KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) ei sätesta erandeid vanglariietuse kandmise nõudest lühiajalisel väljaviimisel, siis tulenevalt

§ 46

lg-st 1 ei olnud kaebajale isikliku riietuse andmata jätmine õigusvastane.

§ 70

lg 1 alusel võib ohjeldusmeetmeid ning sealhulgas jalaraudu kasutada kinnipeetava saatmisel. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla asjaolusid, millest lähtudes tegi vastustaja otsustuse ohjeldusmeetmete kasutamise kohta. Seega tuli kaebaja suhtes kohaldada käe- ja jalaraudu. Kuigi kaebajale oli käe- ja jalaraudade kasutamine koormav ja kaebaja võis äratada juures viibinud isikute tähelepanu, ei kaalu kaebaja huvi tunda end mugavalt ja esineda kolmandate isikute ees mitte kinnipeetava, vaid tavalise isikuna, üles vanglaametnike, meditsiinitöötajate ja teiste isikute huvi nende elu ja tervise kaitsele. Käe- ja jalarauad eemaldatakse meditsiiniliste protseduuride ajaks meditsiinitöötaja nõudmisel ning kaebaja operatsiooni ajaks ODE Hambakliiniku meditsiinitöötaja seda vajalikuks ei pidanud. Õiguspärane oli ka see, et vastustaja esitas üksikasjalikud põhjendused koos viidetega konkreetsetele juhtumitele alles vaidemenetluses, kuna käe- ja jalaraudade kohaldamine saatmisel on toiming ning toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine. Kokkuvõttes ei olnud käe- ja jalaraudade kohaldamine kaebajale õigusvastane. Justiitsministri määruse „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (kord) § 26 lg-t 4 ja § 28 lg-t 4 võib koosmõjus mõista nii, et tervishoiuteenuse osutamisel ei ole saatemeeskonnal kohustust jätta tervishoiuteenuse osutaja ja kinnipeetav omavahele. Praeguse kohtuasja asjaoludel leidis halduskohus, et saatemeeskonna otsus säilitada visuaalne kontakt kaebajaga oli põhjendatud ega riivanud ülemäära kaebaja privaatsust. Seega ei pidanud halduskohus õigusvastaseks, et saatjad ei lahkunud protseduuri ajaks kabinetist. Vastustajale ei saa halduskohtu hinnangul ette heita, et relvad ja erivahendid olid nähtaval, sest neid vahendeid on ette nähtud kanda selleks kohandatud vööl, mistõttu puudub võimalus nende varjamiseks. Ametiriietust ja relvi kandvate isikute grupp äratab paratamatult tähelepanu, seda ei saa samastada oma relvastuse või positsiooni tahtliku esiletoomisega. 2 Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane ja see välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise, siis puudus halduskohtul vajadus käsitleda muude kahju hüvitamise eelduste täidetust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 73-75), milles kaebaja palub tühistada halduskohtu otsuse ning rahuldada kaebus. Kaebaja hinnangul sätestab

§ 46

lg 1, et kinnipeetav kannab vanglariietust vanglas, aga mitte väljaspool vanglat väljaviimisel viibides. Kuna vanglariietusele on trükitud peale „VANGLA“, mis annab igale isikule teada, et riietuse kandja on kinnipeetav, siis ei ole see võimalikult tavariietusega sarnane ega välista kinnipeetava diskrimineerimist. Seega oleks vangla pidanud kaebajale väljaviimise ajaks väljastama laost tema enda riietuse. Kaebaja palub tunnistada

§ 46

lg 1 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei reguleeri riietuse kandmist kinnipeetavate poolt väljaviimise või väljasõidu ajal. Kaebaja leiab, et vangla oli kohustatud põhjendama haldusakti kohe enne väljaviimist, sest väljaviimine oli mitu kuud ette planeeritud. Kohus ei saa arvestada hilisemaid põhjendusi, mida varasemalt pole esitatud. Seda enam, et kaebajale ei tutvustatud enne väljaviimist mingit haldusakti ohjeldusmeetmete kohta. Lisaks jäi kaebajale arusaamatuks, miks vangla kasutas käe- ja jalaraudu koos, kuid kahe meetme ühel ajal kasutamise kohta põhjendused puuduvad. Vanglal on tervishoiuteenuse osutaja juurde viimisel õigus kasutada ainult käeraudu ning kinnitada kinnipeetav käerauaga saatja käe külge. Käe- ja jalaraudade komplekti kasutamine oli põhjendamata, ebaproportsionaalne ja õigusvastane meede. Ametnikel oli kaebaja hinnangul võimalus kanda relvastust varjatult. Rahumeelses demokraatlikus riigis ei ole vaja nii palju varustust, vaid piisab hõlma alla varjatud relvast.

1. Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 87-88) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Viru Vangla on seisukohal, et vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb seadusest ning erisusi riietuse kandmisel lühiajalisel väljaviimisel õigusaktid ette ei näe. Sellise erisuse puudumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vanglariietust. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepäraseid riideid. Vanglariietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piirangu ning ebameeldivusega. Vanglariietuse kandmine on oluline julgeoleku tagamise eeldus. Selle riietuse mõte ja eesmärk on selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende kantava riietuse järgi. Asjaolu, et kaebaja pidi kandma väljaviimise ajal vanglavormi, ei ole inimväärikust alandav. Viru Vangla hinnangul ei rikutud kaebaja väljaviimisel tema põhiõigusi ning ohjeldusmeetmete kasutamine ei olnud õigusvastane. Meetmeid kohaldati vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega ning meetmed olid taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaebaja suhtes ei kaasnenud ohjeldusmeetmete kasutamisega ülemäärase jõu kasutamist ega eksponeerimist avalikkusele rohkem kui vajalik konkreetses olukorras. Korra § 26 lg 3 kohaselt kannavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja juures relvi ning side-ja erivahendeid võimalusel varjatult. Eeltoodust lähtuvalt kannavad saatemeeskonnaliikmed kaasas olevaid side-ja erivahendeid ning relvi varjatult ning kui need ka nähtuvad, ei ole tegemist nõuete rikkumisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 3 10.

§ 46

lg 1 ls 1 sätestab, et kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et eelmainitud sättest tuleneb, et kinnipeetav peab vanglariietust kandma vaid vanglas, aga mitte väljaspool vanglat.

§ 46

lg 1 ls 1 ei reguleeri seda, kus kinnipeetav vanglariietust kandma peab, vaid seda, kes vanglariietust kannab.

§ 46

lg 1 ls 1 ei piiritle seega vanglariietuse kandmise kohustust vangla territooriumiga. Sellist erisust ei tulene ka teistest

sätetest. Seega on kinnipeetav kohustatud vanglariietust kandma nii vanglas kui ka väljaspool vanglat viibides, kui

-is ei ole asjakohast erisust sätestatud. Kuna lühiajaliste väljaviimiste osas

kinnipeetava riietuse kohta mingeid erisusi ei sätesta, pidi kaebaja lühiajalisel väljaviimisel vanglariietust kandma.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et vanglariietusele trükitud sõna „VANGLA“ ei välista teatavat sarnasust erariietusega ega too kaasa kinnipeetava diskrimineerimist. Vanglariietus ei saa avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgist tulenevalt olla äravahetamiseni sarnane erariietusega. Vanglariietus peabki erariietusest teataval määral erinema, et oleks võimalik kinnipeetavat operatiivselt tuvastada. See võib olla vajalik näiteks põgenemiskatse ennetamiseks. Käesoleval juhul ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul kaebaja kirjeldustest, et riietus, millega ta lühiajalisele väljaviimisele viidi, erines erariietusest sellisel määral, mis oleks kaasa toonud kaebaja diskrimineerimise. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et ka juhul, kui saaks kaebaja poolt lühiajalisel väljaviimisel kantud vanglariietust pidada diskrimineerivaks, ei tooks see endaga kaasa vangla kohustust võimaldada kaebajal lühiajalisel väljaviimisel tema enda riideid kanda. Sellisel juhul peaks vangla andma kaebajale vanglariietuse, mis ei ole diskrimineeriv, kuid seejuures siiski võimaldaks teda operatiivselt kinnipeetavana tuvastada.
2. Kaebaja palus tunnistada

§ 46

lg 1 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei reguleeri riietuse kandmist kinnipeetavate poolt väljaviimise või väljasõidu ajal. Ringkonnakohtu hinnangul soovib kaebaja

põhiseaduse vastaseks tunnistamist osas, mis ei näe ette isiklike riiete kandmise võimalust väljaviimisel või väljasõidul. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või – määruse edastamisega Riigikohtule. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kuivõrd käesolev vaidlus puudutab vaid kaebaja õiguste rikkumist väljaviimisel, aga mitte väljasõidul, ei saa ringkonnakohus käesolevas kohtumenetluses tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette isiklike riiete kandmise võimalust väljasõidul. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse väljasõidul isiklike riiete kandmise võimalust puudutavas osas HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus lahendab järgnevalt kaebaja taotluse osas, millega kaebaja taotles

põhiseaduse vastaseks tunnistamist osas, mis ei näe ette isiklike riiete kandmise võimalust väljaviimisel. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigusi vangla riiete kandmisega lühiajalisel väljaviimisel Tartus ODE Hambakliinikusse ülemäära kitsendatud. Nagu ringkonnakohus eelpool selgitas, peabki vanglariietus erariietusest teataval määral erinema, et oleks võimalik kinnipeetavat operatiivselt tuvastada, mis võib olla vajalik näiteks põgenemiskatse puhul. Seega ei ole alust käesoleva asja lahendamisel tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

-is väljaviimisel isiklike riiete kandmise võimaluse sätestamata jätmine, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata. 4

