← Eesti

2-16-1044/58

Obsah (4)§ 56§ 73§ 54§ 65

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-1044 Otsuse kuupäev Tartu, 21. november 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtu

) § 73 lg 1 järgi testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Sellise õiguse puudumise korral ei saaks aga hageja nõuda isikliku kasutusõiguse tuvastamist ega enda kasuks kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuigi testamendis 5

(10)2-16-1044 sisalduv korraldus võib olla mõistetav ka annakuna

§ 56

tähenduses, mis annaks hagejale õiguse nõuda annaku täitjalt määratud eseme üleandmist, ei ole hageja menetluses sellele tuginenud ega oma nõudeid sellele rajanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta maakohtu otsuse jõusse, v.a menetluskulude jaotuse osas (hageja palub jätta kõik maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda), või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja loobumise
  2. septembri
  3. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest. Hageja osutas apellatsioonkaebuses sellele, et maakohtu seisukoha kujunemine hagist osalise loobumise kohta ei ole mõistlikult arusaadav. Ka ei ole viidatud menetlusdokumendis sisalduv hagi täpsustus käsitatav eraldi haginõudena. Ringkonnakohus eeltoodud väiteid ei analüüsinud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus võttis põhjendatult kostja vastuhagi menetlusse. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et kostjal on õigus nõuda kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamist. Selliselt on ringkonnakohus lahendanud hageja isikliku kasutusõiguse küsimuse õiguskindluse põhimõtet rikkudes erinevalt varasemast kohtulikust lahendusest (tsiviilasi nr 2-13-56024). Ringkonnakohus väljus kostja apellatsioonkaebuse piiridest, kui asus analüüsima puudusi kinnistamismenetluses. See oli pooltele ka üllatuslik, sest kinnistamismenetluse puudustele pooled ei tuginenud. Isegi kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, on võimalik seda parandada. Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, on kostja kaotanud õiguse nõuda selle parandamist hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostja on pidanud kümme aastat hageja isiklikku kasutusõigust kehtivaks. Samuti ei saa notari eksimus tuua kaasa hageja isikliku kasutusõiguse lõppemist. Ringkonnakohus jättis ekslikult hageja alternatiivse nõude läbi vaatamata, tuginedes valesti sellele, et hageja esitas alternatiivselt vaid tuvastusnõude, kuid jättis sooritusnõude esitamata. Hageja esitas
  4. novembri
  5. a menetlusdokumendis haginõude täpsustuse, milles hages kinnistusraamatu kande parandamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui ringkonnakohtule jäid kõnealuses menetlusdokumendis märgitud nõuded arusaamatuks, tulnuks nõuda hagejalt nõude täpsustamist. Maakohus lahendas hageja alternatiivse nõude õigesti, leides, et ebaõige kande saab AÕS § 65 lg 1 alusel parandada.
  6. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti hageja hagi kostja vastu tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks, selle sisu kindlaksmääramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks (st sellekohase ebaõige kande parandamiseks) nõusoleku saamiseks, läbi vaatamata. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, milles rahuldati kostja vastuhagi hageja vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, 6

