lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi üldmenetluses Süüdistatav Lauri Rüütel, isikukood: 38206034227; xxxxx. Kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Pärnu Maakohtu 19.09.2016.a otsusega
järgi liitkaristusega üks aasta kolm kuud ja 27 päeva vangistust, mis asendati 477 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga kaks aastat. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-de 306, 310, 311, 313, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Lauri Rüütel
- isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 17.03.2017 kella 13:15 paiku Pärnumaal x x maja ees võttis koos R. V.’iga omavoliliselt A. R.’ile kuuluvalt sõiduautolt x (reg nr x) süütelukust auto süütevõtme ning hiljem võttis koos R. V.’iga omavoliliselt x x maja eest nimetatud sõiduauto ja sõitis sellega sama päeva õhtuni x. Võõra asja omavolilise ajutise kasutamisega varem varguse toime pannud isikuna isikute grupi poolt pani Lauri Rüütel toime
- koos R. V.’iga 17.03.2017 kella 18:00 paiku võttis seadusliku aluseta A. K.’ilt vabaduse, sundides teda x x x maja ees ronima auto pagasiruumi ja R. V. võttis A. K.’ilt ära mobiiltelefoni et ta ei saaks abi kutsuda. Seejärel sõidutasid nad A. K.’i auto pagasiruumis x x asuvale x teele, kus R. V. lõi A. K.’i rusikaga 5-6 korral rusikaga näkku, mille tagajärjel A. K. kukkus pikali maha. Seejärel lõi R. V. pikali maas olevat A. K.’i jalgadega pea ja keha piirkonda kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arvul kordi. Seejärel sundis R.V. A. K.’i uuesti ronima auto pagasiruumi ning nad viisid A. K.’i tagasi x x maja ette. A. K.’ile põhjustati löömisega füüsilist valu ja tervisekahjustused – ninaluude murru, vasaku 9. ja 10. roide murru, hematoomid mõlema silma ümber. Teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisega pani Lauri Rüütel toime
- isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja karistatud selle eest Pärnu Maakohtu poolt 25.08.2011, sõitis R. V. R. V. kasutuses oleva sõiduautoga x registreerimismärgiga x ööl vastu 25.06.2017 kella 02.45 paiku x x x maja juurde, kus kasutades ukse kõrval oleva nagi peal asunud uksevõtit, sisenes x lukustatud kõrvalhoonesse ja varastas muruniiduki Makita PLM5120 väärtusega 420 eurot, akutrimmeri Worx WG168E väärtusega 90 eurot ja kanistri 5 liitri bensiiniga, pani esemed R. V. kasutuses olevasse sõiduautosse ning viis need enda kasutuses olevale x asuvale aiamaale. Oma teoga tekitas x asuvale korteriühistule varalist kahju kokku 525 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varem varguse toime pannud isikuna ja sissetungimisega, pani Lauri Rüütel toime
Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Lauri Rüütel tunnistas ennast süüdi muruniiduki võtmises, süüdistuse ülejäänud osas tunnistas ta oma süüd osaliselt. Kaitsja leidis, et süüdistatavale ei ole võimalik inkrimineerida süüdistusi
Kaitsja leidis, et L. Rüütel on toime pannud talle etteheidetava varguse. Kaitsja taotles varguse osas karistuseks rahalist karistust. Prokurör leidis, et süüdistatava süü kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes on leidnud tõendamist. Prokurör taotles L. Rüütli süüdi tunnistamist
lg 1 p 1 järgi ning karistamist ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega, süüdi tunnistamist
lg 2 p 1, 2 järgi ning karistamist 6kuulise vangistusega, süüdi tunnistamist
lg 1 järgi ning karistamist üheaastase vangistusega ning süüdi tunnistamist
Prokurör taotles liitkaristuseks kolm aastat vangistust. Kandmata karistust, s.o kaks aastat 11 kuud ja 28 päeva, suurendada Pärnu Maakohtu 19.09.2016.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 185 tunni ehk kuue kuu ja 5 päeva, võrra ning liitkaristuseks mõista kolm aastat kuus kuud ja 3 päeva. Kohtu seisukoht 3 1-18-28 Kohus leiab, et süüdistatava süü kõigis talle ette heidetavate kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Süüdistus
