvastas, et XX esitas kohtule oma sissetulekute suuruse kohta mittetõeseid andmeid, millega rikkus tahtlikult

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustust mitte varjata oma sissetulekuid.

Võlgnik ei teinud piisavale sissetulekule vaatamata võlausaldajatele makseid, millega kahjustas võlausaldajate huve. Kohus leidis, et XX on kohustustest vabastamise 4

§ 167

lõike 2 kohaselt ei või

§ 167

lg 1 nimetatud (so pankrotimenetluses esitamata v rahuldamata v vaidlustatud jäänud) nõuet võlgniku vastu üldises korras esitada, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt käesoleva seaduse §-s 176 sätestatule lõppenud.

§ 176

lg 1 kohaselt, kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. 24. Kuna XX tsiviilasjas nr 2-12-5270 toimunud kohustustest vabastamise menetluse raames kohustustest ei vabastatud, vaid kohus keeldus teda süülise rikkumise tõttu kohustustest vabastamast, siis ei ole pankrotimenetluses esitamata jäänud maksuvõla nõue

§ 176

lg 1 alusel lõppenud ja

§ 167

lg 2 tulenev keeld maksuvõla nõude üldises korras esitamiseks antud juhul ei kohaldu. Seetõttu kohus ei saa pankrotiavaldust menetlusse võtta ka TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi, kuna

§ 167

lg 1 – 2 sätetest nähtuvalt ei ole riik andnud pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete vastu õiguskaitset võlgnikule, kes jäeti

§ 175alusel kohustustest vabastamata.

25. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et isegi juhul, kui eeldada, et XX 09.05.2018 pankrotiavalduse menetlusse võtmiseks on alust tulenevalt kohtutäitur R. Alberti 1584,05 eurosest nõudest, mis tekkis võlausaldaja Swedbank pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõude sissenõudmisel

§ 168

alusel ja mida pankrotimenetluse ajal 2012-2014 ega kohustustest vabastamise menetluse ajal 20142016 veel olemas ei olnud, siis

§ 172

lg 2 p 5 tulenevalt ka uue pankrotimenetluse läbimise puhul kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi. 26. Kuna pankrotiavalduse esitaja XX puhul Pärnu Maakohus 05.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-5270 on juba tuvastanud XX poolt

§ 173

sätestatud kohustuste süülise rikkumise, mida on kontrollinud ja leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 05.10.2016 määruses, ei ole käesoleva pankrotivalduse ja võlgadest vabastamise avaldusega soovitud eesmärk ilmselt saavutatav ja avaldus on perspektiivitu.

1. Eeltoodud asjaoludel ja tuginedes TsMS § 371 lg 1 p 4, lg 2 p 2 ja § 372 keeldub kohus määrusega XX pankrotiavaldust enda teistkordse pankroti väljakuulutamiseks menetlusse võtmast ja tagastab selle. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja 09.05.2018 avaldus, võtta pankrotiavaldus menetlusse ning nimetada ajutine pankrotihaldur.
3. Määruskaebuse kohaselt on kohus TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel keeldumise puhul jätnud tähelepanuta, et võlgniku kohustuste hulgas on uus, pärast eelmise pankrotimenetluse lõppu, sissenõutavaks muutunud kohtutäitur Rocki Albert täitekulude nõue summas 1584,05 eurot ning võlgnikul puudub vara ja vahendid selle nõude tasumiseks. 5

§ 171

lg 1 kohaselt otsustatakse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine

§ 158lg 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel.

Seega saab kohus alles pankrotimenetluse lõpus otsustada, kas varasem kohustustest mittevabastamine on piisav alus järgmises pankrotimenetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

1. Käesolevas asjas on kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmisel teinud ennatlikud järeldused võlgniku kohustustest vabastamise perspektiivsuse osas, sh ei ole kohus hinnanud seda, kas esineb asjaolusid, mis õigustaksid kohustusest vabastamise menetluse algatamist. Menetluse edasine käik
2. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning avalduse menetlusse võtmist otsustada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Vaidlustatud määruses keeldus maakohus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 371 lg 2 p 2 alusel.
5. Sealjuures leidis maakohus, et kuna avaldaja suhtes kehtivad varasemas pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12-5270) tehtud kohtulahendid, mis käsitlevad nii pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõudeid (Swedbank AS nõue summas 14 098,14 eurot, SEB Pank AS nõue summas 124 456,45 eurot, Luminor Bank AS nõue summas 948,72 eurot) kui ka esitamata jäänud nõuet (Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu nõue summas 114 300,86 eurot), ei saa avaldaja nende nõuetega seonduvalt enam kohtult pankrotiseadusest tulenevat õiguskaitset taotleda ja uut pankrotiavaldust esitada. Lisandunud uue võla (kohtutäitur Rocki Albert nõue summas 1584,05 eurot) osas leidis maakohus, et kuigi tegemist on uue nõudega, puudub alus pankrotiavalduse menetlemiseks, kuna avaldaja on eelmisele pankrotimenetlusele järgnenud kohustustest vabastamise menetluses käitunud süüliselt, seetõttu kohustustest vabastamata jäetud ja käituks nii ilmselt ka uues pankrotimenetluses.
6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mida põhjendab järgnevalt. 37.

