Obsah (6)
§ 652§ 230§ 122§ 163§ 177§ 190Tsiviilasi nr 2-17-19110 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20.09.2018.a, Tallinn Tsiviilas
§ 652lg-d 3 ja 4).
Sellest hoolimata märgib ringkonnakohus, et isegi kui ringkonnakohus arvestaks nimetatud asjaoluga ja isegi kui nimetatud tingimust tõlgendada selliselt, et hageja ja kostja leppisid kokku sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmises, ei tooks nimetatud tingimuse arvestamine käesoleval juhul kaasa teistsugust lahendit, sest osa müüja (kostja) ja ostja (kellest sai hageja osanik) vahelisest kokkuleppest ei piisa kohustuse ülevõtmiseks VÕS § 175 lg 2 alusel, kuna selleks on vajalik ka hageja nõusolek. Kostja võimalikud nõuded ostja kui hageja hilisema osaniku vastu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
- Kostja on apellatsioonimenetluses esmakordselt esitanud ka väited, millest võib välja lugeda soovi esitada tasaarvestuse vastuväide. Isegi kui jätta kõrvale, et kostja on esitanud nimetatud vastuväite hilinemisega ega ole hilinemist põhjendanud, ei saa ringkonnakohus arvestada otsuse tegemisel tasaarvestuse vastuväidet, kuivõrd kostja vastu esitatud nõue on osa eest tasumine (ühingu esmane kapitaliseerimine), mida ÄS § 1401 lg 5 ja 140 lg 3 kohaselt ei või tasaarvestada nõuetega osaühingu vastu. Seega ei saa kostja võimalikud nõuded hageja vastu mõjutada ka hageja nõude rahuldamist. Soovi korral saab kostja esitada hageja vastu eraldiseisva hagi. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus kostja poolt apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendi, s.o laenulepingu vastuvõtmisest, kuna asjaolu, mida soovitakse nimetatud tõendiga tõendada, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Nimetatud tõend tuleb toimikust eemaldada. Kuivõrd hageja sidus enda 11.01.2018.a täiendavad seisukohad eeldusega, et kohus rahuldab eelnimetatud kostja tõendi vastuvõtmise taotluse, ei arvesta kohus asja lahendamisel hageja täiendavate väidetega.
- Järgnevalt hindab ringkonnakohus maakohtu poolt viivitusintressi väljamõistmise õigsust. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 esimene lause). Kostja on võtnud endale kohustuse tasuda osa eest täielikult juhatuse poolt määratud ajaks või nõude esitamisel (põhikirja lisa p 2.2, tl 6). Hageja esitas hagiavalduses väite, et 10.10.2017.a esitas hageja juhatus kostjale nõude hageja osakapitali sissemakse tasumiseks tähtajaga 17.10.2017.a. Nimetatud väidet kostja otseselt kostja vastuses hagiavaldusele (tl 30) ei vaidlustanud, kuid ei võtnud seda otseselt ka omaks. Ka maakohus ei selgitanud välja, kas kostja võtab nimetatud asjaolu omaks (RKTKm 3-2-1-72-09, p 12). Seega oleks hageja pidanud nimetatud asjaolu tõendama (
§ 230lg 1).