lg 2 p 4, 8 järgi Lauri Rüütlile heidetakse ette x korteriühistule kuuluva muruniiduki, akutrimmeri ja kanistri 5 liitri bensiiniga varastamist. Süüdistatav tunnistas end kohtuistungil muruniiduki võtmises süüdi, kuid põhjendas oma tegu sellega, et tal oli x asuvas majas korter ning ta oli niidukit ka varem ajutiselt mujal kasutanud. Korteriühistu esindaja selgitas kohtuistungil, et 25.06.2017.a öisel ajal läks korteriühistul kaduma muruniiduk, trimmer ja veidi bensiini. Muruniiduk maksis veidi alla 400 euro. Esemed asusid kõrvalhoones. Kõrvalhoone oli lukustatud, kuid võti asus puust nagi peal, mille asukohta teati. Arvati, et esemete võtjaks võib olla Lauri Rüütel, kes oli olnud antud majas üürnik, kuid varguse toimepanemise ajal ta enam seal ei elanud. Korteriühistu sai muruniiduki ja trimmeri tagasi, asjad olevat x kätte saadud. Muruniiduki ja trimmeri kätte saamist on kinnitanud ka L. S. (t.l 40). Tunnistaja A. P. selgitas kohtus, et ta nägi, kuidas öösel kaks meest tassisid muruniidukit ja bensiinikanistrit. Samuti nägi tunnistaja seismas autot, mille numbrimärgi lõpp oli x. Kriminaalmenetluses on kindlaks tehtud (t.l 30), et mootorsõiduki reg. märgiga x üheks kasutajaks on R. V.. Tunnistaja selgitas, et trimmeri äraviimist ta ei näinud. Järgmisel päeval läks tunnistaja x elanike käest küsima, kas neil on midagi kadunud ning siis selgus, et neil on muruniiduk ja trimmer ära viidud. Tunnistaja A. A. selgitas kohtus, et 2017.a jaanipäeva paiku paluti tal üks roheline muruniiduk x x L. Rüütli aiamaale viia. 25.06.2017.a sündmuskoha vaatlusprotokollist (t.l 31-39) nähtub, et x kõrvalhoone uksest vasakul on riidenagi, mille peal on võti. Eelnevaga on käesolevas kriminaalasjas leidnud tuvastamist, et 24.06.2017.a vastu 25.06.2017.a varastati x korteriühistul trimmer, muruniiduk ja kanister bensiiniga, kusjuures tunnistaja A. P. nägi muruniiduki ja kanistri tassimist. Samuti nägi tunnistaja A. P. mootorsõidukit, mille kasutajaks on R. V.. Lisaks paluti tunnistaja A. A. viia muruniiduk x x L. Rüütli aiamaale. R. V. on kohtus oma elukohana avaldanud x. Nimetatust saab järeldada, et A. A. paluti niiduk viia ilmselt R. V. juurest L. Rüütli juurde. Samuti on kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, et L. Rüütel teadis x kõrvalhoone võtme asukohta, sest ta oli seal varasemalt üürnik, kuid varguse ajal ta antud majas enam ei elanud. Lisaks on L. Rüütel ise tunnistanud end muruniiduki võtmises süüdi. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, leiab kohus, et käesoleval juhul on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et just L. Rüütel oli see, kes võttis x kõrvalhoonest esemed. Antud juhul leidis aset valduse murdmine, st asjad võeti omanikult tahtevastaselt ära ehk jäeti oma omandist ilma. L. Rüütel omandas täieliku võimu asjade üle, viies esemed talle sobivasse kohta, esmalt ilmselt R. V. juurde ja seejärel juba enda juurde x. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et varastatud esemete väärtus ületas 200 eurot. Samuti on kohtu hinnangul üldteada, et muruniiduk üksi juba võib maksta üle 200 euro. Nimetatut kinnitas ka korteriühistu esindaja, kelle sõnul maksis niiduk veidi alla 400 euro. L. Rüütel on varasemalt varguse toimepanemise eest karistatud (t.l 52-54). Seega on tegemist
Samuti on vargus toime pandud sissetungimisega. x kõrvalhoone oli lukustatud, kuid sisenemiseks kasutas L. Rüütel nagi peal asunud võtit. Varguse toime panemise ajal puudus L. Rüütlil õigus nimetatud kõrvalhoonesse sisenemiseks. Isik oli küll varasemalt olnud x üürnik, kuid varguse toimepanemise ajal ta antud majas enam ei elanud. Seega tal ka ilmselgelt puudus õigus kõrvalhoonesse sisenemiseks. Kuivõrd kõrvalhoone uks oli lukustatud, siis oli valdaja sellega väljendanud tahet, et võõrad isikud antud hoonesse ei siseneks. L. Rüütli puhul oli tegemist võõra isikuga. Seega oli L. Rüütli sisenemine x kõrvalhoonesse ebaseaduslik ehk vargus pandi toime sissetungimisega