§ 1

kohaselt on pankrot võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus.

§ 8

lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotivõlgnikuks ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.

§ 2

teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras. 38.

§ 9

lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja.

13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisab maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku 6

§ 103

lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. 40.

§ 14

lg 1 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui: 1) võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu; 2) võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust; 3) esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused; 4) võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava.

1. Seega saab kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda üksnes mõne üldaluse esinemisel. Ringkonnakohtu hinnangul puudus praegusel juhul alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist olukorraga, kus oleks olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuigi pankrotiavaldus sisaldab suures osas nõudeid, mis olid olemas avaldaja varasema pankroti väljakuulutamise seisuga, ei ole kohtud siiski käesoleva asjas esitatud pankrotiavaldusega samasugust avaldust varasemalt menetlenud. Tsiviilasjas nr 2-15-5270 maakohtule esitatud ajutise halduri aruandes (tlk 13-15) ei ole kohtutäitur Rocki Albert nõuet summas 1584,05 eurot nimetatud ega saagi olla, kuna nõue on avalduses toodud asjaoludest nähtuvalt tekkinud pärast avaldaja varasema pankrotimenetluse lõppemist (tlk 2).
3. Ka on muutunud avalduse aluseks olevad asjaolud. Kui varasemas pankrotimenetluses kindlaks tehtu kohaselt kuulus avaldajale seisuga 06.03.2012 vara väärtuses 69 561,28 eurot (tlk 17), siis praegu on avaldaja tuginenud sellele, et talle mingit vara ei kuulu, lisaks invaliidsuspensionile (210 eurot) on talle kuni 25.10.2018 määratud töötuskindlustushüvitis (400-500 eurot kuus) ning pärast kohtutäituri poolt invaliidsuspensionist lubatava kinnipidamise tegemist jääb kulude katmiseks 168 eurot. Avaldaja on märkinud, et tema tervislik seisund ei võimalda paljusid töid teha ning ta ei ole suuteline täiskoormusega töötama (tlk 2-3).
4. Seega järeldas maakohus ebaõigesti, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks esineb TsMS § 371 lg 1 p 4 sätestatud alus.
5. Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu poolt antud tõlgendusega

§ 167lg-le 1.

1. Viidatud sättest ning Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-92-14 (maakohtu määruses ekslikult märgitud 3-2-1-91-14) ei tulene, et varasemas pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete puhul ei saa võlgnik nende esitamisel pärast pankrotimenetluse lõppemist taotleda pankrotiseaduses sätestatud õiguskaitset ning uue pankroti väljakuulutamist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab

§ 167lg 1 selgelt ja üheselt vaid selle, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada 7

§ 167

lg 1 nimetatud nõuete esitamine

§ 167

lg 2 lõike kohaselt keelatud vaid juhul, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud. Tõlgendades sätet koosmõjus

§ 1

, § 2, § 8, § 14 ei ole võimalik järeldada nagu puuduks võlgnikul

§ 167lg 1 nimetatud nõuete osas pankrotiseaduses sätestatud õiguskaitse.

1. Kokkuvõttes tähendab eelnev seda, et Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu võis oma nõude, eeldusel, et see pole aegunud, pärast varasema pankrotimenetluse lõppu avaldaja suhtes maksma panna. Avaldaja võib omakorda taotleda kohtult õiguskaitset ja uuesti pankroti väljakuulutamist, eeldusel, et on püsivalt maksejõuetu. Eeltoodust tulenevalt ei ole õigustatud maakohtu keeldumine pankrotiavalduse menetlemisest ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus ei saanud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist põhjendada ennatlike järeldustega avaldaja käitumise kohta võimalikus uues kohustustest vabastamise menetluses. 50.

§ 171

lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise käesoleva seaduse § 158 lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. 51. Praegusel juhul tuli maakohtul otsustada pankrotiavalduse menetlemise võimalikkuse üle. Otsustuse selle kohta, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks esineb mõni

§ 171

lg 2 sätestatud alus või mitte, saab maakohus teha alles mõne

§ 171lg 1 sätestatud tingimuse saabumisel.

Ka Riigikohus on leidnud, et pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1-13, p 10). 52. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 tulenevalt maakohtu otsustada. 53. Käesolev määrus on TsMS § 372 lg 5 ja

§ 14lg 2 alusel edasikaevatav.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik 8