Hageja ei esitanud tõendeid kostjale tähtaja määramise ega nõude edastamise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei saanud maakohus tuvastada, et kostja sai hageja nõude kätte enne kohtumenetlust. Apellatsioonkaebuses on kostja ka selgelt vaidlustanud nõude kättesaamise. Seega oli hagejal apellatsioonkaebuse vastuses võimalik esitada kõik asjaolud ja tõendid, mille alusel saaks kohus leida, et kostja sai nõude enne kohtumenetlust kätte. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses tuginenud sellele, et hageja teavitas kostjat telefoni teel ning hiljem esitati nõue. 5
(7)Tsiviilasi nr 2-17-19110 Tõendeid eelnimetatu kohta esitatud ei ole, seega ei saa kohus seda ka tuvastada. Üksnes asjaolud, et kostja oli hageja juhatuses, või et kostja on märkinud, et hagejal oli täitmata kohustusi 7000 euro ulatuses, või et kostja on tuginenud asjaolule, et hagejal on täitmata võlgnevused kostja ees, ei anna alust leida, et osakapitali sissemaksmise nõue muutus enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks. ÄS § 1401 lg 2 ei näe ette kohustuse täitmise aega, vaid üksnes nõude aluse. ÄS § 140 lg 1 kohaselt peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul on asutamisotsuses ettenähtud teisiti. Asutamisotsuse kohaselt on kohustuse täitmise aeg määratletud juhatuse poolt osanikule aja määramisega ja nõude esitamisega (põhikirja lisa p 2.2, tl 6). Seega muutub sissemakse tasumise kohustus sissenõutavaks alles juhatuse poolt kostjale määratud ajast või nõude esitamisest. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjat teavitanud aja määramisest või esitanud nõude enne hagiavalduse esitamist, saab hageja nõuda viivist alates hagi esitamisest s.o alates 22.12.2017.a ning selles osas tuleb maakohtu otsust muuta. Kuivõrd asutamislepingus oli kohustuse täitmise aeg määratletud, ei oma asja lahendamisel tähendust hageja apellatsioonkaebuse vastuse täienduses esitatud seisukohad seoses käsitlusega, kui kohustuse täitmise aeg ei oleks kindlaks määratud, ning kohus jätab need tähelepanuta. Arvestades et kohtu ette pole toodud asjaolusid, et kostja oleks võla tasunud, on kostja olnud viivituses perioodil 22.12.2017.a – 19.09.2018.a (k.a), mis on kokku 272 päeva. Seadusjärgne viivisemäär on alates 22.12.2017.a kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni olnud järjepidevalt 8% (VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1). Seega tuleb kostjal tasuda hagejale sissenõutavaks muutunud viivist 149,04 eurot (2500 eurot × 8% ÷ 365 päeva × 272 päeva). Kostjal tuleb ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni otsuse täitmiseni samuti maksta viivist seadusjärgses määras. 11. Seoses hageja taotlusega jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata märgib ringkonnakohus järgmist. Esiteks ei ole tegemist taotlusega, mida vastustaja apellatsioonimenetluses esitada saab ning mida kohus peaks resolutsioonis lahendama. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine on kohtu otsustada ning selle peale ei saa vastustaja kaevata. Sellest hoolimata selgitab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole ka alust apellatsioonkaebust jätta läbi vaatamata. Hageja leidis, et apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv on suurem kui riigilõiv, mille tasumisest kostja vabastati menetlusabi korras. Hageja märkis, et apellatsioonkaebuse hind peaks olema 3348,23 eurot. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, arvestades, et hageja on apellatsioonkaebuse hinda arvestanud ka kostjalt maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude summa 495 eurot. Menetluskulude summat hagihinda ega apellatsioonkaebuse hinda aga ei arvestata (
§ 122lg 4).
Seega on hageja arvutuskäik ebaõige ning kostja on õigesti vabastatud apellatsioonkaebuse eest tasumisele kuuluva riigilõivu 275 euro tasumisest. Samuti lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse hinna määramisel esimese astme hagihinna arvutuskäigust (sh hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisest ja üheaastasest edasiulatuvast viivisest), mitte maakohtu poolt väljamõistetud viivise suurusest otsuse tegemise seisuga. Menetluskulude jaotus 12. Kuivõrd maakohtu otsus kuulub muutmisele viivise osas, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 36,16 eurot. Hagihind oli 2736,16 eurot. Rahuldamata jäänud viivise osa moodustab seega hageja kogunõudest ümardatult 1% (36,16 eurot ÷ 2736,16 eurot). Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta
§ 163lg 1 alusel 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.
Lähtudes
§ 163
lg-st 1 koosmõjus § 639 lg-ga 1 jätab ringkonnakohus eelmises punktis nimetatud kaalutlustel apellatsiooniastme menetluskulud samuti 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda, arvestades et maakohus 6
(7)Tsiviilasi nr 2-17-19110 rahuldas hagi täies ulatuses ja kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, mille tulemusel kostja saavutas tema vastu esitatud nõuete vähenemise üksnes 1% ulatuses. 13. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja teeb teistsuguse lahendi menetluskulude jaotuse osas, peab maakohus määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse (
§ 177
lg 1 p 2 ja lg 2) nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulude osas (RKTKo 3-2-1-142-15, p 21). Ringkonnakohus märgib seoses apellatsioonimenetluse kuludega, et apellatsioonimenetluses vabastati apellant riigilõivu tasumisest menetlusabi andmise tulemusel (Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2018.a määrus), mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile nii hagejalt kui ka kostjalt riigi tuludesse Eesti Vabariigi kasuks välja mõista menetluskulude kindlaksmääramisel (
§ 190lg 5). Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)