4 1-18-28 Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et L. Rüütel on oma käitumisega täitnud
Subjektiivsest küljest on vargus toime pandud kavatsetult. Süüdistatav võttis teadlikult võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. L. Rüütel oli täielikult teadlik sellest, et tal puudub igasugune õigus esemetele. Sellist käsitlust toetab ka varguse toimepanemise aeg. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui sul on õigus asjadele, siis sa ei lähe neid võtma öösel. Süüdistatava selgitused, et kogemata juhtus nii, et läks esemeid öisel ajal võtma, on ilmselgelt üksnes ennast õigustavad. Lisaks jäeti auto, millega esemetele järgi mindi, teise maja juurde ning x juurde mindi jalgsi. Selline auto eemale jätmine näitab selgelt, et L. Rüütel oli tegelikult täiesti teadlik sellest, et tal ei ole õigus neile esemetele ja tal oli tahe need asjad omaniku teadmata ära võtta. Kohus on seisukohal, et L. Rüütel oli täielikult teadlik, et tal puudub igasugune õigus esemetele. Süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastavate asjaolude teostamise ja teadis, et need saabuvad. Süüdistatav tahtis ja soovis ära võtta talle võõrad vallasasjad ja need ebaseaduslikult omastada. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist L. Rüütli poolt
Süüdistus
Nimetatu seisnes 17.03.2017.a kell 13.00 x x ees koos R. V. A. R. suhtes vägivalla kasutamises. Juhtunut nägid pealt H. V., A. P. ja R. L., keda see häiris. 17.03.2017.a patrullilehelt nähtub, et 17.03.2017.a on kella 13 paiku toimunud x x peksmine ning kannatanuks on A. R.. Kaardirakenduse Google Maps andmetel asub x x vastas ehk üle tee. 17.03.2017.a kiirabikaardist nähtub, et kell 13.10 on tehtud väljakutse kiirabisse ning kiirabi jõudis sündmuskohale x, x kell 13.25. Patsiendiks osutus A. R., kes kiirabi saabudes istus autos. Patsiendi sõnul läks sõpradega tülli ja sai jalaga näkku. Isikul olid marrastused pealael ja otsmikul. Eeltooduga on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et 17.03.2017.a kella 13.00 paiku toimus x x juures A. R. peksmine. Kannatanu A. R. selgitas kohtus, et 17.03.2017.a kohtus ta paari mehega, kellega rääkis auto klaaside parandamisest. Ühel hetkel hakati teda lööma ning pärast paari lööki kukkus ta maha, mistõttu ta ei näinud mitu meest teda lõid. Mõne aja pärast tuli kiirabi. A. K. selgitas kohtus, et 17.03.2017.a istus ta poe juures autos, kuna A. pidi seal kellegagi kokku saama. A. väljus autost ning A. K. ei näinud täpselt, mis edasi toimus, sest ta oli seljaga. Pärast nägi ta, et A. oli nägu katki, aga silm veel sinine ei olnud, kuid pärastpoole läks see siniseks. A. K. on meestena, kellega A. R. oli konflikt, ära tundnud (t.l 57-60) Lauri Rüütli ja R.V.. Tunnistaja A. P. selgitas kohtus, et 17.03.2017.a tulid R. V. ja A. poodi ning seejärel läksid välja, kus läks kähmluseks. Kähmlesid A. ja R.. Tunnistaja nägi, kuidas R. V. lõi A. jalaga näkku. Lisaks R. lõi A. veel üks mees, kuid tunnistaja teist meest ei tundnud. Tunnistaja on kinnitanud selgelt, et lööjaid oli kaks. H. V. kutsus sündmuskohale politsei. A. P. kinnitas kohtus, et nähtud sündmus häiris teda. Tunnistaja tegi antud sündmusest ka foto (t.l 56), kus on näha pikali maas inimese juures kolm meest, neist kaks lähemal, üks veidi kaugemal. Tunnistaja selgitas, et lööjateks olid need kaks lähemal seisvat meest. Tunnistaja R. V. selgitas kohtus, et A. R. lõi ainult tema. L. Rüütel asus 10-15 meetri kaugusel ning J. S. võis seista löömisele lähedal. Tunnistaja R. L. selgitas kohtus, et ta nägi x poe juures üht löömist osaliselt pealt. Tunnistaja nägi, kuidas kaks meest lõid kolmandat meest. Üheks lööjaks oli R. V. ning teisel lööjal oli kapuuts peas. Löödi nii käte kui jalgadega. Peksmine võis kesta kuskil 5 minutit. Lisaks kahele lööjale olid sündmusele lähedal veel kaks meest. Tunnistaja kinnitas, et selline peksmine häiris teda. Tunnistaja