(10)2-16-1044 milles jäeti läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks.
  1. Kolleegium märgib esmalt, et ekslik on hageja väide, et ta vaidlustas apellatsioonkaebuses
  2. septembri
  3. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest loobumise. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning mõista uue otsusega maakohtus kantud menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja.
  4. Kolleegium käsitleb järgmisena hageja väidete alusel menetluses olevaid haginõudeid. Kohus lähtub hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on olnud raskustes oma lõpliku nõude sõnastamisega. Nii on hageja pärast hagiavalduse esitamist taotlenud korduvalt nõuete täpsustamist (vt
  5. septembri ja
  6. novembri 2016 menetlusdokumendid) ning osaliselt esitatust ka loobunud (vt loobumine
  7. septembri 2016 menetlusdokumendis esitatud alternatiivsest nõudest). Maakohus on eelmenetluse ülesandeid täites
  8. oktoobri
  9. a eelistungil ja
  10. jaanuari
  11. a istungil küsitlenud pooli selgitamaks välja nende lõplikud nõuded ja seisukohad (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–3 ning lg 3), kuid ka hageja esindaja selgitused ei ole hageja lõpliku nõude ebaselgust kõrvaldanud. Kirjeldatud olukorras on kohtud mõistnud hageja menetluses olevaid haginõudeid erinevalt. Maakohus on võtnud menetlusse (vt maakohtu
  12. veebruari
  13. a määrus ja
  14. jaanuari
  15. a määrus) ja lahendanud hageja järgmised nõuded: põhinõue määrata kindlaks hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise kord hagis märgitud tingimustel; alternatiivne nõue tuvastada ja tunnustada hageja õigust tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks ning selle sisu ja teostamise korra kindlaksmääramiseks hagis märgitud tingimustel; nõue tuvastada kostja nõusolek kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks (selliselt, et muudetud kandes märgitakse, et isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist); nõue märkida kohtuotsuses, et jõustunud kohtuotsus asendab kostja nõusoleku senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Otsuse põhjendustest ja resolutsioonist nähtuvalt on maakohus mõistnud, et hageja soovib esitada põhinõudele ja alternatiivsele nõudele lisaks sooritusnõude (nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemiseks) nii juhuks, kui senist kannet tuleks põhinõude alusel täpsustada, kui ka juhuks, kui ebaõigeks osutuv kanne tuleks alternatiivse nõude alusel parandada. Ringkonnakohtu hinnangul mõistis maakohus hageja nõudeid valesti, kui leidis, et hageja on esitanud koos alternatiivse nõudega (tuvastusnõue) ka nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemiseks (sooritusnõue). Ringkonnakohtu põhjendustel oli hageja alternatiivse tuvastusnõude puhul sooritusnõude esitamisest loobunud ja maakohus on loobumise vastu võtnud ning selle nõude menetluse lõpetanud. Arvestades maakohtu menetluses olevat hageja nõuet (hagiavalduses esitatud nõue ja hageja
  16. novembri
  17. a menetlusdokumendis esitatud alternatiivne nõue), pole põhjendatud ringkonnakohtu tuginemine hageja nõude kindlaksmääramisel hageja loobumisele
  18. septembri 2016 menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest. Samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest otsuse kirjeldavas osas (otsuse p 1.2) hageja nõude kohta märgitu ei ole kooskõlas otsuse põhjendavas osas tehtud järeldusega (otsuse p 13). Nii on ringkonnakohus otsuse kirjeldavas osas käsitlenud nii hageja põhinõuet kui ka
  19. novembri
  20. a alternatiivset nõuet, märkides, et hageja palus mõlemal juhul (st nii põhinõude kui ka alternatiivse nõude puhul) tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek senise kande muutmiseks, sh isikliku kasutusõiguse sisu kinnistusraamatusse kandmiseks, ning asendada nõusolek kohtuotsusega (III kd, tl 35). Kirjeldatu taustal ja olukorras, kus ringkonnakohtul tekkis kostja apellatsioonkaebuse alusel küsimus selle kohta, 7
(10)2-16-1044 kas maakohus on ületanud asja lahendamisel hagi piire (kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on teinud otsuse ka nõude kohta, mida ei ole esitatud), pidanuks kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja oma seisukoha selgitamiseks. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et eeltooduga oleks kõnealune hagi piire puudutav ebaselgus olnud apellatsioonimenetluses välditav. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestada. Kui hageja haginõudeks on ka alternatiivne tuvastusnõue koos sooritusnõudega, ei ole ringkonnakohtul alust jätta alternatiivne tuvastusnõue läbi vaatamata ning kõnealune nõue (ja sellele lisanduv sooritusnõue) tuleb sisuliselt lahendada.