1. Kaebajale jäi arusaamatuks, miks vangla kasutas lühiajalisel väljaviimisel tema suhtes üheaegselt nii käe- kui ka jalaraudu, kuivõrd kaebajale ei tutvustatud enne lühiajalist väljaviimist haldusakti nimetatud ohjeldusmeetmete üheaegse kohaldamise kohta. Ringkonnakohus selgitab, et Viru Vangla on 23.09.
2. a käskkirjaga nr 6-4/528 kohaldanud kaebaja suhtes täiendava julgeoleku abinõuna ohjeldusmeetmete kasutamist, mis seisneb olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, iga kord enne kambrisse sisenemist, panna kinnipeetava kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena peale käerauad, asetades kinnipeetava käed selja taha. Viru Vangla 23.12.
3. a käskkirjaga nr 64/659 on eelnimetatud meedet pikendatud ning lisatud erisus, mille kohaselt ei kasutata ohjeldusmeetmena käeraudu kinnipeetava osalemisel majandustöödel selleks ettenähtud territooriumil ning vähemalt 2 vanglaametniku järelevalve all. Selliselt sätestatud ohjeldusmeetme kohaldamist on Viru Vangla pikendanud 24.03.
4. a käskkirjaga nr 6-4/
5. Seega oli kaebaja suhtes tema lühiajalise väljaviimise ajal 15.06.2016 kohaldatud ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine

§ 69

lg 2 p 5 mõttes ning selles osas oli ta koos Viru Vangla asjakohaste käskkirjadega ka meetme kohaldamise vajalikkuse kohta põhjendused saanud. 14.

§ 70

lg 1 kohaselt võib lisaks

§ 69lg-s 1 toodud alustele ohjeldusmeetmeid kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

Jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena üksnes kinnipeetava saatmisel või vanglasisesel paigutamisel. Viru Vangla 14.06.2016. a korraldusest nr 1-4-600 tulenevalt tuli kaebaja suhtes saatmise ajal kasutada käe- ja jalaraudu, et välistada kaebaja põgenemine, rünne ametnike ja teiste isikute vastu, kaebaja vabastamine teiste isikute poolt või mistahes muud saatmise häired. Kuivõrd tegemist oli kaebaja saatmisega, oli Viru Vanglal õigus

§ 70

lg-st 1 tulenevalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tegemata kasutada kaebaja suhtes saatmise ajal lisaks käeraudadele ka jalaraudu. Kohtupraktikas on leitud, et ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on käsitatav toiminguna ning et toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine. Põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses (RKHKm 23.05.2013, 3-3-1-19-13, p-d 13-14). Eelnevast tulenevalt ei pidanud Viru Vangla kaebajale saatmisel jalaraudade kasutamiseks nende kohaldamiseks õigust andvat haldusakti tutvustama, kuna sellise haldusakti andmine ei olnud jalaraudade kasutamiseks kaebaja saatmisel vajalik. Samuti ei olnud Viru Vanglal kohustust omaalgatuslikult jalaraudade kasutamist kaebajale enne nende kasutamist kaebaja lühiajalisel väljaviimisel põhjendada.

1. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja suhtes oleks tema saatmisel olnud võimalik kohaldada ka teistsuguseid ohjeldusmeetmeid kui käe- ja jalaraudade komplekti, ei tähenda, et kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade komplekti kasutamine oleks olnud ebaproportsionaalne. Ringkonnakohtu hinnangul oli nimetatud ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja suhtes tulenevalt Viru Vangla 13.09.
2. a otsuse nr 6-16/99-2 põhjendustest proportsionaalne.
3. Kuigi korra § 26 lg 3 kohaselt kannavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja juures relvi ning side- ja erivahendeid võimalusel varjatult, ei tulene eelmainitud sättest kohustust relvi varjatult kanda. Samuti ei ole kaebajal õigust nõuda, milliseid relvi ja erivahendeid ja millisel viisil teda lühiajalisel väljaviimisel saatvad ametnikud kannavad. See, millist varustust saatemeeskonna liikmed kaebaja saatmisel kandma pidid, tulenes Viru Vangla 14.06.
4. a korraldusest nr 1-4/
5. Seega olid ametnikud muu hulgas kohustatud ka relvi kandma. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et saatemeeskonna liikmetel oli võimalus relvade varjatult kandmiseks. Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et relvi ei olnud võimalik julgeoleku tagamiseks varjatult kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et julgeoleku tagamiseks oli kaebaja kõrgohtlikkust ning varasemat käitumist arvestades vajalik 5 tagada võimalus vajadusel võimalikult kiireks relva käsitlemiseks. Hõlma alla varjatud relva puhul ei oleks see aga tagatud. Seega ei olnud saatemeeskonnal võimalik julgeoleku kaalutlustel relvi tervishoiuteenuse osutaja juures varjatult kanda.
6. Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
7. Ringkonnakohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetlus osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisaldub dokument, mis sisaldab otseseid andmeid kaebaja terviseseisundi kohta (tl 55). Tulenevalt HKMS § 77 lg st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse on liidetud kaebajat puudutav terviseseisundit sisaldav dokument, mille sisu on käsitletav delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub antud juhul ka huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel terviseandmeid sisaldavat tõendit puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 17.10.
9. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks vabastamiseks. Seetõttu kehtis Tartu Halduskohtu 25.10.
10. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ja kaebaja oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 euro tasumisest. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) Eesti Vabariigi kanda /allkirjastatud digitaalselt/ 6