J. S. esmalt selgitas, et ta seda peksmist väga ei mäleta. Mälu värskendamiseks avaldas prokurör lõigu eeluurimisel antud tunnistaja ütlustest, mille kohaselt J. S. oli selgitanud, et kui 5 1-18-28 poest välja tuldi läks A. Laurit tõukama ning püüdis ka teda käega lüüa. Lauri lõi teda kohe rusikaga näkku. Löögi peale kukkus A. pikali. J. S. kinnitas kohtus, et võis nii küll olla. Tunnistaja ei mäletanud, kas lööjaid oli üks või rohkem. Samuti ei osanud tunnistaja täpselt öelda mitu korda L. Rüütel A. R. lõi. Tunnistaja arvas, et võis olla üks kord. Sündmusega absoluutselt mittemingisugust puutumust omavad tunnistajad A. P. ja R. L. on kohtus kinnitanud, et A. R. lööjaid olid kaks. Üks oli R. V. ja teine kandis kapuutsi ehk lööjateks olid kaks meest, kes fotol (t.l 56) asuvad pikali olevale mehele lähemal. Seega kohtu hinnangul ei saa R. V. ütlusi antud episoodi osas pidada usaldusväärseteks ning tuleb jätta tõendikogumist välja. R. V. on ilmselge motiiv väita, et ainult tema lõi A. R.. Nimelt on R. V. antud sündmusega seoses juba süüdimõistetud ning tal ei ole enam karta, et ta võiks ütlustega kuidagi ennast süüstada. Samuti nähtub kriminaalasja toimikust, et 17.03.2017.a sündmused said ilmselt alguse sellest, et kannatanul ja R. V. oli probleem lahendada seoses R. V. auto lõhkumisega. Kuna 17.03.2017.a sündmused toimusid ilmselt n.-ö. R. V. huvides, siis soovib ta asja n.-ö. enda peale võttes sõpra päästa. J. S. ütlused löömise osas on ebamäärased. Esmalt väidab, et ta ei mäleta. Hiljem väidab, et tema arust lõi L. Rüütel A. R. ühe korra. J. S. selgitas kohtus, et sündmuse ajal istus ta A. autos. Seega ei olnud ta sündmuse suhtes ka täiesti kõrvaline ja sõltumatu isik, vaid oli seotud kannatanuga. Seetõttu ei pruugi tahta isik anda ka kedagi konkreetsemalt süüstavaid ütlusi, sest esmalt väitis tunnistaja, et ta ei mäleta löömist täpsemalt. Samas, kui prokurör avaldas tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, oli ta sunnitud möönma vähemalt ühte lööki. Kohtu hinnangul kajastavad antud sündmust kõige täpsemalt R. L. ja A. P. ütlused. Nemad olid antud situatsioonis täiesti asjasse puutumatud kõrvalised isikud ega viibinud sündmuskohal seetõttu, et nad oleks sinna tulnud koos kannatanu või lööjatega. Seetõttu on kohus ka veendunud, et A. R. lööjaid pidi olema kaks. Kohus leiab, et A. R. lööjateks said olla ainult L. Rüütel ja R. V.. Löömise läheduses viibis küll ka teisi isikuid, kuid puuduvad igasugused viited sellele, et lööjaks oleks koos R. V. saanud olla keegi teine kui L. Rüütel. Lisaks on A. K. meestena, kellel oli A. R. konflikt, ära tundnud L. Rüütli ja R. V.. Sellist seisukohta toetab ka asjaolu, et ka edasised sündmused panid toime L. Rüütel ja R. V. koos. Arvestades edasist sündmuste käiku, ei ole alust järeldada, et A. R. lööjaks oleks L. Rüütli asemel olnud keegi teine. Kohus on veendunud, et A. R. lõid justnimelt L. Rüütel ja R. V.. L. Rüütel väitis kohtus, et esmalt ründas teda A. R. ning ta lõi kannatanut üksnes enesekaitseks ühe korra.
lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Samas paragrahvi lõike 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim (RKKK 3-1-1-111-04 p 14). Säästvaim on ründaja jaoks kõige pehmem vahend – ka ründaja ei asetu oma teoga väljaspoole õiguskaaslust, ta ei muutu lindpriiks – (RKKK 3-1-1-17-04 p 11.1). A. P. ja R. L. ütlustest nähtub üheselt, et antud juhul ei olnud tegemist ühekordse A. R. löömisega. R. L. kinnitas, et löömine võis kesta umbes 5 minutit. Löödi nii käte kui jalgadega. Isegi juhul, kui A. R. esmalt püüdis ise L. Rüütlit rünnata, siis kohe kindlasti ei olnud sellele järgnev kahe isiku poolt toime pandud peksmine sobiv ja säästvaim vahend. Süüdistatava väited enesekaitse kohta on ilmselgelt tagantjärele otsitud. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on vastuvaidlematut tuvastamist leidnud, et L. Rüütel ja R. V. peksid x, x juures A. R..
