← Eesti

2-17-10110/36

Obsah (9)§ 657§ 207§ 232§ 238§ 436§ 442§ 171§ 173§ 317

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2018

) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  2. Esiteks hindas maakohus ebaõigesti asjas kogutud tõendeid. Kostja II esitas sularaha sissemaksete kohta tõendid (
  3. aasta kassa sissetuleku orderid), mis tal õnnestus leida, kuid tal ei olnud alles
  4. ja
  5. aastast ühtegi kassa sissetuleku orderit, mis aitaks tõendada sel perioodil raha maksmist. Kostja II ei pidanud kassa sissetuleku ordereid alles hoidma, kuna kostja I võõrandas talle korteri, mille hind tasaarvestati kostja II nõudega. Väär on maakohtu järeldus, et kostja II võttis kostja I nimel vastu sularaha ja allkirjastas kassa sissetuleku orderid. Seda tõendab kriminaalasjas koostatud
  6. aprilli 2017 tunnistajana ülekuulamise protokoll, mille kostja II allkirjastas. Võrreldes protokollil olevat allkirja kassa 5

(8)sissetuleku orderitel olevate allkirjadega, siis on näha, et allkirju ei andnud sama isik. Kassa sissetuleku orderid allkirjastas kostja I juhatuse liige. Maakohus eeldas küll pearaamatu kannete õigsust, kuid ei arvestanud
  1. ja
  2. aasta majandusaasta aruannetes seotud osapoole kohustuse real kajastatud summaga. Kui maakohus oleks arvestanud kõigi kostja II esitatud tõenditega (
  3. ja
  4. aasta majandusaasta aruanded, kostja II pangakonto väljavõtted, pearaamat, protokoll), ei oleks ta jõudnud väärale järeldusele, et kinnisasjade müügitehing oli osaliselt kinke iseloomuga. Maakohtule esitatud tõendite põhjal oli kostja II nõue kostja I vastu kinnisasjade müügitehingu ajal suurem, kui müügihind 145 000 eurot. Seda kinnitab ka kostja I osanike
  5. oktoobri 2015 üldkoosoleku otsus. 4.
  6. Teiseks kohaldas maakohus vääralt raamatupidamise seaduse (RPS) § 21 lg 3 p 5, millest tulenevalt tõlgendas vääralt kostja I
  7. ja
  8. aasta majandusaasta aruandeid. Aruannetes on kostja II laenud kajastatud kirje all „Tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega eraisikust omanike lähedased pereliikmed ning nende valitseva või olulise mõju all olevad ettevõtjad“. Nimeliselt ei pea seotud osapooli aruandes nimetama. 4.
  9. Kolmandaks kohaldas maakohus vääralt TMS sätteid. Kostja II ei saanud korterit kostjalt I kinkena, kuna tasus selle eest rohkem kui turuhinna. Seevõttu on väär tehingu tagasivõitmine TMS § 189 alusel. Samuti ei ole võimalik tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 188 alusel. Hageja huve ei kahjustatud, sest korter osteti turuhinnast kallimalt, millega tasaarvestati kostja II nõue kostja I vastu. Tehingu kinnitasid ja kiitsid heaks kostja I osanikud, kes ei oleks endale ebasoodsat tehingut teinud. 4.
  10. Neljandaks väitis maakohus alusetult, et kostja I pidi
  11. novembril 2015 teadma, et hageja võib hakata temalt 78 957,83 eurot nõudma. Ekskavaatoritega tehinguid tehes ei näinud kostja I ette, et hageja hindab tehingud näiliseks ning nõuab täiendavate maksude tasumist. Maksumenetlus algas ka alles
  12. novembril
  13. Kuivõrd korter võõrandati turuhinnast kallimalt, ei saa väita, et kostjad kahjustasid müügitehinguga võlausaldajate huve.
  14. Hageja vaidles kaebusele vastu. Kostja I, kellele ringkonnakohus toimetas kaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse kätte avalikult, kaebuse kohta seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, aga selle resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jätmise kohta. Hagi rahuldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja II kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Kuigi kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis on vähemalt tehingute kehtetuks tunnistamise osas kostjad vältimatud kaaskostjad

§ 207

lg 3 mõttes, kuna nende kui lepingupoolte suhtes saab lepingu kehtetuks tunnistada üksnes ühiselt. See järeldub mh TMS § 187 lg 1 esimesest lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole vastu (vrd Riigikohtu

  1. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 11 teine lõik).
  2. Kaebuse esimese väitega vaidlustab kostja II maakohtu otsust tõendite hindamise osas, täpsemalt nende asjaolude kohta, mille põhjal maakohus järeldas, et vaidlusalusel tehingul on vähemalt osaliselt kinke iseloom. Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ja on teinud tõendite põhjal kohased järeldused poolte väidete tõendatusse kohta. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 8.
  3. TMS § 189 lg 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Lisaks näeb TMS § 189 lg 2 ette, et kohus võib samadel alustel 6

