← Eesti

2-17-1253/54

2-17-1253 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2018, Talli

§ 15lg 1 alusel kostjale, sest kostja omandas selle enne abielu sõlmimist.

Ülejäänud ½ mõttelise osa kohta on kohus teinud

  1. detsembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-3114 määruse, millega on asendatud kostja tahteavaldused kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning
  2. veebruaril 2015 on pooled kantud selle ½ mõttelise osa kaasomanikena (ühisomanikena) kinnistusraamatusse. Kuna kostja lahusvarasse kuulus enne abielu korteriomandi ½ mõttelist osa ja abieluga lisandus ¼, siis kuulub kostjale ¾ ja hagejale ¼ osa kogu korteriomandist. Ühisvarana tuleb kohtul jagada ½ kaasomandist (ühisomand). Poolte laenulepingust tulenevad kohustused on poolte solidaarkohustused (laenujääk 42 747 eurot 44 senti). Laenulepingust nähtub, et hageja oli kaaslaenutaotleja, seega vastutavad pooled solidaarselt. Kuna pooled ei olnud laenu võtmise ajal abielus, siis tuleneb poolte vastutus panga ees võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 595 (seltsinglaste solidaarvastutus). Laenuleping on kolmepoolselt allkirjastatud, seega pidi hageja teadma endale võetud laenukohustusest. Asjaolu, et
  3. novembril 2006 võetud laenuga refinantseeriti laenulepingust nr 05-183619-EL tulenevat kohustust, ei muuda hageja vastutust panga ees. Lepingu p-st 2.2 nähtub, et hageja oli nõus, et laenu eest tasutakse varasema laenulepingu järgne kohustus. Samuti nõustus hageja
  4. detsembri
  5. a lepingus, et kogu korteriomandit koormav hüpoteek jääb püsima ning lisaks seati uus hüpoteek kogu korteriomandile. Seega tunnistas hageja laenu ja hüpoteekide kehtivust ja siduvust enda suhtes. Notar on hageja tahteavaldused tõestanud. Kuna hageja ja kostja ei ole sõlminud abieluvaralepingut laenukohustuste teisiti jagamiseks, vastutavad nad panditud kinnisasja arvel oma ühisvaraga (ühisomandis oleva ½ mõttelise osaga korteriomandist). 4 2-17-1253 Seega kuulub poolte ühisvara hulka korteriomandi ½ mõttelist osa ja laenukohustus, mis tuleb jagada. 3.
  6. Korteriomandi ½ mõttelist osa jagades tuleb enne 1.

§ 19

lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest see omandati hageja lahusvaraks olnud korteriomandi müügist saadud raha eest. Hageja müüs

  1. oktoobril 2006 oma lahusvaraks olnud korteriomandi 300 000 krooni eest ning kandis
  2. novembril 2006 kostjale üle 170 000 eurot. Sama summa pidi kostja tasuma müüjale ½ mõttelise osa eest. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 10 864 eurot 98 senti (170 000 krooni). 3.
  3. Hageja nõue korteriomandi kasutuseelise hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest aastaid hiljem hüvitise küsimine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuigi asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, sh kasutuseelis. Ei ole hageja võtnud vajalikke abinõusid tarvitusele kohe, kui kostja väidetavalt takistas tal korterisse siseneda