objektiivsete tunnuste täitmine eeldab teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti
(RKKK 3-1-1-15-17, p 24) 6 1-18-28 Kahtlusteta on antud juhul tegu toime pandud avalikus kohas. Peksmine toimus poe juures tänaval. Ilmselgelt oli sellise koha puhul tegemist KorS § 54 mõttes avaliku kohaga. Avaliku korra rikkumine on toime pandud vägivallaga (lg 1 p 1), kui selle käigus pannakse toime mõni 9. peatüki 2. jao 2. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule (
§-d 120-122) vastav tegu (RKKK 3-1-1-25-07; 3-1-1-10-08). Käesoleval juhul on tuvastatud teise isiku löömine ehk kehaline väärkohtlemine. Ilmselgelt oli antud juhul peksmine selline, mis põhjustas isikul valuaistingu. Selline tegevus on kvalifitseeritav
Samuti on teise isiku löömine avaliku korra rikkumine, kuna selline keeld tuleneb korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1. R. L. ja A. P. kinnitasid kohtus, et see tänaval toimunud peksmine häiris neid. Seega on antud juhul ka tuvastatud asjasse mittepuutuvad füüsilised isikud, keda teoga häiriti. Käesoleval juhul on tegu toime pandud avalikus kohas, avalikku korda rikuti A. R. suhtes vägivalla kasutamisega ning toimunud peksmine häiris vähemalt asjasse mittepuutuvaid R. L. ja A. P.. Seega on antud juhul täidetud
Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikus, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu
Kohus on seisukohal, et L. Rüütel on avaliku korra raske rikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. L. Rüütel oli ilmselgelt teadlik, et sündmuskohal, sh poes, viibisid ka kõrvalised isikud. L. Rüütel pidi võimalikuks pidama, et sellise teiste isikute juuresolekul avalikus kohas toimuv löömine (peksmine) võib rikkuda juures viibijate õigusrahu, kuid möönis seda ning käitus siiski vägivaldselt, kusjuures vägivallategu teise isiku suhtes on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, sest L. Rüütel pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanut lüües põhjustab ta talle valu, st paneb toime vägivalla kasutamise. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käsitletava süüdistuse osas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle
Süüdistus
Rüütlile heidetakse ette A. R. kuuluva mootorsõiduki omavolilist kasutamist 17.03.2017.a. Tunnistaja R. V. selgitas kohtus, et poe eest võeti A. R. kuuluv sõiduauto. Tunnistaja kinnitusel A. R. auto võtmiseks luba ei andnud. Samas selgitas R. V., et eelnevalt oli ta A. R. palunud viimase autot oma auto remondi ajaks n.-ö. asendusautoks. Temaga koos lahkus poe juurest A. R. autos ka L. Rüütel. Kannatanu A. R. kinnitas kohtus, et tema auto võeti loata. Ka A. K. kinnitas, et A. R. autol võeti võtmed eest, mis peale ta väljus sellest autost ja läks n.-ö. oma teed. Süüdistatav L. Rüütel selgitas kohtus, et R. V. võttis mingil hetkel ära A. R. auto võtmed. Kuna öeldi, et politsei tuleb, siis R. V. ja süüdistatav istusid A. R. valgesse x ja sõitsid minema. L. Rüütel istus juhi kõrvale. L. Rüütel väitis, et talle jäi mulje nagu oleks R. V. saanud kannatanuga mingisugusele kokkuleppele, et R. V. võib auto võtta. Valge x kuulumist A. R. kinnitab Maanteeameti väljatrükk (t.l 47) Kuigi
V. ütlusi A. R. löömise osas ei saa pidada usaldusväärseteks, leiab kohus, et R. V. ütlusi auto võtmise kohta saab siiski pidada tõepärasteks. Nimelt on lisaks R. V. auto võtmist kinnitanud ka A. R., A. K. ja L. Rüütel. Isikute ütlustes ei ole auto võtmise osas vastuolusid. Eelnevast järeldub üheselt, et pärast A. R. peksmist võeti A. R. auto ning sellega sõitsid minema R. V. ja L. Rüütel.
mõttes asja kasutamise all tuleb mõista selle kasutamist Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 teise lause tähenduses, mis seisneb asja omaduste tarbimises või asjalt vilja saamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka mootorsõidukis kaassõitjana sõitmine on käsitatav sõiduki kasulike omaduste tarbimisena ja seega ka sõiduki kasutamisena. (RKKK 3-1-1-33-04, p 8). 7 1-18-28 Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et auto, mis võeti, kuulus A. R.. L. Rüütel oli teadlik, et auto, millega poe juurest ära sõideti, ei kuulunud R. V., vaid kuulus A. R. ehk tegemist oli võõra autoga. Samuti on kinnitust leidnud, et selle autoga sõitis kaassõitjana L. Rüütel. Seega L. Rüütel, teades, et tegemist on võõra autoga, tarbis A. R. auto kasulikke omadusi ehk kasutas sõidukit. Seega L. Rüütlile on omistatav asja omavoliline kasutamine. L. Rüütel on varasemalt varguse toimepanemise eest karistatud (t.l 52-54). Seega on tegemist
Autot kasutasid ühiselt R. V. ja L. Rüütel. Seega vastab L. Rüütli käitumine ka
Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et L. Rüütel on oma käitumisega täitnud