(8)tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Seega analüüsis maakohus põhjendatult, kas võõrandamislepingul on vähemalt osaliselt kinke iseloom. 8.
  1. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt
  2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 14 esimene lõik, samuti selles viidatud
  3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41, ja
  4. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka TMS § 189 lg 2 kohaldamisel. Järelikult tuli TMS § 189 lg 2 kohaldamiseks hinnata, kas kostjate vastastikused sooritused võõrandamislepingu alusel erinevad suurusjärgu võrra. 8.
  5. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Maakohus võttis aluseks, et korteri väärtus oli võõrandamislepingus märgitud 145 000 eurot. Seda seisukohta ei ole kaebusega selgelt vaidlustatud, aga samas lähtub kostja II jätkuvalt enda väitest nagu oleks korteri väärtus 139 000 eurot ja viitab kinnisvarabüroo hinnangule (II kd tl 33–46). Viidatud hindamisaktis on märgitud vaid kinnistusraamatu eluruumi eeldatav turuhind
  6. veebruari 2017 seisuga, aga pole arvestatud mitteeluruumiga. Samas tuleb vaidlusaluse tehingu alusel tehtud sooritusi võrrelda tervikuna ja tehingu tegemise aja, st
  7. novembri 2015 seisuga. Neil kaalutlustel tuvastas maakohus õigesti, et korteri väärtus (st eluruumi ja mitteleuruumi kokku) on võõrandamislepingus märgitud 145 000 eurot. 8.
  8. Õige on maakohtu arusaam, et kui kostja II kohustus korteri ostuhinna tasumiseks pidi lepingu järgi lõppema tasaarvestuse tulemusel, siis tuli kostja II vastusooritust korteri eest hinnata selle nõude põhjal, mida kostja II tasaarvestuseks kasutas, st väidetavast laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude põhjal. Kostjate omavahelise seotuse tõttu, mida kaebusega samuti ei vaidlustata, oli kostjate kanda kogu tõendamiskoormis selleks, et tõendada nii laenulepingu kui ka sellest tuleneva laenu tagastamise kohustuse olemasolu. Kostja II möönab kaebuses, et tal oli vähe tõendeid, kuid ta ei esitanud maakohtus taotlusi tõendite kogumiseks. 8.
  9. Maakohtu hinnang kassa sissetuleku orderite usaldusväärsusele on kooskõlas

-s sätestatud tõendite hindamise reeglitega.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 238

lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne.

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus vastab neile nõuetele. 8.

  1. Vaidlustatud otsus ei ole tõendite hindamisel vastuoluline. Maakohus kontrollis kostja II kõiki väiteid ja võis selle käigus ka lähtuda eeldusest, et kostja I pearaamatu kanded on õiged ning arvutada väidetava laenujäägi välja selle eelduse põhjal. Kuna kostja II väited olid ebajärjekindlad, siis tuligi neid kontrollida mõneti erinevatel eeldustel. Kohtu hinnang, et teatavas osas saab lähtuda pearaamatu kannetest, ei tähenda, et õigeks ja usaldusväärseks tuleb lugeda ka teised kostja esitatud tõendid, sh varasemad majandusaasta aruanded. Tervikuna on vaidlustatud otsuses järgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine selle kohta, et kostjalt II kostjale I laenu andmine ega selle tagastamise kohustuse tekkimine ei ole tõendatud. 8.
  2. Ka protokolli tõendusjõudu hindas maakohus õigesti. Koosmõjus teiste tõenditega ja eespool p-des 8.5 ja 8.6 märgitud kaalutlustel ei saa seda pidada kohaseks tõendiks, et tuvastada kostja II tegelik kohustus tasuda kostjale I 145 000 eurot.
  3. Kaebuse teise väitega heidab kostja II maakohtule ette eksimist RPS kohaldamisel. See väide ei ole põhjendatud. Maakohus sedastas kostja I majandusaasta aruannete põhjal õigesti, 7

(8)et neist ei saa järeldada laenu tagastamise kohustust just kostja II ees. RPS § 21 lg 3 p 5 ei võimalda samuti teha kostja II soovitud järeldust.
  1. Kolmas ja neljas väide käsitlevad TMS kohaldamist, aga ka selles osas maakohus ei eksinud. Vastavalt eespool p-s 8 ja selle alapunktides märgitule, tuvastas maakohus õigesti, et võõrandamislepingul oli kinke iseloom. Seega sai muude eelduste täidetuse korral – mille maakohus samuti õigesti tuvastas – hagi rahuldada TMS § 189 lg-te 1 ja 2 alusel. Seetõttu ei ole vaja eraldi vastata kaebuse väidetele maakohtu alternatiivse käsitluse kohta tagasivõitmise üldiste aluste kohta.
  2. Eelnevast tuleneb, et kaebuse ükski väide ei ole edukas ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
  3. Olenemata kaebuse väidetest peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega selle kohta, et maakohtu
  4. juuni 2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Maakohus käsitles seda küsimust vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 35 ja leidis õigesti, et hagi tagamine peab jääma kehtima. Samas näeb

§ 442lg 5 ette, et vastav otsustus peab kajastuma ka kohtulahendi resolutsioonis.

Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. 13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja II kanda.

Sellist kulude jaotamist ei mõjuta eespool p-s 7 märgitu. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna hagejal menetluskulud puuduvad, ei ole vajadust menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 14. Kostja I aadress ei ole kantud äriregistrisse ega ole kohtule ka muu allika kaudu teada. Samuti ei ole kohtule teada kostja II juhatuse liikme aadress. Seega on täidetud

§ 317

lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ja ringkonnakohus toimetab otsuse kostjale I kätte avalikult. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.