(2013), vaid ootas ca 4 aastat, esitades alles
  1. aastal hüvitise nõude. Olukorras, kus hageja teadis enda õiguste riivamisest juba
  2. aasta augustis, on hea usu põhimõttega vastuolus see, et hageja jättis kostjale oma käitumisega mulje, et ta ei nõua hüvitist ja ei kavatse seda nõuda. 3.
  3. Poolte ühisomandis olev korteriomandi ½ mõttelist osa tuleb PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 järgi jagada ning korteriomand tuleb müüa kostja soovitud viisil kohtutäituri korraldataval avalikul enampakkumisel ning poolte hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud laenukohustus tuleb PKS § 38 I alternatiivi järgi täita, et tagada kõigi asjast puudutatud isikute huvide arvestamine võimalikult suures ulatuses. Kostja selgitas, et tal puuduvad rahalised võimalused ¼ osa korteriomandist väljaostmiseks. Kostja objektiivset suutmatust täita rahalisi kohustusi kinnitab korteriühistu M nõue kostja vastu, mille tagamiseks on seatud käsutamise keelumärge kostjale kuuluvale mõttelisele osale korteriomandist. Kokkuvõtvalt tuleb korteriomandi ½ mõttelist osa müüa avalikul enampakkumisel, vara müügist saadava tulemi arvel tuleb täita poolte solidaarkohustus (42 747 eurot 44 senti) ning järele jääv raha tuleb poolte vahel jagada, arvestades osade võrdsusest kõrvale kaldumise aluseid (tasuda hagejale hüvitis 10 864 eurot 98 senti ning järele jääv raha tuleb jagada poolte vahel võrdselt). 3.
  4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 kohaselt kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Apellatsioonkaebus
  5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus otsustas lõpetada ½ mõttelises osas kaasomandist (poolte ühisomand) selle müümisega avalikul enampakkumisel ning teha selles osas uus otsus, millega lõpetada kaasomand korteriomandile ning müüa korteriomand tervikuna avalikul enampakkumisel ning täita korteriomandi müügist saadud tulemist hageja kasuks välja mõistetud hüvitis 10 864 eurot 98 senti ning jagada järele jääv raha poolte vahel vastavalt nende osade suurusele. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 5 2-17-1253 4.
  6. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja leidis seetõttu ekslikult, et laenukohustus on abikaasade solidaarkohustus, sh kohaldas maakohus üllatuslikult VÕS § 595 ning põhistas asjakohatult laenukohustuse kuulumist poolte ühisvara hulka sellega, et hageja oli kaaslaenusaajaks ning nõustus hüpoteegiga. Kuna laenukohustus ei ole abikaasade ühisvara, ei saa seda ühisvara jagamise käigus ka jagada (täita). Juhul, kui laenukohtust peaks saama praeguses menetluses jagada (täita), tuleb arvestada seda, et laenulepingu alusel saadud raha kasutati kogu ulatuses kostja isiklike enne abielu sõlmimist tekkinud kohustuste täitmiseks (varasema laenu refinantseerimiseks). Seega ei pea pooled omavahelises suhtes täitma kohustust võrdsetes osades ning kohustus tuleb jätta täielikult kostja kanda. 4.
  7. Maakohus ületas nõude piire, kui otsustas lõpetada korteriomandi ½ mõttelise osa ühisomandi ½ mõttelise osa, mitte kogu korteriomandi müümisega avalikul enampakkumisel, kuigi kostja palus lõpetada kaasomandi kogu korteriomandi müügiga avalikul enampakkumisel. Samuti on maakohtu põhjendused ja resolutsioon selles osas vastuolulised. Lisaks tuleb arvestada, et korteriomandi ½ mõttelise osa müümine on küll võimalik, kuid see on ebaotstarbekas ja sellel ei ole turuväärtust. Ühtlasi ei kataks korteriomandi ½ mõttelise osa müügi tulem laenukohustust. Selliselt oleks hageja ühisvara jagamise järel halvemas olukorras kui praegu. 4.