Subjektiivsest küljest on asja omavoliline kasutamine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Auto võtmisele eelnes A. R. peksmine. L. Rüütli väitel oli tal mulje, et R. V. võib auto võtta. Samas iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui eseme võtmisele on eelnenud eseme omaniku peksmine, siis sellises olukorras ei saa keskmine mõistlik inimene arvata, et omanik lubab vabatahtlikult asja võtta isikutel, kes on teda vahetult eelnevalt peksnud. L. Rüütel pidi mõistma, et R. V. ei saa olla A. R. nõusolekut auto võtmiseks. Vaatamata nõusoleku puudumisele, otsustas L. Rüütel tarbida sõiduki kasulikke omadusi ehk selles kaassõitjana sõita. Seega pidi L. Rüütel vähemalt võimalikuks pidama, et auto kasutamiseks puudub omaniku nõusoleku, kuid möönis seda. Kohus on veendunud, et L. Rüütel pidi pidama võimalikuks, et autot kasutatakse omavoliliselt, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Seega on asja omavoliline kasutamine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist L. Rüütli poolt
Süüdistus
Rüütlile heidetakse ette 17.03.2017.a kella 18.00 paiku koos R. V. Arvi K. seadusliku aluseta vabaduse võtmist. Kannatanu A. K. selgitas, et pärast sündmusi poe juures tulid tema juurde koju kaks meest. Nende meestena on A. K. ära tundnud (t.l 57-60) Lauri Rüütli ja R. V.. Esmalt lõi pikem mees teda jalaga ja siis kutsusid nad kannatanu välja. Mehed käskisid kannatanul auto pagasnikusse ronida. Kannatanu kinnitas, et vabatahtlikult ta sinna ei roninud, kuid ta ei oleks kahest mehest jagu saanud, mistõttu ta siiski tegi, mis nõuti. Seejärel viidi kannatanu metsa vahele, kus ta võeti pagasnikust välja ja anti talle peksa. Peksti käte ja jalgadega. Kannatanu kinnitusel viisid peksjad ta pärast koju. Hiljem sattus kannatanu ka peksmise pärast kiirabisse. 18.03.2017.a patrullilehelt (t.l 46) nähtub, et piirkonnapolitseinikule on jõudnud info, et A. K. on saanud kahe mehe käest peksa. Samad mehed andsid peksa ka sõber A.. Kohtuiliku uurimisega on tuvastatud, et nn. „samad mehed“ olid R.V. ja L.Rüütel. 18.03.2017.a kiirabikaardist (t.l 45) nähtub, et on tehtud väljakutse kiirabisse ning patsiendiks osutus A. K.. Kiirabikaardi kohaselt on isikut eelmisel õhtul, s.o 17.03.2017.a, peksnud kaks meest. Patsiendikaardist nr 17/10694 (t.l 4143) nähtub, et 18.03.2017.a kell 18.50 on kiirabi viinud A. K. Pärnu haiglasse. Haiglasse sattumise põhjusena nähtub, et A. K. on eelmisel päeval peksnud võõrad mehed. Peksmise tõttu on A. K. viibinud ka arsti vastuvõtul 20.03.2017.a (t.l 44). Eelnevalt viidatud dokumentidest tuleneb, et 18.03.2017.a on A. K. sattunud haiglasse, kuna kaks meest on teda eelmisel päeval peksnud. Peksmisest saadud vigastused on politsei fotografeerinud (t.l 61-63). Fotodelt on näha, et A. K. nägu on paistes, kusjuures üks silm on peaaegu täielikult kinni paistetanud. Samuti on A. K. vigastused huultel. Tunnistaja R. V. selgitas kohtus, et pärast poe ees toimunud sündmusi mindi koos L. Rüütliga samal päeval A. K. juurde. R. V. sõnul tõstis ta seal A. K. autosse. Tunnistaja kinnitab, et autosse käskis A. K. tema üksi minna ning L. Rüütel viibis sel ajal majas sees ning rääkis majaperenaisega juttu. R. V. väitel L. Rüütel A. K. autosse panemist ei näinud. R. V. sõnul käskis ta A. K. istuda 8 1-18-28 tagaistmele, mitte ronida pagasnikusse. R. V. sõnul lõi ta A. K. autos. Lisaks selgitas R. V., et L. Rüütel A. K. löömist ei näinud. Tunnistaja kinnitusel jätsid nad kannatanu koos autoga metsa vahele ning tema ja L. Rüütel läksid jala minema. R.V. väitis, et kannatanu sõitis hiljem ise autoga koju. Süüdistatav väitis, et ajal, kui ta rääkis naisterahvastega, oli R. V. juba koos A. K. välja läinud. Kui tema välja jõudis, siis istus A. K. juba autos tagaistmel. L. Rüütli sõnul lõi R. V. A. K. autos lahtise käega. Süüdistatava sõnul jäeti A. K. autoga maha ning tema ja R. V. läksid jalgsi minema. Käesoleval juhul väidab kannatanu, et autosse sundisid teda vastu tahtmist minema kaks meest, s.o. L.Rüütel ja R.V.. Süüdistatav väidab, et tema A. K. sattumist autosse ei näinud, kuna oli sel ajal majas. Ka R. V. väitis, et tema käskis A. K. autosse minna ning L. Rüütel oli sellel ajal majas. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et A. K. käskisid autosse minna tunnistaja R. V. ja süüdistatav koos. Esiteks on R. V. ja L. Rüütli ütlused vastuolulised. Kui R. V. väitis kohtus, et L. Rüütel A. K. löömist ei näinud, siis L. Rüütel vastupidiselt kinnitas, et ta nägi A. K. löömist. Samuti on süüdistataval ilmselge motiiv eitada enda osalust antud situatsioonis. Ka ei saa kohtu hinnangul R. V. ütlusi antud episoodi osas pidada usaldusväärseteks ning tuleb jätta tõendikogumist välja. R. V. on ilmselge motiiv väita, et ainult tema osales A. K. autosse sundimises. Nimelt on R. V. antud sündmusega seoses juba süüdimõistetud ning tal ei ole enam karta, et ta võiks ütlustega kuidagi ennast süüstada. Samuti nähtub kriminaalasja toimikust, et 17.03.2017.a sündmused said ilmselt alguse sellest, et A. R. ja R. V. oli probleem lahendada seoses R. V. auto lõhkumisega. Kuna 17.03.2017.a sündmused toimusid ilmselt n.