  1. Kas asjas saaks rahuldada hageja põhinõude või alternatiivse nõude, sõltub esmalt sellest, kas kostja vastuhagi lahendamisel tuvastatakse vaidlusaluse hageja isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kinnistusraamatu kande õigsus või ebaõigsus. Hageja põhinõude ja sellega seotud sooritusnõude rahuldamine oleks õiguslikult võimalik olukorras, kus vaidlusalune kanne on õige. Hageja alternatiivnõude ja väidetavalt sellega seotud sooritusnõude rahuldamine on õiguslikult võimalik olukorras, kus vaidlusalune kanne on ebaõige. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele kostja vastuhagi eksliku menetlusse võtmise kohta märgib kolleegium siinkohal, et ringkonnakohus on piisavalt selgitanud, et kostja praeguses asjas esitatud vastuhagi ese ja kohtuasjas nr 2-13-56024 esitatud hagi ese on erinevad. TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kuivõrd kõnealuste hagide ese ei kattunud, võttis maakohus põhjendatult kostja vastuhagi menetlusse ning kohtul tuli vastuhagi lahendamisel otsustada vaidlusaluse kande õigsuse või ebaõigsuse üle. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tuvastas valesti vaidlusaluse kande ebaõigsuse. Ringkonnakohtu järeldus on kooskõlas materiaalõiguse normide ja Riigikohtu praktikaga. Kolleegium on AÕS kaasomadi sätteid käsitledes asunud seisukohale, et kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa seaduse kohaselt koormata isikliku kasutusõigusega. Kolleegium märkis, et isegi kui teised kaasomanikud nõustuksid kinnisasja ühe kaasomandiosa koormamisega, ei oleks tagatud kasutusõiguse jätkuvus kaasomanike vahetumise korral uute kaasomanike suhtes ning seetõttu ei saa kinnisasja kaasomanik koormata oma kaasomandiosa AÕS § 73 lg 1 kohaselt asja valdust ja kasutust võimaldava asjaõigusega. Kui kaasomandis olevale kinnisasjale soovitakse seada asja valdamist või kasutamist võimaldav asjaõigus, tähendab see kogu kaasomandis oleva kinnisasja koormamist sellise asjaõigusega, st kaasomandis oleva asja käsutamist tervikuna AÕS § 74 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe (vt Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Tuvastatud asjaoludel on vaidlusalune kanne tehtud mõttelise osa koormamise kohta ja seda ei saa kinnistusraamatusse kanda. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust põhjendatult, et selline seadusega vastuolus olev kanne on algusest peale ebaõige. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu seisukoht kande ebaõigsuse kohta tulenevalt puudulikust kinnistamismenetlusest on üllatuslik ning et selle järeldusega väljutakse ka kostja apellatsioonkaebuse piiridest. Hagejale oli teada kostja vastuhagi seisukoht, et vaidlusalune kanne on seadusega vastuolus (kande sisus näidatud õigust ei saanud sellisel kujul tekkida). Ringkonnakohus analüüsis kostja vastuhagi alusel kande tegemise asjaolusid, tuvastades kinnistamismenetluse puudused, ning kohaldas seadust. Samuti on ekslik hageja kaebuse väide, et ta on isikliku kasutusõiguse heauskselt omandanud ning et kostja käitub hea usu põhimõtte vastaselt. Kandel, mille tegemine ei ole seadusega lubatav, ei ole õiguslikke tagajärgi. Kolleegium märgib, et seaduse kohaselt ei ole isiklik kasutusõigus ka üleantav (AÕS §-d 228 ja 215). Ka juhul kui isiklik kasutusõigus oleks üleantav, ei omandanud hageja isiklikku kasutusõigust kinnistusraamatu andmetele tuginedes, vaid testamendi alusel. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et 8
(10)2-16-1044 hageja väidetav heauskne kande omandamine ei ole võimalik ning tähtsust ei ole ka hageja esiletoodud asjaoludel kostja väidetava pahausksuse kohta.
  1. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on vaidlusalune kanne ebaõige, ei ole võimalik läbi vaadata hageja põhinõuet ja sellele lisanduvat sooritusnõuet (nagu õigesti leidis ringkonnakohus). Seega jääb ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles jäeti hageja põhihagi kostja vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks, TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Küll aga on võimalik otsustada hageja alternatiivse tuvastusnõude ja sellele väidetavalt lisanduva sooritusnõude lahendamise üle. Seda arvestades on ringkonnakohus kostja vastuhagi ennatlikult rahuldanud, sest hageja eeltoodud nõude rahuldamise korral saab vaidlusaluse ebaõige kande AÕS § 65 lg 1 järgi parandada ning kostja vastuhagi ebaõige kande kustutamiseks tuleks jätta rahuldamata. Kostja vastuhagi saaks rahuldada juhul, kui asja uuel läbivaatamisel jääb hageja alternatiivne tuvastusnõue (seetõttu ühtlasi ka väidetav sooritusnõue) rahuldamata. Sellisel juhul kohustab kohus hagejat andma nõusolek seadusega vastuolus oleva ja kostja õigusi rikkuva kande kustutamiseks (AÕS § 65 lg 1) ja asendab hageja sellekohase nõusoleku kohtuotsuse resolutsiooniga (TsÜS § 68 lg 5).
  2. Ringkonnakohus on hageja alternatiivse tuvastusnõude aspektist käsitlenud ka küsimust sellest, millest tuleneks hageja õigus nõuda kostjalt hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist ja ühtlasi sellekohast nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. Alternatiivse nõude esitamisel on hageja tuginenud nõude alusena sellele, et kostjal on testamendist tulenev kohustus seada päritud kinnisasjale hageja kasuks isiklik kasutusõigus. Testamendis sisalduv korraldus sai testamendi tegemise ja pärandi avanemise ajal kehtinud (s.o enne
  3. jaanuari 2009 kehtinud) pärimisseaduse tähenduses olla mõistetav sihtkäsundina (