  8. Maakohus ei saanud jätta kasutuseelise jagamise nõuet rahuldamata, sest kostja ei vaielnud sellele nõudele vastu, sh ei esitanud kostja vastuväidet, et nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis nõude pooltega arutamata ning maakohtu järeldus oli üllatuslik. Arvestades hagis esile toodud asjaolusid on hageja nõue põhjendatud, sest hageja oli juba
  9. a selle vastu, et kostja kasutab korteriomandit üksi. Igal juhul oli hagi rahuldamiseks alust alates hagi esitamisest kuni ühisomandi lõpetamiseni. Vastustaja seisukoht
  10. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 5.
  11. Vastuväidete kohaselt on laenukohustus abikaasade solidaarkohustus, hageja sai aru, et võtab solidaarkohustuse ning vastutab 50% ulatuses. 5.
  12. Kuigi maakohus leidis vääralt, et hagejale tuleb hüvitada 10 747 eurot 44 senti, on ühisvara jagamine maakohtu määratud viisil õiglane. 5.
  13. Kuna hageja kuritarvitab alkoholi ja on vägivaldne, tegi kostja põhjendatult hagejale takistusi korterisse sisenemiseks. Samuti ei ole hageja tasunud korteri eest kommunaalkulusid ega maksnud tagasi pangalaenu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  14. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tühistada. Korteriomandi ja laenukohustuse jagamise osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega rahuldab osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi. Kasutuseelise jagamise osas tuleb asi saata samale maakohtule uueks 6 2-17-1253 läbivaatamiseks, sest maakohus on selles osas otsust tehes rikkunud eelmenetluse ülesandeid, mida ringkonnakohtu ei saa ise kõrvaldada, ohustamata seejuures poolte kaebeõigust.
  15. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas lisaks korteriomandi ½ mõttelisele osale tuleb ühisvara jagamisel arvestada ka laenukohustust, ning kui tuleb, siis millises osas vastutavad pooled laenukohustuse eest omavahelises suhtes. 7.
  16. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et laenukohustus on poolte solidaarkohustus, kuid maakohtu põhjendused on osaliselt ekslikud. Samuti on ekslik maakohtu järeldus kohustuse poolte vahel jagunemise osas. 7.
  17. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid
  18. novembril 2006, s.o enne abielu sõlmimist kaaslaenusaajatena AS-iga Swedbank laenulepingu, ning seda asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Laenulepingu p 14.1 järgi vastutavad laenusaaja ja kaaslaenusaaja lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt. Seega on laenukohustus lepingust tulenevalt poolte solidaarkohustus VÕS § 65 tähenduses ning tähtsust ei ole sellel, kas seda saaks pidada ka seaduse alusel abikaasade või seltsinglaste solidaarkohustuseks. Seda arvestades on põhjendatud hageja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kuid kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et laenukohustus on poolte ühine kohustus (solidaarkohustus). 7.
  19. Samuti leidis maakohus õigesti, et sellist kohustust saab poolte ühisvara jagamisel arvestada. Kuigi praegusel juhul ei ole solidaarkohustus tekkinud enne 1.