-ö. R. V. huvides, siis soovib ta asja n.-ö. enda peale võttes sõpra päästa. Samuti ei haaku L. Rüütli ja R. V. ütlused muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. R. V. ja L. Rüütel väitsid, et R. V. lõi A. K. lahtise käega ning ainult paar korda. Samas, politsei tehtud fotodelt on näha, et A. K. on järgmisel päeval fikseeritud ulatuslikult näovigastusi, kogu nägu on paistes, kusjuures üks silm on peaaegu täiesti kinni paistetanud. Samuti on näha vigastusi otsaesisel, ninapiirkonnas, suus ning huultel. Sellised vigastused ei saa ilmselgelt tekkida lahtise käega löömisest, vaid viitab korduvatele rusikatega löömisele, mida on kinnitanud kannatanu. Kriminaalasjas puuduvad igasugused viited sellele ning kohus peab ebatõenäoliseks, et pärast 17.03.2017.a ja enne A. K. järgmisel päeval kiirabi kutsumist oleks A. K. politsei poolt fotografeeritud vigastused võinud saada mõnel muul moel kui 17.03.2017.a juhtunu käigus. Samuti on A. K. nii meditsiinitöötajatele kui ka politseile avaldanud, et peksjateks olid kaks meest, mis viitab ilmselgelt R.V. ja L.Rüütelile. Lisaks kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust ka sama päeva varasemate sündmuste käik. Nimelt nii A. R. löömise kui ka tema auto omavolilise kasutamise panid L. Rüütel ja R. V. toime koos. Arvestades sama päeva varasemate sündmuste käiku, s.o L. V. ja L. Rüütli ühist tegutsemist, ei ole kohtul alust kahelda, kannatanu ütlustes, et autosse käskisid tal minna kaks meest, kellest üks oli süüdistatav.
mõttes vabaduse võtmine on isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine. Vabaduse võtmise tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Vabaduse võtmine kui kuriteo sisu on siiski vaid isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt (RKKK 3-1-1-57-10 p 9). Vabaduse võtmine saab toimuda kannatanu sulgemisega ruumi, sõidukisse või piiratud alale (sh looduslikud alad, nagu saar, koobas vms), samuti tema kinnisidumise või valvamisega (nt hoitakse tulirelva kuklal). Valvamiseks tuleb lugeda ka kannatanu suhtes varem kasutatud vägivalda, mistõttu ta ei julge eirata toimepanija korraldusi (RKKK 3-1-1-116-01 p 7).
mõttes seadusliku alusena tuleb käsitleda PS § 20 sätestatud vabaduse võtmise juhtusid. Käesoleval juhul käskisid L. Rüütel ja R. V. minna kannatanul autosse. Kannatanu kinnitas kohtus, et vabatahtlikult ta seda teha ei tahtnud, kuid siiski tegi seda, kuna ei oleks kahele mehele vastu saanud. Seega käesoleval juhul sunniti kannatanu tahtevastaselt autosse ehk tema liikumisvabadust piirati tahtevastaselt. 9 1-18-28 Kohus märgib ka, et
lg 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu puhul ei oma tähtust, kas isik sunniti ronima auto pagasnikusse või auto tagaistmele. Kannatanu oli tahtevastaselt sunnitud asuma piiratud alal (autos). Samas eelnevalt märkis kohus, et antud episoodi osas ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes. Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud, et A. K. käskisid autosse minna R. V. ja L. Rüütel. Seega L. Rüütli käitumine vastab
Kohus on seisukohal, et kannatanult võeti vabadus vähemalt otsese tahtlusega. R. V. ja L. Rüütli eesmärgiks oli ilmselgelt kannatanu endaga kaasa võtta. Isikud pidid mõista ja aru saama, et kannatanu endaga kaasa võtmisega kaasneb A. K. vabaduse võtmine. Seega A. K. endaga kaasvõtmisega kaasnes vältimatult kannatanult vabaduse võtmine. Seetõttu süüdistatav teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, s.o kannatanult vabaduse võtmist, ning tahtis või vähemalt möönis seda. Subjektiivsest küljest on vabaduse võtmine seega toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Antud teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle
Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega tegude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimeline süüdistatav Lauri Rüütel pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisule vastavad teod.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemiset ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et L. Rüütlile tuleb karistuseks mõista reaalne vangistus. Isik on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud (t.l 52-54), mis tähendab, et L. Rüütli puhul ei ole võimalik kergemate karistustega saavutada karistuse eesmärki. Süüdistatava karistamise kergemaliigilise karistusega kui vangistusega välistab seega eeskätt eripreventiivne prognoos. Samuti ei ole sellel põhjusel õigustatud ka isikule tingimisi karistuse mõistmine ega vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Käesoleva kriminaalmenetluse aluseks olevad kuriteod pani isik toime üldkasuliku töö sooritamiseks määratud ajal. Seega ilmselgelt ei täida kergemaliigilised karistused, kui reaalne vangistus L. Rüütli puhul oma eesmärki. Isik on oma jätkuva kuritegeliku käitumisega näidanud, et tema puhul ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada karistuse kandmisega vabaduses. Seega on süüdistatavale ainuvõimalik karistuseks kohaldada reaalset vangistust. L. Rüütilile mõistetav karistus peab olema selline, mis mõjutaks teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Üldpreventiivses mõttes tuleb aga näidata selgelt taunivat ja hukkamõistvatsuhtumist kuritegude toimepanemisse. L. Rüütli süüd