§ 73

lg 1) või annakuna (

§ 54

).

§ 73

lg 1 järgi oli sihtkäsund testaatori korraldus, millega ta testamendis paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust.

§ 54

lg-s 1 sätestati, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

§ 54

lg 2 järgi võis

§ 54

lg-s 1 nimetatud varaline hüve olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine.

§ 65

sätestas, et annakusaaja või aseannakusaaja ei või nõuda pärijalt või annakusaajalt annakut enne, kui pärija või annakusaaja on pärandi vastu võtnud. Eeltoodut arvestades võimaldas sihtkäsund testaatoril määrata sihtkäsunditäitjale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust, ning annakuga sai testaator määrata annakusaajale varalise hüve, mis annab selle saajale õiguse nõuda annaku üleandmist. Ringkonnakohus märkis õigesti, et sihtkäsund (testamendis on märgitud, et sihtkäsundina kohustub pärija seadma hageja kasuks isikliku kasutusõiguse) hagejale taotletavat nõudeõigust ei anna, sest isik, kelle huvides tulnuks testamendis sisalduv sihtkäsund täita, ei saa sihtkäsundi täitmist nõuda. Ringkonnakohus osutas põhjendatult ka võimalusele, et hageja taotletav nõudeõigus võib tuleneda sellest, et testamendis sisalduv korraldus on mõistetav annakuna (st hagejale antud varalise hüvena). Samas on asjakohatu ringkonnakohtu tõdemus, et hageja ei ole menetluses annakut sätestavale õigusnormile tuginenud ega oma nõudeid sellele rajanud. Hageja tugines menetluses sellele, et tema õigus tuleneb testamendist. Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 652 lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud ka apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium märgib lisaks, et vaatamata eeltoodule ei tohi kohus kohaldada seadust pooltele üllatuslikult. 9

(10)2-16-1044
  1. Eeltoodut kokku võttes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas hageja haginõudeks on ka alternatiivne tuvastusnõue koos sooritusnõudega (otsuse p 13), ning otsustada sellest tulenevalt kõnealuse nõude lahendamise üle (otsuse p-d 15 ja 16). Pärast hageja haginõude lahendamist tuleb ringkonnakohtul otsustada kostja vastuhagi rahuldamise üle (otsuse p 15).
  2. Kuna asi saadetakse osaliselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
  3. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le. Jaak Luik Henn Jõks Ants Kull 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.