§ 20

lg 2 alusel, st tegemist ei ole seaduse alusel tekkinud abikaasade ühise kohustusega, tuleb kehtiva PKS § 38 järgi ühisvaral lasuvad kohustused ühisomandis oleva vara jagamise käigus täita või abikaasade vahel jagada. Kuna tegemist on poolte solidaarkohustusega, mille täitmise tagamiseks on kogu korteriomandile seatud laenuandja kasuks nii enne abielu sõlmimist kui ka abielu ajal hüpoteek, saab kolleegiumi hinnangul pidada laenukohustust koos hüpoteekidega ühisvaral lasuvaks kohustuseks. Sellist kohustust saab poolte vahel ühisvara jagamise menetluses arvestada ning vastava taotluse korral saab sellise kohustuse ka ühisomandi avalikul enampakkumisel müügiga lõpetamisel saadud rahast täita. 7.

  1. Õige ega põhjendatud ei ole aga maakohtu järeldus, et poolte vahel jaguneb laenukohustus võrdsetes osades. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul on tegemist laenulepingust tuleneva solidaarkohustusega ning laenulepingut puudutavad võlaõigusseaduse sätted ei näe ette teistsugust kohustuse jaotust kaaslaenusaajate vahel. Samuti ei ole hageja tuginenud sellele, et ta oleks sõlminud kostjaga sõnaselge kokkuleppe selle kohta, et omavahelises suhtes vastutab laenukohustuse eest üksnes kostja. Küll aga on hageja toonud esile, et tulenevalt asjaolust, et laenuraha kasutati üksnes kostja huvides ja tema varasema laenu refinantseerimiseks, peab kogu laenukohustus jääma poolte omavahelises suhtes kostja kanda. Hageja selgitas, et kostja ostis korteriomandi esmalt kaasomandisse CC-ga ning selle tõendamiseks esitas hageja
  2. septembril 2005 sõlmitud müügi- ja hüpoteegi seadmise 7 2-17-1253 lepingu (tl 107–112), mille p 3.1 kohaselt müüs müüja korteriomandi ostjatele võrdsetes osades, s.o kostjale korteriomandi ½ mõttelist osa ja CC-le korteriomandi ½ mõttelist osa hinnaga 725 000 krooni. Müügilepingu p-s 3.2 kinnitasid ostjad ja hüpoteegipidaja, et ostjad on sõlminud hüpoteegipidajaga laenulepingu, mille arvel nad saavad tasuda ostuhinna, ning lepingu p-s 5.1 lepiti kokku, et ostjad seavad korteriomandile ühishüpoteegi, mis pidi lepingu p 5.1.2 järgi tagama mh hüpoteegipidaja kõiki nõudeid, mis tulenevad
  3. septembril 2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-183619-EL. Ringkonnakohtu istungil kinnitas ka kostja, et ostis esmalt korteriomandi kaasomandisse oma tuttava CC-ga ning selleks võtsid nad koos ka laenu. Edasi selgitas hageja, et tema astus laenulepingus sisuliselt CC asemele, st uus laenuleping sõlmiti eelmise asemel ning laenu kasutati eelmise laenulepingu refinantseerimiseks. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja
  4. novembril 2006 poolte ja panga vahel sõlmitud laenulepingu (tl 103–106) ning osundas sellele, et lepingu p 2.2 järgi oli laenu sihtotstarve laenulepingu nr 05-183619-EL refinantseerimine. Seda, et hageja astus sisuliselt CC asemele laenulepingusse ja laenuga refinantseeriti eelmist laenu, kinnitas ringkonnakohtu istungil ka kostja. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja ostis CC-lt temale kuulunud korteriomandi ½ mõttelise osa 170 000 krooni eest ning selleks sai kostja raha hagejalt (korteriomandi ½ mõttelist osa osteti hageja lahusvara arvel). Ka seda asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Eelnevat arvestades on asjas tõendatud, et vaidlusaluse laenulepingu alusel saadud raha kasutati kostja võetud laenu refinantseerimiseks, mitte korteriomandi ½ mõttelise osa ostmiseks, ning hageja võttis sellest tulenevalt CC laenukohustuse üle. VÕS § 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta mh nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale ning sellisel juhul on tegemist kohustusega ühinemisega. Kohustusega ühinemisel tekib VÕS § 178 lg 4 järgi solidaarkohustus ning kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, läheb kohustusega ühinenud võlgnikule VÕS § 152 lg 1 I lause järgi koosmõjus VÕS § 178 lg-ga 4 võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Seega, hoolimata solidaarvastutusest laenuandja ees, ei vastutaks kohustusega tagamise eesmärgil ühinenud laenusaaja kohustuse olemusest tulenevalt kohustuse täitmise eest omavahelises suhtes teise solidaarvõlgnikuga. Praegusel juhul sõlmis küll hageja kaaslaenusaajana pangaga eraldi laenulepingu, kuid sisuliselt ostis kostja CC-lt viimasele kuuluva korteriomandi ½ mõttelist osa ning selleks pidi hageja võtma ka varem sõlmitud laenulepingust tulenevad CC kohustused üle, tagamaks kostja ja CC varem võetud laenulepingu refinantseerimise korras vajalike laenumaksete tegemine pangale. Seda arvestades leidis maakohus küll põhjendatult, et pooled vastutavad panga ees laenukohustuse eest solidaarselt, kuid jättis arvestamata, et poolte omavahelises suhtes vastutab kohustuse olemusest tulenevalt kohustuse täitmise eest üksnes kostja.