Tegemist oli tüüpilise vargusega, mis ei ole oma olemuselt erakordne. Samuti tuleb ka arvestada sellega, et varastatud esemete väärtus oli umbes kahekordne 20 miinimumpäevamäära suurus ehk kahju ei ületanud märkimisväärselt 20 miinimumpäevamäära. Õnneks saadi varastatud murutrimmer ja muruniiduk kätte ja tagastati omanikule, kuid nimetatud asjaolu ei vähenda L. Rüütli süüd antud episoodi osas. Kohus leiab, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, tuleb isiku süüd antud kuriteo toime panemises pidada keskmisest väiksemaks. L. Rüütilile mõistetav karistus peab olema selline, mis mõjutaks teda edaspidi hoiduma varavastaste kuritegude toimepanemisest. Üldpreventiivses mõttes tuleb aga näidata selgelt taunivat suhtumist varavastastesse kuritegudesse. Kohus leiab, et L. Rüütlile on
lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest kohaseks karistuseks kaheksa kuud vangistust. 10 1-18-28 L. Rüütli süüd
Nimelt ei olnud L. Rüütel see, kes võttis auto võtmed ja seda juhtis, vaid L. Rüütel üksnes tarbis võõra auto kasulikke omadusi kaasreisijana. Kohus leiab, et L. Rüütlile on
lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest kohaseks karistuseks kuus kuud vangistust. L. Rüütli süüd
Antud juhul oli tegemist täiesti põhjendamatu vägivaldse käitumisega. Olukorras, kus süüdistataval ja ta sõbral võis olla kannatanuga konflikt lahendada, on ta enda hinnangul kohaseks lahenduseks pidanud täiesti põhjendamatut vägivalda. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, nt kannatanul esinenud vigastuste raskust jms, siis kohaseks karistuseks on antud juhul üks aasta ja kuus kuud vangistust. Lauri Rüütli süüd
Antud juhul ei heideta L. Rüütlile ette näiteks vabaduse võtmise käigus vägivalla kasutamist kannatanu suhtes vms. L. Rüütel oma kohalolekuga eelkõige võimendas R. V. nõudmist, mistõttu ilmselt kannatanu nõustus lihtsamini isikutega kaasa minema. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, siis kohaseks karistuseks on antud kuriteo eest kuus kuud vangistust. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-20-16 märkinud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Seega leiab kohus, et
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel tuleb suurendada raskeimat karistust ning liitkaristuseks tuleb mõista kaks aastat vangistust.
g 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.06.2017.a kuni 27.06.2016.a, s.o kaks päeva. Seega kandmisele kuulub üks aasta 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud tegude ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuriteod ja nende asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist.
lg 2 alusel tuleb karistust suurendada Pärnu Maakohtu 19.09.2016.a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 185 tundi üldkasulikku tööd ehk kuus kuud ja viis päeva vangistust, võrra. Seega lõplikuks liitkaristuseks mõista kaks aastat kuus kuud ja kolm päeva vangistust. Asitõendid - DNAproov, mis hoiul Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri asitõendite hoidlas – KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Tegemist on KrMS § 126 lg 3 p 4 mõttes väärtusetu asjaga, samuti ei ole käesolevas asjas teostatud DNA proovi ekspertiisi, mistõttu võiks olla vajalik antud proovi säilitada. Kuna tegemist on väärtusetu asjaga ning puudub vajadus selle säilitamiseks, siis leiab kohus, et proov tuleb hävitada. Menetluskulud
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõistetakse toime pandud kuritegudes süüdi, siis kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. L. Rüütlile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on kokku 552 eurot (t.l 98-99). Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega.
lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 sätestatud kuriteod on tulenevalt
MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb L. Rüütlilt välja mõista ka sundraha 750 eurot. Lähtudes eeltoodust, kuulub L. Rüütlilt riigi kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 552+750=1302 eurot. 11 1-18-28 Tsiviilhagi või avalik-õiguslikku nõudeavaldust ei ole esitatud. Tõkendit ei ole kohaldatud. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.