  5. Edasi vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kas maakohus sai lõpetada ühisomandi selliselt, et otsustas müüa avalikul enampakkumisel üksnes poolte ühisomandis oleva korteriomandi ½ mõttelise osa, mitte kogu korteriomandi. 8.
  6. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu otsus on selles osas vastuoluline ning sellest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas maakohus otsustas müüa avalikul enampakkumisel üksnes ühisomandis oleva ½ mõttelise osa korteriomandist või kogu korteriomandi. See ei 8 2-17-1253 selgu üheselt ka kohtuotsuse resolutsiooni p-st 3.1, kuid resolutsiooni grammatiliselt tõlgendades saab pigem järeldada, et maakohus pidas silmas ühisomandis oleva ½ mõttelise osa müüki. 8.
  7. Samuti nõustub kolleegium apellatsioonikaebuse väitega selle kohta, et maakohus ei ole vaidlust selles osas lahendades lähtunud poolte taotlustest. Maakohus viitas ostust tehes õigesti Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, mille kohaselt saab kohus AÕS § 77 lg 2 alusel koosmõjus PKS § 37 lg-ga 3 ühisomandi lõpetamise viisi määrates valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. Siiski ei ole maakohus otsust tehes seda põhimõtet järginud, sest kumbki pool ei ole taotlenud korteriomandi ½ mõttelise osa müümist avalikul enampakkumisel. Kuna hageja soovis jätta korteriomandi ½ mõttelist osa kostja ainuomandisse, kuid kostja palus vastuhagis müüa kogu korteriomandi avalikul enampakkumisel, ei saanud maakohus lõpetada ühisomandit üksnes korteriomandi ½ mõttelise osa müügiga avalikul enampakkumisel ning pidi lõpetama ühisomandi hagis või vastuhagis taotletud viisil või nende sobimatuse korral jätma mõlemad nõuded rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on küll kostja vastuhagi nõue käsitatav pigem kogu korteriomandi kaasomandi lõpetamise nõudena, mitte üksnes poolte ühisomandis oleva korteriomandi ½ mõttelise osa ühisomandi lõpetamise nõudena, kuid see ei tähenda, et kostja nõuet ei saaks kohus AÕS § 77 lg 2 alusel rahuldada. Kostja, kes on nii korteriomandi ½ mõttelise osa ainuomanik kui ka ½ mõttelise osa ühisomanik on ise sellisel viisil ühise omandi lõpetamist soovinud ning hageja on sellega vähemalt apellatsioonkaebuses nõustunud. Seega ei ole ringkonnakohtul alust jätta kostja vastuhagi nõuet selles osas rahuldamata ning poolte ühisomand korteriomandi ½ mõttelisele osale tuleb lõpetada AÕS § 77 lg 2 järgi kogu korteriomandi avalikul enampakkumisel müügi teel.
  8. Eelnevat arvestades tuleb poolte ühisomand korteriomandi ½ mõttelisele osale lõpetada selliselt, et kogu korteriomand müüakse avalikul enampakkumisel, nagu taotles kostja vastuhagis. Samuti tuleb rahuldada kostja vastuhagi osas, millega kostja palus täita kogu korteriomandi müügist saadud rahast esmalt poolte laenulepingust tulenevad kohustused (tasuda laenujäägi), sest arvestades ülalmärgitud põhjendusi on laenulepingust tulenevad kohustused poolte solidaarkohustused, mille tagamiseks on korteriomandile seatud kaks hüpoteeki. Kuigi ka hüpoteegid koormavad nii kostjale ainuisikuliselt kui ka pooltele ühiselt kuuluvat korteriomandi ½ mõttelist osa, on kostja ise soovinud müüa kogu korteriomandi selliselt, et poolte ühine laenukohustus täidetakse, mille tagajärjel kustutatakse ka hüpoteegid. Kolleegiumi hinnangul tagab selline lahendus ühisomandi lõpetamise kõige optimaalsemal viisil ning arvestab nii mõlema ühisomaniku/laenusaaja kui ka hüpoteegipidaja/laenuandja huve ega vii ebaõiglase tulemuseni ühisomandi lõpetamisel. Vastuhagi ei ole aga põhjendatud osas, millega kostja soovib jätta omavahelises suhtes laenukohustuse võrdsetes osades kummagi poole kanda. Selles osas on ülaltoodut arvestades põhjendatud hageja alternatiivne nõue jätta laenukohustus poolte omavahelises suhtes täielikult kostja kanda. Vastuhagi ei ole põhjendatud ka osas, millega kostja soovib jagada korteriomandi müügist saadud raha poolte vahel vastavalt proportsioonile ¼ : ¾, arvestamata ühisvara omandamisse 9 2-17-1253 hageja lahusvara arvel tehtud panust. Kuigi hageja taotles hagis korteriomandi müügist saadud raha jagamist vastavalt proportsioonile ½ : ½, nõustus hageja apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega selles osas, et proportsioon on ¼ : ¾ ja kostjal on kohustus hüvitada hagejale 10 747 eurot 44 senti. Selles osas ei ole kumbki pool maakohtu otsust vaidlustanud. Seega ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu järelduste põhjendatust ning lähtub sellest, et korteriomandi müügist saadavast rahast peab kostja hüvitama hagejale 10 747 eurot 44 senti ning müügist saadud raha jagamise proportsioon on ühisomandi lõpetamisel poolte vahel ¼ : ¾.
  9. Viimaks vaidlustas hageja maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja kasutuseelise jagamise nõude. 10.
  10. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejal on iseenesest õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist. Ka Riigikohus on selgitanud, et abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed (vt viimati Riigikohtu
  11. novembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 14). Samuti leidis maakohus õigesti seda, et hea usu põhimõttest tulenevalt võib hageja kasutuseelise jagamise nõue jääda rahuldamata. Nii on ka Riigikohus selgitanud, et kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks aga vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai kolleegiumi arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks. Seejuures saab abikaasa nõuda kuni ühisomandi lõppemiseni saadud kasutuseeliste jagamist (vt Riigikohtu
  13. septembri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17). 10.
  15. Eelnevat arvestades pidi maakohus esmalt selgitama välja asjaolud, mis võiksid anda alust jätta hageja nõue hea usu põhimõttest tulenevalt rahuldamata, sh selle, kas pooltel oli vaikiv kokkulepe selle kohta, et kostja kasutab korteriomandit ainuisikuliselt, ning kas ja millal nõudis hageja kostjalt kasutuseelist. Neid asjaolusid ei ole maakohus vaidlust lahendades välja selgitanud, mistõttu on ennatlik maakohtu järeldus, et praegusel juhul oleks kasutuseelise jagamise nõude rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole nõudnud kasutuseelise jagamist kohe pärast seda, kui kostja takistas tal väidetavalt
  16. aastal korteriomandit kasutada, ja esitas kohtule nõude ca 4 aastat hiljem, ei anna kolleegiumi hinnangul alust järeldada, et kostja nõue on igal juhul 10 2-17-1253 ülaltoodud Riigikohtu selgitusi arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis hageja kasutuseelise jagamise nõuet lahendades välja selgitamata hageja nõude ja selle hea usu põhimõtte vastasuse aluseks olevad asjaolud ja kostja vastuväited, rikkudes sellega TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et maakohus oleks arutanud pooltega kasutuseelise jagamise nõuet ja selle võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega, kasutuseelise hüvitamise muid seaduses sätestatud eeldusi ja kasutuseelise suurust mõjutavaid tegureid. 10.
  17. Kuna maakohus ei ole hageja kasutuseelise jagamise nõude aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud, ei saa ringkonnakohus lahendada selles osas ise hagi, ohustamata seejuures poolte kaebeõigust. Seetõttu saadab ringkonnakohus selles osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asjaolu, et kostja ei esitanud kasutuseelise nõudele muid vastuväiteid, kui see, et kostja keeldus põhjendatult hagejat korterisse laskmast, ega tuginenud vastuväidetes hea usu põhimõttele, ei tähenda seda, et kolleegium saaks hageja kasutuseelise jagamise nõude rahuldada, nagu hageja apellatsioonkaebuses soovib. Kuna kostja ei ole sõnaselgelt hagis esitatud asjaolusid omaks võtnud TsMS § 231 lg 2 tähenduses ega hagi selles osas ka õigeks võtnud TsMS § 440 tähenduses, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas hageja on hagi aluseks olevad asjaolud tõendanud. Seejuures otsustab kohus TsMS § 438 lg 1 järgi ise, millist õigusakti kohaldada, ega ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega.
  18. Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning teeb korteriomandi ja laenukohustuse jagamist puudutavas osas ise uue otsuse, kuid saadab kasutuseelise jagamist puudutavas osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kolleegium saadab hagi osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus otsuses menetluskulude jaotust, vaid jätab kogu kohtuasja menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 II lause järgi asja lahendava maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.